Tamarindo ehk head uut aastat!

Costa Rica, Tamarindo, 31.12.2006.

Mis mõnus oli ärgata tundega, et oled peale pikki otsinguid pimeduses leidnud öömaja, mis ületab igatpidi ootusi! Suurepärane algus aasta viimasele päevale. Aga nagu kohe selgus, on õnnetunde kadumine sama kiire protsess, kui selle tekkimine. Nimelt selgus, et meie suurepärane tuba juba ammu-ammu pagan teab kelle poolt ära bronnitud ja meil tuleb välja kolida. I am so sorry ja need muud sõnad. Nojah, mis teha. Mõistetav.

Õnneks ei tulnud meil kolida kaugemale, kui pererahva külalistetuppa. Kvaliteedilangus oli siiski ilmne. Esiteks polnud tuba enam nii mõnus, teiseks asusime nüüd pererahva poole peal. Aga uue öömaja otsimise perspektiivist vaadatuna polnud väga hullu midagi.

Asjad ümber kolitud, asutasime mööda haisvat (mis paganama vedelik see on, millega nad tolmu üritavad kinni võtta?) teed ranna poole astuma, et hommikust süüa ja siis pingevabalt peesitama asuda. Hommikusöök oli nagu ikka – gallo pinto ja veel midagi. Mahl. Kohv.

Tegelikult peab täitsa mõtlema, mis on Tamarindo märksõnad. Tamarindo pole oma arengus veel jõudnud täieliku mõttetuse etappi ehk see pole veel klassikaline resort. Suuri magalablokke (veel?) pole. Kõik ööbimiskohad on mõnusad väikesed, igal kohal on ise omanik, kes tõsi küll, on ilmselt ameeriklane.
Kogu küla koosneb paarist tänavast, umbes kümnest (või natuke enamast) söögikohast, paljudest nodipooditest, erinevatest teenustepakkujatest (advokaati? – palun!), kolmest toidupoest (millest üks on suisa konditsioneeritud – halb trend!), suure puu all olevast bussipeatusest ja paljudest öömajadest. Tagantjärele vaadates on Tamarindo veel ikkagi päris lahe koht. Piisab võrdlusest Playa del Cocoga, et sellest aru saada.

Rannas oli parimaks lõbustuseks jälgida linde, kes püüdsid kalu kiirelt vette sukeldudes küllalt ranna lähedalt. Aga küsimus jääb õhku – kuidas nad oma pead ära ei löö?

Ostsime sellest konditsioneeritud toidupoest aastavahetuseks kaks Itaalia vahuveini. Teatava pingutusega sai need surutud majaomanike külmkappi kanakintsude vahele. Kell neli õhtupoolikul, kui Eestis saabus uus aasta (ajavahe on 8 tundi), sai esimene pudel lahti paugutatud. Päris hea kuiv vahuvein oli. Kella kümneks oli ka teine vahuvein lõpetatud ja kobisime magama. Mitte mingit tahtmist ei olnud kuhugi pidutsema minna. Uus kogemus – reisil võivad olulised ja ebaolulised asjad oma kohad vahetada.

Costa Rica – Tamarindo

Niisiis, Tamarindo. 30. detsember 2006.

Saabumisel on jõudnud pimedaks minna. Bussist välja tulles ei saa esialgu aru, kuskohas sind välja visati. Võtaks LP kaardi lahti ja vaataks, aga valgustus on ka selline hõredavõitu. Kuna Tamarindo koosneb paarist tänavast, siis kuskil poe juures valgust otsides saab siiski enam-vähem kaardile. Paar-kolm potentsiaalset öömaja on välja vaadatud ja asume otsima.

Esimest ei leia üles. Elu on õpetanud, et LP kaarte ei saa liiga südamesse võtta ja kõmbime järgmise poole. Tegelikult ei leia me otsitavat ka järgmistel päevadel päevavalges.

Järgmine koht on täis. Kahju, aga ikka juhtub. Eriti, kui kuupäev on selline nagu ta on.

Tasapisi hakkab selguma tõde.

Kõik majutuskohad on täis. KÕIK. Absoluutselt kõik. Ühes antakse lootust homseks. Mnjah. Arutusele tulevad kaks varianti. Lärmakas ja vilets hostel, mille on üle elanud ühed backpackerid, kellega juttu tegime või kuskil rannas. Hostel ei tõmba kohe üldse. Samas saime soovituse natuke kaugemale ühte kohta vaadata. Ei leia seda üles.

Asume tutvume tänavatega, mida kaardil veel pole. Ei midagi. Esialgu mitte silmatorganud No vacancies silte ilmub aina rohkem. Lootus kipub tasapisi kaduma. 2 tundi on läinud ja mitte midagi. Sellist olukorda pole varem ette tulnud. Vägisi peab juurdlema, miks meid Costa Ricas selline ebaõnn saadab?

Mingi silt ühel tänavanurgal viitab kuhugi kaugusesse mingisse majutuskohta. Hakkame astuma ilma erilise entusiasmita. Loomulikult me ei leia seda kohta. Aga öömaja me siiski leiame. Noored ameeriklased, kes räägivad segamini inglise ja hispaania keelt, on avanud üsna väikese, aga mõnusa öömaja. Mis kõige olulisem – üks tuba on vaba. Korralik tuba. Koos võimalusega üsna privaatselt aias istuda. Me võtame selle. Tundub, et õnn on pöördunud

Costa Rica 2006 – San Jose

Esimene nädal Costa Ricas oli tõeline jada erinevat sorti ebaõnnestumistest. Kõik, mis vähegi nihu sai minna, seda ka tegi.
Mõnes mõttes sai kõik alguse juba Madriidis, kus esimene üritus MAD-SJO lennukile minna just väga märgatavaid tulemusi ei andnud. Aga vähemalt ootas meid üsna tõsiseltvõetav kompensatsioon. Järgmine päev oli Iberial Madriid – San Jose otselennu asemel pakkuda üksjagu pikem Madriid – Guatemala City – San Jose lend. OK, ülelend Guatemaalast kompenseeris päris palju, aga peagi läks pimedaks ja ainus tegevus oli oodata maandumist. Guatemaala tundus mägine, järvedega pikitud ja metsa täis koht. Esimene huvi sai tekitatud ja kunagi peaks sinna igal juhul minema.

Järgmine ebaõnn ootas San Jose lennujaamas, kui kahest seljakotist jõudis pärale ainult üks. Ega seal midagi väga olulist olnud, aga nõme tunne ikkagi. Nagu hiljem selgus, oli kõige nõmedam hoopis mõttetu passimine mõttetus San Joses, lootes, et ehk homme kott saabub.

Järgmine närvikavale hakkav asi oli otsus uskuda Lonely Planetit ja valida öömajaks Lonely Planeti poolt üleshaibitud Hostel Pangea. Peale pikka lennureisi oleks tahtnud tõesti kõike muud, kui saabumist papist seintega pimedasse spartalikku ruumi. Pole see esimene hostel elus, aga Pangea sobiks tõesti rohkem neile, keda pidev tramburai ukse taga ei sega. Tasuta internet ja sõbralik teenindus oleks koha plusid. Igal juhul järgmine päev leidsime endale vähe kobedama majutuskoha – Taylor’s Inn Bed & Breakfast. Üksjagu kallim (60 USD koos hommikusöögiga), aga ka oluliselt mõnusam ja vaiksem.

Niisiis – San Jose mingit erilist vaimustust ei tekita. Võib ju võrrelda, kumb kahest igavast linnast on see kõige igavam, kas San Jose või Managua, aga pakuksin esikohale vist ikkagi San Jose. Mitte et seal oleks päris kõike näinud, aga pidevalt oli tahtmine kuhugi edasi minna. Kui kuskil tundus mõnus, siis oli Barrio Amoni linnaosa endiste suhkruparunite elamutega.

San Jose tundub kergelt kuritegelik olema, nagu suuremad linnad ikka. Kuigi silmad olid pidevalt lahti, astus pidevalt ligi kohalikke, kes soovitasid ka väikest seljakotti (daybacki) pigem kõhu peal kanda. Ju nad siis teavad, millest räägivad.
Kesklinn on paksult täis poode, aga ostukõlbulikke asju leiab vähestes. Uus seljakott (15 dollarit), püksid, sokid ja kaks särki õnnestus lõpuks siiski osta. Seljakott, muide, pidas vastu 2 nädalat.

Järgmine ebaõnn oli seotud autorendiga. Arusaadav, et jõulude ja uusaasta vaheline aeg on tipphooaeg, aga et renditurg nii tühi on, ei oleks siiski oodanud. Kuna seni oli kõik viltu läinud ja kotti ikkagi polnud, sündis eksprompt otsus San Josest ükskõik kuhu minema sõita. Coca Cola bussijaamas (kui nii võib nimetada kvartalit, kust bussid väljuvad) selgus, et tunni pärast väljub buss Vaikse ookeani kaldal asuvasse Tamarindosse. Polnud päris plaanis, aga pikka mõtlemist polnud ja piletid said ostetud. Kuradile see seljakott. Peaasi, et San Josest ära saaks.

Reisiarvustus: Iberia (MAD-SJO-MAD)

Artikkel ilmus 15.03.2007. Eesti Ekspressi reisilisas Kohver: Iberiaga reisides igav ei hakka. Siin on sama artikkel toimetamata kujul.

Lennufirma: Iberia, turistiklass
Marsruut: Madriid – Guatemala City – San Jose – Panama – Madriid
Aeg: detsember 2006 – jaanuar 2007

Kuigi hispaanlaste rahvuslikku lennufirmat Iberia ei saada parim kuulsus, sai Kesk-Ameerikasse lendamiseks Iberia kasuks otsustatud tänu Czech Airlines’ga sobivate lennuaegadele ja konkurentsivõimeliste hindadele. Ja Iberia võimes pakkuda erinevat sorti elamusi ei tulnud tõesti pettuda.

N.ö. soojenduseks selgus Madriidis chek-inni tehes tõsiasi, et Madriid – San Jose (Costa Rica) lend on räigelt ülebroneeritud ja start tuleb päeva võrra edasi lükata. Aga mis siin ikka nuriseda, kui vastavalt kehtivatele EL nõuetele maksti kompensatsiooniks kahe inimese kohta üsna probleemivabalt sularahas 1200 eurot (18.700 krooni). Mis seal salata – ootamatu boonus kattis reisikuludest päris arvestatava osa. 4* hotell, kuhu Iberia meid toimetas, oli täiesti võrreldav teiste Euroopa sama kategooria hotellidega. Iberia poolt kinnimakstud sööki siiski gurmee-elamuste tekitamises süüdistada ei saa. Maitselamuste puudumist ja ülebroneerimise saatust jagavate sõrmedega õgivate aafriklaste seltskonda kompenseeris mingil määral lauale toodud veinipudel. Reisi selle etapi hindeks võiks tänu ebameeldivuste märkimisväärsele kompenseerimisele anda 5-.

Järgmisel päeval õnnestus lennukile saada probleemitult, kuigi lennuaega oli natuke nihutatud. Nagu üsna värava läheduses olevast Iberia klienditeenindusest võis näha, jäid sellel päeval lennukist maha lihtsalt uued inimesed. Väikeseks vürtsiks oli vaid tõsiasi, et sel nädalapäeval lendab Iberia San Josesse läbi Guatemala, mis teadupoolest pole päris Costa Rica naaberriik. Igatahes pidid Guatemalas peale tulnud reisijad vähemasti San Josesse lendama äsja lennukilt lahkunute poolt mahajäetud läbu keskel.

Iberia pardateenindust iseloomustab ehk kõige paremini termin „iseteenindus”. Kõigel, mis jäi kahe sooja toidukorra vahele, tuli vahekäigus ise järgi käia ja küsida. Ja see ei puudutanud mitte ainult jooke, vaid ka sandwitche. Peale väikest sabas seismist stjuardessid soovitut ka jagasid. Kui soe toit ei tekitanud mingeid emotsioone, siis sandwitch tundus täitsa maitsev. Või oli selleks hetkeks juba kõht päris tühi. Kokkuvõttes hindeks tubli 3.

Järgmine mitte just päris oodatud tõsiasi selgus San Joses. Meie kahest seljakotist suutis Iberia õigele lennule paigutada paraku vaid ühe. Et sama saatust jagavaid kaasreisijaid San Jose Juan Santamaria lennujaama baggage claimis jagus, väga ei lohutanud. San Jose lennujaamas sai saabumata pagas registreeritud küllalt operatiivselt. Koti puudumist kinnitavas väljatrükis olid lisaks lennujaama pagasiga tegelevate inimeste telefoninumbritele ka Iberia Costa Rica ja Hispaania pagasiteeninduse telefoninumbrid. Tõsi – suuremat abi sellest polnud, sest helistades ei osatud pagasi kohta midagi öelda ja võimaliku kompensatsiooni küsimise peale visati toru üsna ühemõtteliselt hargile. Ah jaa – telefonis jagati ka veebiadressi, kust pidi pagasi kohta infot saama – kontrollides osutus see täiesti mõttetuks kommertslinkide koguks.
Hiljem võis seljakoti lipikutelt taastada, et kott saadeti Madriidist Costa Rica poole teele juba 6 päeva hiljem. Igatahes reisi viimasel päeval oli meeldiv võimalus kauaoodatud seljakotiga San Joses taaskohtuda. Et seljakotireisija sealses kliimas palju ei vaja ja enamik tõeliselt vajalikke asju olid kas käsipagasis või kohapeal kergelt ostetavad, sai puudust tuntud ainult taskunoast ja mobiiltelefoni laadijast (kuna telefon oli meil esmajoones kella ülesannetes).

Tagasiteel sai kompensatsioonivõimalust uuritud ka Iberia klienditeenindusest Madriidis, kusa aga seletati üsna resoluutselt, et Iberia klienditeenindus tegeleb KLIENTIDE, mitte PAGASI probleemide lahendamisega. Hinnates Iberia suutlikust puuduva pagasi kohta infot anda ja pagasiprobleeme lahendada, ei kipuks üle 1. punkti andma. No see selleks, et juhtub see, mis juhtuma peab ja siis, kui see kunagi parajasti võimalikus osutub, aga jagada abistamise nime all mõttetute kommertslinkide kollektsiooni kipub juba nagu mõnitamiseks.

San Joses seljakoti rõõmsa taasomanikuna tagasilennu check-inni tehes küsis Iberia kostüümis neiu, kumb kahest Tallinna lennujaamast on meie sihtkoht – kas Piriita või Julemiiste lennujaam. Peale valikut Julemiiste kasuks teatati siiski rõõmsalt, et Muy bien! Anyway, I can check your luggage until Praaga and you until Julemiiste. Statistika mõttes olgu öeldud, et 35 minuti jooksul on Praha lennujaamas täiesti võimalik lennukist bussiga terminal 2-te sõita, läbida passikontroll, oodata ära oma pagas, minna terminali 1, teha pagasi check-inn, minna sellega ülemõõdulise pagasi äraandmiskohta (seljakoti rihmade pärast), läbida taas passikontroll, jõuda terminali teise otsa, läbida toll ehk pagasi läbivalgustamine, avada pagas kontrolliks ja jõuda õigeks ajaks lennukile. Ainult jalad tuleb väga tõsiselt kõhu alt välja võtta.

Kokkuvõttes – kui Iberia kõrval juhtub Ladina-Ameerika suunal leiduma teisi arvestatavaid alternatiive, võiks pigem eelistada mõnda teist lennufirmat (Air Madrid ehk välja arvatud). Iberia probleemide tekitamise ja nende lahendamise võime on seni veel tasakaalupunktist kaugel.

Autorent Nikaraaguas ja Costa Ricas

Kõigepealt: kas autot üldse on vaja rentida?

Tegelikult saab väga hästi hakkama ka ilma autota. Bussiga saab mõlemas riigis peaaegu igale poole. Tõsi, mõnda kohta sõidavad bussid üks või kaks korda päevas ja pole mingi ime, kui esimene buss väljub kuskil kella nelja ja kuue vahel hommikul ja teine kell kümme päeval. See tähendab seda, et busside sõidugraafikud määravad reisirütmi ja võivad seada teatavaid piirangud. Igal juhul on bussiga reisimine oluliselt odavam kui rendiauto. Lisaks bussisõidule on alternatiiviks ka takso, mille võib kolme-neljakesi reisides ja mõnevõrra kaubeldes täitsa mõistliku hinnaga saada. Takso hinna kujunemisest nii palju, et mõnikord öeldakse hind inimese kohta, aga enamst arvestatakse hind auto peale ja peale sinu võivad samas taksos sõita ka teised.

Kokkuvõttes: autorenti tasub kaaluda siis, kui aega napib, on soov olla sõltumatu bussigraafikutest, avastada vähemsõidetavaid teid ja peatuda seal, kus parasjagu isu tuleb.

Kas autorent on ohtlik?

Nii reisijuhid kui internetifoorumid hoiatavad autorendiga kaasnevate potentsiaalsete ohtude eest, seda eriti Nikaraaguas – autosse sissemurdmine, autode röövimine ja muu taoline. Tegelikult on ohud küllalt hästi kontrollitavad, kui eelnevalt selgeks teha, kus ja missugused ohud võivad varitseda.

Peamised reeglid:

• Kõigepealt loe läbi, mida reisijuht kirjutab.
• Püüa pagas autosse paigutada võimalikult vähe silmatorkavalt.
• Päeval – ära jäta autosse midagi vähegi väärtuslikku. Seljakotid silma alt ära!
• Öösel – ara jäta autosse midagi! Mitte midagi. Jajah, ka seda tühja veepudelit mitte!
• Vähimalgi võimalusel pargi auto valvega parklasse.
• Ööseks tuleb auto kindlasti jätta valvatavasse kohta. Paljud hotellid on palganud selleks turvamehe või soovitatakse kuskil lähedal asuvat valvega parklat.
• Suuremates linnades sõites võiks aknaklaasid kinni hoida.
• Purunenud rehvi vahetamisele appi tulnute kavatsused ei pruugi olla abipakkumise vallast. Pigem vastupidi.
• Väldi pimedas sõitmist. Eriti tundmatutes kohtades.

Kui ohtlik on liiklus?
Reisijuhtidest võib lugeda, et Costa Ricas on liiklusõnnetusi väga palju. Nii see kahjuks ongi. Kasvõi seetõttu, et Costa Ricas on autosid päris palju. Nikaraaguas on auto ikka veel luksusasi ja liiklus sedavõrra hõredam. Nikaraaguas leidub palju ka inim- ja hobujõul liikuvat transporti. Peale autode tuleb eriti Nikaraaguas arvestada veel teel tolgendavate pudulojuste ja kodulindudega. Eriti kodusena tunnevad teedel söögipoolist otsivad hobused.

Autojuhid on siiski ootamatult viisakad, erandiks on osa veoautojuhte, kellel on kõigest sügavalt ükskõik. Kõige ohtlikumad on ikkagi miljonid teeaugud.

Kust autot rentida saab?
Autosid saab rentida mõlema riigi pealinnas, lennuväljadel ja olulisemates turismisihtpunktides. Costa Rica puhul tähendab see seda, et autosid saab rentida suuremates linnades ja Vaikse ookeani äärsetes rannakuurortites. Autorendi olemasolu ei tähenda siiski alati seda, et autod oleks kohapeal olemas. Autod on kohapeal pealinnas ja lennuväljal, mujal tuleb arvestada, et auto tuuakse kohale pealinnast või mõnelt lennuväljalt.
Autorendiga tegelevaid firmasid on palju ja uusi tegijaid tuleb aina juurde. Esindatud on suuremad rahvusvahelised ketid (Hertz, Avis/Budget) kui kohapealsed tegijad. Managuas tegutses vist suisa 16 erinevat firmat. Laias laastus pole vahet, kust auto võtta, ka meile täiesti tundmatud tegijad pakkusid usaldusväärset teenust. Üldiselt on autorendifirmad koondunud ühte linnaossa, aga Costa Ricas Liberia lennuvälja juures asuvad nad umbes 10 km pikkuselt tee ääres üksteisest piisavalt kaugel.

Autosid saab rentida ka paljudes reisibüroodes. Mõnes mõttes ongi see parim variant, sest seal helistatakse läbi erinevaid rendifirmasid. Kindlasti ei tasu uskuda ühe või teise büroo väiteid, et autod on kõik välja renditud. Ka siis, kui reisibüroo on mõne rendifirma (näiteks Hertzi) ametlik esindaja mingis linnas ja väidab, et autosid pole, tasub alati minna järgmisesse büroose ja küsida sama asi üle. Praktika näitas, et järgmisest büroost sai sellesama Hertziga koheselt kaubale.

Broneerida Eestist või kohapeal?
Nii Costa Ricas kui Nikaraaguas on vähemasti tipphooajal (eriti jõulude ja aastavahetuse ajal) auto alati mõttekam Eestist ette ära broneerida. Ise seda ei teinud, kuna polnud täpset ideed marsruudi osas, aga kohapeal selgus, et enamasti olid saadaval ainult kõige suuremad ja kallimad maasturid. Sobiva auto leidmine osutus aeganõudvaks õnnemänguks.

Milline auto valida?
Esimene ja peamine asi: ära rendi sõiduautot. Ei vihmaperioodil, aga ka mitte kuival ajal. Sõiduauto on sobib paarutamiseks Interamericanal ja ajab asja ära suuremates rannakuurortites, aga mujal pole nendega suurt midagi peale hakata. Väiksemad maasturid sobivad kohalike teedega palju paremini. Ära sai proovitud Daihatsu Terios ja Suzuki Jimmy. Kuigi Teriose varustus koosnes roolist, käigukangist, paarist nupust ja konditsioneerist, liikus see Jimmyst kuidagi paremini. Mägedes oli Jimmyga raskusi õige käigu leidmisega. Kui esimene käik võttis tuurid ilmselgelt liiga üles, siis teisega kippus jõudu juba nappima.

Autode tehniline olukord varieerub. Näiteks lõpetas Jimmyl töötamise konditsioneer. Seda õnneks viimasel päeval. Kindlasti tasub kontrollida, et kõikvõimalikud täkked saaksid rentimisel üles märgitud. Ja neid võib olla ootamatult palju.

Kui palju auto rentimine maksab?

Tänu madalamatele maksudele on autorent Nikaraguas natuke odavam kui Costa Ricas, aga üsna kallid siiski mõlemas kohas. Laias laastus tuleb päeva hinnaks koos täiskindlustusega kokku kuskil 100 USD/päev. Ja täiskindlustus tasub võtta alati.

Kõigepealt tuleb arvestada tagatisega. Tagatis on summa, mis broneeritakse krediitkaardilt võimalike kahjude korvamise katteks. Ja see konkreetselt ka broneeritakse. Arvestada tuleb, et peale auto tagastamist ei avane see summa kohe, vaid see võib võtta kuni üks kuu. Tagatis peaks olema 750 USD, aga ühes kohas küsiti ka 1250 USD, mis on juba üpris arvestatav summa. Seetõttu ei tee suur krediitkaardi limiit autorendi puhul kunagi paha.

Laias laastus on autorent alates 50 USD/päev, kohustuslik kindlustus maksab kuni 20 USD/päev, täiskindlustus veel kuni 20 USD lisaks. Kuna lennuväljalt võttes on autorent kuni 15% kallim, kui linnast võttes, soovitatakse pigem viimast varianti.

Kui pikaks ajaks?
Vähemasti tipphooajal (aastavahetuse kandis) kipuvad autorentijad määrama minimaalset rendiperioodi. Enamasti on see 1 nädal. Loomulikult saab vähem ka võtta, aga maksad ikka nädala eest. Mõnes kohas oli miinimumrendiaeg 4 päeva.
Eestist ette broneerides selliseid nõudeid loodetavasti ei ole.

Bensiin
Bensiini hind on üsna sarnane bensiini hinnale Eestis. Bensiinijaamasid on piisavalt, eriti Interamericana ääres.

Teed
Sisuliselt ainuke korralik tee meie mõistes on Interamericana. Tänu vihmaperioodi sadudele on kõik muud teed on parajad kannatuste rajad rohkete või väga rohkete aukudega. Siiski võib mõlemas riigis leida üsna mõnusalt sõidetavaid teid ka Interamericanast eemal. Nikaraaguas kunagi toiminud programm „Päevas 1 km uut teed” on mõnes kohas tulemuseks andnud päris korralikult vastupidanud teed.

Sõiduaega planeerides pole Eesti kiiruskategooriates arvestamisest kasu. Hea, kui sõidukiirus tõuseb üle 40 km tunnis (Interamericanal üle 60-70 km/h), ka tunnis 20-30 km läbimine pakub rahuldust, kui oled rappumisega kiirusel 10 km/h ära harjunud.

Liikluseeskirjad
Laias laastus samad, mis Eestis. Costa Ricas on Interamericanal maksimumkiirus enamasti 80 km/h ja sellest tasub kinni pidada.
Linnades on enamik tänavaid ühesuunalised ja enamasti pole selle kohta ka mingeid viiteid liiklusmärkide näol. Tavaliselt on üks tänav ühtepidi ühesuuunaline ja selle paralleel teistpidi. Samas harjub tänavate lugemisega kiirelt ära (see tänav on paremale ühesuunaline, järgmine on vasakule ühesuunaline). Kui muidu aru ei saa, siis saab tänavanurgal peatudes (selle peale ei pahandata) vaadata, mispidi autod tänaval sõidavad ja pargivad.

Trahvid
Politseid oli näha Costa Ricas ja ainult Interamericanal, sest mujal pole kiiruse mõõtmisel mingit mõtet. Kiirustajaid püütakse kohtades, kus kiirus ise kasvama kipub, s.t. langustel. Trahv on 60 USD, rendiautode puhul lisandub veel vähemalt 30%. Teoreetiliselt peaks politsei kirjutama välja trahvikviitungi, mis tuleb maksta panka. Altkäemaksu pakkumine on ebaseaduslik ja võib saata trellide taha. Praktikas sai mitteametlikult sularahas politseiniku enda ettepanekul arveldada küll. Trahvi maksmiseks sobis ka euro väga hästi.

Parkimine

Kaardid
Kõigepealt tuleb arvestada sellega, et teede liiklusolusid adekvaatselt kajastavad kaardid puuduvad, seda eriti Nikaraaguas. Keegi ei jõua peale igat vihmaperioodi uut kaarti välja lasta. Seega tasub kaartidel toodud eri kategooria teid võtta indikatiivsena, sest tee tegelik olukord selgub seda teed mööda sõites. Enamasti on suuremate teede olukord siiski parem.

Autorendist saadavate kaartide tase on kõikuv, võib saada väga hea, aga ka üsna mõttetu kaardi. Parem oleks kaart siiski juba Eestist kaasa osta. Vähemasti Costa Rica kohta on Eestis täitsa kasutuskõlblikke kaarte täitsa saadaval.

Teedeparandajad
Kuna enamik teid on ikka kohutavalt auklikud, siis on eriti Nikaraaguas levinud eraldi äritegevuse liik, mis seisneb killustiku või mulla viskamises aukudesse, et siis selle eest autojuhtide käest münte lunida. Enamasti tegelevad sellise asjaga lapsed, aga näha oli ka täisjõus mehi, kelle teedeparandamisest võis sõidukitele isegi mingi reaalne positiivne efekt sündida. Paljude isehakanud teetööliste põhiaur ei lähe siiski aukude täitmisele, „töö” põhisisuks on auto lähenedes põõsast labidas haarata, võtta mulda ja see laia kaarega teele lajatada, et autojuhile ilmselgeks teha, kui suur pingutus just tema sõiduki säästmise nimel äsja tehtud sai. Mõnes kohas on tee kohale lihtsalt nöör tõmmatud, et autosid peatada. Üks 5-aastane noorhärra teenis taskuraha ka täiesti siledat teed mullaga kattes.
Igal juhul tasub autoga sõites alati hoida varuks mõningast kogust münte. Ilmselt päris kõigile ei jõua anda, aga väikese panuse Kesk-Ameerika kõige vaesema riigi elanike hüvanguks võiks ju anda.

Rendiautoga ühest riigist teise
Ühest riigist teise rendiautoga ei saa. Lonely Planeti andmetel pidavat Hertz Nikaraaguast Costa Ricasse sõitmist võimaldama, praktikas see kinnitust ei leidnud. Vastupidises suunas rendiautoga üle piiri ei saa.