Ruta de Las Flores – El Salvador

El Salvadori läänenurka ronimise taga on iseenda paras kergeusklikkus. Guatemalas kasutatud Rough Guide’i reisijuhi üsnagi adekvaatne tekst lõi uinutava arvamuse, et ka Lonely Planeti reisijuhid pakuvad sama usaldusväärsusastmega infot. Nimelt kirjeldab kunagisest Nicaragua reisist riiulisse tekkinud LP Nicaragua & El Salvador Sonsonate ja Ahuachapani vahelist ala looduslikult väga ilusa piirkonnana ja veel erilisi kiidusõnu jagub Ataco-nimelise koloniaal-linna kohta, mis kirjelduste põhjal on Antigua miinus turism. Ohhoo: Antigua miinus turism? No tekitab ju huvi?

Juayua kirik

Sonsonate ja Ahuachapani vahelist 36-kilomeetrist teelõiku tuntakse ka Ruta de Las Flores nime all. Pole vist vaja tõlkida – lillede tee. Santa Anast saabudes on esimene ettejääv linnake Juayua. Lahe koht ja tuntud üle maa oma nädalavahetusel parque centralis toimuva gastronoomiafestivali poolest. Mis jäi kahjuks inspekteerimata – polnud nädalavahetus.

Juayua

Juayuaga on veel see lahe lugu, et sellel on täiesti tabamatu hääldus. LP ütleb, et Juayua peaks kõlama umbes nagu why-you-uh. Santa Anas ei tekitanud püüdlik vhaijuuh mitte mingit märki arusaamisest. Öeldes juajua saadi vähemasti aru, mida mõtled. Aga hääldus oli sellegipoolest midagi müstilist ja varieerus kuskil sellises piirkonnas, mida ei suutnud kuidagi meelde jätta.

Ataco

Mida kirjutab LP Ataco kohta? Seal on kirjas midagi taolist, et Ataco on El Salvadori üks kõige piltpostkaardilikumaid koloniaal-linnu eredates värvides majade, munakivisillutise ja atmosfääriga, mis on sarnane Antiguale Guatemalas või Copanile Hondurases. Nojah. Väga arenenud ettekujutusvõimega inimestele kahtlemata ongi.

Ataco

Ataco sarnaneb ehk tõesti natuke Copaniga, aga Antiguaga? Et siis mis mõttes? Kuidas peaks olema võrreldavad kunagine Guatemala pealinn, täis muljetavaldavaid katedraale ning muud koloniaal-arhitektuuri ja Ataco, kus on üks kirik ja paar kvartalitäit koloniaalstiilis maju. Aga “miinus turism” on täitsa tõsi – lisaks turistidele polnud ka kohalikke näha. Selline tunne tekkis, et kõik on kuhugi peitu pugenud. Kokkuvõttes: lahedad linnakesed seal kõik, aga tasuvad eraldi minekut vist ikkagi ainult siis, kui plaan sealkandis matkata.

Euroopas kutsutaks sellistele reisijatele politsei.

Üks pilt ka mikrobussist. Kui üldiselt reisisid mehed Guatemalas ja El Salvadoris bussides katmata matšeetega, siis siin on moblapildil näha lausa matšeetet katvat käsitööd.

Santa Ana (El Salvador)

Santa Ana nimelisi asundusi on Ladina-Ameerikas ilmselt loendamatu arv. Antud juhul käib jutt El Salvadori lääneossa jäävast Santa Anast, kus chicken-bus meid õhtupimeda hakul maha pani. Kuigi esialgne plaan oli veel natuke edasi sõita, sai Kesk-Ameerikale omaselt tõdetud, et õhtul kella seitsme ajal on bussiliiklus samahästi kui lõppenud ja edasisõit tuleb järgmisele hommikule jätta. Öömaja koha pealt Santa Anas suuremat valikut pole, aga kes otsib, see leiab. Õigupoolest olid vist kõik majutusasutused täiesti tühjad.

Kuna bussist välja astudes ei õnnestunud pimedal tänaval enda asukohta tuvastada, sai esimeses ettejuhtunud poes kohalikega sel teemal suhtlema hakatud. Kohe oli selge (ja see tunne jäi püsivalt kestma!), et salvadorlased on erakordselt abivalmis ja mõnus rahvas. Gängide olemasolu ja kuritegevust pole mõtet salata – aga niipea, kui vajad väiksematki abi, sa seda ka saad.

Santa Ana bussijaam

Abist ei pruugi küll alati abi olla, sest meid juhatati Kesk-Ameerika suurima külalislahkusega täiesti vales suunas. Noh, põhimõtteliselt oli meestel ju isegi õigus, lihtsalt juhatatud suund juhtus kogemata 180 kraadi vale olema. Ega vales suunas minekust saa ju kohe aru kah, sest tänavanimede (ehk siis numbrite) paigaldamine pole selle maailmakandi tugevaim külg. Kui olime lõpuks aru saanud, et oleme marssinud vales suunas, pakkus meie kimbatust pealt näinud autojuht meile lahkesti küüti. Seda hoolimata sellest, et autoks oli väike seebikarp ja inimesi juba enne meid täis.

Santa Ana turg

Santa Ana peaks olema ainuke suurem linn El Salvadoris, mis on valdavalt koloniaalstiilis. Seda koloniaalstiili seal kahtlemata leiab, aga valdav teema on ikkagi pigem kole-betoon.

Märkimisväärne osa Santa Ana meestest kannab püssi või vähemasti hiiglaslikku püstolit – iga vähegi suuremat kauplust turvab püssimees või paar. Vaatamata tulirelvade olemasolule pea igal sammul ei tundunud aga kordagi, et Santa Anas oleks kuidagi ebaturvaline. Üldiselt saab turvalisuse olukorrast aru, kui jälgida kohalikke. Ja tõepoolest – erinevalt näiteks Guatemala Cityst olid kohalikud hoopis rahulikumad.

Guatemala-El Salvadori piiriületus

Maastik Guatemala idaosas

Guatemalast El Salvadori minnes lüüakse passi Guatemalast väljumise tempel, aga mitte El Salvadori sisenemise templit. Ka ei anta sarnaselt Hondurasega paberit, mis kuidagi vihjaks, et oled riiki sisenenud. Aga see ei tekita El Salvadorist väljumisel mitte mingeid probleeme. Nelja Kesk-Ameerika riigi (El Salvador, Guatemala, Honduras ja Nicaragua) vahel sõlmitud CA-4 piiriületusleping (ehk sisult Kesk-Ameerika Schengen) näib toimivat laitmatult.