Pakse üks kiftimaid söögikohti on Mekongi ääres (seal, kus lisajõgi Se Don Mekongi suubub) mingi paadi peal. Kohalikel oli juba lõunast pidu käimas ja ega õlle ees risti ette küll ei löödud. Seejuures võeti ikka kallimat ehk välismaa õlut.
Kohalike lällamisest oli palju huvitavam vaadata, kuidas sealsamas kõrval kala püüti. Arvestades lootsiku suurust ja selles viibinud kahte meesterahvast – au ja kiitus! – võrku jõkke heites lootsik peaaegu ei kõikunudki.
Khon Phaphengi juga on Don Khoni juures asuva Li Phi joa kõrval teine suurepärane koht, kus vaadata Mekongi jõe võimsust ja Kambodža poole liikuvaid veemasse. Lonely Planet kirjutab, et Khon Phapheng on Tai turistide poolt arvatavasti kõige külastatum Laose vaatamisväärsus.
Eks see selline subjektiivne arvamus ole, aga mõnes mõttes sai Li Phi-st isegi suurema elamuse. Äkki seepärast, et erinevalt Khon Phaphengi parklatest, nodimüügist, ja söögikohtadest polnud Li Phi juures mingit turismiinfrastruktuuri (kui jätta kõrvale üks võsas paiknev söögikoht, mille puhul polnud aru saada, kas ta oli kinni või lahti)?
Kuigi enamik meist ei pea Mekongi (sarnaselt Võrtsjärve ja Emajõega) kohaks, kuhu delfiine vaatlema minna, siis ometigi tuleb nentida, et vale puha. Sest tõepoolest – Mekongis Kratie linnast Kambodžas kuni Kambodža ja Laose piirini elavad haruldlased Irrawaddy delfiinid.
Tänaseks on neid alles alla saja isendi ja nende nägemine pidi olema paras õnnestumine. Laoses saab neid näha vahetult Kambodža piiri ääres, kus Mekongi üks kallas kuulub Laosele, teine Kambodžale. Paadiga sõidetakse Mekongi keskel asuvate kaljude peale, kus jääb üle loota hea õnne peale.
Võimalik, et vedamine, aga delfiine õnnestus näha päris palju. Iseasi oli muidugi nende fotole püüdmine. Paras äraarvamismäng, kust mõni parasjagu välja ilmub.
Arvestades olemasolevaid reisikogemusi, ajab mõte mõne koha nimetamisest paradiisiks üldiselt lihtsalt naerma. Ei, ma ei räägi sellest massist, kes on leidnud oma paradiisi mõnes Hiinas toodetud suveniire täis kuurortis ehk vähem või rohkem tuurismile pühendunud masskitšitööstuses. Ma räägin endast.
Seda imelikum on mõelda, et Laose 4000 saart midagi taolist justkui on. Seni veel suhteliselt puutumata ja looduslähedase eluviisiga elukoht. Ei saa öelda, et neil tsivilisatsiooniga kokkupuudet poleks, aga pigem otsib tsivilisatsioon üles neid kui nemad tsivilisatsiooni.
Need pildid on tehtud Don Khoni saarel (mitte segi ajada Don Khongi nimelise saarega). See on füüsiliselt mõjuv saar. Terve elu näib käivat võrkkiige rütmis. Sul lihtsalt ei ole võimalik rabeleda, sest see tundub tajutavalt imelik.
Saarte elu käib tõepoolest omas rütmis. Või peaks ütlema kookospalmide kõikumise rütmis? Samas on saarel (õigemini saartel – Don Khon on ühendatud Don Detiga) päris huvitav ringi luusida. Kaugele ei pea minema. Võib käi jalgsi, aga võib ka jalgratta laenutada – laenutused on igal pool.
Traditsiooniliselt kootakse riiet kohapeal ja kangastel. See kudum pidi olema värvide põhjal otsustades olema mõeldud meesterahvale.
Laoses – nii üllatav, kui see ka pole – oli täiesti olemas ka raudtee. Võib tunduda imelik, et 5-kilomeetrine raudtee asus mitte maismaal, vaid hoopis Mekongi saartel, aga sellele on loogiline seletus olemas. Nimelt olid saared koloniaalajal tähtsaks ühendusteeks Saigoni ja Laose vahel. Nii ehitasidki prantslased raudtee kunagi selleks, et lihtsustada saartevahelist ühendust Mekongi kärestike piirkonnas.
Li Phi joad asuvad umbes poolteist kilomeetrit Don Khoni keskusest (Ban Khon) allavoolu. Need pildid on tehtud madalvee ajal ja seetõttu on vett vähe, aga teisalt saab pildi, mida Mekongi kärestike piirkond endast kujutab.
Päikeseloojangul pakub Mekong aga sõltuvalt päikese asendist sellist värvide mängu, et puhtalt juba selle kogemiseks tasub sinnakanti sõita.
Kas lugemiseks või niisama õlleklaasi taga päevaste muljete seedimiseks on veel paremat tahta?
Si Phan Don ehk umbkaudses tõlkes Neli Tuhat Saart on see osa Mekongist, mis asub Laose kõige lõunapoolsemas otsas Kambodža piiri ääres. See on tõeliselt kift kant igas mõttes.
Esiteks on see senini küllalt äralõigatud nurgake maailmast, mis tingib ka erilise, ülimalt relaxed atmosfääri. Teiseks on see looduslikult imeline paik. Suurvee ajal on Mekong seal kuni 14 km lai – ehk 4350 km pikkuse jõe kõige laiem koht. Piltidel paistev on loomulikult jõe üks paljudest harudest.
Kuna tegemist on saartega, siis loomulikult on kõige parem viis kohale jõudmiseks kasutades paaditransporti. Slow boat paraku enam ei toimi. Ainus võimalus on kas Paksest organiseeritud tuur (nagu meil – 4 inimest) või jõuda kohalikega kokkuleppele.
Jõeäärne elu on kogemist väärt. Lapsed, pered, loomad, jõeäärne taimekasvatus, kalapüük, pesemine, vees hullamine – kõike seda ehedat Laose elu näeb küllaga. Aga näeb ka seda, et vaikselt hakkab elu muutuma. Mis lahtiseletatult tähendab eelkõige seda, et üsna loodusliku eluviisi kõrvale on tasapisi tekkimas teatav turismi infrastruktuur. Kellele arengu märk, kellele senise eluviisi kadumine. Õnneks on laod piisavalt ükskõiksed, et igasugu rabelemise ja mass-tarbimise värki eestlaste kombel liiga tõsiselt võtta.
Pole seal midagi keerulist. Tuleb ainult eirata tervet mõistust.
Loomulikult on kombinatsioon jää jookides + kolmas maailm tuttav paljudele ja vähegi reisinud inimesed peaksid teadma, et selliseid kombinatsioone lihtsalt pole mõtet harrastada.
No ei! Pidades ennast keskmisest rikkalikuma bakteriaalse sisekollektsiooniga, ehk kõhuhädade suhtes vastupidavaks inimeseks, sai teadlikult mõistust eiratud. Ja mitte ainult – sai veel naljagi visatud, et vastupidiselt kõikidele soovitustele oli hommikusöögi kõrvane apelsinimahl jääga.
Nali kestis kuni praamini, millega oli vaja sõita Mekongi teisele kaldale.
Umbes 15 minutit peale hommikusöögilauast tõusmist hakkas see juhtuma. Et üks praamina tegutsev ujuv rauakolakas oli just lahkunud, tuli oodata järgmise täitumist. Vaikselt, aga kindlalt jõudis kohale info, et ega see jää vist ikka polnudki niiväga hea mõte.
Algul polnud viga. Sai pildistatud. Näiteks kõike seda söögipoolist, mida müügiks pakuti. Mitte kedagi ei häirinud, et sõit teisele kaldale kestis alla 10-minuti. Kui praam, siis loomulikult peavad inimesed sööma nii, nagu ootaks ees poolepäevane sõit.
Aga olukord muutus aina hullemaks. Praam oli enam-vähem autosid täis ja oli oodata peatset ärasõitu. Kuhugi eemale minek ei tulnud seega kõne alla. Silmamunad käisid peas ringi. Oleks teinud mida iganes, et aina jõulisem plahvatus ihust väljastada.
Kuidagimoodi sai teisele kaldale jõutud. Õnneks oli seal ka aktuaalsete vajadustega haakuv asutus. Kellegi õues. Suht sürr ümbrus. Aga nagu maa alt ilmus välja naisterahvas, kes küsis probleemide lahendamise eest raha. Aga see 2000 kippi oli väga õiglane hind, sest koha eest oli hoolt kantud. Kui ma WC-st väljudes jälle ümbrust nägema hakkasin, vaatas mulle vastu allolev sürrimaailm.
Et olek oli veel natuke ebakindel, otsustasin kõhuhädade vastu võitlemiseks kasutada läbiproovitud ravimeetodeid. Milleks reisidel sobib suurepäraselt kange alkohol. Ainuke asi, et seda hetkel polnud. Sai siis uuritud, mida oleks võimalik kiirkorras saada. Meie reisijuhil oli ainult üks küsimus – kas liiter või pool?
Mõned minutid hiljem oli mul umbes 5 krooni eest omandatud pool liitrit lao-laod (ehk kohalikku riisiviskit). Pakend oli aus, ja mis peaasi – praktiline. Väike kilekott, mille suu kinni seotud ja kõrs välja turritamas.
Bussi ootavate reisjate jaoks oli lao-lao liiga igapäevane, et tähelepanu äratada.
Lao-lao ei ole kindlasti jook kõikide maitse järgi, aga antud hetkel polnud sellel tähtsust. Üldiselt ma ei usu, et selle austajaskond väljaspool Laost väga suur on. Aga arvestades, et ees ootas paadisõit mööda Mekongi Kambodža piiri äärde, tundusid lao-lao potentsiaalsed raviomadused nagu taevamanna.
Keda huvitab – lao-lao aitab kõhulahtisuse korral väga hästi.
Mekongi-äärne külakene nimega Champasak on tüüpiline seal-pole-midagi-mõistlikku-teha koht. Seal tõepoolest pole mitte midagi teha. Mis ei tähenda kaugeltki seda, et seal peaks hirmus igav olema. Kaugeltki mitte. Kohalik külaelu pakub piisavalt vaatamisväärset. Ilmselt seni, kuni massturismi rahamasin ei otsusta seda muuta järjekordseks kvaliteetinimeste kvaliteetkohaks ja kohalike traditsiooniline elu maapealt ära pühitakse.
Tegelikult on ainus põhjus, miks keegi Champasaki üldse sattuma peaks, selle asukoht. Nagu juba küla nimi ütleb, on tegemist lähima ööbimist võimaldava asustusega Maailma Kutuuripärandisse kuuluva Wat Phu Champasak-ile. Päris huvitav on mõelda ka selle peale, et sealsamast külakesest valitses Laose kuningas veel 30 aastat tagasi. Kust täpsemalt, jäi mulle küll mõistatuseks.
Champasaki ööbimiskohad on kõik lihtsad. 2008 aasta seisuga on ilmselt üks parimaid Anouxa Guesthouse, mille pea ainsaks miinuseks on selle asukoht – kilomeeter küla keskel asuvast purskkaevust põhja poole. Nojah, jääd ei tasuks mahla sisse seal lokeeruvas söögikohas lubada ka keskmisest oluliselt rikkama bakteriaalse sisemusega rändajad. Vana tuntud jutt.
Iidne Khmeri templikompleks Wat Phu (või Wat Phou) on Laose üks kuulsamaid vaatamisväärsusi. Tegemist on piirkonna kunagise tähtsaima majandusliku ja poliitilise keskusega. Vaevalt, et keegi kipub seda võrdlema Angkor Wat-iga suuruse mõttes, aga oma unikaalse struktuuri (kolmel tasandil) ja kuidagi müstilise aura poolest on ta unikaalne. Omaette lisaväärtus on muidugi see, et erinevalt Angkor Watist Wat Phud (või Wat Phoud) laiemalt ei teata. Sarnaselt Süüria kuulsatele vaatamisväärsustele (Krak De Chevaliers, Palmyra, Apamea) tagab see teatava privaatsuse.
Samas on Wat Phu reaalses hävimisohus tänu erosioonile. Aeglane, aga pidev maapinna liikumine võib mäe nõlvadel asuva templikompleksi hävitada. Midagi on selles suunas tehtud, aga reaalselt toimiva vee äravoolusüsteemi ehitamine nõuab vähemalt miljon dollarit, mis Laose mõistes on kolossaalne rahahulk.
Üks huvitav asi, mis kompleksi kolmandal tasemel templi taga metsas ringi kolades silma hakkab, on krokodillide ohverdamiseks mõeldud “šabloon”. Nojah, kunagi pesitsesid Mekongis krokodillid.
Pakse on Lõuna-Laoses linn, millest ei saa naljalt üle ega ümber. Seda vaatamata sellele, et linnakese mastaabid on eestipäraselt väikesed (linnas on umbes 66.000 elanikku). Ja kui üritad lisaks ümbruskonna kaemisele sealt ka Taisse liikuda, lootes naiivselt Tai visa on arrival-i peale, siis jätkub lõbu muidugi veelgi kauemaks.
Esimeseks ööbimiskohaks sai valitud Champsak Palace Hotel, mis vastas üllatavalt täpselt Lonely Planetis kirjeldatud olukorrale:
Kui võtta arvesse ka erakordselt nadi (või kui rohkem meeldib – söödamatu) hommikusöök, pole selles hotellis peatumiseks just erilisi argumente. Ajaloohuvilised võivad küll saada teatava naudingu viibimisest hotellis, mis originaalis oli mõeldud Champasaki viimase printsi jaoks (kes oli 1960-1962 ka Laose Kuningriigi peaminister), aga muidu – vali mõni odavam ja parema teenindusega (s.t kõik ülejäänud).
Natuke parematest hotellidest on Pakse Hotel, mis on parema asukohaga, katuseterrassiga, parema hommikusöögi ja üldiselt ka parema teenindusega. Asi lonkab kõige rohkem katuseterrassil, kus tellitut ei pruugigi saabuda, aga seda tulekski võttagi kui Laose eripära.
Paksest sai võetud ka 3-päevane trip Kambodža piiri äärde, kasutades Green Discovery teeneid. Selle firma kohta on LP TT-s päris palju positiivset tagasisidet ja ka isikliku kogemuse põhjal võib neid kindlasti soovitada. Registreerudes hilisõhtul järgmisel hommikul algavale reisile oli eelnevalt registreerunud veel 2 inimest. Nende päritolu uurides selgus, et soomlased.
Kui peaksid saabuma bussiga Tha Khaeki bussijaama, missuguse neist tuk-tukkidest valiksid linnasõiduks?
Vähe kogenumad reisijad teavad, et vahet pole – valiku olemasolul kipub asju otsustama tukijuhi pakkumisoskuse ja küsitava hinna kombineerimisel tekkiv keeruline, ent samas selge algoritm.
Tha Khaek on linnake Laoses, Tai piiri ääres. Raske öeldagi, kas lugeda teda Laose keskpiirkonna alaossa või siis lõunaosa põhjapoolsesse nurka kuuluvaks. Ausalt öeldes sõltub sellest ka erakordselt vähe. See rahulik linn jääb ilmselt meelde kui paratamatu vahepeatus neile, kes kuskil Savannakheti ja Vientiane’i (või Pakse) vahel öömaja otsivad.
Midagi, mis sellest väikelinnast natuke rohkem meelde jääb, on isegi Laose kohta mõnevõrra ebatavaline müügiartikkel. Nimelt pakuti Tha Khaekis lisaks bussijaamade tavalisele stardipaketile (krõpsud-pähklid-vesi-õlu-kana) vähe intrigeerivamaid ostlemisvõimalusi.
Ega muidugi hästi aru ei saanud, millega täpsemalt tegu on, sest valge inimese lähenedes kaeti kõnealused objektid siivsalt linaga (hmm… miks?). Seetõttu tuli ka pildistada parasjagu kaugelt. Algul tundus, et tegemist on suurte rottidega, pilti suurendades tundub siiski vähe kobedama elukaga tegemist olema. Üks potentsiaalne ostja uuris pakutavat päris pikalt. Tundub, et ostjaid on pakutavaga kursis ja millegi jaoks neid elukaid ikka tarvitatakse. Ja kui bussijaamas pakkumist on, siis võib eeldada, et potentsiaalne klientuur liigub just läbi selle.
Häid bussireise!
Bussisõit on Laoses ringiliikumiseks mugav, odav ja küllalt probleemivaba kulgemisviis juhul, kui ootusi väljahõigatud bussigraafikute järgimise kohta mitte liialt kõrgeks ajada.
Busside kõrgeim klass on VIP-bussid, mis kulgevad suuremate linnade vahel, üldiselt lähtudes või viies Vientiane’i. Teoreetiliselt saab vabade kohtade olemasolul peale ka üksikutes peatustes, aga kuna bussid on enamsti välja müüdud, siis praktikas selle peale väga suuri lootusi ei paneks. Sellisel juhul tuleb kasutada tavalisi busse, mille mugavustase on üsna sarnane VIP-bussile, aga mis peatub vastavalt töörahva nõudmistele oluliselt sagedamini ja millega veetakse kõiksugu kraami, riisikottidest mootorratasteni. Mootorratas või roller bussis pole midagi ebatavalist, aga võimalusel pannakse suuremad asjad ikka katusele.
Alloleval pildil on tüdrukud just lõpetanud endast raskemate kottide bussi katusele sikutamise ja läksid kaamerat nähes täiesti pöördesse 🙂
Nagu öeldud, peatub tavaline buss palju tihedamini. Mõned peatused on kuskil strateegilisemates kohtades, kus maha läheb ja võimalik, et ka peale tuleb rohkelt inimesi.
Peatuste ajal saab loomulikult süüa-juua osta. Selleks pole suurt pingutust vaja. Piisab akna lahtitegemisest, aga igal juhul marsivad müüjad ka bussi läbi. Üks levinud ja hea minekuga söögikraam on vardas läbi küpsetatud kana ja mingi tundmatu looma (vesipühvli?) liha. Igal juhul laod soovitasid valida kana. Valisin ikkagi selle teise liha. Uudishimu on ju võimas asi ja võimeline terve mõistuse faile hoobilt üle kirjutama.
Tulemus? Üpris maitsetu ja vinske liha + lahtine kõht. Kuulge, olgem ausad – missugune võiks olla variant, et pool päeva pideva tolmu ja pagan-teab-mille käes veetnud liha kõhtu lahti ei tee? Aga kui inimene tahab katsetada, pole mõtet teda tagasi hoida.
Busside paratamatuks kaasavaraks on telekad ja üsna põhjakeeratud heli. Peamised menukid on Laose huumorisaated ja muusikavideod, millest 90 % räägib vastamata või õnnetust armastusest. Laose huumorisaated on paras kultuurielamus. Peamiselt selles mõttes, et näha, kuidas bussitäis kaasreisijad müristab naerda tasmelt ehk 5-aastastele lastele sobivate naljade peale. Igal juhul on nende huumoritunnetus üsna erinev meie omast.
Üldiselt on Vientiane’i kohta täitsa keeruline midagi kirjutada. Vientiane nagu kuidagi ei suhestu kogu muu Laosega. Vientiane’is oled kuidagi väljapool “tavapärast” Laost. Ei, pole seal midagi nii tohutult teistmoodi, aga ikkagi jääb selline “ei liha ega kala” tunne. Mõnes mõttes ju mõnus, võid vajadusel nautida suuremas osas Laoses kättesaamatuid lääne harjumusi (hotellid, söögid, veinid), teisalt tunned end kuidagi imelikult ja hakkad tagasi ihkama sinna, kus kõike seda pole.
Laose pealinn Vientiane ongi Laose kõige linnam linn selles mõttes, et erinevalt teistest linnadest Vientiane’is poole tunniga ühest linna otsast teise ei jaluta. Samas, enam-vähem kõik vaatamisväärne on üsna kompaktselt linna keskosas ja kenasti jalgmootoriga uuritav.
Ilmselt kuulsaim vaatamisväärsus on Pha That Luang ehk Suur Stuupa, mis kirjade järgi on tähtsaim rahvuslik monument Laoses.
Pha That Luang pärineb 16. sajandist ja reisijuhist on sellega seonduvat ajalugu päris huvitav lugeda. Järjekordne näide, et ajalugu on kinni juhustes, mõnes konkreetses valitsejas ja välismõjudes.
Aga isegi ilma igasuguse sekkumiseta ajaloosse jätab Pha That Luang mõjuva mulje igal juhul.
Ka Vientiane’is on mugav ringikulgemise vahend tuk-tuk. Kuigi sõitmine ei maksa suurt midagi, üritatavad osa tukijuhte sinust parimad mahlad kätte saada ja siis tuleb oma versioon sõidu maksumusest letti lüüa. Samas poel Vientiane’i tukimehed võrreldavadki näiteks Bangkoki ametivendadega. Ausalt öeldes üllatavalt ausad. Laose omapära.
Vientiene’i üks sürrimaid vaatamisväärsusi on kohalik Triumfikaar ehk Patuxai. Tõlkes pidi see Pariisi Arc de Triomphe’i koopia Triumfikaart tähendamagi. Ka kaugemalt vaadates on sarnasus ilmne. Lähemalt vaadates on siiski erinevusi üsna palju. Kasvõi neli kaart Priisi kahe vastu.
Patuxai puhul on üsna kõnekas selle ehituslugu. Seda ehitati USA-st saadud (LP andmetel ostetud) tsemendist, mis oli mõeldud uue lennuvälja ehitamiseks.
Kellele watid meeldivad, ei jää hätta ka Vientiane’is. Peale kuut õhtul on watid suletud, kuid territooriumile enamasti ikka pääseb.
Soodsamaid ja ilmselt huvitavamaid einetamisvõimalusi asub Mekongi ääres kalda peal. Esiteks võib seal kohata igasugust huvitavat seltskonda, kes parasjagu Laosesse ära on eksinud, teiseks võib ennast lõbustada sellega, et vaatad, kuidas söök valmib. Või siis Mekongi vahtida. Mis talvel ehk kuival ajal on seal üsna kokku kuivanud ja kujutab endast teatavat narodnoje guljanie kohta.
Kuskil Vientiane’i lähistel siiski meenus, et tegemist võiks olla suisa aastavahetusega ja et sellisel puhul tasub ju natuke kobedam majutuskoht otsida. Lonely Planeti top-end majutusnimistust jättis kõige sümpaatsema mulje Green Park Hotel, mis kirjelduste kohaselt pidi olema peajagu üle teistest Vientiani hotellidest. LP pakutav hind alates 115 dollarist tundus pakutava eest täitsa vastuvõetav.
Vientiane’i bussijaamas ootavad sind kohe tegelased, kes hakkavad küsima, kuhu sõita plaanid. Esialgu sai neisse üsna skeptiliselt suhtutud (kas kellelegi on kolmanda maailma bussijaama tukimeeste ja taksojuhtide suhtes kõrgeid ootusi?), aga nagu selgus, oli tegemist jumbojuhtide (ja -saatjatega), kes viisid sind bussijaamast kesklinna piirkonna soovitud kohta väga mõistliku hinna eest. Jumbod on midagi bussi ja tuk-tuki vahepealset, mis sõidavad
enam-vähem kindlaid marsruute.
Seljakotireisija tavapärane tulimõte-lähen-võtan seekord siiski ei töötanud. Tegemist oli ikka ilmselge naiivsusega. Loomulikult oli Green Parki näol tegemist linna mõnusaima hotelliga, suisa boutique hotelliga, loomulikult oli tipphooaeg ja loomulikult on hotell, mis pakub läänelikku aastavahetuspidu, ammu enne aastavahetust reisifirmade poolt broneeritud. Nojah, juba õdusas valguses reception oli nii paganama mõnus, et kahju lahkuda, aga mis teha.
Vaatame Lonely Planetist järgmise. Mekongi saarel asuv Don Chan Palace’i nimeline koloss tundus kõige lähemal olema.
Siiski, üks vaba tuba ikkagi avastati – äkki soovite hotelli parimat, Executive Suite’i? Kõigest 320 dollarit. Kahjuks tundus see hind selgelt üle võimaluste ja tänasime viisakalt. Asusime lahkuma. Järgmisel hetkel langes hind 200 dollarini ja sellele immuunsussüsteem enam vastu ei pidanud. Vientiani parima hotelli parim tuba 31. detsembril 200 dollari eest tundus hämaruse süvenedes pakkumisena, mille vastu tõsiseltvõetavad argumendid puudusid. 250 USD eest oleks saanud osa võtta ka uusaasta peost basseinide ääres (võimas buffee + piiramatu vein), aga hing ihkas privaatsust ja no olgem ausad, kuidagi kentsakas tundus backpackeri tüüpi riietuses minna seltskonda, kes on kohvritäite kaupa pidulikke hilpe kaasa vedanud.
Jumal tänatud, et meid saatev delegatsioon hotelli kõige kaugemas otsas asuvat sviiti tutvustama ei kukkunud. See oleks võtnud igaviku. Kaks magamistuba, hiiglasuur töö- ja söögituba, kaks vannituba (ühes neist vann koos vaatega vanni kõrval klaasi taga asuvale dzunglile), kolm telekat, parima võimaliku asukohaga suur rõdu – kõike seda andis läbi käia.
Magamistuba oli muidugi romantiline. Nagu kõik see värk kokku. Aga üsna varsti selgus, et vaatamata kõikidele hüvedele ei pruugi sviit olla seljakotireisijate jaoks parim majutuskoht. Esiteks oli magamistoast ukseni – nii jaburalt, kui see ka ei kõla – paganama pikk maa. Teiseks kippusid sellises sviidilahmakas kõik su vähesed asjad ära kaduma. Paned näiteks fotoka käest ja pärast otsid tükk aega, kuhu see saada võis.
Vientiane’is õhtusöögiks valitud koht oli umbes sama sürr nagu kogu öömaja leidmisega seonduv. Prantsuse omanikuga Douang Deuane Restaurant & Wine Bar pole ehk igavesti mäletatav gurmeekoht, aga pakub samas äärmiselt mõnusat atmosfääri. 31. detsembril oli restoran inimtühi. Samal ajal, kui kohalikud toiduga toimetasid, mängis omanik süvenenult klaverit ja tegi suitsu. Millegipärast tundus, et oled sattunud Casablanca filmi miinus sõda.
Aastavahetuseks vajalikke jooke on Vientiane’is lihtne leida. Minimarketi tüüpi poode ikka jagub. Paljud müüdavad veinid on Eestist tuttavad. Kõige tavalisem on meil umbes 70-kroonine Tšiili vein, mis Laoses maksab keskmiselt 90-100 krooni. Vahuveini puhul on hinnavahed natuke suuremad. Väljaspool Vientiane’i on valik siiski väga tagasihoidlik, kui üldse.
Green Parki sviidi rõdul veini libistada oli ettearvatult mõnus. Rõdu all esitati ootuspäraselt kohalikke rahvatantse ja mängiti lääne süldipoppi. Kogu peo peamine nautimisväärne asi oli see, et šikilt riides peolised vaatasid pidevalt aukartusega segatud uudishimuga ülesse rõdule, et vaadelda tegelasi, kes võivad endale lubada hotelli kõige kallimat tuba. Backpackerite värk, seltsimehed!
Kuidagi traditsiooniliseks hakkab kujunema, et detsembri viimastel päevadel oled kuskil maakera suvalises punktis mingis poolsegases olukorras. Seda muidugi pigem tagantjärgi mõeldes, kohapeal tundub kõik nii enam-vähem olema. Ja mida aeg edasi, seda normaalsemana need “segased” olukorrad tunduvad ning vastupidi.
Seekord tabas 31. detsembri hommik meid Luang Prabangi bussijaamas. Vaevalt, et seal see kuupäev üldse meenuski. Super VIP bussi piletite ostmisega polnud mingeid probleeme, kaheksasele bussile kohti oli. Pilet Laose pealinna Vientiane’i maksis 125.000 kip, plaanijärgset sõiduaega oli 8 h, tegelikkuses kogunes ainult pool tunnikest rohkem. Luang Prabangi bussijaama ainus tähelepanuväärne objekt oli mingil põhjusel sinna sattunud Bondi BMW. Väga võimalik, et riigi ainuke sedasorti liikurvahend.
Bussisõidu esimese kolme tunni emotsioonid saab küllalt täpselt kätte, kui sõita mõnes parkimismajas kolm tundi üles-alla. Neljandal sõidutunnil lõppeb parkimismaja ära.
Tee ääres paistab Laose elu oma ehedal kujul. Ühe- ja kahekordsed lihtsad eluasemed, mis onnid just ei ole, aga majaks ei tihka neid ka nimetada. Tundub, et valitseb täielik naturaalmajandus. Elu hoiab sees see, mida loodus annab.
Põhjapoolne arhitektuur on mõnevõrra erinev kesk- ja lõunaosa arhitektuurist. Peamine ehitusstiil on äärmiselt lihtne ja looduslik – neli vaia, punutud seinad ja roost katus. Ehitusmaterjalide kuivatamine käibki sealsamas tee ääres.
Mõnede majade otstarbest ei saanudki aru – kuidagi liiga väikesed tundusid nad.
Vang Viengi kandis läheb maastik mitmekesisemaks ja ilmuvad lubjakivikarstist mäed.
Aeg-ajalt meenutavad vaated sürri maastikku, mis oleks kui kuskil teisel planeedil.
Luang Prabangi suvalisest reisibüroost saab 5 USD eest osta reisi 30 km kaugusel asuva Kuang Si joa juurde. Tegemist on tõesti väga fotogeenilise kohaga.
Sõltuvalt valitud teest võib joa poole astudes ootamatult sattuda kõrvuti elusa tiigriga. Esimene hetk on paras üllatus. Kuang Si juures hoitakse nimelt loomaärikate käest päästetud tiigrit ja karusid.
Selline maailm 