Rwanda

Rwanda-Uganda piiriületus Kagitumbas

Kui Bradti reisijuhis Rwanda kaardile vaadata, siis tundub üle Kagitumba Ugandasse kulgev tee päris suur ja tähtis trass olema. Kuna Gatuna piiripunktis oli juba käidud, tunduski tagasitee Ugandasse üle Kagitumba hoopis huvitavamana. Ikkagi uus ümbrus ja uued kohad. Kohapeal selgus, et reaalsuses on kahte piiripunkti pea võimatu võrrelda. Kui Gatunas kees elu, siis Kagitumbas polnud üldse mitte midagi. Piir, jah, oli, aga sisuliselt sellega kõik ka piirdus.

Ega Bradti Rwanda kaardile pole midagi ette heita – Rwandas kulgeski piirini korralik asfalttee. Mille peale aga ei osanud tulla, oli see, et Uganda poole peal asendus asfalt tolmuse ja aukliku külavaheteega. Seetõttu pole seal ka erilist liiklust. Ja kokkuvõttes oligi piiripunkt üks “igav liiv ja tühi väli”, kus piirivalvurite põhiline tegevus oli aega surnuks lobiseda.

Iseenesest asub Kagitumba piiripunkt, mis Uganda poolel kannab nime Merama Hills, huvitavas kohas. Seal kohtuvad kokku kolme riigi – Rwanda, Uganda ja Tansaania – piirid. Kohe üle piiri Tansaanias algab Ibanda reservaat, kus küll loomi eriti pole, sest 90-ndatel nottisid Rwanda põgenikud need 90% ulatuses maha. Praegu nähakse vaeva, et kunagist elu uuesti taastada.

Nagu öeldud – piiripunkt Kagitumbas oli ja olid ka piirivalvurid. Järgmine küsimus oli loomulikult see, kas seal unustatud paigas ka viisasid jagatakse. Suhtluse algus Uganda piirivalvuritega polnud just paljutõotav, aga mõne aja pärast leiti kuskilt ülemus, kes kleepis viisad passi, tembeldas need korralikult ja kasseeris selle eest ettenähtud 50 dollarit.

Uganda viisa

Viisa passi saada oli muidugi tore tunne, aga mida hakata peale pärapõrgus, kus puudus igasugune transport? Nagu selgus, oli ka sellele probleemile lihtne, kuigi mitte kõige odavam lahendus. Lähimasse suuremasse sõlmpunkti Ntungamosse oli võimalik sõita taksodega, mis piiril üksikuid võimalikke reisijaid aafrikaliku kannatusega ootasid. Kuna alternatiive polnud, tuligi peale väikest kohustuslikku kauplemist autosse, see tähendab valgesse Toyotasse istuda.

Advertisements
Categories: Reisid, Rwanda, Uganda | Lisa kommentaar

Butare-Kigali-Nyagatare

See marsruut ei ütle ilmselt mitte kellelgi mitte midagi. Lahtiseletatult tähendab see, et reis viib Rwanda lõunaosast läbi pealinn Kigali riigi põhjaossa, mitte kaugele Uganda piirist. Selline reis võtab kokku aega kuskil 5 tundi ja üldjoontes on see pigem kannatus kui elamus. Ainus meenutamisväärne hetk pidevate kompsude peale- ja mahalaadimiste juures oli vast ainult see, et ma sain mikrobussis ühe paksu musta tädi käest klaaskommi (lausa kaks tükki!). Polnud viga. Valge inimese käekarvu näpiti mikrobussis jälle ja mingis mõttes hakkas see juba täitsa loomuliku asjana tunduma.

Kigalis on kokku mitmeid transpordikeskusi ja neid pole kaardi pealt tegelikult väga mõtet vaadata. Alati on parem mõnelt bussijuhilt küsida. Kui on vaja saada mõnda teise bussijaama, organiseeritakse see täiesti tasuta. Tingimusel, et “nende” bussiga edasi sõidad.

Bradti reisjuht kirjeldab Nyagataret kui võimalust kogeda Rwandat täiesti turistivabalt. Nojah, vastab tõele! Peab päris hea kujutlusvõime olema, et sealt midagi vaatamisväärset leida! Teisalt jätab igasuguste vaatamisväärsuste puudumine jälle rohkem ruumi lihtsalt tavalisest ringivaatamisest saadavatele emotsioonidele. Ja ühte-teist Nyagatarest leiab.

Nyagatare keskväljak

Kõigepealt Nyagatare keskväljak. See näis üllatavalt sarnane kunagisele Metsikule Läänele. Väljaku kaks külge olid veel tühjad, kahele küljele oli aga juba jõutud maju ehitada. Hetkel olid need enamasti erinevate bussifirmade käsutuses, aga ilmselt areneb väljak aja jooksul pisitasa välja koos kaubanduse, panganduse ja söögikohtadega. Igatahes mõjus see täpselt nagu reis ajamasinaga Metsiku Lääne algusaegadesse. Ja sellist kogemust igalt poolt naljalt juba ei saa. Kes ütles, et Nyagatares pole midagi vaadata?

Muust
Majutus: Nyagatare parim hotell Blue Sky on räigelt ülehinnatud peldik. Üsna nigel kahene tuba maksis täiesti müstilised 50 dollarit.
Maastik: Nyagatare kandis maastik muutub, mäed asendavad tasapisi savanniga. Nagu Tansaanias.

Categories: Reisid, Rwanda | Lisa kommentaar

Butare (1755 m)

Ülikoolilinn Butare on Rwanda suuruselt kolmas linn. Kõrgust on sel jah parasjagu, 1755 meetrit merepinnast, aga iseenesest pole Butare pealinn Kigalist just palju kõrgemal – vahe on vaid mõnisada meetrit.

Et Butare asub Burundi piirist vaid 30 kilomeetri kaugusel, siis sai kaalutud võimalust külastada ka Burundit, õigemini selle Tanganyika järve ääres asuvat pealinna Bujumburat. Plaaniks see jäigi, kuna Butares leitud internetikohviku (mille olemasolu iseenesest väärib juba äramärkimist!) tolmused arvutid olid nii aeglased, et ei tõmmanud käima isegi G-Maili postkasti aeglase ühenduse versioonis, rääkimata siis Aafrika lennufirmade lehtedest. Kuna Burundi viisa saamine piirilt oli teoreetiline, võimalus Bujumburast Ugandasse lennata oli teoreetiline ja lennukipiletite mittesaamisel Burundist Rwandasse tagasisaamine samuti teoreetiline, jäi kogu selle paljude lahtiste otsadega hulkteooria katsetamine mõneks teiseks korraks.

Butare tänav

Butare tänav

Butare on linn, kus saab kenasti hakkama jalgsi. Kuigi 100 000+ elanikuga linn, on see sisuliselt üks peatänav pluss kõrvaltänavad. Kesklinnas turu kandis ehk leiabki natuke segasemaid orienteerumisskeeme, aga üldiselt piirdub kogu elu peatänavaga. Seal asuvad hotellid (ühtlasi söögi-joogikohad), poed, transport.

Ülemisel pildil on üks kõrvaltänavatest. Pildile jäi see sel lihtsal põhjusel, et seda sai pildistada. Mujal suhtusid boda-mehed pildistamisse väga tõrksalt ja seda seda tõrksust väljendati väga selgelt. Hea küll, ei vaidle.

Butares oli valget inimest piisavalt näha, aga siiski – piisas vaid tänaval seisma jääda, kui tuldi imestunult valge inimese karvast kätt näppima. Eks see vist jälle natuke juhus oli, aga ikkagi – naljakas meeldejääv killuke reisist.

Butare suurim vaatamisväärsus on Rwanda Rahvusmuuseum. Tõeliselt äge koht, aga kahjuks ei tohtinud seal sees pilti teha. Aga eelolevalt lingilt saab päris hästi aimu, mida seal vaadata on. Käsitöö, ajalugu, kuningad, põllumajandus, tööriistad, muusika ja palju muud. Kindlasti parim muuseum, mida Ugandas-Rwandas nähtud sai (neid oli kokku…kaks), aga väga heaks jääb ta ka võrdluses maailma teiste koduloo või ajaloo muuseumidega.

Rwanda Rahvusmuuseum Butares

Et sees pilti ei saanud teha, tuli pildistada, seda, mis väljaspool. Jälle tuttavad kuninglikud hütid. Õigemini nende koopiad. Aga täpselt ei tea, sest seletusi juures polnud.

Hütt Rwanda Rahvusmuuseumis

Rahvusmuuseumi juures on ka üsna huvitav botaanikaaed ja metsarajad, natuke eemal orus asuvad mingid näidispõllud, mille olemusest päris hästi aru ei saanudki.

Butare ja Kigali vaheline transport on tihe, välja arvatud juhul, kui see ei ole tihe. Huvitaval kombel on Rwandas, või vähemalt Butares, olemas kohalikud pühad (s.t. püha, mis pole üleriigiline). Sel juhul väljub esimene buss keskpäeval.

Categories: Reisid, Rwanda | Lisa kommentaar

Rwanda kuningapalee Nyanzas

Nyanza külastamiseks on üsna raske mingit erilist põhjust välja mõelda. Üheks võimalikuks tõmbenumbriks võiks olla 150 meetrit tolmust ja kohutavalt auklikku tänavat, mis moodustabki linna tsentrumi. Täiesti arvestatav koht, kui soov kogeda Metsiku Lääne õhustikku. Kui vaatamisväärsustest rääkida, siis Nyanzas on selleks valge inimene – kohalikele loomulikult! Sest ükskõik, kus sa seal linna keskuses parajasti ka poleks, paistad sa kõigile huvilistele kätte. Sürr, aga mitte ohtlik. Vist.

Eelneva kirjelduse põhjal on raske uskuda, et Nyanza näol on tegemist kunagise Rwanda kuningriigi südamega. Erinevates allikates võib sealse ajaloo kohta lugeda üsna erinevaid versioone. Ühtedel hinnangutel on just siin asunud kuninglik õukond, hoiti elus suulist traditsiooni eelmistest kuningatest, kunagistest lahingutest ja vallutustest. Just siia saabusid ka Saksa kolonisaatorid 19. sajandil, külastamaks kuninglikku õukonda. Kohalik mwami (kinyarwanda keeles kuningas) polnud siiski päris võrreldav Euroopa kuningakodadega. Kokku elas Nyanzas umbes 2000 inimest ja paleede asemel seisid hütid – hütis elas muuhulgas ka kuningas. Tänaseks on kuninglikud hütid taastatud ja seal asub muuseum (tõsi, 3-4 km algsest asukohast eemal).

Teistel andmetel seadsid Rwanda kuningad Nyanza kandis sisse alles 19. sajandil. Nyanza tuumiku moodustasid 16 hütti, neist igaühel oli täita eri funktsioon. Loomulikult oli suurim kuningale kuuluv hütt.

Kuninglikus hütis oli mitmeid ruume, kus võeti vastu külalisi, kus magati jne. Ruume eraldasid üksteisest punutud seinad. Tuleb tunnistada, et ehituskunst oli tasemel. Hüttides oli sõltumata välistemperatuurist mõnusalt jahe. Saime teada, et kuningliku hüti ehitamine võtab aega tervelt pool aastat.

Nyanza Royal Palace inside

Nyanza kuningapalee sisevaade

Nagu giid rääkis, pidi Rwanda kuningas vee asemel õlut jooma (miks, jäi selgusetuks). Seetõttu oli hütis ka hulk õlut sisaldavaid anumaid. Võimalik, et paljude otsuste juures polnudki kainet pead kuskilt võtta.

Kuningal oli ka hulk naisi – niiet tegemist jätkus.

Nyanza Royal Palace

Nyanza kuningapalee sisevaade

Alloleva väiksema hüti juures on “ukse” juures näha kaks poolkaart. Ühe kaare taga istus kuningas, teise taga kuninga ema. Nii lahendati erinevaid vaidlusi ja võeti vastu külalisi.

Hütt Nyanzas

Natuke Nyanza reisiinfot:
2010. a. seisuga on parim majutuskoht Nyanza Comfort. Tasub küsida eraldi vooditega ruumi, see on midagi sviidi taolist ja tunduvalt parem kui ühe voodiga ruumid.
Parim söögikoht on Boomerang samanimelises hotellis. Paleele kõige lähemal.

Categories: Reisid, Rwanda | Lisa kommentaar

Veel Gisenyist

Gisenyi puhul ei saagi täpselt aru, kuhu suunas elu areneb. Kui võtta aluseks Bradti 2009. a. reisijuhis kirjutatu ja tegelik pilt, siis märkaks pigem tagasiminekut. Nii mõnigi turismiga seotud koht Gisenyi kaardil on kas kadunud või kinni. Tagantjärgi mõeldes meenutab situatsioon kergelt seda, mida sai nähtud Zimbabwes Victoria Fallsis (miinus ülitüütud müügimehed). Ka Bradti linnakaardilt leidis mitmete majutuskohtade taga sulgudes märkuse closed. Mõningaid valgeid inimesi võis linnas muidugi märgata, aga kõik nad tundusid olema kuskilt abiorganisatsioonist.

Iseenesest turismipotentsiaali Gisenyil ju on. Mõnus järv, rand. Bradti väitel oli ka Gisenyi naaberlinn Goma 1990-ndate algul olnud vägagi elav kant vinge muusika- ja ööelu ning baaridega. Genotsiidi mõju on siin muidugi selge, aga ikkagi mõjub Gisenyi 21. sajandi esimese kümnendi lõpus maailma poolt hüljatud paigana. Muidugi – alati sõltub, millega võrrelda, üle piiri Kongo sisemaal oleks seegi tase ilmselt helesinine unistus.

Gisenyi turule!

Gisenyi turule

Gisenyis on suurem osa aktiivsest elust on koondunud turule ja seda ümbritsevate tänavate äärde. Turule voolavad kokku põhiliselt naised kogu ümbruskonnast. Seetõttu on paar Gisenyisse minevat teed nii hommikul kui õhtul täis naisi, kes lähevad müüma kõike seda, mida põllud parasjagu kasvatavad – tomateid, suhkruroogu, banaane jmt. Väga huvitav oleks teada, kui pika tee nad iga päev ette võtavad, aga kahtlustan, et see võib nii mõnelgi juhul olla üle 10 kilomeetri.

Hommikune rännak Gisenyi turule

Hommikune rännak Gisenyi turule

Suuremate kandamite transpordiks tuleb paratamatult midagi võimsamat appi võtta. Parema puudumises sobib kohalike osavnäppude disainitud velotakso samuti hästi.

velotakso Gisenyis

Gisenyis on ka velotaksosid

Gisenyi elu absoluutne keskus on turg ja paar seda ümbritsevat tänavat. Peale kauplemise on turule kogunenud ka kohalikud õmblejad. Tööd paistis neil olevat, sest suurem osa korralikest riietest õmmeldakse ise. Eriti kehtib see naiste riiete kohta. Lisaks õmblemisele pakutakse ka triikimisteenust just selliste sütel töötavate triikraudadega.

triikraud

Sütel töötav triikraud (foto: Kaido Mäeots)

Gisenyi kesklinnast mõnevõrra eemal in the middle of nowhere asus üks üllatavalt korralik suveniiripood. Müügilolev kraam oli pärit nii Rwandast kui Kongost. Hinnad olid pigem odavad ja suveniiripoodidele ebatüüpiliselt oli sealt isegi ühte-teist kaasa osta. Kohalike käsitööoskused on ikka viimase peal ja kasvõi kõikvõimalikud punutised vääriksid kindlasti ostmist – kui peaks juhtuma, et on, kuhu panna. Tänuks ostmise eest lubati poest lahkesti pilti teha.

Poe juures pakkusid taadid ka vähe teistsuguseid suveniire – Belgia-Kongo aegseid münte. Hinnad olid mõistlikud ja mõned mündid sai ka soetatud.

Suveniiripood Gisenyis

Suveniiripood Gisenyis

Lõpetuseks pilt meie hotelli õuelt, mis oli natuke botaanikaaia moodi ja kus jalutasid ringi kärbitud tiibadega kroonkured. Kroonkured on kinni püütud sealsamas Kivu järve äärest. See pidavat olema oskajale inimesele üsnagi jõukohane ülesanne. Praeguseks ongi kroonkured seal juba haruldased.

Kroonkured

Kroonkured hotelli Musante House õues

Categories: Reisid, Rwanda | Lisa kommentaar

Piiriületus: Rwanda – Kongo DV

Üks tagamõte oli Gisenyisse tulekul veel – plaan oli ära käia kohe üle Kongo DV piiri asuvas Goma linnas. Esiteks kogeda, kuidas Kongos elu käib (kuigi vaevalt seal mingit vahet on), teiseks muidugi vaadata, kuidas on edenenud linna väljakaevamine peale 2002. a. vulkaanipurset.

To DRC border

Kongo piir pole kaugel

Bradti reisijuhist leidsime piiriületuse kohta sellise info: Goma külastamiseks pole Kongo DV viisat vaja ja seda piirilt ka ei saa, kuid 30 USD eest saab mingi paberi, millega lastakse päevaks üle piiri. Tagasitulekuks on vaja mitmekordset Rwanda viisat või tuleb soetada uus Rwanda viisa. Niipalju siis teooriast.

Nüüd praktikast (ja see praktika võib muutuda kunas iganes!). Kõigepealt, meil oli ühekordne Rwanda viisa. Rwanda piiripunktis öeldi, et paha lugu jah, aga pärast peate ikkagi uue ostma. No mis seal ikka (kuigi Rwanda piirilt ei tohiks viisat saada). Igaks juhuks sai uuritud, et mis siis juhtub, kui me Kongosse ei peaks saama. Saime kokkuleppele, et siis saame Rwandasse tagasi ilma uut viisat ostmata.

Selle jutu peale löödi passi Rwandast väljumise tempel ja hakkasime Kongo poole astuma. Üsna ebatüüpiliselt kolmanda maailma piiriületustele polnud kaugele vaja astuda. Üsna varsti olimegi Kongo DV piiripunktis. Maja oli täis ilmselges ületoitumuses šokolaadseid naisterahvaid, kellel oli meie saabumisest täiesti, täiesti suva. Hoopis olulisem oli parasjagu ette võetud häälekas klatširing, mida millegipärast toimetati osaliselt inglise keeles.

Umbes 15 minuti pärast näitas üks mammidest välja armulikkust ja võttis meie passid. Võttis passid ja klatšis sujuvalt edasi. Mingil hetkel tekkis siiski võimalus esitada plaani päevaks Gomasse minna. Selle peale visati passid tagasi. Impossible! Viisa oleks tulnud kuu aega varem teha. Huvi pärast sai küsitud, et mis see ka maksta võiks? 250 USD! See oli parim kinnitus Peter Moore’i tähelepanekule raamatus “Tualetis mitte sittuda”, et Aafrikas kipub viisa saamine olema seda raskem ja seda kallim, mida vähem keegi sellesse riiki reisida soovib.

Tagasi Rwanda piiripunktis oli suhtumine täiesti teine. Rääkisime oma kurva loo ära. Väljasõiduviisale tõmmati kaks kriipsu peale ja loeti meie avantüür lõppenuks. Gisenyi piirivalve jääbki meelde kui äärmiselt sõbralik seltskond, kes teevad kõik, et sind aidata – ja seda fantastiliselt sõbralikus võtmes. Olge seal terved!

Categories: Reisid, Rwanda | Lisa kommentaar

Maailma parim tolm

Uganda ja Rwanda on mustaks saamise seisukohalt väga suurepärased riigid. Mustuse teke kõikjale on lihtsalt hämmastavalt tõhus. Aga Gisenyis tarbitud tolm kandideerib küll maailma kõige kvaliteetsema tolmu tiitlile. Kahtlustan, et siin aitab kaasa täiuslikult tolmune kombinatsioon. Tolmu on koguses, millest jätkub absoluutselt kõigile ja kõikjale ning see on – kuidas nüüd öeldagi – erakordselt tolmune. Lisaks aitavad Nyiragongo vulkaanilised väljapaiskamised tolmu määrimisomadustele veel omakorda tõhusalt kaasa.

Maailma parim tolm

Siin see on - maailma parim tolm!

Tolm saavutab oma täiuslikkuse Gisenyi nendel tänavatel, mis jäävad vahetult Kongo DV piiri äärde. Pole kahtlustki, et piiri taga Gomas võiks leida veelgi suurepärasemat tolmust kraami. Aga olgem rahul olemasolevaga – nauditavalt tolmune on ka Gisenyis. Allolev pilt näitab olukorda tänaval, mis asub vahetult Rwanda – Kongo DV piiri kõrval. Ehk seal, kus on siiani selgelt näha Nyiragongo vulkaani 2002. a. purske tagajärjed.

Sellise kvaliteetkraami eemaldamine nii riietelt kui kehalt nõuab muidugi teatavaid pingutusi. Ühekordne pesu tähendab pigem tolmu laialimäärimist kui loomuliku puhtuse taastamist. Esimese pesu tulemuseks on alati see, et määrid seebi korralikult ära, kuid puhtaks ei saa.

Categories: Reisid, Rwanda | Lisa kommentaar

Gisenyi ja Kivu järv

Gisenyi on väike linnake Rwandas (suuruselt riigi viies), mis asub Kivu järve ääres vastu Kongo DV piiri. Vaadates allolevat pilti, kõlab ilmselt üsna uskumatuna, et tegemist on igavesti laheda kohaga. Tõepoolest, vahetult peale bussist välja astumist, kui seesama pilt tehtud sai, oligi esimeseks küsimuseks, et no kuhu põrgusse me nüüd küll sattunud oleme? Kui linna keskuses on kõikjal ümberringi ainult kohutav tolm pluss mingid koledad majad – siis mida võiks siit üldse oodata? Aga ometi oli selle Gisenyiga mingi eriline värk, et see hakkas meeldima juba kümne minuti pärast peale saabumist ja muutus paari päevaga juba selliseks kohaks, kuhu võiks tagasi minemist planeerida küll. Kuigi parajalt sürr seal muidugi on. Ei saa eitada.

Gisenyi kesklinn

Gisenyi kesklinn

Et Gisenyisse saabudes oli päev alles üsna noor ja kuhugi otseselt kiiret polnud, sai vaikselt hakatud astuma väljavalitud hotelli suunas. Mõte oli lihtsalt natuke ringi vaadata, et mis kohta siis sattunud oleme. Üks esimesi asju kesklinnast Kivu järve poole lonkides oli meile vastassuunas kulgenud koolilaste parv. Nagu ikka, oli koolilastel lõbu laialt. Valged atraktsioonid saabusid.

Koolipäev on just lõppenud

Kivu järv, mille kaldal Gisenyi asub, on tegelikult selline omamoodi ohtliku nüansiga koht. Merepinnast 1460 m kõrgusel asuv järv on nimelt osa riftiorust, mida loodusjõud aeglaselt laiemaks kisuvad. Maakoore nihked põhjustavad ka vulkaanilist tegevust. Aga Kivu järve puhul on ohtlik hoopis see, et selle põhjas on peidus tohutus koguses metaani. Keegi ei tea, kunas surmav gaas järvepõhjast võiks välja pääseda, aga pessimistlikel hinnangutel võib see juhtuda järgmise 100-200 aasta jooksul. Sellel oleks katastroofilised tagajärjed sadadele tuhandetele inimestele, kes Kivu järve kaldal elavad.

Gisenyi ja Kivu järv

See, et Kivu järves on surmava metaaniga probleeme, näitab ka järve kalade vähene liigikus (võrreldes analoogsete järvedega mujal Aafrikas) ning krokodillide ja jõehobude puudumine järvest.

Nagu metaanist veel ohtu vähe oleks, on loodus Kivu järve äärde loonud ka aktiivse Nyiragongo vulkaani (vaata kaarti!). Nyiragongo viimane võimsam purse toimus alles aastal 2002, kui Gisenyi kõrval üle piiri Kongos asuv naaberlinn Goma päris suures ulatuses vulkaanilise tuha alla mattus – nagu tänapäevane Pompei. Ka Gisenyi tänavad, eriti piiriäärsed, on väga palju vulkaanilist tolmu täis.

Ja kui looduslikest hädaohtudest ei saa küllalt, siis aitavad elu ohtlikuks teha Kongo mässulised, kelle üks peamisi tugipunkte on just sealsamas Põhja-Kivus.

Categories: Reisid, Rwanda | Lisa kommentaar

Minu Rwanda ehk pildikesi bussiaknast

Järgnev pildimaterjal pole ilmselt maailma kõige kvaliteetsem. Suvalistel hetkedel need fotod bussiaknast tulistatud said. Aga ehk aitavad nad ikkagi edasi anda killukese seda muljet, missugune see elu seal Rwandas reisijale võiks paista.

Teeme põllule lisa

Rwandas pole traktoreid. Ei saa ju päris välistada, et mõni kuskil ikkagi on, aga maaharimise juures neid näha küll ei saanud (Ugandas seevastu on vähemalt kaks traktorit kindlasti!). Arvestades, et põllulapid on üsna väikesed ja neist väga suur osa asuvad küllalt järskude küngaste peal, siis on see natuke ka arusaadav. Aga ilmselt on peamiseks põhjuseks hoopis see, et Rwandas mõeldakse mastaabiefekti asemel pigem sellele, kuidas üldse elus püsida. Ja nii polegi imestada, et kõik põllutööd käivad üsna samamoodi nagu paar sajandit tagasi. Käsitsi ja kõplaga.

Põllutöö käib Rwandas ikka käsitsi

Tihti asendab komme ja üldse magusat suhkruroo närimine. Aga kes kommi soovib, ei pea samuti väga palju otsima. Komme saab ühe- või mitmekaupa osta kõikjalt, eriti lihtne on seda teha bussides. Ühe korra surus mulle kaks kommi pihku ka üks neegrimammi mikrobussis. Polnud viga, täitsa head olid.

rehvi vahetus

Täitsa mõistlik ajaviide - jälgida liiklust ja närida suhkruroogu

Lapsed mängivad – nagu ikka! – sellega, mis kõige kättesaadavam. Et tolm on asi, mida Rwandas on lõputult, siis väiksemad lapsed kühveldavadki seda küll hunnikutesse, küll tühjadesse pudelitesse.

üksinda mängimas

Üksinda mängimas

Kui raha on vähe, tuleb rakendada loovust. Nagu pildilt näha, pole ratta ehitamises paari puutoika ja väikeste rataste abiga mitte midagi ülejõu käivat.

jalgratas Rwandas

Kui jalgratast ei jõua osta, tuleb see ise teha

Koolilõpp on nagu koolilõpp kõikjal kolmandas maailmas. Astutakse seltsis kodu poole.

koolist koju

Koolist koju

Categories: Reisid, Rwanda | Lisa kommentaar

Rwanda genotsiid

Et Rwanda genotsiidist paremini aru saada, tuleb paratamatult natuke vaadata Rwanda ajalugu. Järgnev on muidugi lihtsustus, aga umbes nii need asjad arenesid.

Praeguse Rwanda territooriumil on ajalooliselt end sisse seadnud kolm erinevat gruppi – kõigepealt tulid pügmee hõimude jahimehed ehk twad, mõnevõrra hiljem saabusid kaks bantu juurtega seltskonda – põlluharijatest hutud ja karjakasvatajatest tutsid. Aja jooksul tõusid juhtivaks klassiks tutsid – kuna karja väärtustati kõige kõrgemalt. Staatuselt järgmine klass oli hutud. Kõige madalamale positsioonile jäid twad.

Klassikuuluvus ei tekkinud siiski mitte täpselt selget hõimupiiri mööda, vaid pigem varandusliku staatuse järgi – hutu, kellel oli õnnestunud koguda piisavalt karja, võidi “edutada” tutsiks ja tutsi, kelle asjad juhtusid halvasti minema, võidi “degradeerida” hutuks. Vahest võis juhtuda, et ka mõni twa tõsteti tutsiks – näiteks erilise teene eest kuningale, kuid twadega seotud seisuslikke liikumisi esines tunduvalt harvem kui hutude ja tutside vahel. Kõik kolm gruppi rääkisid sama keelt (kinyarwanda), jagasid sama kultuuri ja ajalugu.

1885 Berliini Konverentsil jagati Rwanda (Ruanda-Urundi nime all) Saksamaale kui osa Saksa Ida-Aafrikast, kuigi vähemalt ametlikult polnud ükski eurooplane piirkonnas isegi käinud. 1916 (I maailmasõda!) langes Ruanda-Urundi Belgia võimu alla, 1919 sai Belgia Rahvasteliigalt mandaadi piirkonna valitsemiseks.

1930-ndate alguses tuli belglastel idee hakata välja jagama ID-kaarte. Ja tehti seda suures osas kas füüsiliste parameetrite (tutsid olid kõige pikemad) ja/või rikkuse järgi. 1950-ndate iseseisvumiste tuules muutsid belglased senise tutsi-sõbraliku poliitika hutude toetamise kasuks.1959 leidis hutude ja tutside vahel aset ajaloo esimene tõsisem kokkupõrge. Belglased asusid tutsi juhte vahetama hutude vastu.

1960 võitsid hutud manipuleeritud valimised, 1962 kuulutati välja Rwanda iseseisvus. Vägivald tutside vastu kasvas, umbes 135.000 tutsit põgenes naaberriikidesse (nende hulgas ka sel ajal 3-aastane praegune Rwanda president Paul Kagame). Võim läks tutsi vähemuselt hutu enamuse kätte.

1990-ndatel alustas tutsi põgenikest formeerunud Rwandan Patriotic Front (RPF) Rwanda põhjaosast riigi tagasivallutamist. See samm tõi endaga kaasa Rwanda kodusõja. 1993 sõlmiti vaherahu, kuid 1994 aprillis käivitas Kigali lennujaamas toimunud intsident hullumeelsed tapatalgud.

Genotsiidi memoriaal Kigalis

Massihauad Kigali genotsiidi memoriaalis

Genotsiid oli hutude poolt pikalt ettevalmistatud ja mõeldud tutsi-probleemi igaveseks lahendamiseks. Koheselt seati üles teeblokaadid, mis Rwanda geograafiat arvestades võimaldasid inimeste liikumist üsna efektiivselt kontrollida.

Rwanda genotsiidi ohver

Üks paljudest Rwanda genotsiidi ohvritest

Umbes 100 päeva vältel tapeti 20% rahvastikust, kokku kuni 1 miljon inimest, põhiliselt tutsid, aga ka mõõdukaid hutusid. Sellest, mis toimus, annab pildi Bradti reisijuhis toodud karm statistika:

99,9 % nägi vägivalda
90,6 % uskus, et nad tapetakse
87,5 % nägi surnukehi või kehaosi
79,6 % kaotas mõne pereliikme
69,5 % nägi kellegi tapmist või vigastamist
61,5 % ähvardati tappa
57,7 % nägi tapmist või vigastamist matšeetega
31,4 % nägi vägistamist või seksuaalset rünnakut

Nende numbrite õuduse mõistmiseks peab täpsustuseks ütlema, et need numbrid räägivad traumast, mille osaliseks said genotsiidi üle elanud lapsed.

Tapmised ja vigastamised toimusid ääretult brutaalselt. Kuna see kõik oli tõesti uskumatult võigas, ei tahaks detaile kirjeldada. Üleval olev lapse pilt on ainult üks, üks väga paljudest Kigali Genotsiidi Memoriaalis väljas olevatest piltidest. Memoriaalis sees ei tohi pildistada – ja võibolla parem ongi. See pilt on võetud memoriaali ametlikult lehelt kigalimemorialcentre.org.

Väljapanek Kigali Genotsiidi Memoriaalis on toimunut arvestades diskreetne, kuid mõjuv. Mitte kunagi varem pole ma kogenud nii võimsat refleksi – väljapanekut vaadates oleks tahtnud õudusest oksendada. Raske isegi seletada, miks see mõjus nii erinevalt võrreldes teiste nähtud massimõrvu meenutavate memoriaalidega – olgu siis Khatõnis või Dachau koonduslaagris Müncheni lähedal.

Massihauad Kigali genotsiidimemoriaalis

Massihauad Kigali genotsiidimemoriaalis

Genotsiidi lõpetas jõudu kogunud tutsi RPF-i (Rwandan Patriotic Front) pealetung ja pealinna Kigali vallutamine. Genotsiidi lõppedes oli 85 % tutsidest mõrvatud. Nagu nüüdseks on selgunud, pole ka Kagame kaugeltki päris puhas poiss ja hilisem vastugenotsiid hutude kallal on tõsiselt kahjustanud Kagame suhteid lääneriikidest doonoritega.

Igatahes on päris raske ette kujutada, et niivõrd hiljuti sai toimuda midagi nii jubedat. Väärib tõelist lugupidamist, et Rwanda rahvas on otsustanud hoolimata toimunust eluga edasi minna. Mis emotsioonid ja mälestused inimeste mälusse jäänud on, on kõrvalvaatajal raske ette kujutada. Mõnest juhuslikust episoodist võis aga aru saada, et mälestused on siiski vägagi valusad.

Võib muidugi küsida, et kuidas üldse sellised asjad võimalikuks saavad? Ilmselt on lisaks massipsühhoosile mingi osa ka sellel, et rwandalased süttivad äärmiselt kergelt. Rwandas sattusime mitu korda tunnistajateks, kus mitte millestki tekkis suur sõnavahetus. Näiteks pealtnäha täiesti süütu, raha tagasiandmisest tekkinud olmesituatsioon mikrobussis pani terve bussitäie rahvast üliemotsionaalselt vaidlema, seletama, sõnelema. Sarnaseid situatsioone sai kogetud mitmeid.

Lisalugemist:
Rwanda genotsiid Wikipedias
www.kigalimemorialcentre.org
genocidearchiverwanda.org.rw
We Wish to Inform You That Tomorrow We Will be Killed with Our Families (amazon.co.uk)

Categories: Reisid, Rwanda | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kigali tänavaelu – hotelli rõdult

Peale mõningaid otsinguid Kigalis sai ööbimiskohaks valitud Hotel Okapi. Kohalikus mõistes mitte päris tipphotell, aga üsna korralik. 10 minutit kesklinnast jalutada. Ausalt öeldes polegi hotellile midagi ette heita. Vastuvõtus oli isegi internet olemas. Ja enamikel juhtudel see isegi töötas. Mitte kiiresti, aga töötas.

Järgnevad pildid on kõik tehtud hotell Okapi rõdult. Tuleb tunnistada, et kohaliku eluga tutvumiseks oli hotellitoa tänavale avaneval rõdul istumine paiguti tunduvalt informatiivsem kui linnas ringi jalutamine.

Kigali tänav

Vaade hotell Okapi rõdult

Vast kõige huvitavam oli vaadata kõikvõimalikku kaubandust, mis pidevalt rõdu alt mööda jalutas. Sisuliselt oleks hotelli eest ilma pingutamata saanud osta vist absoluutselt kõike igaks elujuhtumiks. Krõpsu, karastusjooke ja suhkruvatti – palun! Naised, kellele kingi? Aga pesu? Või soovite remonditarbeid? Kuidas oleks auto varuosadega (see on sul ju Toyota)?

Kingamüüjad Kigalis

Kingamüüjad Kigalis

See loogika, et kes see tänavalt ikka kestvuskaupu ostab, ei pea Ugandas-Rwandas päris paika. Näiteks bussides soetati sinna enne väljumist trüginud müügiagentidelt uskumatult palju kõikvõimalikku kaupa. Sibulatest prillideni.

Ka Kigalis on kõige mugavamaks liiklusvahendiks boda-boda. Erinevalt Ugandast nõutakse Rwandas kiivri kandmist. Ja seda reeglit täidetakse alati – ka kuskil pärapõrgus külavahel. Miks? Sest kontrollitakse ja karistused on vist karmid. Kiivri saab bodajuhilt.

Boda-boda Kigalis

Boda-boda Kigalis

Boda-bodasid on näha kõikjal, aga suurem tõenäosus on neid saada suuremate tänavate ristumiskohtadel. Võrreldes Kampalaga on Kigali liiklus rahumeelsem ja boda-bodaga sõites Kampalale sarnast surmapõlguri tunnet ei teki.

Boda-bodad Kigalis

Boda-bodad Kigalis

Kui Kigali vaatamisväärsustest rääkida, siis seda on päris lihtne kokku võtta – peale Genotsiidimuuseumi pole seal mitte midagi vaadata. Loodusajaloo muuseumit võib ka külastada, aga vaadata seal väga palju pole ja hind on absurdselt kõrge. Loodusajaloo muuseumi läheduses asub aga vangla ja sealt tasub küll mööda jalutada. Sealne kord meenutas millegipärast rohkem sanatooriumi kui kinnipidamisasutust, aga see mulje võis olla väga petlik. Klientuuri puudust vanglal ilmselgelt polnud.

Kui Rwandas peaks olema vajadust rahavarusid täiendada, siis UTC (Union Trade Center) teisel korrusel saab krediitkaardiga dollareid, eurosid või kohalikku raha. Sealsamas asub ka riigi ainuke korralik supermarket – keenlaste Nakumatt.

Categories: Reisid, Rwanda | Lisa kommentaar

Kigali

Mulje, mis mõnda uude kohta saabudes tekib, kipub olema selges sõltuvuses eelnevast reisikogemusest. Aga vahel sekkub mulje kujundamisse ka midagi väga raskesti kirjeldatavat. Rwanda pealinnas Kigalis oli see “veel midagi” mingil imelikul kombel täiesti olemas. Segadust ja Aafrika linnadele omast kaost on sealgi parasjagu, aga kokkuvõttes oli Kigali üllatavalt mõnus. Seda vaatamata sellele, et seal otseselt vaadata nagu polegi midagi. Kuid seal tekkinud feeling oli isegi parem kui Kampalas.

Kigali panoraam

Vaade Kigali kesklinnale

Kigali on praegu veel küllalt madal linn. Kui täpne olla, siis on seal püsti jõutud ajada täpselt üks kõrghoone. Pole vist väga üllatav, et see on juhtumisi panga jaoks ehitatud. Ülejäänud kesklinn on umbes 3-4 korruseline, mujal aga rõhuvas enamuses 1-korruseline “ehitan-nagu-oskan” tüüpi majad.

Kigali asub küngaste peal

Tulenevalt Kigali asukohast paljude mägede peal pole linnas orienteerumine just väga kerge ülesanne. Kesklinn – seal on asi enam-vähem selge, aga kesklinnast välja, kuhugi “mägede peale” sõites on vonklevaid tänavaid mööda sõites keerutamist piisavalt palju, et suunataju ära kaoks.

Kigali on Rwandas reisides põhimõtteliselt vältimatu koht – Rwandas suvalisest punktist suvalisse punkti reisimine on pea alati kõige kiirem ja kõige mugavam riigi keskel asuva Kigali kaudu. Kaugtranspordi ülesehitus on siiski päris segane, sest bussid väljuvad linnas ikka väga erinevatest kohtadest. Aga kuldne reegel – räägi inimestega! – aitab ka selles kaoses orienteeruda.

Categories: Reisid, Rwanda | Lisa kommentaar

Uganda-Rwanda piir

Bunyonyi järve äärest polnud transporti Rwanda piirile sõitmiseks vaja otsida – piisas, et meie Kabale taksojuht kohale helistada (EMT toimis). Igal vähegi tegijamal “taksojuhil” on ju visiitkaart olemas. Sõit Bunyonyist läbi Kabale piiripunkti maksis 50.000 UGX. Piiripunkti nimi on Katuna (Uganda) / Gatuna (Rwanda).

Piiripunktis läks huvitavaks. Selgus, et sõltumata Lonely Planeti väidetest Rwanda viisat aastal 2010 piirilt ei saa – see tuleb kindlasti eelnevalt hankida. Olime selleks tegelikult valmis, sest Bradti reisijuht on ka selle koha pealt LP-st tunduvalt täpsem. Aga näib, et Rwanda viisapoliitika pole siiski päris kivisse raiutud. Natuke sõltub ka ametniku heatahtlikkusest.

Rwanda maastik

Rwandale tüüpiline pilt - künkad kõrgustesse üles haritud.

Olgu selle Lonely Planeti East Africa kaasavedamisega muidu, kuidas on, aga just tänu sellele me Rwandasse saime. Väitsime nimelt ametnikule, et “aga meie reisijuht kirjutab, et piirilt antakse viisa probleemideta”. Ametnik polnud loll ja palus selline “tark” reisijuht ette näidata. Näitasimegi. Aga meile sobiva koha, sest ka LP-s oli kuskil viidatud, et Rwanda viisaga on piiril kahtlane.

Kuulasime siis ametniku tiraadi sellest, kuidas halvad reisijuhid vaeseid reisijaid lollitavad ja saime 60 USD eest Rwanda viisa passi. Ilma täiendava meeleheata, aga tähtsa lisaklausliga: “Teil vedas!”. Olgem ausad – ta ei eksinud. Aga sarnasele loteriivõidule ei tasuks siiski väga loota ja viisa võiks ikkagi eelnevalt hankida. Kuna Aafrikas muutuvad need asjad liigagi kiiresti, siis tasub kasvõi LP Thorn Tree abil ennast selles plaanis kurssi viia.

Ka mitmekordne Rwanda viisa tuleb hankida enne riiki sisenemist, kuid ühekordse viisa muutmine mitmekordseks on organiseeritav Kigali migratsiooniametis (Kigali Immigration Office, 25.000 RWF = 35 EUR). See migraamet on täitsa euroopalik koht.

Täiendus: Kehtivaid Rwanda viisatingimusi tasub kontrollida Rwanda Migraatsiooniameti lehelt. 15-päevase ühekordse viisa saamiseks tuleb seda taotleda internetis, täites ära selle formulari.

Categories: Reisid, Rwanda, Uganda | Lisa kommentaar

Uganda ja Rwanda: lühike ülevaade

Kui hakata planeerima seljakotireisi musta Aafrika südamesse, siis võib arvata, mis reaktsioone see tekitab. Kui konkreetsemalt Ugandast ja Rwandast rääkida, siis näib, et natuke üldistades võrdub Uganda Idi Aminiga ja Rwanda 1994.a. genotsiidiga. Kokkuvõtvalt jagunevad arvamused umbes kaheks – sind kas tapetakse maha või vähemasti röövitakse paljaks.

Turvalisus

Uganda ja Rwanda tegelikkus on siiski palju proosalisem. Mõlemad riigid kuuluvad Sahara-aluse Aafrika kõige turvalisemate riikide hulka. Turvalisus on muidugi alati väga suhteline mõiste, aga turvalisusest annab mingi pildi kasvõi see, et erinevast suuremast osast muust Aafrikast kannatab seal isegi pimedas ringi liikuda – ja seda isegi pealinnades.

Uganda ja Rwanda turvariskid on peidus pigem olmetasandil. Uganda maapiirkondades üllatab reisijat ootamatult suur alkoholitarbimine, seda pea sõltumata kellaajast. Üldiselt on purjutajad täitsa sõbralikud, aga karja purjus külameeste seltsis tahaks siiski võimalikult lühidalt viibida.

Kui rääkida kauplemisest, siis ei ürita keegi sulle midagi tüütult ja pingsalt pähe määrida. Üksikutes turismilõksudes kutsutakse oma poodi vaatama, aga seegi tegevus on pealetükkivusest kaugel. Mujal võid vabalt kaupa uurida, ilma, et keegi sind tüütaks.

38 km Kongo piirini

200 m ekvaatorist, 38 km Kongo piirist

Viisad

Uganda viisa saab ilma probleemideta piiri pealt. Seda nii lennujaamas kui kõrvalises maismaa piiripunktis. Maksab see 2010. a. seisuga 50 USD ja peale täidetud blanketi midagi muud vaja ei lähe.

Sõltumata sellest, mida mõni reisijuht kirjutab, Rwanda viisat aastal 2010 piirilt ametlikult ei anta – see tuleb eelnevalt hankida. Praktikas õnnestus Rwanda viisa piirilt 60 USD eest siiski saada -näidates ette reisijuhi (LP), kus on kirjas võimalus saada viisa piirilt. Viisat meenutav tempel ilmus passi ilma täiendava meeleheata.
Mitmekordse Rwanda viisa saamiseks tuleb see teha enne riiki sisenemist, aga ühekordse viisa muutmine mitmekordseks on organiseeriav ka Kigali migratsiooniametis – (Kigali Immigration Office, 25.000 RWF = 540 kr = 35 EUR).

Suhtluskeel

Uganda riigikeel on inglise keel. Kohalikele on see siiski teiseks keeleks. Esimeseks on üks rohkem kui kolmekümnest kohalikust dialektist. Kui see kuidagi abiks tuleb, siis enamik inimesi oskab ka vähemasti osaliselt Ida-Aafrika teise peamise suhtluskeelena kasutatavat suahiili keelt (ingl. k. KiSwahili).

Inglise keelega saab üllatavalt hästi hakkama ka pigem prantsuskeelse taustaga Rwandas. Kuna Rwanda soovib lõimuda Ida-Aafrika Ühendusega (East Africa Community), siis alates 2008. a. otsustati riiklikul tasandil prantsuse keel vahetada Ida-Aafrikas domineeriva inglise keele vastu. Kuuldavasti prantslasi see fakt pehmelt öelda ei rõõmustanud.

Transport

Uganda ja Rwanda on seljakotireisijale transpordi seisukohast väga mugavad riigid reisimiseks. Bussi- ja mikrobussiühendused erinevate asulate vahel võivad enimkasutatud marsruutide puhul olla ülihead, väiksemates kohtades liigub midagi kuhugi vähemalt 2-3 korda päevas, aga pigem juba paari tunni jooksul. Õige (mikro)bussi leidmine sisaldab pea alati suhtlemist kohalikega. “Abivalmis kohalikeks” on siiski kohalikud reisisaatjad, kes tegutsevad õnneks äärmiselt profilt ja omakasupüüdmatult – küsi, ja sind juhatatakse õigesse bussi.

Vahemärkus: kui Rwandas võrdub reisijate arv mikrobussis üldjuhul kohtade arvuga (politseid on teel palju!), siis Ugandas on mikrobussi kaasreisijate arv üsna prognoosimatu. Palju üle 35 ei tohiks see 14-kohalises mikrobussis kokkuvõttes siiski minna.

Juhul, kui bussiühendus mingil põhjusel ei toimi, on alati võimalik leida “takso” – suvaline auto, mis toimetab sind soovitud kohta. Hinnad on alati kaubeldavad ja mõistlikumad, kui Eestis taksoga. Lühike ots (kuni 10-15 km) on suurusjärgus 10-15 dollarit, pikem (kuni 50 km) kuni 35 dollarit. Väikse liiklusega kohad on nii 25% kallimad.

Uganda bussiaknast

Uganda puhul tuleb muidugi arvestada, et vaatamata sellele, et riik paistab Aafrika kaardi peal võrreldes suuremate naabritega üsna tillukesena, on see pindalalt ikkagi samas suurusjärgus Ühendkuningriikidega (UK). Kui lisada siia veel asjaolu, et peamaanteedest kõrval võivad teed olla päris nigelad (aga enamasti siiski paremad Nicaragua teedest), siis nõuab reisimine AEGA. Ja kannatust. Ja vastupidavust, sest varem või hiljem saab sellest paganama bussisõidust iga väga suur siiber. Eriti mikrobussisõidust. Ja ega väga vahet pole, kas sõita asfaldil või kruusal – kui aknad on lahti (mida nad üldjuhul on), oled lõpuks padutolmune ikkagi.

Rwandas on vahemaad väiksemad ja enamasti käivad kõik ühendused läbi pealinna Kigali – enamasti on see kõige kiireim variant isegi siis, kui leidub kilometraažilt tunduvalt lühem kruusane otsetee.

Hinnad

Uganda ja Rwanda on mõlemad reisimiseks meile soodsa hinnatasemega riigid. Seejuures on muidu rikkam Uganda selgelt odavam kui vaesem Rwanda – tänu sellele, et seal puuduvad igat sorti Lääne abiorganisatsioonide töötajad. Kui üksikud erandid pealinnades välja arvata, siis on pangakaardid mõlemas riigis (eriti Rwandas) kasutud. Rwandas saab krediitkaardiga (seisuga 2010) raha vist ainult ühes kohas – see on Kigalis Union Trade Centeri (UTC) teisel korrusel asuv Access Bank.

Suurim kulu Ugandas ja Rwandas on rahvusparkide külastus. Näiteks gorilla-luba maksab mõlemas riigis 500 USD, keskmine 3-päevane gorilla-tuur Kampalast aga juba 1200 USD. Kibales saab šimpanseid vaadata 125 USD eest. Queen Elizabeth NP siisepääs maksab 30 USD.

Kobedamat sorti majutuse hinnad jäävad enamasti vahemikku 20-45 USD, pealinnades ja mõnes üksikus muus suuremas (nagu Jinja) on üsna kerge sellest ka 2x rohkem kulutada. Õlu maksab Ugandas vahemikus 2000-5000 UGX (11-26 krooni). Ja räägime siinkohal ikkagi baarihinnast.

Kui kulud rahvusparkides välja arvata, siis kokkuvõttes saab kohalikus mõistes luksuslikult elades hakkama kuludega suurusjärgus 3000-4000 kr. nädalas.

Majutus

Uganda guesthouse

Üksikuid rahvusvahelisi ketihotelle on mõtet otsida Kampalast ja Kigalist. Parimad hotellid leiab Ugandast, peamiselt Kampalast. Kampala tipphotellid on Kampala Serena, Emin Pasha Hotel ja Kampala Sheraton. Lennukimeeskonnad, kelle maitset tasub alati usaldada, eelistavad jällegi Kampalast poole tunni sõidu kaugusel asuvat luksulikku Munyonyo Resorti. Mis ongi hea, aga pehmelt öeldes igav. Kui aga vaadata hinna ja kvaliteedi suhtesse, siis on Ugandas hotell Tropic Inn Masakas (62.000 UGX = 21 EUR single) suurepärane valik. Meie mõistes täitsa neljatärnihotell, basseiniga ja puha.

Sääsevõrgu olemasolu voodi kohal peaks olema elementaarne – sääski on palju.

Kliima

Nii Uganda kui Rwanda kliima on kinni kahes asjas: asukoht ekvaatoril (Uganda) ja selle vahetus läheduses (Rwanda) ning üsna suures kõrges keskmises kõrguses. Ehk ekvaatori kohta üllatavalt mõnus kliima. Uganda peamised vihmaperioodid on aprill-mai ja oktoober-november. Sel ajal võib kruusateede läbitavus olla probleemne. Ka väljaspool vihmaperioodi sajab vihma pea iga päev, vahest ka päev läbi, aga enamasti pealelõunal-õhtupoolikul mitte liiga pikkade hoogudena. Reisimist see üldiselt ei sega.

Rwanda reljeefi makett Loodusajaloo muuseumis Kigalis

Rwanda reljeefi makett Loodusajaloo muuseumis Kigalis

Pävane temperatuur võib päevade lõikes olla üsna kõikuv. Kui ühel päeval tuleb mõni soojem asi kindlasti peale panna, siis pole imestada, kui järgmisel päeval teeb kuumus hullult liiga.

Pildistamine

Uganda ja Rwanda on pildistamiseks väga nigelad riigid. Mitte seda, et midagi pildistada poleks – vastupidi! – vaid tõrksuses, kuidas kohalikud pildistamisse suhtuvad. Ja sisuliselt puudub hetk, kui kedagi kusagil vaatamas poleks. Isegi bussiaknast on väga raske inimesi pildistada, sest maapiirkondades vaatavad pea kõik möödasõitvat transporti ja mzungu ehk valge inimene tabatakse erakordse kiirusega ära.

Uganda naised

Tegelikult kuulub pildistamine Rwandas ja Ugandas lausa kõige ohtlikumate tegevuste hulka. Pildistades lähenevat veoautot külavaheteel võib tekkida tõsine konflikt, sama kipub juhtuma, kui pildistada suvalist tänavat, kus on juhuslikult boda-bodade (mototaksode) kogunemispunkt.
Pildistades näiteks turule suunduvaid naisi, ilmub su kõrvale pea alati keegi, kes selle eest nõudlikult raha küsib. Pildistamine on samas alati lubatud siis, kui pildistatavaga on väike äri tehtud. Igatahes tasub pildistamiseks luba küsida. Enamasti see ka antakse, aga naised eelistavad pildi pealt välja jääda (s.t. näiteks turul saab pildistada nende kaupa, aga mitte neid ennast).

Kasutatud reisijuhid

Bradti Uganda ja Rwanda reisijuhid on suurepärased. Võibolla mitte kõige täpsemad majutuse hinnatasemete kajastamises (raamatutes toodud hindu 1,3-ga korrutades selgus tegelik pilt), aga kokkuvõttes siiski väga sisukad, adekvaatsed ja soojalt soovitatavad. Lonely Planeti East Africa on Bradti kõrval nagu väga, väga vaene sugulane – igas mõttes. Nii info mahult, adekvaatsuselt kui loetavuselt.

Kuidas minna?

Kirjutamise hetkel on parimaks marsruudiks Euroopa – Entebbe (EBB) lennujaam (Uganda pealinna Kampala lennuväli). Paljud kohatud eurooplased kasutasid EgyptAiri teenuseid, aga ega keegi sellest lennufirmast liiga vaimustunud polnud. BA ja Brussels on jälle küllalt kallid. Meile vist üks mugavamaid on hoopis 2010 suvel Entebbe-reise alustanud Turkish Airlines – algusega Helsingist, Stockholmist, Kopenhaagenist või Riiast. Korralik lennufirma, kuid esialgsed head lennuajad on alates detsembrist 2010 ära muudetud.
Euroopa sõlmlennujaamadest saab Ugandasse üsna hea hinnaga ka Emirates’iga, kuigi samuti mitte väga sujuvate lennuaegadega.
Ja alati jääb Nairobi (kui Ida-Aafrika soodsaim) variant. Aga see tähendab kohe reisile +4 päeva otsa (2 minnes, 2 tulles) – kui maad mööda minna. Alternatiiv on Nairobist Entebbesse lennata – kas Fly540 või Kenya Airways.

Ssese Islands - päikeseloojang

Ssese Islands – päikeseloojang

Muu

Uganda ja Rwanda tolm on maailmaklass. Väga vahet pole, mida teed. Laias laastus on iga päev ühtlasi ka pesupäev. Õnneks on ka pesu kuivamiskiirus maailmaklass.

Mobiil (EMT) töötab Ugandas peaaegu kõikjal, Rwandas ainult Kongo (võimalik, et ka Tansaania) piiri ääres.

Internet on üldiselt pealinnadekeskne (ja harv) lõbu. Rwandas ei tõmmanud imekombel leitud internetikohvik isegi GMaili aeglase ühenduse versiooni käima.

Lõpetuseks oluline märksõna: ootamine. Üsna tihti tuleb tõdeda, et kasumi teenimisele käibelt eelistatakse absurdselt kõrget hinda küsida. Ja naljakas – nad ongi valmis seda hinda ära ootama. Näiteks pool aastat või aasta. See loogika vajab arusaamiseks järgmist reisi.

Categories: Reisid, Rwanda, Uganda | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.