Artiklid

Peter Moore. No Shitting in the Toilet.

No Shitting in the Toilet Leides selle raamatu Frankfurti lennujaama raamatupoest, ei osanud ma ette kujutadagi, kui suurepäraselt sobib see hetke, kus selle lugemist alustan. See juhtus jõelaeval, mis pidi meid Laoses mööda Mekongi Luang Prabangi toimetama, aga mille mootor oli üles öelnud juba peale esimest käänakut Pak Bengist lahkudes. Kuna mootori parandamine toimus üsnagi plaanipäraselt, s.t. ettearvatult aeglaselt, hakkad teisel ootetunnil endale paratamatult mingit tegevust otsima. Ja sellistesse planeerimatutesse hetkedesse, mida seljakotireisid lahkelt pakuvad, sobib Peter Moore’i NSITT nagu rusikas silmaauku.

Kõigepealt, millest taoline pealkiri? Selgub, et raamatu pealkirjale andis inspiratsiooni kiri No Shitting in the Toilet, mis rippus mingi Hiina tualeti ukse peal. See oli mõeldud täiendava infona kõigile neile mõistmatutele, kes juhtumisi ei saa aru samasisulisest ilmekast keelumärgist. Taoline silt võtab ilmekalt kokku selle, millest raamat räägib – reisidel ei kujune asjad kunagi päris ootuspäraselt.

NSITT on mõnusas formaadis reisijuhi tüüpi raamat, mis annab edasi autori reisifilosoofiat. Lugemise teeb mõnusaks see, et raamatu võib lahti lüüa täiesti suvalisest kohast ja seda võib lugeda korduvalt. Kaetud on kõik peamised teemad, mis reisijuhtides ikka – alates sellest, kuhu minna, kunas minna, mis seeria reisijuhti valida kuni transpordivahendite ja kõikvõimalike ohtudeni välja. Raamat on ka struktureeritud üsna samamoodi kui tavalised reisijuhid, peamiseks erinevuseks vast see, et praktiliste soovituste asemel on püütud üles lugeda kõige ebapraktilisemad. Sarnaselt jagatakse parimate reisikogemuste asemel kõige hullemaid. Mitte, et raamatus headest näidetest puudus oleks, need lihtsalt on vähe teise nurga alt.

Nagu autor ise ütleb, on NSITT-is kirjeldatav maailm selline, kus öömajas leiad padjalt piparmündikommi asemel pigem tarakani. See on maailm, kus ettekandja enne sureb, kui sulle head päeva soovib. Maailm, kus pea kõik võib minna valesti, aga kokkuvõttes naudid sa kõigest sellest iga viimast kui minutit. Paljudele on seda tüüpi ühest jamast teise sattumine midagi ebameeldivat, aga teistele just see vürts, mis teeb reisimisest reisimise.

Peter Moore ütleb küllalt otsekoheselt, et tema reisimaailm on valgusaastate kaugusel sellest maailmast, mida kohtab reisikataloogide klantspiltidel. Puhkus ja mõnulemine 5* hotellis ei ole Moore’i jaoks reisimine, vaid lihtsalt olemasoleva elustiili (või soovitava elustiili) igav projektsioon mõnda teise riiki. Moore’i käsitluses tähendab reisimine raha kulutamist peamiselt selleks, et tunda ennast räsitud, armetu ja hirmununa ning vaevelda koduigatsuse käes. Niisiis ei ole organiseeritud reisikorraldust hindav kontingent ilmselt see sihtgrupp, kes selle raamatu lehekülgedel ennast ära tunneks.

Vaatamata risti vastupidisele deklaratsioonile, jagab NSITT kokkuvõttes siiski äärmiselt praktilisi soovitusi. Või vähemasti neile, kes Moore’i reisifilosoofiat hindavad. Näiteks kuidas peaks aru saama sõnumist, mida kannavad bussiterminalide nimed või millal maksta või mitte maksta altkäemaksu. Aga vist kõigile peaks olema arusaadav vastus küsimusele, kas laevatoitu tasub süüa. Moore leiab, et laevades pakutav toit on universaalselt halb üle maailma. Ja vahet pole, kas alus kulgeb Inglise kanalis või Indoneesia saarte vahel. Tuleb ju tuttav ette?

Lisaks sellel, et Peter Moore oskab reisimisega seonduvast rääkida nii, nagu asjad tegelikult on, suudab ta selle kõik ka kuramuse humoorikalt kirja panna. Näiteks sektsioonis 10-st lemmiksaatkonnast leiame neljandalt kohalt Albaania saatkonna Ungaris:
See how far you can get into the embassy before anyone challenges your right to be there. I got as far as the Ambassador’s bedroom before being busted by the maid making his bed. The grounds are also popular with mating Hungarian couples.

Raamat on saadaval lennujaamades (11,90 €) või Amazonis. Minu jaoks selline raamat, mida esimesse ettejuhtuvasse bookexchange’i ei paku.

Advertisements
Categories: Artiklid, Raamatud | 1 kommentaar

Airbus A380 jõudis Euroopasse

Airbus A380

Et alates 18. märtsist saab Singapuri ja London Heathrow’ vahel lennata maailma suurima reisilennuki, Airbus A380-ga, siis siinkohal väike ülevaade “A380-ndusest” laiemalt. Airbus A380 näol on tegemist lennukiga, mis teoreetiliselt võiks mahutada ühe reisiklassi puhul kahele tekile isegi kuni 840 reisijat. Singapore Airlines kasutab aga konfiguratsiooni, kus on 12 esimese klassi, 60 äriklassi ja 399 economy klassi kohta. Äsjaavatud SIN-LHR liin on Singapore Airlines’ile, mis üks maailma viiest 5* lennuliinist, juba teine lennuliin Singapur-Sidney järel, kus uusi superjumbosid kasutatakse.

A380 esimene klass

Kokku on A380 lennukeid tellinud 14 lennufirmat ja Saudi prints Al-Waled bin Talal. Suurim tellija on Emirates, kes ootab 58. lennukit, neist esimesed 5 peaksid tellijani jõudma juba sel aastal. Esimesed liinid, kus Emirates Airbus A380 kasutusele võtab, on Dubai – New York JFK (alates 01.10. 2008), Dubai – London Heathrow (alates 01.12.2008) ja Dubai – Sidney (alates 01.02.2009). Võrreldes SIA-ga plaanib Emirates lennukitesse mahutada mõnevõrra rohkem reisijaid – SIA 471 asemel 489 (14 esimeses klassis, 76, äriklassis ja 399 economy klassis).

Airbus A380 economy klass

Teised lennufirmad

Qantas
Kunas: august 2008
Kuhu: Sidneyst Londonisse (Singapuri või Hongkongi kaudu) ja Los Angelesse.

Air France
Kunas: kevad 2009
Kuhu: Pariisist New Yorki ja Jaapanisse

Lufthansa
Kunas: suvi 2009
Kuhu: Frankfurtist Aasiasse ja Põhja-Ameerikasse

British Airways
Kunas: 2012
Kuhu: kõige tõenäolisemad on lennud Londonist Los Angelesse, Singapuri, Hongkongi ja Johannesburgi.

Virgin Atlantic
Kunas: 2013
Kuhu: Londonist Los Angelesse ja Dubaisse.

Airbus A380 meelelahutuskeskus

Uue superlennuki kasutuselevõtt ei ole oluline mitte ainult reisijatele, vaid ka lennufirmadele ja lennuväljadele. A380 võimaldab vedada 20-30 protsenti rohkem reisijaid võrreldes Boeing 747-400-ga. Suuremad lennuväljad (hubid) näevad suuremates lennukites lahendust, kuidas võiks teenindavate reisijate arvu tõsta ilma lendude arvu kasvatamata. Näiteks läbi Heathrow reisijate arv peaks sama lendude arvu juures jõudma seniselt 68. miljonilt aastas umbes 90 miljonini aastal 2020.

A380 vastuvõtt nõuab lennujaamadelt päris korralikke investeeringuid. Briti lennujaaamaoperaator BAA investeeris Heathrow’s A380 vastuvõtuks 450 miljonit naela (ligi 9 miljardit Eesti krooni), alates maandumisradadest kuni pagasikarusellide pikendamiseni.

Palju pilet maksab?
Edasi-tagasi London (LHR) – Singapuri (SIN) pileti hinnad on järgmised: economy klassis 13.650 krooni, äriklassis 63.300 ja esimeses klassis 108.000 krooni. Valitud piletihinnad kehtivad suvaliselt valitud kuupäevadel novembris 2008.

Lisainfo:
www.a380.singaporeair.com
Airbus.com

Pildid: zdnet.com.au.

Lugu on kirjutatud Trip.ee-sse.

Categories: Artiklid, Lennufirmad | 1 kommentaar

Odavlennuliinidega ümber maailma

Zoomi logoTundub, et maailm on jõudnud uude ajajärku. Ümber maailma on võimalik lennata ka ainult odavlennufirmasid kasutades. The Telegraphi ajakirjanik Charles Starmer-Smith seadis eesmärgiks lennata ümber maailma võimalikult lühikese ajaga, kasutades ainult odavlennufirmasid. Reis sai teoks kaheksa päeva ja kaheksa vahepeatusega. Reisi maksumuseks kujunes 800 GBP ehk 1600 USD ehk ligikaudu 18.600 Eesti krooni. Pikema ülevaate reisist leiab siit.

Etappide viisi nägi reis välja nii (marsruut, lennufirma, maksumus):

London – Bermuda, Zoom, £199
Bermuda – New York, JetBlue, £94
New York – Los Angeles, Southwest, £93
Los Angeles – Honolulu, Southwest, £90
Honolulu – Melbourne, Jetstar, £151
Melbourne – Darwin, Virgin Blue, £76
Darwin – Singapur, Tiger Airways, £68
Singapur – Hongkong, Jetstar, £74
Hongkong – London, Oasis Hongkong, £115

Igal juhul on tähelepanuväärne, et juba saab ka ümber maailma lennata ainult nende lennufirmade abil, mis rakendavad traditsioonilistest lennufirmadest erinevaid ärimudeleid. Seejuures ei ole mitte kõik firmad ühesuguse pardateeninduse standardiga.

Loomulikult pakuvad ümber maailma reisimiseks pileteid ka traditsioonilised lennufirmad, nn. flag-carrierid. Kuna tegu on ikkagi parajalt pikkade otsadega, siis väikesed lisamugavused ei tee vist kellelegi paha. Uurida võib nii alliansside lehelt kui mujalt netist. Kuna elementaarsete otsisõnade sisestamine Google’i nimelisse otsimootorisse näib tänapäeva infoühiskonnas tunduvat tõelise raketiteadusena, siis üks võimalikke võlukombinatsioone on round the world tickets.

Via Gadling.

Kirjutatud Trip.ee-sse.

Categories: Artiklid, Lennufirmad | Lisa kommentaar

KLM-i hinnad interaktiivsel kaardil

KLM-i logoMulle meeldivad lihtsad ja kasutajasõbralikud veebilahendused. KLM ongi hakkama saanud just taolise lahendusega, mis paratamatult sunnib küsima: “Miks pagan küll keegi nii elementaarse asja peale varem pole tulnud?

Niisiis – kui minna KLM-i veebilehele (antud juhul Eesti omale) ja valida seal Special offers->Destination and fare map, avaneb meile võimalus valida võimalikke sihtpunkte vastavalt oma eelarvele. Liigutad aga hiirega maksimumhinda edasi-tagasi ja näed võimalikke sihtpunkte. Et saada ülevaade mingil konkreetsel mandril, tuleb lihtsalt selle peale klikkida ja avaneb hinnainfo sealsete sihtpunktide kohta. Vajutad sihtpunkti peale (või lähed hiirega kaardil sihtpunkti peale) ja näed, mitu lendu sinna nädalas läheb. Ausalt – suurepärane!

Nii, nüüd natuke hoogu maha:

  • Loomulikul ei kehti need hinnad igal ajal. Samas saab broneerimisel valida kuupäevade suhtes paindliku variandi (+/- 7 päeva) ja leida odavaimad lennuvõimalused.
  • Tallinnast lendu alustades leiab üldjuhul KLM-ist ka odavaimad variandid.
  • Aasiasse lennata üle Amsterdami võibolla polegi nii mõnus.
  • Ja veel: KLM -il on kurikuulus võime pagasijamasid tekitada.

Lugu sai kirjutatud Trip.ee uudislooks.

Categories: Artiklid, Lennufirmad | 4 kommentaari

“Avatud taeva” mõjudest lennupiletite hindadele

Kuna välismeedia on pungil uudistest odavlennunduskontseptsiooni jõudmisest ka pikamaalendudele, teeks olulisemast väikese ülevaate.

Kõigepealt torkab silma ehk see, et kuigi arengud toimuvad üle maailma, on enamike uudiste tulipunktis üle Atlandi lennud. Seda eelkõige põhjusel, et Euroopa Liit ja USA on lõpuks jõudmas kokkuleppele vastastikuseks lennunduse liberaliseerimiseks. Ehk siis toimumas on midagi taolist, mis Euroopas rohkem kui kümne aasta tagasi tõi kaasa Ryanairi ja easyJeti taoliste odavlennufirmade buumi. Plaani järgi peaks EL ja USA vaheline “avatud taeva” kokkulepe sõlmitama Washingtonis 30. aprillil 2007. Selle kohaselt saavad EL ja Ameerika lennufirmad alates 2008 kevadest lennata kõikjale Ühendriikides ja Euroopas.

Lennufirmade huvi kütab üles lendude suur maht. London-New Yorki lennuliini näol on tegemist kõige tihedaima liiklusega kontinentidevahelise liiniga maailmas. Iga päev toimub kahe linna vahel kummaski suunas üle 30 lennu.

Suured hinnakäärid

Probleem ei olegi tegelikult selles, et odavaid pileteid üle Atlandi lennuks üldse poleks. Asja tuum tundub peituma pigem selles, et odavaid pileteid, mille hind algab umbes 5800 kroonist (algusega Londonist, edasi-tagasi), leiab ainult madalhooajal. Suurem osa praegu üle ookeani lendavatest lennufirmadest (BA, AA) on keskendunud ärireisijatele, kes maksavad pileti eest kuskil 10 korda rohkem kui odavaima turistiklassi piletiga reisijad. Tipphooaegadel (näiteks koolivaheajad, jõulud) võib pileti hind ka turistiklassis tõusta üle 20.000 krooni. Seetõttu tundub odavlennufirmadel, kes pakuvad kuni 70% võrra odavamaid pileteid, potentsiaali olema.

Kes ja mis hindadega lendavad?

Kõigepealt muidugi Ryanair, kelle plaane mainiti ära ka Tripis (Ryanair plaanib alustada lende USA-sse). Ryanair on teatanud plaanist hakata pakkuma pileteid hinnaga alates 10-12 eurot. Nagu Ryanairi puhul ikka, jäetakse PR-teadetes mainimata, et maksude lisandudes tuleb ühe otsa pileti eest paarisaja krooni asemel välja käia umbes 1850 krooni (ehk ligi 120 eurot). Aga edasi-tagasi pilet Londonist New Yorki 3700 krooni eest on väga odav ikkagi. Seda muidugi eeldusel, et reisijad ei telli pardal kordagi jooke, toitu ega meelelahutust.

Virgin Atlantic lendab üle ookeani ka praegu. Hetkel käimasoleva kampaania käigus pakutakse edasi-tagasi pileteid Londonist New Yorki piiratud kuupäevadel juba makse sisaldava hinnaga alates £278 ehk 6.430 krooni. Virgin ei plaani kasutada päris puhast odavlennunduskontseptsiooni. Et turistiklassireisijaid saavad endiselt tasuta toitlustamise ja ärireisijad peenema teeninduse, ei saa Virginit Ryanairiga päris üks-ühele võrrelda.

Kanadas, Ottawas baseeruv Zoom Airlines deklareerib ennast juba praegu kui Low Fare Leader Across the Atlantic (vaata ka Zoomi marsruute). Zoom reklaamib juunis Londoni (Gatwick) ja New Yorgi (JFK) vahel algavatele lendudele hindu alates £129 ehk 2980 krooni (üks ots koos kõikide maksudega.

Kanada ja USA suunal lendamiseks võib uurida ka šotlaste Flyglobespan pakutavaid pileteid.

Kindlasti ei tasu ära unustada ka Ameerikas baseeruvaid lennufirmasid. Mitmed USA lennufirmad, sealhulgas ka odavlennunduse tänapäevase kontseptsiooni looja Southwest Airlines on samuti huvitatud üle ookeani lendamisest.

Kas rõõmustamiseks on põhjust?

Kuigi transatlantiliste lennupiletite hindu on ootamas märgatav langus, pole põhjust ka liigseks eufooriaks.

Esiteks on kauglendude puhul pardateenindus palju olulisem kui lähilendudel. Kuigi võib arvata, et paljud hakkavad söögi- ja joogipoolist (vastavalt kehtivatele reeglitele) lennukisse kaasa võtma, on pikemal lennul ikkagi päris hea midagi sooja süüa või kasvõi mõni õlu võtta. Ka oodatakse üle ookeani lennates ehk paremaid teenindusstandardeid kui Ryanairi Euroopa siselendudel.

Teiseks ei pruugi Eestist reisi alustades reisi lõpphind kuigi soodne tulla. Esiteks on vaja Londonisse või kuhugi mujale hubi jõuda. Nii TLL-LGW kui TLL-STN on hea hinna saamiseks vaja üksjagu ette broneerida. Lisanduda võivad veel transport ühest Londoni lennujaamast teise ja majutuskulud, kui lennuajad ei klapi. No ja asi seegi, et allianssidesse kuuluvate firmadega saab miile koguda. Üle ookeani lennates neid ju ikka koguneb.

Kolmandaks keskkonnaprobleemid. Lendude oluline kasv aitab kaasa üleilmsele soojenemisele.

Positiivse poole pealt võib arvata, et odavlennufirmad sunnivad flag carriere oma hinnapoliitikaid tarbijatele sõbralikumaks kohandama.

Lisaks

Lennunduse liberaliseerimine ei puuduta ainult EL/USA suhteid. “Avatud taeva” kokkulepe on teemaks ka Kanda ja EL vahel ning on juba sõlmitud Malaisia ja EL vahel. Kuuldavasti astub taeva liberaliseerimise teed ka Austraalia.

Categories: Artiklid, Lennufirmad | Lisa kommentaar

Reisiarvustus: Iberia (MAD-SJO-MAD)

Artikkel ilmus 15.03.2007. Eesti Ekspressi reisilisas Kohver: Iberiaga reisides igav ei hakka. Siin on sama artikkel toimetamata kujul.

Lennufirma: Iberia, turistiklass
Marsruut: Madriid – Guatemala City – San Jose – Panama – Madriid
Aeg: detsember 2006 – jaanuar 2007

Kuigi hispaanlaste rahvuslikku lennufirmat Iberia ei saada parim kuulsus, sai Kesk-Ameerikasse lendamiseks Iberia kasuks otsustatud tänu Czech Airlines’ga sobivate lennuaegadele ja konkurentsivõimeliste hindadele. Ja Iberia võimes pakkuda erinevat sorti elamusi ei tulnud tõesti pettuda.

Santa Helena vihmamets

N.ö. soojenduseks selgus Madriidis chek-inni tehes tõsiasi, et Madriid – San Jose (Costa Rica) lend on räigelt ülebroneeritud ja start tuleb päeva võrra edasi lükata. Aga mis siin ikka nuriseda, kui vastavalt kehtivatele EL nõuetele maksti kompensatsiooniks kahe inimese kohta üsna probleemivabalt sularahas 1200 eurot (18.700 krooni). Mis seal salata – ootamatu boonus kattis reisikuludest päris arvestatava osa. 4* hotell, kuhu Iberia meid toimetas, oli täiesti võrreldav teiste Euroopa sama kategooria hotellidega. Iberia poolt kinnimakstud sööki siiski gurmee-elamuste tekitamises süüdistada ei saa. Maitselamuste puudumist ja ülebroneerimise saatust jagavate sõrmedega õgivate aafriklaste seltskonda kompenseeris mingil määral lauale toodud veinipudel. Reisi selle etapi hindeks võiks tänu ebameeldivuste märkimisväärsele kompenseerimisele anda 5-.

Järgmisel päeval õnnestus lennukile saada probleemitult, kuigi lennuaega oli natuke nihutatud. Nagu üsna värava läheduses olevast Iberia klienditeenindusest võis näha, jäid sellel päeval lennukist maha lihtsalt uued inimesed. Väikeseks vürtsiks oli vaid tõsiasi, et sel nädalapäeval lendab Iberia San Josesse läbi Guatemala, mis teadupoolest pole päris Costa Rica naaberriik. Igatahes pidid Guatemalas peale tulnud reisijad vähemasti San Josesse lendama äsja lennukilt lahkunute poolt mahajäetud läbu keskel.

Iberia pardateenindust iseloomustab ehk kõige paremini termin „iseteenindus”. Kõigel, mis jäi kahe sooja toidukorra vahele, tuli vahekäigus ise järgi käia ja küsida. Ja see ei puudutanud mitte ainult jooke, vaid ka sandwitche. Peale väikest sabas seismist stjuardessid soovitut ka jagasid. Kui soe toit ei tekitanud mingeid emotsioone, siis sandwitch tundus täitsa maitsev. Või oli selleks hetkeks juba kõht päris tühi. Kokkuvõttes hindeks tubli 3.

Järgmine mitte just päris oodatud tõsiasi selgus San Joses. Meie kahest seljakotist suutis Iberia õigele lennule paigutada paraku vaid ühe. Et sama saatust jagavaid kaasreisijaid San Jose Juan Santamaria lennujaama baggage claimis jagus, väga ei lohutanud. San Jose lennujaamas sai saabumata pagas registreeritud küllalt operatiivselt. Koti puudumist kinnitavas väljatrükis olid lisaks lennujaama pagasiga tegelevate inimeste telefoninumbritele ka Iberia Costa Rica ja Hispaania pagasiteeninduse telefoninumbrid. Tõsi – suuremat abi sellest polnud, sest helistades ei osatud pagasi kohta midagi öelda ja võimaliku kompensatsiooni küsimise peale visati toru üsna ühemõtteliselt hargile. Ah jaa – telefonis jagati ka veebiadressi, kust pidi pagasi kohta infot saama – kontrollides osutus see täiesti mõttetuks kommertslinkide koguks.
Hiljem võis seljakoti lipikutelt taastada, et kott saadeti Madriidist Costa Rica poole teele juba 6 päeva hiljem. Igatahes reisi viimasel päeval oli meeldiv võimalus kauaoodatud seljakotiga San Joses taaskohtuda. Et seljakotireisija sealses kliimas palju ei vaja ja enamik tõeliselt vajalikke asju olid kas käsipagasis või kohapeal kergelt ostetavad, sai puudust tuntud ainult taskunoast ja mobiiltelefoni laadijast (kuna telefon oli meil esmajoones kella ülesannetes).

Vaade Vaikse ookeani poole teel Santa Helena rahvusaprki

Tagasiteel sai kompensatsioonivõimalust uuritud ka Iberia klienditeenindusest Madriidis, kusa aga seletati üsna resoluutselt, et Iberia klienditeenindus tegeleb KLIENTIDE, mitte PAGASI probleemide lahendamisega. Hinnates Iberia suutlikust puuduva pagasi kohta infot anda ja pagasiprobleeme lahendada, ei kipuks üle 1. punkti andma. No see selleks, et juhtub see, mis juhtuma peab ja siis, kui see kunagi parajasti võimalikus osutub, aga jagada abistamise nime all mõttetute kommertslinkide kollektsiooni kipub juba nagu mõnitamiseks.

San Joses seljakoti rõõmsa taasomanikuna tagasilennu check-inni tehes küsis Iberia kostüümis neiu, kumb kahest Tallinna lennujaamast on meie sihtkoht – kas Piriita või Julemiiste lennujaam. Peale valikut Julemiiste kasuks teatati siiski rõõmsalt, et Muy bien! Anyway, I can check your luggage until Praaga and you until Julemiiste. Statistika mõttes olgu öeldud, et 35 minuti jooksul on Praha lennujaamas täiesti võimalik lennukist bussiga terminal 2-te sõita, läbida passikontroll, oodata ära oma pagas, minna terminali 1, teha pagasi check-inn, minna sellega ülemõõdulise pagasi äraandmiskohta (seljakoti rihmade pärast), läbida taas passikontroll, jõuda terminali teise otsa, läbida toll ehk pagasi läbivalgustamine, avada pagas kontrolliks ja jõuda õigeks ajaks lennukile. Ainult jalad tuleb väga tõsiselt kõhu alt välja võtta.

Kokkuvõttes – kui Iberia kõrval juhtub Ladina-Ameerika suunal leiduma teisi arvestatavaid alternatiive, võiks pigem eelistada mõnda teist lennufirmat (Air Madrid ehk välja arvatud). Iberia probleemide tekitamise ja nende lahendamise võime on seni veel tasakaalupunktist kaugel.

Categories: Artiklid, Costa Rica, Lennufirmad | 2 kommentaari

Create a free website or blog at WordPress.com.