Guatemala

Guatemala reisimarsruut

Kogu reisimarsruudi leiab sellelt kaardilt:

Advertisements
Categories: Guatemala, Reisid | Lisa kommentaar

Guatemala-El Salvadori piiriületus

Maastik Guatemala idaosas

Maastik Guatemala idaosas

Guatemalast El Salvadori minnes lüüakse passi Guatemalast väljumise tempel, aga mitte El Salvadori sisenemise templit. Ka ei anta sarnaselt Hondurasega paberit, mis kuidagi vihjaks, et oled riiki sisenenud. Aga see ei tekita El Salvadorist väljumisel mitte mingeid probleeme. Nelja Kesk-Ameerika riigi (El Salvador, Guatemala, Honduras ja Nicaragua) vahel sõlmitud CA-4 piiriületusleping (ehk sisult Kesk-Ameerika Schengen) näib toimivat laitmatult.

Categories: El Salvador, Guatemala | Lisa kommentaar

Guatemalast Hondurasesse

Päeva eesmärk on märkimisväärne: tahaks Livingstonist ühe raksuga jõuda Copáni Hondurases. Ühe raksuga seepärast, et sealkandis ei torka rohkem huvitavaid peatumiskohti silma. Niisiis, marsruut: Livingston – Puerto Barrios – Chiquimula – El Florido – Copán (Honduras).

Paadisõit Livingstonist Puerto Barriosesse maksab 30 quetzali ja võtab aega umbes tund. Hommik on taevasse ajanud kurjakuulutavad pilved ja hakkabki vihma ladistama. Algul õrnalt, aga edasi aina hoogsamalt. Lisaks on tõusnud tuul ja vaikselt hakkab tekkima küsimus, kas lancha sel päeval üldse sõidabki.

Ühtäkki on lancha ees ja rahvas ronib paati. Lanchal katust pole ja vihma kaitseks tõmmatakse üle peade suur must kile, mida paadi äärtes istuvad inimesed kinni hoiavad. Sõit võib alata.

Paadimees tüürib lainetes märkimisväärse osavusega, aga sellegipoolest hüppab paat üles-alla ja peksab küljelt küljele. Paadi tagumise poole äärmised saavad pidevaid sahmakaid merevett – õnneks sooja merevett.

Tasapisi muutub asi aina hullemaks. On tegemist, et kohal püsida. Kergitan kattekile natuke kõrgemale ja kõik, mida näen, on meetrijagu kõrgemal olev veemass. Tõmban kile alla. Pole just see pilt, mida näha sooviks. Mõtlen, et mida peaks tegema, kui ümber läheme. Aeg-ajalt võtab paadimees kiiruse maha – lainetus on päris hull.

Kuidagi jõuame siiski Puerto Barriose sadamasse. Vihma kallab jätkuvalt. Ja ilmselgelt on siin sadanud palju rohkem kui Livingstonis, sest tänavad meenutavad siin suurveeaegset Supilinna. Uputused jätkuvad ka Puerto Barriosest edasi sõites – paljud majad põldude peal on vee all – mis paneb mõtlema, et kui kirjade järgi kuival perioodil on asi juba nii hull, siis mismoodi need põllud veel vihmaperioodil peaks välja nägema?

Õnneks on mikrobussi Chiquimulasse jõudes päike jälle väljas. Chiquimulast edasi Guatemala-Hondurase piiril asuvasse El Floridosse saab bussiga.

Guatemala – Hondurase piir

Hondurasesse sisenemine maksab 3 USD. Mingit templit passi ei panda, antakse vaid üks lipik, mis Guatemalasse tagasitulles ära korjatakse.

Piiril ootavad rahavahetajad, kes vahetavad dollareid ja quetzale lempirasteks. Nagu hiljem selgub, päris ausa kursiga.

El Floridost Copáni saab mikrobussiga, mille liikumissagedus pole just liiga tihe.

Categories: Guatemala, Honduras, Reisid | 1 kommentaar

Siete Altares

Playa Blancast tagasi Livingstoni poole sõites teeb paat peatuse koskedekaskaadi juures, mis kannab nime Siete Altares (ehk siis seitse altarit). Siete Altares on suur hulk väiksemaid ja suuremaid kaskaade ja kosekesi, mis asuvad lopsaka troopilise taimestiku varjus voolaval ojal.

Siete Altares

Siete Altares

Mööda oja saab minna ülemise koseni, kus on võimalus ennast vees jahutada. Enamik maad tuleb minna justnimelt läbi oja, seetõttu on oluline, mis parasjagu jalas on. Tore, kui on sandaalid, mis jala ümber püsivad. Üllataval kombel polegi veealused kivid nii libedad kui võis karta.

Retk ise pole väga pikk ja teekond ülemise koseni võtab aega orienteeruvalt 15 minutit. Niiskuse ja kuumuse kombinatsioon tekitab muidugi tunde nagu toimuks kogu matk saunas.

Siete Altares

Siete Altares

Paratamatult hakkad Siete Altarest võrdlema Semuc Champeyga. Midagi pole teha, suur haip Semuc jääb elamuse mõttes Siete Altares koskedele kuidagi väga selgelt alla. Natuke aitas kindlasti kaasa ka see, et me otseselt ju sinna ei läinudki, vaid saime kosed lisaks Playa Blancale “kauba peale”. Teiseks polnud seal suuri rahvamasse. Troopiline loodus oma parimal kujul.

Siete Altares

Siete Altares

Categories: Guatemala, Reisid | Sildid: | Lisa kommentaar

Playa Blanca

Kuigi Livingston asub Kariibi mere ääres, pole Guatemala Kariibi mere rannikut ilusate liivarandadega õnnistatud. Hea on, kui rannas üldse mingi liivariba eksisteerib. Kuigi Livingstonis on ujumisvõimalusi piisavalt, pole see siiski koht, kus rahus kontidele sooja ligi lasta. Aga probleemile on lahendus. Igast reisibüroost ja sadamast saab 100 Q (135 kr) eest osta päevatripi Playa Blancale, mis on paadiga umbes tund aega sõitu Belize piiri poole. Paadid väljuvad ennelõunal kindlatel kellaaegadel, mis praktikas tähendab vastavalt rahva kogunemisele. Playa Blanca, nagu nimigi ütleb, on valge liivaga rand, nii mõnisada meetrit pikk.

Et Livingstonis korralikku randa pole, koguneb Playa Blancale kokkuvõttes täitsa märkimisväärne osa Livingstonis viibivatest välismaalastest. Ega peale päevitamise seal midagi targemat teha polegi, aga juba võimaluse olemasolu iseenesest on teretulnud.

Päevatripi hinna sisse kuulub ka võileib, vesi ja mõned arbuusilõigud. Külmi jooke saab kohapeal juurde osta.

Playa Blanca

Playa Blanca

Ja Playa Blanca juhtus olema piisavalt suur koht, et kaasmaalastega kokku sattuda. Tervitused seltskonnale, kes 31. detsembril 2009 samas kohas olid!

Categories: Guatemala, Reisid | Lisa kommentaar

Livingston

Livingston (kogu aeg tahaks öelda Livingstone!) on Guatemalas üsnagi ebaguatemalalik nähtus. Kui Guatemala võib natuke lihtsustatult jagada kaheks: maia ja ladino piirkondadeks, siis siin sisened hoopis kolmandasse kultuuriruumi – kariibi omasse. Livingston on nimelt Guatemala garifuna kultuuri keskus. Pikemat ülevaadet omapärase garifuna kultuuri tekkimisest võib lugeda aadressil garifuna.com, aga laias laastus on tegemist Lõuna-Ameerikast Saint Vincente’i saarele rännanud inimeste ja sama saare juures kahelt uppunud Aafrika orjalaevalt pääsenute järeltulijatega.

Livingstoni saab ainult mööda vett – kas Rio Dulcest või Puerto Barriosest. Sadamasse sisenemist saadavad vee kohal hävituslende sooritavad pelikanid.

Livingstone - pelikan

Pelikan ümbrust jälgimas

Livingstoni öömajaks sai valitud Hotel Doña Alida, mis on mõnus seljakotireisijatele suunatud võõrastemaja Kariibi mere kaldal. Öö maksis 250 Q (325 krooni), enamik tube on varustatud mõnusa merevaate, võrkkiige ja toolidega rõdul. Mitte midagi tegemiseks väga asjakohane varustus. Ja nii ta läheb – esimene päev, siis teine, siis kolmas. Mittemidagitegemises on midagi.

Livingston - Hotel Doña Alida

Hotel Doña Alida - rõdu all loksub Kariibi meri

Õhtuti oli kogunesid kohalikud randa supelusele. Seda võeti hingega- vees võis kuluda mitu tundi.

Õhtu Kariibi mere ääres

Õhtu Kariibi mere ääres

Poisid Kariibi meres

Kohalikud poisid Kariibi mere ääres

Kõige muu hulgas jõudis Livingstonis kätte ka aastavahetus. Ega väga pikalt polnud vaja mõelda, kuidas 31. detsember 1. jaanuarisse veeretada – õhtul umbes seitsme ajal hakkas sadama korralikku paduvihma – vett kukkus taevast alla sellises koguses, mis sundis isegi katuse all oleva rõdu hülgama. Päris kindel ei saa muidugi olla, aga tundus, et sel õhtul ei hakanud loodusjõududega rinda pistma ka kõige paadunumad pidutsejad.

Livingstoni vanem arhitektuur

Livingstoni vanem arhitektuur

1. jaanuari pärastlõunast hakkas Livingstoni keskusest eemal, kohalikele mõeldud baaride juures hoogu koguma karneval. Üksteise järel astusid tantsijad trummide saatel ringi keskele oma tantsunumbrit esitama. Kui kõik 5-6 tantsijat olid saanud küllalt oma oskusi näidata, liiguti edasi. Ja edasi. Kaks alumist karnevalipilti on tehtud mobiiltelefoniga.

Livingstone - karneval

Livingston - karneval

Karneval Livingstonis

Livingston - karneval

Söögi- ja joogikohtade puudust Livingstonis pole, aga reisijuhis lubatud suurepärast kariibi kööki ei õnnestunud küll kohata. Odavamad ja “naturaalsemad”, pigem joogile kui söögile rõhuvad kohad asuvad keskusest natuke eemal, peatänava lõpus mere ääres.

Livingston - Cafetin Brisas del Mar

Mõnus meretuulte kohvikuke Livingstonis (Cafetin Brisas del Mar)

Mõnusa “Meretuulte kohviku” kahel korrusel on istekohti heal juhul kümnele inimesele. Teise korruse baaripind on muljetavaldav 3 x 4 meetrit.

Categories: Guatemala, Reisid | Lisa kommentaar

Rio Dulce

Santa Elenast saab Rio Dulcesse kõikide bussidega, mis liiguvad Guatemala City suunas. Guatemala Citysse saab põhimõtteliselt üle Cobáni ka, aga nagu juba kirjutatud, on Sayaxchés jõe ületamine võimalik ainult paadiga.

Rio Dulce linnast saab Livingstone’i kaks korda päevas (09:00 ja 13:30) üsna silla lähedalt väljuvate lanchadega. Sõit võtab aega umbes kaks ja pool tundi ja kuna reisijad on põhiliselt välismaalased, siis kuulub reisi sisse ka sõit San Felipe kindluse juurde ning lühipeatused kuumaveeallikate ja vesirooside juures.

Castillo de San Felipe

Rio Dulce - Castillo de San Felipe

Castillo de San Felipe asub kohas, kus Rio Dulce Izabali järvest välja voolab. Kindlus ehitati hispaanlaste poolt aastal 1652 kaitseks briti piraatide vastu. Piraatidel oli nimelt tekkinud harjumus Kariibi merest mööda Rio Dulcet pidi üles sõita, et sealkandis röövretki korraldada. Lisaks kindlusele tõmbasid hispaanlased piraadilaevade takistamiseks üle jõe ka keti.

Lapsed Rio Dulce jõel

Lapsed Rio Dulce jõel

Rio Dulce ääres elavad lapsed lõbustavad ennast sellega, et näitavad Livingstone’i poole reisivatele väljamaalastele papagoid ja kilpkonna. Loomulikult ei puudu ka võimalus pildistamise eest raha maksta. Aga hämmastav on see, et puust lootsikutega kütavad mööda jõge vilunult ringi ka sellises vanuses lapsed, keda meil ei lastaks omapäi jõe lähedalegi.

Rio Dulce äärne elu näib olevat mõnusalt relax. Mida seal enda äraelatamiseks täpsemalt tehakse, ei saanudki kiirelt mööda kimades aru.

Liikudes edasi Kariibi mere poole, hakkavad Rio Dulce kaldad üsna kõrgele kerkima. Ühel hetkel see kõik kaob ja oled ootamatult Kariibi merre jõudnud.

Categories: Guatemala, Reisid | Lisa kommentaar

Tikal

UNESCO maailma kultuuripärandi nimistusse kantud Tikal on Antigua ja Atitláni järve kõrval Guatemala tuntumaid vaatamisväärsusi, mida on mugav külastada ka Belizest. Päevas võib rahvuspargi külastajate arv ulatuda kuni pooleteist tuhande inimeseni.

Tikali kuulsus on igati asjakohane. Maailmas pole ju palju kohti, kus saab tunde ja tunde ringi jalutada täiesti teises ajastus. Vahepeal hakkab tekkima lausa tunne, et kohe-kohe tulevad kunagised asukad tagasi ja jätkavad sealt, kus kunagi pooleli jäi.

Tikali varemete tähistussüsteem võib aga loogiline tunduda arheoloogidele, kuid kõigil teistel pole selles süsteemis midagi mõistuspärast eriti kerge leida. Võhikusilmale üsna sarnaseid varemeid peab millegipärast tähistama neljal erineval moel. Nii lahterdakse vanasid kivisid kas kompleksiks (nagu kompleks P või kompleks R), grupiks (näiteks grupp H, grupp F), templiteks number see ja teine (näiteks tempel I, tempel IV) või on nad hoopis nime saanud (näiteks Mundo Perdido, Põhja-Akropol). Nojah, lihtsalt templid (need numbritega) on enamasti kõvemad tegijad kui mõnda kompleksi kuuluvad templid, aga mille poolest erineb Kadunud Maailm (Mundo Perdido) näiteks templitest, ei mõtlegi välja. Väliselt üsna sarnased mõlemad. Loodetavasti arheoloogidel on sellise surra-murra kohta paremad seletused olemas.

Tikali kunagiseks linnasüdameks oli peaväljak, inglise keeles Great Plaza. Peaväljakul asuvad templid I ja II, peaväljaku äärde jääb Põhja-Akropol. Tempel I ehk Jaaguari Tempel on kujunenud Tikali sümboliks ja figureerib ilmselt kõikide nende reisifirmade klantsbuklettides, kes sinnakanti reise korraldavad.

Templi I otsa ronida enam ei saa, küll aga saab seda (ja Põhja-Akropoli) vaadata Tempel II otsast.

Tikal on täis ka steele (nimetavas steelid, ingl k. stelae, hisp. k estela) ehk kivisambaid.

Tikal - estela XVI

Et Tikal asub džunglis, näeb seal muuhulgas ka mitmesuguseid loomi ja linde. Pildil on elukas, kelle ingliskeelne nimi on coati, võimalik, et eesti keeles on ta koati.

Coati in Tikal

Koati Tikalis

Categories: Guatemala, Reisid | Sildid: | Lisa kommentaar

Tikal – sissejuhatus

Tikal on paljudest maia linnadest vist see kõige-kõigem. Maia klassikalisel perioodil (250 kuni 900 AD) oli Tikal muuseas Ameerika suurim linn ning maia tsivilisatsiooni poliitiline, majanduslik ja sõjaline keskus. Tol ajal ei teatud seda siiski mitte Tikalina, vaid kandis nime Yax Mutul. Tipphetkel elas Tikalis kuni 100.000 inimest.

Tikal - Temple V

Tikal – Temple V

Tikal asub Floresest 65 km kaugusel. Igast Florese reisibüroost saab 70 Q eest osta pileti shuttle-bussile (tihti ka mikrobuss), mis korjab rahva majutusasutusetest peale ja viib Tikali. Sissepääs Tikali rahvusparki maksab 150 Q ehk 200 krooni. Bussid väljuvad alates poole viiest hommikul. Tikali kuulsat päikesetõusu õnnestub aga harva näha ka varajastel startijatel, sest enamasti tõuseb päike läbi niiskusest tingitud udu.

Tikal - tee läbi džungli

Tikal – tee kõrval on džungel

Tikal asub troopilises vihmametsas. Kui suuremal osal Flores-Tikal teest käib mõlemal pool teel äge põllumajanduslik tegevus, siis Tikali rahvuspargi piirist alates on kaob kogu inimtegevus nagu noaga lõigatult.

Peale parki sisenemist ja piletikontrolli on edasi liikumiseks laias laastus kolm võimalust. Kui tahad jätta kõige uhkemad ehitised kõige lõppu, siis tuleks pöörata kõige parempoolsemale rajale. Näib, et grupid seda teed ei kasuta, sest enamasti saab džunglis üsna üksi ringi käia.

Tikal - kunagine tee

Tikal – üsna hästi säilinud kunagine kivikattega teelõik

Tikali territoorium on üllatavalt suur – kui tahaks enam-vähem kõik läbi käia, peab arvestama vähemalt 5 tunniga. Kuna vaadata on tõesti palju, on emotsionaalne küllastusaste muidugi kerge tekkima.

Tikal - väljakaevamata tempel

Tikal – väljakaevamata tempel

Huvitav on see, et päris märkimisväärne osa Tikalist on siiani välja kaevamata. Väljakaevamata templeid on nii päris tee ääres kui kaugemal džunglis. Omapäi uurimisretki ei tasu siiski ette võtta – džunglisse on liigagi kerge ära eksida. Juba paar meetrit teest eemal on nähtavus tihedas džunglimassis nullilähedane. Kuuldavasti pidi igal aastal Tikalis mõni džunglis asuvaid varemeid uurima läinud inimene kadunuks jääma.

Väljakaevamata tempel

Väljakaevamata tempel

Peale aastat 900 AD algas maia tsivilisatsiooni kiire allakäik. Maia tsivilisatsiooni hävingu kohta on üsna mitmeid teooriaid. Kuigi täpsed põhjused on senini teadmata, arvatakse, et tegemist oli mitmete asjade koosmõjudega. Pidev rivaliteet ja konfliktid teiste linnadega ilmselt lihtsalt süvendasid näljahäda, mis oli tekkinud liigküttimise, veepuuduse ja metsade liigraie tõttu. Muuhulgas kasutasid maiad metsa ka teatava kipsisegu tootmiseks, millega kaeti templeid. Ühe templi katmiseks tuli raiuda metsa umbes 400-lt hektarilt ja arvestades, et Tikalis oli sadu suuri ehitisi, pidi maharaiutud metsa hulk olema päris suur. Õhukese huumuskihi tõttu ei sobinud metsast puhastatud ala eriti hästi põllumajanduseks, kuid aitas samal ajal kaasa temperatuuri tõusule. Lisaks oli maiadel selleks ajaks tekkinud ebaproportsionaalselt palju ülikuid ja preestreid võrreldes nendega, kes maad harisid. Aastaks 950 AD oli enamik maia linnadest maha jäetud, arvatakse, et tervelt 90-95 protsenti maiadest suri.

Tikali kaugemad templid

Üks Tikali vähempopimatest templitest

Kuidas Tikal oma kõrghetkedel võis välja näha, annab aimu allolev pilt.

Tikal oma kõrghetkel

Tikal oma kõrghetkel


Pildi allikas: authenticmaya.com

Lisalugemist:
Authentic Maya (väga palju infot kõigest, mis maiadega seotud, s.h. Tikali puudutav pildigalerii + paar kaarti)
Tikalpark.com
Mostly Maya

Categories: Guatemala, Reisid | Sildid: , | Lisa kommentaar

Teekond Cobánist Floresesse

Hommikune ärkamine Cobánis polnud väga raske – vihma ladistas nii kõvasti, et magamine oli üsna võimatu. Hotelli eest püütud takso esiaknast ei näinud sisuliselt midagi välja, aga see pisiasi ei kuulunud taksojuhil lihtsalt võimalike probleemide nimekirja.

Cobáni bussijaam on umbes sajameetrine teeäärne parkimisplats. Et vihma kallas ja platsil asfaltkate puudus, oligi tegemist mudahunnikuga, kust muuhulgas väljusid ka mikrobussid.

Guatemala - maantee

Vihma andis järele hetkel, kui mikrobuss jõudis mägedest lauskmaale. Guatemala mõistes tähendab lauskmaa mitte niivõrd siledat maapinda, vaid pigem suuremate mägede puudumist. Mikrobussi sai kiiruse üles, kuni katuselt algas reisisaatja kisa (katusel sõitis ta sellepärast, et bussi ei mahtunud ta lihtsalt enam ära). Naela saanud rehv ajas susisedes õhku välja. Tõelistel proffidel võttis rehvivahetus aega paar minutit.

Rehvivahetus

Mikrobussi rehvivahetus

Mikrobussis sai muuseas soome keelt kuulda-rääkida. Talvisel ajal olevat Soomeski natuke raske põldu harida ja nii rändas vananev hipipaar sel ajal mööda Kesk-Ameerikat ringi.

Mikrobuss sõidutas meid Sayaxcheni, kus tuli ületada Río de la Pasión. Paadisõit üle jõe maksis 2 Q, jõe teisel kaldal väljusid mikrobussid Santa Elenasse iga 15 minuti tagant (20 Q).

Sayaxche

Sayaxche

Floreses oli esimeseks üllatuseks, et hotellid olid pungil täis. Natuke harjumatu olukord võrreldes Western highland-iga, kus enamasti tühjades hotellides oldud saigi.

Flores - Hotel Santana

Flores. Vaade Hotel Santana rõdult.

Kolmandas hotellis, kus küsisime, polnud samuti tühje tube. Juhuslikult receptionist läbi astunud hotelli manager aga teadis, et just äsja oli üks ruum vabanenud. Lisaks sellele, et oli tuba, oli ka järvevaade. Polnud paha lahendus.

Flores

Flores

Flores ise on tore kohake järves asuval saarel – ja täielikult turismile orienteeritud. Flores on peamiseks baasiks, kus turistidemass stardib Guatemala number 1 vaatamisväärsuse – Tikali – poole. Aga mõnus atmosfäär ja viisakad söögikohad muudavad Florese lühiajaliseks peatuseks suhteliselt kergesti talutavaks.

Categories: Guatemala, Reisid | Lisa kommentaar

Semuc Champey

Teekond mikrobussidega Nebaj’st Cobáni võttis tänu kruusateele aega terve igaviku. Cobáni saabudes oli esimeseks üllatuseks, et tänaval pakuti pidevalt kõikvõimalikke trippe. Reisijuhi andmetel polnud sealkandis ju mingeid erilisi vaatamisväärsusi, kui Semuc Champey ehk välja arvata.

Otsustada, kas Semuc Champeysse minna või mitte, polnudki väga lihtne. Ühest küljest on mägesid ja jõgesid ja koski erinevate reiside jooksul kogetud juba üksjagu, teisalt oli uudishimu oma silmaga ära vaadata, mida see seljakotireisijatele viimasel ajal vaat’ et kohustuslik sihtkoht siis endast ka kujutab.

Cobánist Semuc Champeysse tuleb kõigepealt sõita bussiga Lanquini, mis asub Cobánist ligi 60 km eemal. Kilomeetreid kokku võib-olla polegi nii palju, aga kuna sel teel näeb sajast meetrist pikemat sirget üsna harva, siis kolistab buss seda maad peaaegu kolm tundi. Vaatamisväärsus omaette oli bussijuht, kes oli oma Hiina bussi neliveosse nii totaalselt armunud, et lülitas seda sisse ja välja harvaesineva pühendumusega. Nelivedu aitas võitu saada kahest võimsast vaenlasest, kes bussi teel ründasid – nimelt tõusudest ja laskumistest. Tõusudel oli vaja neliveost jõudu juurde saada – ükskõik, kui väike see tõus parasjagu ka polnud ja laskumistel – ükskõik, kui lauge laskumine ka polnud – pidi a-l-a-t-i kasutama neliveo pidurdusjõudu. Moraalse järjekindluse tööpostil eest võiks bussijuhile Tööpunalipu ordeni anda küll.

Ah jah, Rough Guide’i arvates peaks Semuc Champeysse minema ka otsebuss, aga ükski kohalik polnud sellest miskipärast kuulnud. Semuc Champey on Lanquinist veel 10 km edasi. Kohale saab auto kastis.

Semuc Champey kujutab endast troopilises metsas mägede vahel orus asuvat umbes 300-meetrist lubjakivi-terrasside kaskaadi, millest on mägedest voolavate allikate abil saanud looduslikud basseinid. Kuigi basseinid tunduvad asuvat jões, on Cahabóni nimeline jõgi endale tee teinud hoopiski basseini-kaskaadide alt. Niisiis asuvad basseinid sisuliselt 300-meetrise silla peal.

Semuc Champey

Semuc Champey

Semuc Champeys ringi vaadates tekkis esimese hooga küsimus, et mis siin siis nii erilist on? Einoh, ilus – pole kahtlustki! Aga internetist ja reisijuhist loetud haip ei tahtnud kuidagi kinnitust leidma. Üleskutse hääletada Semuc Champey uueks maailmaimeks tundus pehmelt öeldes jabur. Nojah, võimalik, et selles on süüdi ka see, et Laoses nähtud Tat Kuang Si tundus üksjagu võimsam – ja ilma suurema haibita.

Semuc Champey

Semuc Champey

Semuc on eriti populaarne nädalalõppudel, kui kohalikud saabuvad perekondade viisi ujuma ja piknikku pidama. Loomulikult on palju ka välismaalasi – peamiselt noorem rahvas. Kerge ülerahvastatus tekib, aga ujumiskoha leiab ikka. Kuigi allikatest pärit, on vesi basseinides üsna soe. Kel huvi, saab natuke allpool Cahabóni jõel raftinguga tegeleda. Semuci lähedal võis näha mitmeid majutusasutusi, mis nägid oma sihtgrupina eelkõige neid, kel pidev vajadus ennast erineval (sportlikul) viisil proovile panna, aga vähemalt tee pealt vaadates tundus neil kliente nappivat.

Kui peaks soovitama, kas Semuc Champey Guatemala reisiplaani võtta või mitte, siis kalduks ikkagi pigem soovitama. Aga ootusi ei tasuks liiga kõrgele seada. Ja kui järgi mõelda, mis Semucis kõige rohkem meeldis, siis oli see vist hoopiski Lanquini ja Semuc Champey vaheline sõit autokastis.

Semuc - auto kastis

Tee peal nägi Guatemala igapäevaelu ilustamata kujul. Põllumajanduslik väiketootmine, toitu otsivad kanad, autodele lehvitavad lapsed.

Semuc Champey - teeäärne elu

Semuc Champey - teeäärne elu

Kui Semuc Champeyd veel kuidagi Laosega võrrelda, siis hakkasid peas jooksma teatavad paralleelid Vang Viengiga. Ehk küsimus on selles, kas Semuc Champeyst kujuneb varsti backpackerite meka selle kõige halvemal kujul või suudetakse seda natuke normaalsemal arenguteel hoida. Aeg näitab.

Semuc Champey ja Lanquini vahelisel teel

Kohalik elu Semuc Champey ja Lanquini vahel

Semuc Champey lapsed

Semuc Champey lapsed

Categories: Guatemala, Reisid | 1 kommentaar

Pildikesi Nebaj linnast (1900m)

Nebaj (täisnimega Santa Maria Nebaj) asub Guatemala mägismaal Sierra de los Cuchumatanes’i mäeahelikus, mis on olnud Guatemala üks kõige isoleeritumaid kante. Tänaseks on ühendused suuremate asumitega siiski juba küllalt head. Linnake on üheks nurgaks Ixili kolmnurgas.

Ega Nebaj’s iseenesest midagi põrutavat teha või vaadata pole. Suurem osa tegevust toimub linna keskel kolmesaja ruutmeetri sees. Enamasti tullakse siia traditsioonilist maia elu vaatama või mägedes matkama. Ja kohalikku elu siin tõepoolest ka näeb. Piisab, et istuda pargipingile keskväljakul ja vaadata kõike seda, mis sinust mööda voolab. Ilmselt on see natuke samasugune tunne, kui välismaalane satuks Kihnu.

Üheks iseloomulikuks riietusesemeks, mida mujal Guatemalas ei kohanud, on Nebaj naiste poolt kantav peakate. Ega täpset tehnoloogiast aru ei saanud, aga näis, et tegemist oli tuttidega kaunistatud rahvariidest lindiga, mis oli juustesse põimitud.

Nebaj söögikohti tasub vaadata 3. calle pealt. Sealt leiab nii õdusa El Descanso, aga ka Taco Expressi. Viimases maksis lõuna – 3 väga maitsvat taco burritost 12 Q ehk 15-16 krooni vahel.

Nebaj keskväljakul

Nebaj keskväljakul

Nebaj, nagu muud Guatemala mägismaa asundused, on üsna hirmsa ajalooga. 1960 – 1996 (see polnudki nii ammu!) kestnud kodusõda oli maiadele kõike muud kui lihtne aeg. Maia külade purustamine ja repressioonid õpetasid maiasid mitte kandma rahvariideid, et vältida sattumist tulistamisobjektiks. Selle taustal on imetlustäratav, et rahvariiete kandmise traditsioon on endiselt tugev.

Nebaj keskväljakul

Pähkleid krõbistav vana Nebaj keskväljakul

Nebaj turg on parajalt räpane koht. Peale puu- ja köögiviljade on suurem osa müüdavast odav Hiina rämps. Aga rahvas on rõõmus ja lahke. Gringo käest küsitakse natuke kõrgemat hinda, aga see pole põdemist väärt.

Nebaj turg

Nebaj turg

Maiad Nebaj tänaval bussi ootamas

Maiad Nebaj tänaval bussi ootamas

Paljud linnas liikuvatest maiadest on pärit hoopis lähedalasuvatest küladest. Üks bussi ootamise kokkuleppelistest kohtadest (Ixili kolmnurga suunalise liikluse oma) asub parasjagu Hotell Villa Nebaj juures. Vihmaga kipub bussipeatus kolima hotelli fuajeesse.

Nebaj - bussi oodates

Nebaj - bussi oodates

Nebaj kliima on mägedele iseloomulikult kõikuv. Kui meile tundus Nebaj suhteliselt sooja kohana, siis paar päeva hiljem kohatud soomlased iseloomustasid seda linna põrgulikult külma kohana.

Nebaj tänav

Nebaj tänav

Karnevalist ei pääsenud ka Nebaj linnas. Kostüümid olid siin küll sootuks teisest ooperist – peamiselt kõikvõimalikud multifilmitegelased, aga muusika ikka sama, mis Chichicastenangos. Tegemist oli mööda tänavaid liikuva lõputu etendusega. Pool tunnikest ühes kohas, siis sõitis autokastitäis kõlareid jälle edasi ja sama lõputut tantsu alustati paar tänavat edasi.

Nebaj - karneval

Nebaj - karneval

Erinevalt Chichicastenango karnevalist polnud Nebaj’s näha ühtegi välismaalast. Küll aga pakkus teatavat imelikku äratundmisrõõmu öö läbi kestev paugutamine.

Categories: Guatemala, Reisid | Lisa kommentaar

Pilte Guatemala mägismaast

Guatemala lääneosa mägismaa (the western highlands) on selgelt maia territoorium ja ühtlasi maa looduslikult kõige ilusam osa. Tänu sellele, et erinevalt näiteks Nikaraguast ja Costa Ricast on Guatemalas paljud mägiteed tänaseks asfalteeritud – ja seejuures korralikult asfalteeritud ning ühistransport suhteliselt tihe, pole ka mägismaa kaugemate nurkade avastamine väga keeruline.

Guatemala mägismaal

Guatemala mägismaal

Guatemala mägismaa bussiaknast

Guatemala mägismaa bussiaknast

Teeäärne elamine

Elu kruusatee ääres

Kruusatee võtab liikumise kiirust muidugi kõvasti maha. Keskmiselt nõuab kruusatee kolm korda rohkem aega, kui sama pikk lõikk asfaldil.

Kruusatee Guatemala lääneosa mägismaal

Kruusatee Guatemala mägismaal

Guatemala lääneosa mägismaa kulgeb Antiguast lääne poole Mehhiko piirini. Teatava ülevaate the western highland’ist annab see Moon’i reisijuhist pärit, aga mitte just kõige värskem kaart:

Categories: Guatemala, Reisid | Lisa kommentaar

Täna me ei sõida ehk püha peab olema püha!

Kui jõululaupäev tundus sama argisena nagu iga teinegi päev, siis 25. detsembrit võttis vähemasti Huehue rahvas vägagi pühana. Kõigepealt jõudis see kohale kõhu kaudu, sest sel hommikul ei õnnestunud Huehuetenangos enam süüa saada. Kõik söögikohad olid kinni, poodidest rääkimata. Parque Centrali ääres üks koht oli lahti, aga mnjah, see polnud päris see koht, kus süüa tahaks.

Teine, ja hullem asi oli aga see, et muidu kõikjal tossutav transport oli täielikult välja surnud. Täiesti. Kapitaalselt. Üleminek transpordiuputusest täielikku tühjusesse oli nii perfektne, et mõistus tõrkus seda uskumast. Kui peale 20-minutist bussiootamist ei olnud näha bussi poegagi, sai bussijaama minekuks takso võetud – neid katedraali juures veel paar tükki leidus.

Bussijaamas avanev pilt oli sama masendav – mitte ühtainumast bussi kohas, kus alles eile oli hullumeelne sagin! Kuna plaan oli liikuda Nebaj poole, pakkus taksojuht välja, et viskab meid samasse suunda jäävasse Aguacatani, ehk sealt saab mingit moodi edasi. Umbes 40 km läbimise eest küsitud 200 krooni tundus olukorda arvestades päris mõistlik pakkumine ja nii sai Aguacatani taksoga põrutatudki.

Maia naised Aguacatanis

Maia naised Aguacatanis

Aguacatanis hakkas transpordisituatsioon juba heledamaid värve võtma. Sacapulasse suunduv mikrobuss juba ootas reisijaid. Rahvast oli samuti rohkesti liikvel, isegi paljud ärid toimisid. Bussi väljumist oodates oli parimaks ajaviitevormiks rahvariides maiasid jälgida.

Silma torkas see, et ka Aguacatanis rahvariided olid selgelt erinevad neist, mida näiteks Huehues näha võis.

Aguacatan - rahvariided + rämpstoit

Aguacatan - rahvariided + rämpstoit

Categories: Guatemala, Reisid | Lisa kommentaar

Jõulud Huehuetenangos

Huehuetenango katedral

Huehuetenango katedral

Sellel reisil juhtus jõululaupäev kätte jõudma Huehutenangos. Peale tavapärase rohelise ehitud koonuse muid erilisi märke jõuludest polnud selles väikelinnas näha. Hotellis olime samuti ainsad inimesed. Arusaadav, kes see ikka jõulude ajal (või üldse) Huehuetenangosse ronib.

Muidu kulges elu tavapärases rütmis, tänavatel ja kauplustes kaubeldi argipäevaselt, turul toimus igapäevane trügimine.

Huehuetenango Parque Central

Jõulufiiling Huehuetenango Parque Centralis

Õhtul hakkas hotellitoas vaikselt igav ja vahelduse mõttes sai kirikusse mindud. Jumalateenistuse aegadest polnud aimugi, aga kaheksa paiku kirikusse rihtides väga mööda ei pannudki.

Suurem osa kirikusse kogunenud rahvast olid kohalike hõimurahvaste hulgast. Lapsed lasid kirikupõrandal kõhuli liugu või jooksid niisama.

Jõulud Huehuetenango katedraalis

Jõuluteenistus Huehuetenango katedraalis

Kirikus toimus see, mis ikka. Võib-olla algus oli kõige huvitavam. Kõigepealt tõusis rahvas püsti, et “Aisakella” laulda. Siis veel paar laulu, sissejuhatav kõne ja pidulik jõuluteenistuse atribuutika sissetoomine. Seks ajaks oli ka kiriku tagumine osa rahvast täis. Oli paras hetk lahkuda.

Categories: Guatemala, Reisid | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.