Vahemeremaades on villa või puhkusekorter võrreldes hotelliga vägagi kaalumist väärt alternatiiv, seda eriti juhul, kui tegemist on perepuhkuse või muidu suurema puhkuseseltskonnaga. Järgnev ei ole mitte niivõrd täpset järgimist nõudev õpetus kuivõrd lihtsalt kokkuvõte saadud kogemustest. Eesmärgiks oli leida sobiv majutuskoht perele juuni algul Hispaanias Costa Brava piirkonnas.
Kui varem pole villamajutust kasutanud, siis esimeseks loogiliseks sammuks oleks üldise pildi loomine, kus, mida ja mis hinnaga pakutakse. Seda saab teha (kuni broneerimiseni välja) internetis. Mõned broneerimislehed:
Õige pea saab selgeks, et villade hinnad võivad sõltuvalt tipp- või madalhooajast vabalt kõikuda 4-5 korda. Tipphooaeg algab tavaliselt juuni keskel (harvem juuli algusest) ning kestab augusti lõpuni. Paljudel lehtedel leiab kenasti ka kalendri infoga, kunas on konkreetne villa vaba ja kunas broneeritud.
Vaikimisi eeldatakse, et saabutakse ja lahkutakse laupäeval ning broneeringu kestus oleks 7. päeva korrutis. Tihti on see aga sõltuvalt täituvusest läbiräägitav, eriti väljaspool tipphooaega.
Järgmine oluline valik on, kas broneerida internetist või teha seda kohapeal. Eurooplastel on üldiselt komme villasid üsna pikalt ette broneerida ja mida varem seda teha, seda suurem valikuvõimalus on. Teisalt tundub, et viimaste aastate sündmused (majanduslangus, tuhapilved ja kõikvõimalikud streigid) on ettebroneerimist märgatavalt kahandanud.
Villade kohta pakutav pildimaterjal on üsna kõikuv ja mitte alati ei saa aru, millega on tegelikult tegemist. Teine, ja olulisem probleem on aga see, et üsna raske on aru saada, missugusse ümbruskonda sa satud. Ja see võib puhkusele anda palju juurde, aga ka väga palju ära võtta. Jah, enamasti on pakkumiste juures kaart ja Google Maps annab küllalt hea pildi, aga siiski. Kui puudub varasem reisikogemus sellest kandist, siis pole ka kaardist tegelikult suuremat kasu.
Villasid on võimalik leida ka kohapeal. Kõige lihtsam variant on lennujaamast võetud rendiautoga mööda rannikut sõita ja oma silmaga vaadata, mis kant kõige rohkem meeldib (see eeldab siiski, et startida on võimalik ennelõunal). Kui mõni kant on meele järgi, võib küsida kinnisvarabüroodest, mida sealkandis pakutakse. Arvestada tuleb, et osad kinnisvarabürood tegelevad ainult kinnisvara müügiga ja üsna tihti saab hakkama ainult hispaania (Kataloonias loomulikult ka katalaani) või prantsuse keelega. Ja nagu ikka, ei tasu enamasti kohe esimest pakkumist võtta, vaid võimaldada endale natuke võrdlusmomenti. Kohapeal otsimise teine pluss on see, et kohapeal pakutavad hinnad tundusid olema umbes 20% madalamad kui võrreldavad pakkumised internetis. Rendikorteritel ja villadel võivad olla ka vastavad sildid väljas, aga ka väiksema piirkonna läbikammimine on päris aeganõudev.
Costa Bravas on üks asi küll ilmselge – Lloret de Mari tasub vältida iga hinna eest. Lloret de Mar on võrreldes muu Costa Bravaga ikka väga, väga kole kant ja sealne rendivõimalus on pigem puhkusekorter kui villa. Costa Brava läheb kõige mõnusamaks kuskil Cap de Beguri kandist ülespoole. Üks sealseid mõnusamaid kante tundus olema L’Escala, mis on ühtaegu nii parajalt väike kui parajalt suur.
Piltidel olev kahekorruseline kolme magamistoaga paarismaja L’Escalas koos basseiniga maksis nädalaks ajaks 500 eurot.
Selline maailm 