India

Gingerhotels – India uued soodushotellid

Gingerhotels.com Indias kipub üldiselt olema see jama, et suuremates linnades ei taha öömaja soodsad hinnad hind kuidagi kokku sobituda natukenegi nõudlikuma reisija soovidega. Suhteliselt väikesed arengud kvaliteedis mõjuvad rahakotile palju laastavamalt, kui vaim oleks valmis kandma.

Näib, et nüüd on Indias hakanud levima ka selline odavhotellide kontseptsioon, kus võib ootamatult korralikku taset leida väga soodsa hinna eest. Tata grupile kuuluv Gingerhotels soovib esindada täiesti uut taset India majutusturul. Soodushotell küll, aga puhtus on majas ja pakutakse lisateenuseid, mida odavate hotellide puhul pole mõtet lootagi – wifi, šeif ja toitlustus.

Näiteks New Delhis leiab Gingerhoteli raudteejaama lähedalt. Ehk need meie seast, kes on pidanud kunagi ööbima sealsamas lähedal Pahar Ganj odavmajutustes, võivad nüüd umbes 1000 ruupia eest (mis on tõepoolest natuke kallim, kui Pahar Ganj 400-800 ruupiased ööbimiskohad) valida üsna teise kvaliteediklassi. Vähemalt pildi peal näib asi päris ilus. Suisa iseteenindav check-in ja puha.

Kirjutamise hetkel on üle India avatud 20 ingverhotelli, muuhulgas ka Goas. Gingerhotelsi veebileht lubab uute hotellide saabumist.

Samal teemal: India viisa ja Delhi öömaja.

Advertisements
Categories: India | Lisa kommentaar

Restoran Volga Delhis

Midagi pole teha, aga Delhi mingi gurmee-koht küll ei ole. Näiteks Goas või Mumbais saab enamasti igas suvalises kohas oluliselt paremini süüa kui Delhis keskmiselt. Tõeliselt hea oli toit Delhis ehk ainult Connaught Place’i lähedal asuvast restornis Kwality (6-7, Regal Building). Sealne Murgh Bartha (kana) oli tõesti hea. Samas võib Delhis natuke peenemaid söögikohti külastades sattuda kokku päris huvitavate inimestega.

Nagu näiteks Hiina restoran Zen (B-25, Connaught Place), kus tuli paratamatult kuulata kõrvallauas einetavate CIA agentide arutelusid nende tegevusest Indias. Kõige muu kõrval pidin ma kuulma, et CIA-l on Indias 350 agenti. Kas see ka tõele vastab, pole aimugi, nagu ka see, mida ma selle infoga peale peaks hakkama. Igatahes ei meenutanud kõrvallaua jutuajamine küll millegagi filmidest nähtud superagente.

Zeni põhiroad maksid 245 ruupiat (+ tax 12%). Nimelt lisanduvad restoranides toitudele ja alkoholile (s.h. õllele) maksud, mis on vastavalt 12 ja 20 protsenti.

Ja siis muidugi sealsamas Zeni lähedal B-blokis asuv restoran Volga (19 B, Connaught Place). Igal juhul tundus see kohe nagu millegi vana tuttava inkranatsioon. Volgas oli vaieldamatult olemas see miski, mis tuleb nii nostalgiliselt tuttavana neile, kellel on mäletada nõuka-aegseid restokogemusi. Täitsa hämmastav, aga puhtalt hästitabatud nõuka-stiilis Volga-nime pärast tõttu hakkasin alateadlikult otsima šveitserit, kellelt viie rubla eest probleemivaba sissepääs omandada.

Lisaks nõuka-stiilis sisekujundusele iseloomustas Volgat veel üks Indiale ebatavaline, aga vene restoranidele iseloomulik nüanss. Eranditult kõigis laudades tarbiti alkoholi, enamasti õlut.

Kuigi vägagi hästi nõuka-ajastu stiili tabav, ei ole restoranil Volga Venemaa ja vene köögiga tegelikult kõige vähematki seost. Volga nime kannab restoran juba aastast 1947, kui restorani omanikule oli keegi sõber soovitanud juba tegutseval restoranil nime uuendada. Nagu öeldud, vene kööki pole sealt mõtet otsida. Tavaline india köök. Ehk selle vahega, et sealse chicken tikka masala ületamine peaks igale India köögi huvilisele jõukohane olema.

Huvitavaid inimesi jagus aga Volgassegi. Seekord sain pikema ülevaate kirjastamissaladustest. Nagu selgus, pidi värvilise turismibrožüüri või pinnapealse kunstiraamatu väljaandmine olema sisuliselt trükikulu.

Teises kõrvallauas lasi seltsimees kõvasti peeru. Korduvalt. Häälekalt. Ise kogu protseduuri ilmselgelt nautides. Volga-Volga.

Categories: India, Reisid | Sildid: | Lisa kommentaar

Delhi vaatamisväärsused

Delhi sisaldab endas väga erinevaid kihte ja seda kuidagi kiirelt kokku võtta on pea võimatu. Järgnev ongi segu subjektiivsetest fragmentidest.

Üldiselt on Delhi highlight’idega nii, et mida “tähtsamaks” mingi vaatamisväärsus ametlikus turismiinfos loetakse, seda igavam ta kipub olema. Loomulikult on igavus alati väga suhteline mõiste ja nii ka Delhi puhul. Seetõttu pole mingit põhjust alljärgnevat arvamust viimase tõe pähe võtta.

Üks Delhi tähtsamaid vaatamisväärsusi on Punane fort (Lal Qil’ah ehk Lal Qila). Parima mulje jätab fort Jama Masjidi lõunapoolse minareti tipust. Sealt ju ei näe, et ajalugu on üsna keskpärasel moel muudetud turistidele mõeldud kaubandustänavaks, mida juhuslikult täiendab komplekt mogulite kõrghetki märkivaid ehitisi.

Sissepääs Red Forti maksab 100 ruupiat, teoreetiliselt tuleb ka pildistamisloa eest 200 ruupiat välja käia, aga selle olemasolu ei kontrollinud keegi.

Jama Masjid on India suurim mošee, mis asub Delhi vanalinna servas ja mitte kaugel Punasest fordist. Sissepääs on vaba, minareti tippu ronimine maksab 20 ruupiat. Jalanõud saab 10-20 ruupia eest värava juurde (sinnasamma, kus pileteid müüakse) jätta. Mošeesse mahub korraga palvetama 25000 moslemit.

Varasema mogulite arhitektuuri teine suurepärane näide on Humayuni mausoleum (Humayun’s Tomb), mis kuulub ka UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Humayuni mausoleumi arhitektuuriline lahendus võeti hiljem üle Taj Mahalis. Mogulitest saab pikemalt lugeda Wikipedias.

Kui Humayuni mausoleum nähtud, tasuks sisse põigata ka selle naabruses asuvasse Nizam-ud-din’i pühamusse. Võrreldes hoolitsetud Humayuniga avaneb seal ikka täiesti teine maailm. Aia ääres plastikaattelgid, pühamu ümber jooksevad ja karjuvad paljad ja räpased lapsed. Karta pole vaja, kõik on sõbralikud.

Connaugh Place’ist lääne poole jääb Lakshminarayan tempel (ka Birla Mandir). Üks huvitavamaid Delhi templeid.

Birla Mandiri vastas oli üks tore maotaltsutaja, kes hindas oma paarikümnesekundilist etteastet algatuseks paarisaja ruupia vääriliseks. Aga ega ta 20 ruupia peale ka pahandanud.

Delhisse sattudes tasuks kindlasti ära käia ka Qutb Minar kompleksis. Kompleksis asuvatest ehitistest on kõige kuulsam Qutub Minar, maailma kõrgeim (72,5 m) tellistest ehitatud minarett.

Aga tegelikult sai kompleksi külastatud eelkõige maailma ühe kõige erilisema metallurgilise kurioosumi pärast. Selleks on kompleksis asuv raudsammas ehk Iron Pillar (vaata lisaks ka world-mysteries.com). 1600 aasta jooksul ei ole rauast sammas hakanud roostetama (tänu kõrgele fosforisisaldusele). Senini on lahendamata mõistatus, kuidas saavutati tolleaegse tehnoloogiaga samba sulatamiseks vajalik temperatuur.

Kui viiekorruseline Qutubi minarett on võimas ja paistab kaugele, siis mõnele mehele sellest ei piisanud. Kui ehitada, siis ikka nii, et on ehitatud. Alai minarett pidi tulema kaks korda kõrgem kui Qutubi minarett. Seoses ehituse algataja Ala-ud-din Khilji surmaga jäi ehitus soiku, aga isegi 24,5 meetri kõrgune esimene korrus on piisavalt võimas vaatepilt. Täitsa huvitav mõelda, kui see oleks ka lõpuni ehitatud.

Khari Baoli tänaval (sisuliselt Chandni Chawki jätk), Fatehpuri Masjidi lähedal asub vürtsiturg, kust saavad ennast maitseainetega varustada india toidu austajad. Valik ei ole küll nii suur, kui lõuna pool, aga väikese otsimise peale peaks kõik vajalikku kätte saama.

Enamike vürtside kilohind jääb vahemikku 60-600 ruupiat. Näiteks musta terapipra 1 kg maksis 180-200 Rs (ehk alla 60 krooni / 4 euro).
Mööda turgu käies võib kuulda pidevat aevastamist. Ei, inimesed pole nohused. Varem või hiljem annavad värskete vürtside lõhnad igaühe (v.a. müüjad) ninas tunda.

Delhi vanalinna kuulsamaid ostutänavaid on Chandni Chawk. Mitte et sealt midagi osta saaks, aga seal lihtsalt müüakse kõikvõimalikke asju. Chandni Chawkilt hargnevad kummalegi poole kitsad tänavad, mis meenutavad natuke Damaskuse ja Aleppo souqe, aga on tunduvalt räpasemad.

Mööda Chandni Chawki jalutades pakutakse sulle pidevalt midagi osta. Kui oleksin ära ostnud kõik mulle müügiks pakutud aluspüksid, oleks mõne väiksema Eesti linna kõik mehed eluks ajaks aluspesuga varustatud.

Ainuke koht (jätaks lääneliku Connaught Place’i siinkohal kõrvale), kus Delhis midagi osta oleks, on kaks CP kanti jäävat riiklikku kaubamaja ehk State Emporiums. Fikseeritud hinnad, suur valik ja üsna korralik kvaliteet. Kuskil välisukse juures on muidugi alati keegi, kes teatab, et “täna on see pood suletud, lähme ma näitan poodi, mis on lahti”. Üks kaubamaja asub Janpathil (Central Cottage Industries Emporium), teine Baba Kharak Singh Margil (State Emporiums).

Delhis ringi liikumiseks on kõige mugavam kasutada metrood. Metroos sõitmiseks saab osta ühekordseid tokeneid (üks reis maksab sõltuvalt pikkusest tavaliselt 8-14 ruupiat), 1 ja 3 päeva pileteid või siis pikema perioodi kaarte. Juulis 2007 maksis metroo päevapilet 70 ruupiat.

Lühemate otsade jaoks on velo- (500 m kuni paar km) või motorikšad. Rikšameeste pidevale soovile sind kuhugi poodi viia tuleb öelda resoluutne EI. Ka “tasuta” sõitu pakkuvad tüübid võib kohe pikalt saata.

Delhiga tutvumiseks tasuks arvestada vähemalt kaks päeva. Natuke pikemalt saab Delhist lugeda wikitravelist.

Categories: India, Reisid | Sildid: | Lisa kommentaar

Manali-Delhi

Manalist sõidab buss Delhisse 14 tundi. Bussid väljuvad õhtuti, et hommikuks Delhisse jõuda. Erinevalt Himaalajast pole sellel sõidul aknast suurt midagi nautida, välja arvatud paar esimest sõidutundi, kui võis osa saada vene kunstniku Nikolai Roerichi maale meenutavaid vaadetest. Tõepoolest, Naggari kandis (kus Roerich elas), on mäed õhtuses valguses üllatavalt sarnased Roerichi maalidelt nähtule.

Kullu orus pidid väidetavasti kasvama India parimad õunad. Vahepeatuses oli neid ka koos pirnide, ploomide ja aprikoosidega võimalik osta. Tõepoolest – väga head olid.

Viimased paar tundi enne Delhisse saabumist sai bussis kuulda Iisraeli rahvamuusikat live’is. Arusaadav, poole bussireisijatest moodustasid noored tüübid juudiriigist. Sellest esimesed kümme minutit oli täitsa huvitav.

Erinevalt infost, mida jagab LP, oli bussi lõpp-peatus kuskil prügimäe-äärses linnaosas, kust kesklinna parasjagu maad. Pagan küll, kuidas ei viitsi hommikuti taksistidega kakelda ja siis veel vaadata, kuidas nad sinu pärast kaklevad.

Tagasi Delhis tabab sind paratamatult tavaline rutiin – pidevalt on silmapiiril keegi, kes üritab sind kuhugi vedada, kes muidu nahka üle kõrvade tõmmata. Tõsi, enamasti vähendab seljakotita ringliikumine tüütuste huvi kordades.

Categories: India, Reisid | Lisa kommentaar

Vashisht

Esimene emotsioon sellist kohanime kuuldes võib olla ehk kergelt üllatav, aga taolise nime taust on iseenesest üsna lihtne. Vashisht on oma nime saanud oma asutaja, Vashisht Muni nimelise guru järgi. Vashisht Muni tempel koos Rama templiga ongi Vashishti kaks peamist “ametlikku” vaatamisväärsust Kolmandaks on kuumaveeallikad. Vashisht Muni templis on ka basseinid (eraldi naistele ja meestele), kus võib kuumas väävlirikkas vees kümmelda.

Templid templiteks, aga palju lahedam on Vashishti elu iseenesest. Midagi meenutab siin Kalpat. Palju on iseloomuliku vana arhitektuuriga maju, mis on disainitud kooseluks koos lehmadega. Lehmi kohtab Vashishtis igal pool, ka rõdudel, nagu alloleval pildil. Loomulikult on igal pool ka lehmakooke, nii et pimedas tasub Vashishti kitsastel tänavatel liikudes mõnevõrra ettevaatlik olla.

Ka nimeta guesthouse, kus ööbima sattusin (küsisin tänaval, juhatati), võiks vabalt kanda nime “Kaks suurt ja üks väike lehm”. Guesthouse ise oli uus, puhas ja rõduga, kust avanesid suurepärased vaated Beas jõele ja ümbruskonna mägedele. Kergeks miinuseks olid ainult kärbsed, mis on lehmapidamise paratamatu lisaväärtus.

Vashisht Muni templis olid parajasti käimas pulmad, mis eriti ei üllatanud, sest kalender näitas parasjagu kuupäevaks 07.07.07. Ma ei tea, kas see asjaolu hindudele korda läheb, aga arvata võib, et läheb küll.

Pulmakombed tundusid üllatavalt arusaadavad. Kõigepealt põletati sümboolselt ära senine elu, siis hakati noorpaari saatma uude ellu. Kohvrist ja spordikottidest jagati kingitusi sugulastele. Tseremooniat saatsid kohalikud muusikud.

Vashisht tõmbab ligi karvaseid ja sulelisi. Sadud (India pühamehed) tulevad templitesse ja neid kohtab päris palju ka tänavail. All pildil on sadud, kes sattusid pildile Vashisht Muni templis pulma ajal.

Ja siis on hipid, kes tulevad Vashishti selle mõnusa atmosfääri pärast. Ausalt öelda on enamikke “hipisid” suht keeruline tõsiselt võtta. Algul tinistavad jube mõtliku näoga kitarri ja peale seda tellivad loomulikult English breakfasti. Goas tundus hipindus kuidagi “adekvaatsem” olema.

Kolmandaks on Iisraelist saabunud juudi noored mehed, sellised kahekümnendates aastates.

Näide, palju kulub Vashishtis söögi peale:

Hommikusöök
Mixed vegetable paratha 20 Rs
Onion-tomato salad 15 Rs
Ginger lemon honey tea 10 Rs
==========
45 Rs (12,5 krooni)

Lõunasöök
Kaju Curry (india pähklitega) 50 Rs
Riis 15 Rs
Mineraalvesi 15 Rs
============
80 Rs (22 krooni)

Categories: India, Reisid | Lisa kommentaar

Manali (2050 m)

Kindel on see, et neist paljudest, kes mingil põhjusel Manalit üles kiidavad (neid arvamusi leiab netist oi-oi, kui palju), läheb minu arvamus päris selgelt lahku. Mägedest saabudes tundub Manali täiesti mõttetu linnana, eriti, kui võrrelda kasvõi mõne kilomeetri kaugusel asuva Vashishtiga. Ei saa siiski välistada, et otse Delhist tulles suudab Manali isegi päris hea mulje jätta.

Põhiline liikumissoon Manalis on The Mall. Selle äärest leiab suure hulga poode, turu, lähiliinide bussijaama (kaugliinid on Malli mööda allapoole minnes umbes 500 m eemal), bussipiletite müügikoha, karja lapskerjuseid, politsei, velorikšade ootekoha, mõned söögikohad ja kindlasti veel midagi.

Siiski-siiski. Manali üllatab vägagi filosoofilise politseipostiga. Allpool nähtav silt pääseb mõjule isegi peale seda, kui sinu silma on paitanud lugematud filosoofiast ja tarkuseteradest pakatavad sildid ja plakatid.

Categories: India, Reisid | Lisa kommentaar

Rohtang La – Manali

Enne Rohtang La-d muutus tee selliseks viletsapoolseks. Pidevalt voolas lume sulamisest inspireeritud ojasid küll mööda teed, küll üle tee. Vaatetele oli aga jätkuvalt keeruline midagi ette heita.

Tee ääres käis pidev teeremondiks mõeldud kivide toksimine. Üsna tihti paistis tegu olema tervete perekondadega, kes ööbisid kuskil läheduses madalates telkides. Koos perega olid kaasas ka lapsed, mõni neist veel üsna tilluke.

Rohtang La (3980 m) iseloomustamiseks oleks vist kõige õigem kasutada sõna tsirkus. No mida kõike seal polnud, et lõbustada Manalist tulnud hanimuunereid ja muidu jahedama õhu otsijaid. Üks kõige kiftimaid lõbustusi oli seismine mäesuuskadel. Justnimelt seismine suuskadel ilma oluliselt liigutamata (aga ohtralt pildistades) mõne liustiku lumel (soovitavalt tee ääres, et poleks kaugele minna), sest allasõit oleks olnud üheotsapilet. Samas tuleks ju aru saada inimestest, kelle jaoks lume nägemine on elamus omaette ja kes on sellel eesmärgil reisinud arvatavasti tuhandeid kilomeetreid. Eks ta sama tee välja, nagu meie läheme pagan-teab-kuhu sooja otsima.

Rohtang La-lt avanesid Manali suunal suurepärased vaated. Kuigi oru põhi oli üsna selgelt näha, võttis sinna jõudmine aega ligi kolm tundi.

Nagu Himachali puhul tavaks, oli ka Kullu org jälle natuke erinev kõigist seninähtuist. Allapoole liikudes tuli rohelus jälle tagasi. Mingil hetkel pääsesid puud võimule. See oli ka märgiks, et hakkame Manalisse jõudma.

Categories: India, Reisid | Lisa kommentaar

Kunzum La – Rohtang La

Peale Kunzum La-d hakkas bussi aknast paistev pilt vaikselt muutuma. Mäeküljed hakkasid tasapisi rohekamaks muutuma ja esimest korda oli tee ääres näha lund. Ilmselgelt oli see vihje, et siia piirkonda jõuab rohkem niiskust.

Korraks peatus buss ühe dhaba kõrval, mis kuulub arvatavasti maailma kõrgeimate ja ühtlasi ka kõige väiksemate hulka. See dhaba peaks asuma kuskil 4000 meetri kõrgusel.

Tegelikult on kogu selle bussisõidu kohta raske midagi rääkida, sest avanevad vaated ja uued olukorrad haarasid täielikult endasse.

Ühel hetkel tegi buss peatuse järjekordse teeäärse dhaba kõrval. Tavapäraselt läksid mehed kõigepealt bussist paarkümmend meetrit eemale tee äärde ennast kergendama, naised võtsid ette natuke pikema retke. Ja siis sööma.

Üle silla aeti parajasti üsna suurt kitsekarja. Mingi veoautojuht signaalis kogu aja. Kitsedel oli veoautost üsna ükskõik. Ilmselt teadis seda ka veoautojuht, aga noh, 10 minutit järjepanu signaalitada aitas kindlasti igavust peletada.

Mida lähemale Rohtang La-le, seda rohkem ilmnes märke niisukust. Paaris kohas läbis tee liustiku, tee ääres kukkusid kaljudest alla kümned kosed.

Kui tasasel maal on Indias liiklusõnnetusi suhteliselt palju näha, siis Himaalajas oli ainuke nähtud accident enne Rohtang La-d. Päris hästi ei saanudki aru, mis jõud selle veoautoümber olid paisanud.

Enne Rohtang La-d hakkas tee mäkke ronima. Ja see kestis päris pikka aega. Kõrguste vahed on üsna suured. Pole aimugi, kui suured kõrguste vahed tegelikult olid, aga vähemalt tunne oli küll selline, et sinu ja oru põhja vahel on vahet rohkem kui kilomeeter.

Categories: India, Reisid | Sildid: , | Lisa kommentaar

Kunzum La (4551 m)

Esimene buss Kazast Manalisse väljub hommikul kell 4:30, kui on veel päris pime. Teine (ja ühtlasi viimane) väljub kas 7:00 või 7:30. Reis peaks aega võtma umbes 11 tundi, aga loomulikult on see pigem teatavaks orientiiriks. Tänu hõredamale liiklusele on varasem buss kindlasti kiirem. Vähemalt teoreetiliselt, sest täpseid olusid on sealkandis võimatu ette ennustada. Nagu hiljem kuulsin, jäi buss 2 päeva hiljem sama trassi läbides lumevangi.

Himachal Pradeshile omaselt väljus buss ülimalt täpselt pool viis. Umbes pool tundi möödus sõit täielikus pimeduses, siis hakkas valgenema, mis ei tähendanud kaugeltki seda, et oleks valge olnud. Vaatamata puudulikule nähtavusele ja kahtlasevõitu teeoludele ei erinenud bussi kiirus oluliselt valges kasutatavast. Mitte et seda liiga palju oleks olnud, aga sellistel fataalsetel mägiteedel tundus isegi kiirus 30-40 km/h keset pilkast pimedust mäng millegiga, millega Lääne sadade reeglitega turvaühiskonnast tulnutel mängimisharjumus puudub. Aga Indias aitab alati, kui sa potentsiaalsele ohule lihtsalt ei mõtle.

Karges päikesetõusus avanevad vaated viisid pimeduse kiirelt meelest. Varsti algas ronimine ülespoole. Kõige muu kõrval on sõit Kazast nii Kunzum La (la = kuru) poole kui sealt edasi jälle allapoole elav õpetus sellest, kust saavad toitu India suured jõed. Liustike sulaveest voolab hulk ojakesi siin, kosekesed seal.

Kunzum La-l teeb buss lühikese, umbes 5-minutilise peatuse. Peatus on mõeldud selleks, et reisijad saaksid kurule ehitatud pühamus jumalate soosingut paluda.

Templis jorutasid mungad laulda. Raske öelda, kas nad teevad seda iga päev või oli selle põhjus juhuslikult samale päevale sattunud neljateistkümnenda dalai laama Tenzin Gyatso sünnipäev. Igal juhul pole sealsetel jumalatel midagi Adidase kaubamärgi vastu.

Palvelippude taustal avanevad vaated teevad Kunzum La-st kahtlemata reisi ühe kõrgpunkti. Kogu sellest eripärasest maailmast on sisse ahmitud vaevalt murdosa, kui juba kostab konduktori vile, et reisijad tagasi bussi kutsuda.

Kunzum La oligi kõrgeim punkt, kus Himachal Pradeshi reisi vältel viibitud sai. Kaardid ananvad Kunzum La kõrguseks 4551 meetrit, aga mitmed veebilehed (näiteks Lahauli ja Spiti ametlik turismiinfo) annavad selle kõrguseks 4590 meetrit. See pole siiski kõrgeim punkt, mida Indias bussiga saab ületada. Manalist Lehi viib maailma kõrguselt teine maantee, mis ületab Taglangi kuru (Taglang La), millel kõrguseks 5328 meetrit.

Teed on Kunzum La kandis kitsad ja järsud, aga siiski päris hästi sõidetavad. Ilmselt ka tänu sellele, et Kaza pool Kunzum La-d on kliima kuivem. Piirdeehitajad sinnakanti veel jõudnud pole.

Categories: India, Reisid | Sildid: | Lisa kommentaar

Himachal Pradeshi kaardid

Himachal Pradeshis oli kasutusel kaks kaarti. Üks (ülemine) ostetud Shimlast raamatupoest, teist pakuti Reckong Peos Inner Line Permiti vormistamisel. Mujal seda müügil ei kohanudki.

Spiti, Sutlej ja Sangla

Kinnaur and Spiti

Arusaadavalt on kaardid natuke suuremad, siin paistavad ainult Hiina piiri lähedusse jäävad osad.

Himachal Pradeshi idaosa (koos läbitud marsruudiga)

Categories: India, Reisid | Sildid: | Lisa kommentaar

Kibber (4205 m). Toredad inimesed elavad seal.

Tee Ki Gompast Kibberi pakub suurepäraseid vaateid, aga muutub aina dramaatlisemaks. Džiip siksakitab pidevalt aina kõrgemale mägedesse. Tee kõrval haigutab tühjus.

Mägesid vaadates trügib paratamatult pähe arutlus nende jõudude tohutust võimsusest, mis pidid olema nende mägede kokkulükkamise taga. Tuleb tunnistada, et minu võimalikul võrdlusskaalal vastav ühik lihtsalt puudub.

Kibberist leiab maailma ühe kõrgeima inimasustuse. Kuigi Kibberi on suurejooneliselt deklareeritud ka maailma kõige kõrgemal asuvaks külaks, ei saa seda väidet väga tõsiselt võtta. Siiski võib olla tõenäoline, et tegemist on maailma kõrgeima püsiasustusega, kuhu viib enam-vähem korralik autotee ja mis on elektriga varustatud.

Kuigi Kibber asub päris kõrgel, ei tasu arvata, et see asetseb keset igilund ja liustikke. Vastupidiselt tavaloogikale saab Himaalajas üsna pea selgeks, et kõrgus ja lumi ei ole alati üks-üheses seoses. Nii vegetatsioon kui lume olemasolu ei sõltugi niivõrd kõrgusest kui mussoonide ulatusest.

Inimkonna üht viimast piiripunkti enne kõrgusele alistumist ümbritsevad roheluseta kaljumäed. Külas elab umbes 350 inimest ja kuskilt loetud info põhjal ka 200 eeslit. Esimene pilk Kibberile tekitab millegipärast võrdluse Lhasaga, ainult väiksemas ulatuses.

Kaks põhilist asja, mida selliste kõrguste kohta tavaliselt päritakse, puudutavad kõrgushaigust ja temperatuuri. Olgu siis öeldud, et kõrgushaigust ei esinenud ei mul ega ühelgi teisel välismaalasel, kellega sel teemal sai juttu puhutud. Arvatavasti eelkõige tänu sellele, et kõik olid nii kõrgele jõudnud läbi sujuva tõusu pikema aja jooksul. Kirjanduse järgi peaks kõrgushaigus avalduma pealpool 3000. meetrit.

Tõsi, jooksma nelja kilomeetri kõrgusel eriti ei kipu. Kuna Kibberis ringi vaadates tuleb paratamatult natuke ronida, siis aeg-ajalt võtab hingeldama küll. Õhk ON hõredam.

4200. m kõrgusel valitsenud temperatuur oli samuti ootamatult soe. Öösel ja hommikul oli karge, aga päeval kõrvetas päike päris kuumalt. Päikese käes oli temperatuur ehk kuskil 25º C kandis.

Üks Kibberi elu keskusi on kohalik keskkool. Enamik kooli seinapinnast ja aiast on õpetuslikust seisukohast maksimaalselt efektiivselt ära kasutatud. Nii kohalikel kui külalistel on elus vajaminevaid kasulikke tarkuseterasid raske eirata, sest koolist möödud sa mingil hetkel nii ehk naa.

Nagu kohalikega rääkides selgus, on kliimamuutused jõudnud otsaga ka Himaalajasse. Tavaliselt pidi taevas Kibberi kohal olema täiesti pilvitu ja vihm sealkandis jututeemaks pole. Aga nagu ka piltidelt näha, oli pilvi parasjagu ja viimase nädala jooksul olevat vihma sadanud suisa kolm korda. Midagi nii ekstreemset sealkandis ei mäletatavatki.

Vihm olevat kahe otsaga asi. Paneb küll rohu kasvama, kuid samas lagundab maju, sest sealgi on majade põhikomponendiks muda ja savi.

Kibberi tänavatel ringi uitamine on sarnaselt Kalpale matk ajas tagasi kaugele minevikku. Sealset tänavapilti iseloomustavad savist majad, igivanad palverattad, eeslid, kanalisatsiooni puudumine ja muidugi vapustavad vaated.

Ülimalt elamusrikas, aga tänu kuumusele rammestav uurimisretk seljataga, sai pöördutud tagasi küla sissesõidu juurde, kus asuvad kaks võõrastemaja. Neist ühes, Rainbow Guesthouse’is sai uuritud võimalust ennast külma õllega kosutada, aga võõrastemajas tegutsevad tüdrukud selgitasid rõõmsalt taolise soovi naiivsust. Poolsoe vesi tundus tegelikult ka päris hea variandina. Asusin siis tüdrukutega maast ja ilmast rääkima.

Parajasti tuli raadiost Ricki Martin, kes pani tüdrukud kaasa ümisema. Muusikast rääkides selgus, et 4200 meetri kõrgusel asetsevad pop-muusikat puudutavad teadmised olid ilmselgelt peajagu üle minu vastavatest teadmistest kõnealuses valdkonnas. See valmistas meile kõigile parasjagu nalja.

Siis asusid tüdrukud üksteisele näomaske tegema. Parasjagu katsetati uue koostisega maski. Loomulikult olid selle kõik komponendid looduslikud. Kuigi neid oli natuke rohkem, jäid koostisosadest meelde mais, mesi, kikerherned, kurk ja mingi lill. Ilusa jume saavutamiseks tuli maski näol hoida pool tundi.

Juttu jätkates selgus, et teati Eestitki, sest Eestist oli seal juba olnud üks Kristiina nimeline tüdruk, kes peaks töötama ühes Eesti ülikoolis. Tervitused Kristiinale!

Ühtäkki meenus tüdrukutele, et neil ikkagi on õlut ja maitsmiseks toodi pudel kohalikku pruuli. Kohalikku sõna otseses mõttes. Ei tea, kui tõsi see on, aga legendi järgi oli selle pudeli keegi hommikul mingi teene eest toonud. Õlu maitses üllatavalt hästi, kuigi meil õllena tuntud joogiga sel väga suurt sarnasust polnud. Nagu jutust välja tuli, pruulitaksegi õlut kohapeal.

Hiljem Kazas kuulsin, et Kibberis on võimalik ka kodumajutuses ööbida. Kuskil tänaval olevat vastav silt väljas olnud. Elamus pidi olema vapustav.

Categories: India, Reisid | Sildid: , | Lisa kommentaar

Ki Gompa (4116 m)

Kazast saab Ki Gompasse ja Kibberi kõige mugavamalt džiibiga. Džiibid vedelevad suurema osa päevast Kaza bussijaama kõrval tee ääres. Poolepäevane džiibirent Ki ja Kibberi külastamisega läks maksma 700 ruupiat. Et hind tundus täiesti mõistlik, ei hakanud isegi kauplema.

Retke esimene osa möödub turvaliselt mööda jõekallast. Kuni…

Kuni iga järgnev kurv sunnib küsima, kas see ikka toimub siin ja praegu. Mööda käänulist teed ülespoole keerutades tahaks juhilt pidevalt peatumist nõuda, aga mõistus saab veel aru, et sisenetud on tsooni, kus kõike ei jõua iialgi ära vaadata. Tagantjärele mõeldes saab Himaalajas näha palju, palju võimsamaid vaateid, aga hetke maagia antud ajahetkel lihtsalt toimis.

Mingil hetkel ilmus silmapiirile Ki Gompa. Keda põhjalikumalt huvitab, siis otsingusse tasub kirjutada ka Kye Monastery. Tegemist on suurima ja vanima budistliku kloostriga Lahaulis ja Spitis. Tabo on umbes sama vana, aga praegu pigem arhitektuuri- ja kunstimälestis.

Kloostri ajalugu ulatub tagasi kuhugi 1000 AD kanti, mille jooksul on seda korduvalt rünnatud. Sealt ka kloostri natuke eklektiline arhitektuur ja kindlusetaoline ilme.

Gompa sissepääsus otsib üks kohalik ärimees/munk mõningat vaimset sidet Tallinna matrjoška-müüjatega, aga edutult. Turistidele mõeldud träni müük pakub talle umbes sama suurt huvi, kui selle ostmine mulle. Naeratame üksteisele mõistvalt ja tundub, et oleme sõlmimata tehingust mõlemad midagi võitnud. Siis hakkas trepist alla voorima mungahakatisi ja tavapärases riietuses tegelasi.

Kloostrisse sisenedes ei osanud peale palveratastest möödumise suurt midagi tarka teha, aga nõutust lasti kesta ehk minuti jagu. Siis kutsus üks munk mind külalistele mõeldud ühiskööki teed jooma.

Ühisköök oli pildistamiseks pime (tundus kentsakas hakata välguga askeldama keset sajandtevanuseid palke ja iidseid traditsioone), aga elamuse sai sealt pildistamatagi.

Istusin, jõin teed ja lihtsalt vaatasin kõrvalt, mis toimub. Keegi tuli, keegi läks, keegi ulatas midagi, keegi küsis midagi – midagi kogu aeg tehti, samas puudus ruumist igasugune sagimine. Asju sai teha ka teistmoodi, süvenenult, ilma kiirustamata ja tundus, et igal tegevusel oli ka oma sügavam mõte. Niisama lihtsalt tee juures paarkümmend minutit lihtsalt istuda tundus vägagi mõtestatud olema, sest kõik istusid ja midagi aru saamata meeldis mullegi seal samamoodi istuda. Midagi kogu aeg nagu toimus – ja ei toimunud ka. Enamik köögisviibinuid muuseas polnud mungad.

Vaatamata igapäevaselt viljelevatele iidsetele rituaalidele ei saa siiski öelda, et munkadele kaasaeg väga vastumeelt oleks. Mobiililt kella vaadates panin tähele, et Ki Gompas on üle hulga aja jälle mobiililevi tekkinud. Polnud seda ei Kibberis ega 12 km eemal Kazas.

Köögist kloostrit vaatama minnes ilmus seesama munk, kes kutsus teed jooma, jälle välja, et gompat tutvustada. Ki Gompa on uhke, et seda on külastanud ka Dalai Laama. Sellekohane plaat seinal hakkab loomulikult kõigile silma.

Budistlikes templites on pildistamine tavapäraselt keelatud, aga ega seda kogemust pildi peale vist püüda saagi. Seni filmidest nähtud müstika reaalne toimine pani omajagu mõtlema.

Palverattad kloostri sissepääsu juures. Palverattaid keerutatakse päripäeva.

Kui budistlikud kloostrid suuremat huvi pakuvad, siis 24 km Kazast teisele poole jääb veel Dhankar Gompa.

Categories: India, Reisid | Lisa kommentaar

Kõrvalpõige kadunud maailma

Ausalt öelda ei mäleta selle pildi tegemist, aga vaatan seda ikka ja jälle. Indias on lastel veel säilinud oskus (ütleme siis otse: põhjendatud vajadus) mängida kõigega, mis kätte satub. See on vist “kadunud maailma” sündroom, aga ajad, kus kõiki lapsepõlve mänguasju igavesti mäletatakse, tunduvad jäädavalt kadunud olema. Selles veendumiseks piisab vaid pilgust oma laste mänguasjahunnikutele.

Kaza poiss

Categories: India, Reisid | Lisa kommentaar

Kaza (3640 m)

Buss Tabost Kazasse peaks sõiduplaani järgi minema 8:30, aga seda kellaaega tuleb võtta lihtsalt orientiirina. Samahästi võib väljumisaeg olla kell 8 või 11. Aga pigem ikka hiljem. Mõnele hilinemine meeldis, kuna ainult tänu sellele jõudsid bussi peale veel 3 Tabos pesitsenud eurooplast.

Ühel hetkel andis raputamise tagajärjel otsad bussi sisemise peegli üks kinnitus ja peegel hakkas loperdama ja kõiksugu hääli tegema. Mõnda aega ei pööranud bussijuht asjale suuremat tähelepanu, aga ühel hetkel hakkas peegel nii palju mööda klaasi peksma, et bussijuht otsustas tüütu probleemiga siiski tegeleda. Buss peatati kinni ja kogunes peegli installatsioonikomitee. Komitee otsustas ühehäälselt rakendada isoleerpaela meetodit. Isoleerpaela meetod oli võrdlemisi vastupidav, sest peale meetodi rakendamist kukkus peegel tagasi loperdama ainult neljal korral.

Kazas leiab parimad öömajad mitte Lonely Planetit lugedes, vaid külas lihtsalt ringi vaadates. Bussijaamast tänavat mööda ülesse minnes esimesest tänavast vasakule leiab kaks uuemat guesthouse’i, mille nime on üsna keeruline tuvastada. Mõlemad on korralikud ja asuvad vaikses piirkonnas. Võimalusel tasub valida tagumine (Phon Dhay Guesthouse), kus on neli tuba (kõik eraldi vannitoa ja töökorras boileriga). S/d maksumus vastavalt 200/250 Rs.

Selliste vaadete järgi polnud kaugele vaja minna. Piisas paarist sammust rõdule, kus maha istuda ning vaadata mägesid ja nende muutumist hommikust õhtusse. Vaatad teisele poole, avanevad uued vaated.

Kaza iseenesest ehk polegi midagi liiga erilist. Traditsioonilised majad, sillutamata tänavad, pudulojused, lapsed, pesupesemine tänava kõrval voolavas ojas. Arvestades guesthouse’ide arvu, on turism siia juba saabunud, aga kohalikud endiselt ehedad ja sõbralikud. Mingit Indiale omast pindakäimist ei kohta ka selles orus. Inimesed on jällegi natuke teistsugused, kui näiteks Kinnauris ja Sanglas.

Vaatamata oma näiliselt puuduvale külgetõmbejõule on Kaza suurepärane koht mittemidagitegemiseks, kus peamiselt mägesid ja ümbritsevat elu vaadates veedetud aeg pakub õhtuks harvakogetavat rahulolutunnet. Ja selleks pole vaja mitte kuhugi minna, hea on mõtiskleda võõrastemaja rõdul toolis või vahelduseks ronida korrus kõrgemale ehk siis katusele.

Kasvõi mõtisklemine mäeküljele maalitud mantra Om mani padme hum sisule võtab tunde. Mantra on mõeldud eelkõige Ki gompa asukatele, aga paistab Kazasse suurepäraselt ära. Materialiseerunud läänemaailma inimesena tekib paratamatult küsimus, kuidas see seal mäe küljel nii hästi vastu peab?

Puhtuse hoidmine on Kazas üsna lihtsaks tehtud. Läbi küla voolab oja, mille ääres käib millegi pesemine päev läbi. Pesu, nõud, autod – kõik saab puhtas liustikuvees ära küüritud. Tõsi, oja allpool otsas võib vahest probleeme tekkida, aga vaevalt, et need väga suured on, sest vool on tõesti kiire.

Ühel õhtupoolikul jäi kõrvalmaja juures silma üks imelik tegelane, kes sai kohalikuks šamaaniks ristitud. Ilmselt ta midagi taolist oligi, sest kohalik rahvas kogunes tema etteastet päris suure osavõtlikusega vaatama. Sellest, mis seal toimus, suurt midagi aru ei saanudki. Igal juhul paganlikud traditsioonid tunduvad veel täie elu ja tervise juures olema. Ühe võimaliku seletuse Tiibeti paganismile leidsin ma sellelt lingilt.

Esimese hoobiga seletamatuid asju kohtab tegelikult igal sammul. Näiteks tüdrukud kingapoes. Miks peab kingi parandama minema nii suure seltskonnaga, jäigi mõistatuseks. Aga samas pakub see võimaluse mõtiskleda, kas Lääne ratsionaalsussüsteem ongi maailma parim? Pilti võis loomulikult teha ja see aja tütarlapsed toredasti itsitama.

Õhtusöögile asutades Saksamaa ja Prantsusmaa loobusid. Läksime siis kahekesi Kanada tüdrukuga. Tüdrukul oli koht teada. Maha Budha küla ülaotsas on arvatavasti Kaza parim söögikoht ja kõigile välismaalastele üllatavalt hästi teada. Naabertoa šveitslased olid samuti juba platsi sisse võtnud. Tellitava üle on natuke raske otsustada, aga valisime lõpuks valiku Tiibeti parimatest paladest.

Õhtusöök kujunes oodatult romantiliseks, sest varsti peale pimeduse saabumist kadus traditsiooniliselt elekter. Edasine möödus küünlavalgel.

Tiibeti valik oli kahtlemata parim, mida terve Himaalaja reisi vältel söödud sai. Ümmarguses anumas oli erineval viisil küpsetatud liha, lisaks riis ja mingi pelmeenitaigna taoline substants. Algatuseks süüdati anuma keskele tuli. Oli tõesti päris efektne. 300 ruupiat kahe peale sellise elamuse eest polnud palju välja käia.

Lisaks oli tore ka see, et pidusöögi kõrvale oli võimalus õlut libistada. Paljuski tänu sellele sai ühel hetkel uuritud tualetivõimalusi. Lahendus oli euronõuetega ajupestud inimesele jällegi ootamatult innovatiivne.

WC leidmiseks tuli järgneda ühele noormehele. Kiires tempos matk möödus täiesti pimedaid Kaza kõrvaltänavaid pidi lehmakookide vahel slaalomit pannes ja üle vuliseva oja hüpates. Finiš oli paarsada meetrit eemal, arvatavasti mingi võõrastemaja välipeldikus, kus pilkases pimeduses tuli tunnetusmeetodil üles leida kõige olulisem auk. Järgnes lehmakoogiralli tagasi. Kokkuvõttes tundus see kõik täielik sürr, aga kuidagi sümpaatselt kodune ja antud ajahetke suurepäraselt sobiv.

Categories: India, Reisid | Lisa kommentaar

Maailma kõige innovatiivsem õlu

Nojah, tuleb tunnistada, et maailmas võib jätkuvalt leida ammutuntud asju, mis sind vägagi põhjalikult üllatada suudavad. Me ju teame, et inimese elav kujutlusvõime on alati võimeline hakkama saama millegi sellisega, et sinu väljakujunenud ja igatpidi testitud maailmapilt saab ühtäkki lataki tuumapommiga pihta.

Eelnev jutt käib siis õlle kohta. Kui mingil hetkel tundub, et kogemusi maailma erinevate õlletehaste toodanguga on juba nii palju, et midagi väga üllatavat veel vaevalt kunagi kogeb, siis jällegi – ei tasu midagi NII veendunud olla. Kui meilgi õlletaoliste vedelikuna turustatav Miller (eriti selle alkoholivaba versioon) sunnib küsima õllemeistrite kainusastme kohta (üsna sama küsimuse võiks esitada ka Budi tootjatele) või mõni Norrast pärinev vedelik tekitab küsimusi, miks seda ikkagi õlleks nimetada, siis Indiast võib leida sellise õlle, mis Milleri naljakas turunišis võiks vägagi edukas olla.

Niisiis jäi Tabo suvalises toidupoes pilk kogemata pidama õllel. Kogemata selle tõttu, et Indias pole toidupoes ju mõtet õlut otsida. Aga näe, siin täitsa olemas. Kuigi kanged õlled pole päris minu maitse, tegid eelnevad kolm õllevaba päeva oma töö ja nii rändas minu seljakotti kolm pudelit seda eriti kanget õlut.

Peale esimese õlle avamist hakkas rõõm ootamatu leiu üle mõnevõrra lahtuma. Super storng õlu nimega Not out (mida see tähendada võiks?) polnud just päris see õlu, mida veel ja veel ostaks. Sai siis täpsemalt uuritud, mis pudelil kirjas ja õlle innovatiivne sisu hakkas avanema.

Super storng õlu oli nimelt alkoholivaba.

Tõepoolest, meie rikutud mõtteviis ei võimalda eeldada, et pudelile on üheaegselt kirjutatud Super Storng (suures kirjas) ja Non alcoholic beverage (mikrokirjas). Aga mida peaks tähendama Extra tasty F. beer? Kraanist alla need ülimaitsvad ülikanged õlled igatahes läksid.

Categories: India, Reisid | 1 kommentaar

Blog at WordPress.com.