Villa rent Sitsiilias

Omapäi Sitsiiliasse minnes on villamajutus – nagu Vahemeremaades pea kõikjal – nii rahakotist kuluvat summat kui selle eest saadavaid mugavusi arvestades perepuhkuseks küllalt loogiline valik. Ja valikut, tuleb tunnistada, juba on. Kel võimalust on, saab ka Sitsiilias tuhandete eurode eest nädalas luksusliku ja privaatse majutuse. Samas on võimalik oluliselt väiksemate kuludega saada kokkuvõttes üsna samaväärne elamus. Aga (kui just erilist õnne ei juhtu olema) nõuab see päris paraja hulga otsimisele pühendatud aega. Positiivsest poolest: otsimine võib vägagi ära tasuda.

Seekord sai huvi pärast vaadatud, kas itaaliakeelsed veebilehed (otsingusse casa vacanza) pakuvad odavamalt kui näiteks ingliskeelsed broneerimislehed. Kergelt ootamatu vastus on, et ega ei pakugi. Pigem soovitaks vaadata saksakeelseid lehti, sealhulgas HomeAway Saksa versiooni fewo-direkt.de. Või kui soome keel on rohkem suus, siis homeaway.fi.

Sitsiilia puhul tooks villamajutuse leidmiseks välja järgmised veebilehed:

Holidaylettings.co.uk (üsna universaalne broneeringuteks leht üle Euroopa)
fewo-direkt.de
Casainitalia.ch (kui hing ihaldab midagi luksuslikumat)
Scopeltour.it
Villarenters.com

Natuke üldistades võib öelda, et soodsama hinna nimel tuleb teha teatavaid kompromisse. Soovides privaatbasseini, kuid hinnas mitte liiga üles minna, tuleb paratamatult leppida asukohaga rannast eemal. Mõiste “eemal” tähendab antud kontekstis kaugust rannast alates kuskil kolmest-neljast kilomeetrist, tihti aga pigem veelgi rohkem. Basseini tähtsus on ilmselt jällegi küllalt individuaalne. Kuigi meil oli basseinivõimalus täiesti olemas, sai enamus aega siiski meres veedetud. Meres oli lihtsalt oluliselt lahedam ja huvitavam. Basseinis kipub paratamatult natuke nüriks.

Ja nagu ikka, sõltub hind soovitud kuupäevadest. Absoluutne hinnatipp kestab juuli algusest augusti lõpuni.

Meie villa suur pluss – väliköök

Kes vähegi süüa teha mõistab, see võiks tähelepanu pöörata sellele, kas villa juures on väliköök ja mis võimalusi see pakub. Lihtsalt uskumatu, kui palju võib see puhkusele juurde anda. Lahe oli ka see, et igal hommikul sai värsked pagaritooted kätte otse villa väravas.

Hinnast: villa rent Campofelice di Roccella lähedal 10. päevaks juunis-juulis 2012 maksis kokku 700 eurot. Mõnes kohas küsitakse raha ka voodipesu ja koristamise eest, siin oli kõik hinna sees.
________________
Vaata ka: Kuidas Hispaanias villat üürida?

Caccamo

Caccamo linnake asub Sitsiilia põhjarannikul Palermo ja Cefalu vahel. Termini Imerese juures kiirteelt ära pöörates on sinna umbes 10 kilomeetrit käänulist teed. Selle jooksul tõuseb maapind merepinnast rohkem kui 500. meetri kõrgusele.

Kohustusliku Duomo on ka Caccamos loomulikult olemas, aga põhjuseks, miks sinna minna, on ikkagi normannide ehitatud kindlus. Tegemist on Sitsiilia suurima kindlusega.

Caccamo kindlus

Normannid valisid kindluse ehitamiseks looduslikult väga sobiva koha. Järsk ja küllalt kõrge kaljunukk tegi kindluse vallutamise väga raskeks. Tõepoolest, Caccamo 12. sajandil ehitatud kindlust polegi kunagi vallutatud.

Kindlust on kõvasti restaureeritud ja on tänu sellele päris heas seisukorras. Kindlusest avanevatele vaadetele pole samuti midagi ette heita.

Vaade Caccamole kindlusest

Caccamo ongi sellise pool-keskaegse hõnguga kant. Päeval on see üsna väljasurnud, kuigi kitsal peatänaval kipuvad ka siis ummikud tekkima.

Vaade Caccamo kindlusest

Caccamo

Linnas jalutades jäi silma üks tühjana seisev maja, mis annab päris hästi edasi, missugune see linn võis aegu tagasi välja näha. Igatahes väga huvitav uks!

Vana maja Caccamos

Selinunte

Selinunte panoraam

Kõikidest kreeklaste poolt meile pärandatud kivihunnikutest on Selinunte märkimisväärne selle poolest, et minu andmetel on tegemist kõige läänepoolsema Kreeka kolooniaga üldse. Selinunte (kreekapäraselt Selinous) tuleneb sõnast selinon, mis tähendab metsikut sellerit. See pidi seal vohama ka täna, aga kahjuks ei osanud tähelepanu pöörata. Lisaks linnale nime andmisele jõudis see taim ka seal vormitud müntidele.

Selinunte õitseaeg oli 5 sajand eKr. Samal ajal käis pidev rivaalitsemine põhja poole jääva Segestaga. Segesta oli mestis Kartaagoga, Selinunte jällegi liidus Akragase ja Sürakuusaga. Aastal 409 eKr vallutasid Segesta ja Kartaago Selinunte enne selle liitlaste kohalejõudmist üheksaks päevaks. Selle ajaga linn purustati, kuigi arvatakse, et lisaks kartaagolastele aitasid Selinuntet hiljem hävitada ka maavärinad. Mingil määral üritati linna hiljem taasasustada, aga üles seda enam ei ehitatudki.

Selinunte – Hera tempel

See, mida Selinuntes täna näha võib, on taastatud 20. sajandi jooksul. Kuigi pindalalt on Selinunte päris suur, võib selle vaatamisväärsused kokku võtta valemiga “palju kivihunnikuid + 1,3 templit”. Sellest 1,0 tähendab templit E (Selinuntes on kõik templid tähistatud tähtedega), mis usutavasti oli pühendatud Herale. 0,3 ehk ühe seina jagu sambaid on tempel C, mis võis olla Apollo austamise pühamu.

Selinunte – Hera tempel

Selinunte – Hera tempel

Selinunte külastamiseks tuleb aega varuda, sest see on päris suurel territooriumil laiali. Kui jalutada ei viitsi või ei jaksa, saab kohapeal rentida suuremat sorti golfikäru stiilis tranduleti koos juhiga. Tegelikult saab sissepääsule lähemast templite kompleksist vähemalt kilomeeter eemal asuva Akropoli juurde ka oma autoga sõita, aga selle peale ise naljalt ei tule.

Selinunte – Hera tempel

Selinunte Akropoli osa on iseenesest ilusa koha peal. Kõrgendikult avanevad merele päris ilusad vaated. Apollo templi taga võibki hea tahtmise korral merd märgata.

Selinunte – tempel C (Apollo tempel?)

Agrigento

Reisimine, teadagi, annab väga palju juurde, aga oma teataval moel ka rikub inimest. Olles kõikvõimalikke antiikkivisid päris mitmel pool maailmas näinud, taandub üllatusmoment iga järgneva “kivihunniku” puhul vist päris paratamatult aina väiksemaks ja väiksemaks. Agrigento Templite org kuulub kindlasti Sitsiilia tähtsamate antiikmälestiste hulka, aga tuleb tunnistada, et kõige varemnähtu taustal seal midagi vapustavalt uut ees ei oota. Eriti juhul, kui kuskil mälu taganurgas kerkib üles võrdlus mõne teenimatult unustatud Liibanoni või Süüria antiiklinnaga. Ühte neist antiiklinnadest saab muide selle blogi pealses suisa kogu aeg näha.

Asjaolude sunnil keskenduks siinkohal mõnele tehnilisele nüansile. Agrigentos selgus pildistama asudes, et pildimasin… lihtsalt ei tööta enam. Aastaid kõikvõimalikku Aafrika tolmu välja kannatanud Nikon D80 oli otsustanud keset täielikku kultuurpiirkonda streikima asuda.

Niisiis saabus hea, et mitte öelda möödapääsmatu hetk katsetada, mida suudavad pildistamise vallas tänapäeva mobiiltelefonid. Et D80 võttis mingil hetkel ennast siiski kokku (viga näis olema hoopis kuskil aku ühenduses), siis sai maha peetud maavõistluse oma esimese nooruse seljataha jätnud Nikon D80 ja vähe uuema 8MP Samsung Galaxy S II vahel. Tulemusi saab vaadata allpool. Ega see päris võrdne võistlus muidugi polnud, sest Nikonil oli parasjagu ees Tokina 12-24 mm lainurkobjektiiv – millega konkureerimist on mobiiltelefonide pisikeselt silmalt ilmselgelt liiast nõuda.

Concordia tempel

Concordia tempel – sisuliselt samast kohast, aga mobiiliga pildistatud.

Järgmised pildid on tehtud natuke erinevalt distantsilt ja seetõttu pole päris üheselt võrreldavad. Küll aga hakkab silma, et päris fotokaga tulevad pildid kuidagi “värvilisemad”.

Agrigento – Concordia tempel (D80)

Agrigento – Concordia tempel (GSII)

Ja veel üks pilt Concordia templist, seekord ainult D80-ga.

Agrigento – Concordia tempel

Muide, Concordia tempel Agrigentos on kirjade järgi peale Ateenas asuvat Hephaistose templit üldse kõige paremini säilinud Kreeka tempel maailmas. Oma mitte Kreeka-pärase nime sai ta sealt leitud ladinakeelse raidkirja järgi. Templi head säilimist seletab asjaolu, et kristluse levides muudeti see sujuvalt kirikuks.

Muistne Agrigento (Akragas) võis välja näha umbes nii.

Akragas asutati u. 582 eKr, saades nime samanimelise jõe järgi, mille suudmes asus ka linna sadam. Akragas kasvas kiiresti Sitsiilia üheks mõjuvõimsamaks linnaks. Selle pindala ulatus 450. hektarini. Linna kaitses 12. kilomeetri pikkune kaitsemüür, milles oli 9 väravat.

Vaade Agrigento templite juurest mere poole.

Linna õitseng katkes a. 406 eKr, kui kartaagolased vallutasid selle peale 8-kuulist piiramist. Akragas purustati ja selle elanikud, kes polnud põgenenud, müüdi orjusesse. Aastatel 338-334 eKr linna järgmiste Kreeka kolonistide poolt mingil määral taastati. Teise Puunia sõja ajal oli Akragas Kartaago ja Rooma vaheline vaidlusobjekt. Aastal 210 eKr vallutasid selle roomlased ning nimetasid ümber Agrigentumiks. Roomlaste all aitas väävlikaubandus linna uuele õitsengule. Aastal 828 langes Agrigento araablastele. Selleks ajaks olid linna elukvartalid juba viidud kõrvalasuva künka otsa, kus Agrigento ka tänasel päeval asub.

Hera tempel

Ja veel erinevate pildimasinate stiilinäiteid. Ülemine pilt on tehtud Galaxy S II-ga, alumine D80-ga.

Heraklese tempel

Agrigentos asub ka suurim Dooria tempel, mis eales ehitatud – Zeusi tempel (ingl. k. Temple of Olympian Zeus). Tänaseks on sellest alles ainult suur kivihunnik – kuid mis kohati avaldab isegi sellisena teatavat muljet.

Taormina

Taormina on vist Sitsiilia kõige šikim (ja kallim) linn. Kuigi Taormina pole iseenesest palju erinev kümnetest teistest Sitsiilia linnadest, naudib ta ometi üsna erilist aupaistet. Omal moel on Taormina nagu Sitsiilia analoog Nizzale, kus poolpeen poosetamine on norm. Vahe vast selles, et enamik Taormina poosetajaid on saabunud odavlennuga. Või võtnud ette reisi Venemaalt.

Taormina amfiteater

Taormina kultuse taga on päris suures osas sealne amfiteater. Kui nüüd otsekohene olla, siis amfiteatri pärast sinna minna poleks väga suurt põhjust. Võrreldes muude Kreeka ja Rooma analoogidega on see suhteliselt tagasihoidlik ja suhteliselt viletsalt säilinud ehitis. Tõsi – mereäärne asukoht ja vaade (enamasti pilvisele) Etnale korvavad seda mingil määral. Aga kui plaan on Taorminasse minna amfiteatri pärast, siis sorry, Taormina pole küll minemist väärt. Ephesose, Aspendose, Termessose ja paljud muud amfiteatrid on märkismisväärselt võimsamad. Aga jah, Taormina paaril kesktänaval, kust kohalik elu on korralikult välja suretatud, on senini mingi võlu.

Etna

Esimene asi, mis Etna iseloomustamiseks võiks öelda, on see, et ta on suur. Vulkaane on ju Kesk-Ameerikas nähtud küll ja küll, aga need võrreldes Etnaga olid nad kõik justkui mänguvulkaanid. Teisalt, nii mõnigi Kesk-Ameerika vulkaan oli peaaegu perfektne koonus, mida Etna kindlasti pole.

Etnat saab vaatama minna kahelt poolt – lõuna- ja põhjaküljelt. Lõunas saab autoga sõita umbes 1900 meetri kõrgusele Rifugio Sapienzasse.

Tõus Etnale lõunaküljest

Teekonna kõige huvitavam moment saabus, kui ühtäkki vaatas keset sõiduteed vastu rebane. Rebane tundis ennast kuidagi väga koduselt – heitis keset teed pikali ning nii me siis üksteist uudistasimegi. Kes teab, kui kaua see oleks võinud kesta, kuid paraku tuli vastassuunast auto ja rebane otsustas siiski eemale jalutada. Igatahes oli meeldiv tutvuda.

Autohuviline rebane

Rifugio Sapienzast saab muidugi veel kõrgemale kas raha eest või ise ronides, aga kuna juba 1900 meetri peal oli ootamatult jahe ja ühtegi soojemat riietuseset kaasas polnud, ei tekkinud isegi mõtet, et võiks kuhugi kõrgemale edasi külmetama minna.

Etna – Rifugio Sapienza

Catania

No mida selle Catania kohta kirjutadagi… Käidud-nähtud, aga midagi erilist ei oskagi kirja panna. Mis ei tähenda, et Catanias üldse midagi poleks või nii. On küll, linna barokkstiilis keskus on suisa UNESCO kultuuripärandi nimekirjas, aga ju siis ei võtnud piisavalt aega, et selle linna rütmile pihta saada.

Catania on suhteliselt suur linn – Palermo järel teine Sitsiilias. See tähendab ühtlasi, et selle vaatamiseks läheb paratamatult natuke aega vaja. Aga samas on linna keskosale tiiru peale tegemine jalgsi täiesti teostatav. Ja jalutada on Catanias täitsa mõnus. Kuidagi rahulikum võrreldes Palermoga.

Catania – katedraal

Kui Palermos “Raekoja platsi” polnud, siis Catanias on see Piazza del Duomo näol täiesti olemas. Täitsa ilus barokkstiilis ehitistest ümbritsetud väljak, pildistavaid turiste puha täis, aga millegipärast kõik see väga ei loksutanud. Millegipärast ei leidnud põhjust isegi pilti teha.

Pescheria – Catania kalaturg

Kohe Piazza del Duomo kõrval asub Sitsiilia uhkeim kalaturg Pescheria. Ei tea, kas vale hooaeg, lõunasse kiskuv kellaaeg või midagi muud, aga kalavalik näis natuke nigel olema.

Kalaturg läheb sujuvalt üle muu söögikraami turuks.

Catania kesklinn – Via Gesuiti

Catania üks omapärasemaid vaatamisväärsusi on San Nicolo kirik. Tegemist on Sitsiilia ja terve Euroopa ühe suurima kirikuga – kuid mis on senini lõpetamata, kuigi ehitamine algas juba 1702. a.

San Nicolo kirik

Kuskil jäi jalutades silma kuidagi stiilne take-away baar.

Päris stiilne kiirsöögikoht Dopo Teatro

Enna

Ennat võib lugeda Sitsiilia keskpunktiks – sealt on üsna sama maa Sitsiilia kõigi kolme ranniku poole. Poolel teel Palermo ja Catania vahelise kiirtee ääres asuv Enna on hea põhjus suhteliselt ühetaolisse kiirteel uhamisse väike paus teha.

Enna Lombardia kindlusest

Mäe otsas (931 meetrit merepinnast) asuv Enna on kaitserajatiste ehitamiseks äärmiselt soodne paik. Nii pole imestada, et inimesed on seda kohta asustatud juba päris ammu. Kindlustusi asuti sinna teadaolevalt ehitama juba esimesel aastatuhandel eKr. Aja jooksul on seal olnud Rooma, Bütsantsi, araablaste ja normannide tugipunkt. Üks keskaja tähelepanuväärsemaid monarhe, Frederick II teki kindlusest oma suveresidentsi ning lasi ehitada hulga torne. Lombardiast pärit garnison andis kindlusele ka nime.

Vaade Lombardia kindlusest

Ennas endas midagi erilist teha pole. Traditsioonilise katedraali sealt loomulikult leiab ja see tasub täiesti sissepõikamist. Muidu… Hulk kitsaid tänavaid, kus on alailma ummikud. Enna parimaks osaks jäävad siiski vaated ümbruskonnale.

Vaade Ennast lähedalasuvale Calascibetta linnale

Väike ring Madonie mägedes

Cefalust lõunasse jääb Madonie mäestik ja samanimeline rahvuspark. Seal asub ka Sitsiilia kõrgeim tipp Etna järel – Pizzo Carbonara (kõrgus 1979 m ja mille kohta tahaks hirmsasti öelda pitsa Carbonara). Autoga leiab seal ringivaatamiseks erinevaid marsruute, aga kõvasti keerutamist on vältimatu kõigil teedel. Teisisõnu – kilometraaž ei pruugi tulla suur, aga aega tuleb selle läbimiseks ohtralt varuda.

Castelbuono

Castelbuono on mõnus väike linnake. Linna nimi ütleb ära, millega tegu. Castelbuono peamine tõmbenumber on 14. sajandil ehitatud kindlus. Sisse vaadata ei õnnestunud, sest parajasti oli lõunavaheaeg, mille pikkus polnud mitte reisijuhist loetud pool tundi.

Erinevalt kindlusest on Castelbuono muus osas turistisõbralik. Kuna külastajaid satub sinna üllatavalt palju, saab seal võimaldada Sitsiilia kohta harvaesinevat luksust – süüa lõunat peale kella kahte. Samasuguse lootusega Petralia Sopranasse ja Petralia Sottanasse pole siiski mõtet minna.

Petralia Soprana

Petralia Soprana on kirjade järgi üks kõige huvitavamaid ja paremini säilinud väikelinnu Sitsiilia sisemaal. Vastab tõele ja tasub täiesti minemist. Mitte et seal otseselt midagi väga erilist vaadata oleks, aga kogu see atmosfäär on kuidagi omamoodi. Kitsad tänavad, vanad majad, aega surnuks rääkivad vanamehed. Lisaks pole seal liiga palav, kõrgus 1147 meetrit merepinnast on täitsa tuntav.

Omaette elamus oli katedraali juures väljakul esinemiseks valmistuv noor saksofonist, kes suutis mööda Petralia Soprana tänavalabürinte ekseldes tekitada mulje, justkui oleksid filmi sisse sattunud. Selliste juhuslike ja ootamatute hetkede pärast juba tasub reisida.

Petralia Sottana

Petralia Sottana on Petralia Sopranaga küllalt sarnane, kuigi vast ehk natuke vähem huvitav. Sealne suurim vaatamisväärsus tundus olema keset vanalinna asuv pisike bensiinijaam, millel klientide puudust küll ei tundunud olema.

Cefalu

Esimene kontakt Cefaluga saabus ühel hommikul, kui läksin grillimiseks värsket kala otsima. Rannaäärse keskväljaku ääres, millel kena Kolumbuse nimi, pidavat kalaturg olema. Kohale jõudes oleks ka pimedale selge olnud, et kalaturge leiab sealt sama palju kui püramiide.

Natuke pettunult ringi vaadates selgus, et see “kalaturg” pidi vist tähendama üht pisikest kalapoodi. Ja midagi sealt poest täitsa leidis. Tagantjärele targana võib muidugi öelda, et sisuliselt sama valiku, aga pea poole odavamalt saab ka Cefalu-Palermo tee äärsetest supermarketitest kätte.

Igatahes oli hommikune Cefalu autodest paduumbes. Ja juba kaheksa ajal hommikul oli Cefalu rand rahvast paksult täis.

Cefalu rand

Cefalu ongi täie raksuga puhkajatele orienteeritud kuurort. Rannaäär ja kesklinn on täis restorane, hotelle, puhkusekortereid, poekesi. Aga kõik on siiski mõnusalt inimlik võrreldes Taorminaga. Isegi täitsa nauditav.

Cefalu vanalinnas ongi mõnus lihtsalt niisama ringi uidata. Ametlikult on peamiseks vaatamisväärsuseks loomulikult Cefalu katedraal ehk Duomo. Eks ta vägev ole, ei eitagi, aga peale Trapani, Palermo ja Monreale katedraale hakkas midagi kordusfilmi taolist silme ette tekkima.

Cefalu katedraal

Katedraali ehitamist alustati 1131 ja seda ehitati vahelduva initsiatiiviga kuni 1267. Normannid ehitasid selle ilma häbitundeta Rooma templi kohale ja kasutasid edukalt templi sambaid katedraali ehitamiseks.

Cefalu katedraali sisevaade

Monreale

Umbes 30.000 elanikuga Monreale linnake asub umbes kümme kilomeetrit Palermo kesklinnast. Palermosse sattudes on Monreale külastus sisuliselt möödapääsmatu, sest sealne katedraal on normannide arhitektuuri üks tippsaavutusi terves maailmas.

Kuigi Monreale pole Palermost eriti kaugel, on sinna jõudmine paras tegemine. Kõigepealt tuleb Palermos leida see õige teeots, mis sinna viib, sest korralik tähistus algab umbes-täpselt sealt, kus eksida juba polegi enam võimalik. Sisetunde abil valitud ärasõit kiirteelt osutus imekombel õigeks, kuid kohe algas mõnus ummik, mis võttis hoobilt pool tundi. Ei, kaugel Napolist, mingi liikumine kogu aeg toimis!

Rohkete mosaiikidega kaunistatud Monreale katedraal on Sitsiilia kõige tähtsam normannide poolt rajatud ehitis. Seda loetakse suisa keskaja üheks arhitektuuriimeks. Ja selle ehitamise taga olnud motiivid olid võrdselt nii religioossed kui poliitilised.

Sisuliselt ehitati see suurejooneline katedraal keset küla (päris ammu, muide – aastatel 1174-1182). Katedraali kaunistasid sajad Konstantinoopolist kutsutud meistrid, mosaiigid ongi Bütsantsi stiilis. Hinnanguliselt kulus mosaiikide valmistamiseks 2200 kilogrammi puhast kulda.

Kui Monrealesse grupiga minna, siis jõuavad giidid seletuste ja miljonite faktidega ilmselt ära tappa. Ütleks siiski, et mõjulepääsemiseks on kogu see värk liiga suur. No mis vahet oskab keegi teha mosaiigil ja mosaiigil, kui neid pole suuremat näha? Mõõdukust, seltsimehed katedraaliehitajad! Laisa laastus sama eesmärgiga rajatud ja samamoodi kaunistatud Debre Birhan Selassie kirik Etioopias oli oma maaläheduses kuidagi emotsioonirikkam.

Kokkuvõttes ületab Monreale katedraal selgelt inimese vastuvõtuvõime. Liiga palju nüansse ühes kohas. Seevastu vaade Monrealest Palermole (mis on samuti nüansirikas) on palju paremini hoomatav.

Palermo Monrealest vaadatuna

Palermo

Enamjaolt pole suuremad linnad minu jaoks kunagi olnud need, mis tõmbaks. Palermo jällegi on üsna suur linn. Muidugi – sõltub, mida võrdlusbaasiks võtta – 655 000 elanikku annab isegi Itaalias vaid viienda koha. Aga sellisel subjektiivsel skaalal ta suureks liigitub.

Samas on mul tekkinud mingi eriline sobivus parajalt hullumeelsete Itaalia linnadega. Napoli mulle näiteks sobib. Pange mind seal autorooli ja ma ei tõrgu. Pigem vastupidi, see on täitsa nauding. Sobis ka Palermo. Tundmatus linnas autoga end kaarti panna on alati väike peavalu – seda ka Palermos. Võrreldes parkimisprobleemidega tundub see siiski märkamatu pisiasi.

Palermo keskpunkt – nelja tänava ristmik Quattro Canti

Ega seda linna muud moodi ei avasta, kui jalgsi. Mis tähendab, et ühe päevaga seal mingit revolutsiooni ei korralda. Kunsti, arhitektuuri ja ajalugu on seal täpselt nii palju, kui ajalimiiti jagub ja ülemisel kõvakettal ruumi on.

Piazza Pretoria – Fountain of Shame – jäädvustus kunagisest rivaliteedist Messina ja Palermo vahel (võisteldi avalike purskkaevude suurejoonelisuses).

Nagu kõikjal, pole ka Palermos paremat turgudest. Südalinnas asuv Vucciria turg on muidugi parasjagu turistikas, aga samas väga teretulnud vaheldus seal piirkonnas asuvatele hindude loendamatutele kulinapoodidele (astuge sisse, hinnad on vägagi mõistlikud). Vaatamata turismile on Vuccirial alles oma võlu ka võrreldes muude Palermo turgudega.

Palermo kadedraal

Palermo ajaloolised püüdlused saada saare esimeseks linnaks on ajaloo vältel püstitanud sinna nii mõnegi ehitise, mis on mõeldud rabama oma suurusega. Ei Teatro Massimo (Itaalia suurim ooperiteater), Normannide palee ega Palermo kadedraal pole kannatanud rajajate tagasihoidlikkuse all.

Palermo katedraal seest

Palermo katedraali arhitektuurist, erinevatest lisandustest ja seal sees leiduvast võib muidugi lõputult rääkida, aga vast kõige huvitavam on selle teatav mõtteline sugulus Viimse reliikvia aegse Pirita kloostriga. Nimelt juhatab seal (pildil üsna hägune) kiri tualetti, mis asub kenasti – ühe kõrvalaltari taga. Mingil moel selle kiriku meeldejääv kõrghetk.

Oled sa tont või inimene? Selle altari taga leiab salakäigu asemel WC.

Trapani

Trapani on väga mõnus linn. See öeldud, võiks küsida, et miks sinna minna? Mina vastust ei tea… Linn, nagu iga teine Itaalias. Aga kahetsema küll ei pea. Atmosfäär on seal mõnus. Kohvikud ja muidu.

Trapani – vana ja uus vastamisi

Trapani kõik vaatamisväärne on kuskil vanalinna kitsastel tänavatel. See kirik, teine kirik, see asi, teine asi. Katedraal on muidu täitsa lahe. Aga harjumuspärast väljakut selle juurest ei leia. Paar kitsast tänavat ümber ja kõik.

Parasjagu sattus olema jumalateenistus. Oli vist pühapäev. Jumalateenistuse ajal seal pildistada ei tohi. See selgus kohe peale pildistamist. Ausalt, rohkem ei tee!

Trapani katedraal seest

Kohe Trapani vanalinna kõrval on kohalik rand. Hämmastavalt selge veega seejuures. Ja vesi… on seal soe.

Trapani rand

Nubia soolaväljad

Nubia soolabasseinid asuvad vaid mõni kilomeeter Trapanist. Vaevalt, et keegi eraldi nende pärast Sitsiiliasse läheb, aga täiesti subjektiivse hinnanguna ütleks, et soola tootmine annab Sitsiilia antiiktemplitele selgelt silmad ette. Kui neid templeid on näha nii mõneski kohas, siis mereveest soola aurutamist sellisel kujul polegi varem kohanud (kuigi midagi sarnast võis näha Süürias). Ja tegelikult on ju ka soolatootmine päris iidne värk – sellega tegelesid Nubias juba foiniiklased.

Asja iva on laias laastus looduslikult sobivates tingimustes. Trapani ja Marsala vahel asub Itaalia suurim laguun, kus madal vesi ja tuuled loovad suurepärased eeldused selleks, et mereveest soola välja aurutada (täpsuse huvides – Nubia ei ole see suur laguun, vaid üks teine koht sealt mitte kaugel).

Veebruarist märtsini pumbatakse soolane merevesi kanalite kaudu basseinidesse. Vee taset pidevalt vähendades kasvab mineraalide sisaldus ja tekib punakas toon. Soolasuse kasvades pumbatakse vesi järgmisesse basseini.

Lõpuks katab paksu soolakihti paar sentimeetrit vett. Kalda äärest saab soovi korral otse basseinist soola maitsta – see on tõeline delikatess, kui soola kohta üldse nii võib öelda. Aga sel on ka seletus olemas – kuna seda soola pole keemiliselt töödeldud, on seal tavalisest kõrgem kaaliumi ja magneesiumi sisaldus, samas aga vähem naatriumkloriidi.

Soola “lõikusaeg” on juulist augustini, kui sool rehitsetakse hunnikutesse kuivama. Ülemise pildi tagaplaanil taolisi soolahunnikuid näebki.

Kui vanasti pumbati merevett tuulikutega, siis nüüd teeb pumpamise töö ära elekter. Tuulikutest on saanud menukas pildistamisobjekt.

Nagu aru sain, on Trapani lähedal soolabasseinide regioone kaks. Nubia omad sai valitud Paceo (linnake Trapani lähedal) B&B omaniku soovitusel. Külastamine maksab natuke raha, aga lapsed saavad tasuta. Teine on Marsala lähedal laguuni ääres (Stagnone).

Sitsiilia

Euroopa on reisimiseks superkoht. Sest seal on ju kõik nagu… Euroopas. Kõik laias laastus toimib ja tead, mida oodata. Väga vahet pole, kuhu lähed – natuke asju on kuskil natuke ühtpidi, siis jälle natuke teistpidi, aga laias laastus on kõik hea ja äratuntav. Täpselt sama saab öelda ka Sitsiilia kohta. Veelgi enam – Sitsiilia on nii mõneski mõttes rohkemgi Euroopa, kui näiteks Tallinn.

Petralia Sottana väikelinn

Sitsiilias on muidugi nii mitmeidki teistmoodi asju, aga – kokkuvõttes see kõik eriti ei üllata. Mis ei vähenda kuidagi Sitsiilia külastamisväärtust ja on tegelikult vägagi mokkamööda.

Selinute

Sitsiilia on iseenesest puhkamiseks suurepärane kant. Kliima on hea. Toit on hea. Vaatamist on. Vahemaad pole liiga pikad (kuigi palju pikemad, kui sooviks). Teed on head. Inimesed on sõbralikud. Liiklus on itaallaslikult viisakas, et mitte öelda kohati hullumeelne. Vein on hea. Ja odav. Meri on kõikjal. Mida veel tahta!

Päikeseloojang Campofelice di Roccella rannas

Ja ikkagi. See kõik on kunagi mingil moel juba olnud, mingil moel nähtud, mingil moel kogetud. Isegi pilte ei viitsi enam teha. Euroopa, mis Euroopa! Mis on kokkuvõttes väga mõnus kant!