Victoria järve tumedam pool

Victoria järv jättis igavesti vahva mälestuse. Victoria järves asuv Bugala saar tundus isegi omamoodi paradiisina. Mõeldes omi mõtteid ja nautides ümbrust, on kerge mitte märgata, et Victoria järv on ka teistsorti – ja palju karmimate! – sündmuste igapäevane toimumiskoht.

Põhjus on sellel ehk veidi ootamatu – teadusliku eksperimendi käigus 1960-ndatel järve lastud Niiluse ahven, millest on saanud hinnatud ekspordiartikkel tänu kiirele paljunemisele. Paraku täidab Niiluse ahvena eksport väga väikese seltskonna taskuid – aga kaasnevaid keskkondlikke ja sotsiaalseid tagajärgi kogevad liigagi paljud…

Austrias sündinud dokumentalist Hubert Sauper on seda kõike Tansaanias jäädvustanud. Sauperi film Darwin’s Nightmare on võitnud auhindu mitmetel filmifestivalidel. Youtube’is on film vaadatav täies pikkuses. Pole kerge vaatamine, aga tasub ära. Kindlasti võiks viidatud lingil lugeda filmi valmimise tagamaadest.

Loe ka Tõnu Õnnepalu kirjutist EPL-is samal teemal ja samast filmist.

Olukord Ugandas teravneb

Toidu ja kütuse hinnatõus on käivitanud protestilaine ka Ugandas. Kampalas on korralikuks mölluks läinud, juba on esimesed inimohvrid. Kuidagi imelik on vaadata tuttavaid tänavaid, kus igapäevase sagina asemel aetakse jõhkralt laiali meeleavaldusi.

Kuidas käitutakse opositsiooniga, võib vaadata BBC lehelt. Päris mõtlemapanev. Kuna Uganda president Museveni on teatanud, et mingeid proteste ei tolereerita, siis on küsimus selles, kas protestid koguvad veelgi jõudu, jäävad kaootiliseks või mingil hetkel vaibuvad. Uganda tervikuna reisimiseks veel ohtlik ei tundu, aga Kampala kesklinna tasuks küll vältida – mis on Kampalas olles päris keeruline ülesanne.

Lahkumine Ugandast

Paar viimast päeva mööduvad Kampalas ja ongi selle reisiga kõik. Aga nagu selgub, ei taha Uganda sinust niisama lihtsalt lahti lasta.

Entebbe lennujaamas pole Dar es Salaamist saabuvast Turkish Airlinesi lennukist päris pikalt midagi kuulda. Hilisõhtul on lennuk lõpuks kohal ja rahvas lastakse lennukisse. Lennukis teatatakse, et umbes tunnike väljalend viibib. Mingi väiksemat sorti tehniline probleem.

Vist parim Uganda õlu - Nile Special

Peale tunde kestnud passimist lennukis saab selgeks, et lennuki probleemid on tõsisemad. Rahvas aetakse tagasi lennujaama. Jälle paar tundi ootamist. Lõpuks on lõplik selgus majas – lennuk ei lenda kuhugi ja inimesed majutatakse hotelli. Paraku pole lennukis kellelgi Uganda viisat ja vastavad organiseerimistööd keset ööd võtavad aega. Lihtsam on neil, kes tulid Ugandast – riiki pääsemiseks piisab väljumistempli läbikriipsutamisest. Mida Tansaaniast saabunutega tehti, ei teagi. Igatahes riiki nad lasti.

Järgmiseks selgub, et hotell ei asu isegi Kampalas mitte, vaid sealt veel pool tundi täiendavat sõitu. Munyonyo Resort on Uganda luksuslikumaid, aga kohalejõudmise hetkeks on sellest sügavalt ükskõik. Kell 7 hommikul jõuame lõpuks tuppa. Natuke und ja edasine päev möödub uudiseid oodates. Lõpuks saabuvad bussid, mis viivad lennujaama. Kampala-Entebbe maantee hakkab vaikselt juba pähe kuluma.

Kampala-Entebbe maantee

Lennujaama sisse ei lasta. Check-in tulevat kunagi hiljem. Ootame. Lõpuks hakatakse lennule registreerima. Tehnoloogilistel põhjustel on protsess üliaeglane. Pardakaarte lihtsalt kirjutatakse välja Aafrikale omase kiirusega. Kohanumbrid võetakse pardakaardile lennukikujulisest kleepsualbumist. Lennukitäie registreerimine võtab üle kahe tunni. Aga põhiline – lennuk Entebbest Istanbuli lõpuks ikkagi stardib!

Pildikesi Jinjast

Jinja raudteesild

Jinja turul

Jinja turul

Jinja kesklinn

Niiluse läte

Loomulikult peab inimene ära nägema nii maagilise koha kui seda on Niiluse läte. Alustab ju siit Niilus oma 6500 km pikka rännakut Victoria järvest Vahemere poole.

Nüüd tuleks tooni kõvasti vaiksemaks võtta, kuna Niiluse tegelik läte asub hoopiski Rwandas, Nyungwe metsas. Niiluse lätteks on pakutud ka Burundis asuvat Kabera metsa ja lõplikku selgust siin polegi, sest Niilust toidavad ka teised Alberti järve suubuvad jõed.

Teiseks – ega seal Niiluse lättel sisuliselt midagi vaadata polegi. Lihtsalt jõgi voolab. Kunagi oli seal Riponi kärestik, aga peale elektrijaama tammi ehitamist jäi see tammi poolt paisutatud vee alla.

Niiluse läte, teisel kaldal Source of the Nile Gardens

Kuna rahvast käib sealt kõigest hoolimata suhteliselt palju, leiab Niiluse lätte juures ka igasugu kaubandust. Ehted, suveniirid, särgid, käsitöö. Enamik asju on imeodavad, makstes 1,25 – 2,5 eurot. Sellised hinnad ei nõudnud isegi erilist kauplemist.

Seal, kus lätte juurde pääsemiseks raha küsitakse, käib allpool nähtavate tegelaste osavõtul vilgas tegevus puude all ja puude peal.

Palume hotellis mitte tulistada!

80 kilomeetri kaugusel pealinn Kampalast asuv Jinja on Uganda suurim linn – kuigi neid kahte pole mõtet väga võrrelda. Kampala kõrval on Jinja selline vaikne väike kohake. Samas on Jinja paljudele peamine põhjus, miks Ugandasse minna. Niiluse läte, rafting Niilusel ja muu. Aga samahästi võib Jinjat vaadata ka kui põhjendamatult ülehaibitud sihtpunkti – kõik sõltub huvidest ja eelistustest.

Majutusvõimalusi Jinjas jagub. Üks parimaid on vaiksel kõrvaltänaval asuv 2Friends Guesthouse. Mõnus atmosfäär, hea teenindus, korralik köök. Suurel populaarsusel on ka miinuspooli – söögi-joogipoolis on kallis (majutuse hinnad muidugi ka) ja tihti on terve guesthouse tervenisti broneeritud.

Meeldetuletus hotelli väraval.

Kui “Sõprades” ruumi pole, võib vaadata sealt mitte kaugel asuvasse hotelli Paradise on the Nile. Sealne atmosfäär jääb “Sõpradele” mõnevõrra alla, aga see on poole odavam, seal on suur bassein ja head vaated Niilusele. Nagu viitab hoiatussilt, pole relvad paradiisis oodatud. Seda kontrollitakse väga põhjalikult – kuni pealelõunani. Õhtul ei tunne sinu relvastuse vastu keegi huvi. Võimalik, et õhtuti pole kombeks tulistamisi ette võtta.

Paadiga üle Victoria järve

Väike liialdus. Kõigest Victoria järves asuva Ssese saarestiku Bugala saarelt Uganda pealinna lähedasele Entebbesse (kus asub ka lennuväli). Tegemist on kuskil kolm ja pool tundi vältava reisiga.

Nagu kõigis reisiraamatutes kirjas, peaks sellel liinil toimetama korralik praam. Praamil pidi olema isegi vähe korralikum esimene klass. Sai ennast vaimusilmas juba väikeseks luksuseks valmis pandud, aga sadamasse jõudes ootas meid ees täpselt selline asi, mis allolevalt pildilt näha. Väga suur paat.

Selline paat käib Entebbe ja Ssese saarte vahet

Sellel liinil toimetav praam on nimelt remondis. Kirjutamise hetkeks vähemalt kaks aastat ja Uganda uudiseid lugedes pole märkigi sellest, et selle remont võiks lähemal ajal lõppeda. Süüdi olevat kohalik riigihangete seadus. Aga pigem “No hurry in Africa!”.

Ega ju paadilgi midagi viga polnud. Seal oli isegi võimalik valida, mis tekil olla. Istumiseks mõeldud mehisemat sorti lauad olid nimelt paigutatud erinevale kõrgusele. Eks nii seal siis istutigi. Pildile on jäänud üks sakslane, kes koos meiega saarelt lahkus.

Entebbesse sõites tuli paratamatult jälle ekvaator ületada – tagasi põhjapoolkerale. Ekvaatori täpne asukoht jäi muidugi teadmata, aga Entebbest natuke allpool see on.

Põhimõtteliselt oli paadis mitu tekki - vähemalt kolm kindlasti.

Sadamasse jõudes kulus veel täiendav pool tundi – kuna kõigile oli vaja ükshaaval pileteid välja kirjutada. Koos nimedega ja puha. Nagu seda paadis poleks saanud teha. Selline tempo vihastas isegi kõigega harjunud kohalikke. Kui Tallinna ja Helsingi vahel kulgevatele laevadele võtaks piletite müük sama palju aega, siis pole kindel, kas päevas ühe reisi jõuaks teha.

Lapsed Bugala saarel

Bugala saare Lutoboka sadama juures (kust läheb paat Entebbesse) on samanimeline külake. Maju seal palju polnudki, hea, kui paarkümmend tuleb täis. Aga vähemasti oli seal olemas meelelahutus- ja teeninduskompleks. Arvatavasti oli seal funktsionaalsust rohkemgi, aga kindlalt õnnestus identifitseerida pubi, piljardisaal ja juuksur.

Bugala saare meelelahutuskompleks.

Millegipärast hakkas see koht koheselt meeldima. Et seal vähe pikemalt ringi vaadata, sai “pubist” üks õlu võetud. Pubi tähendas letti, kust õlut müüdi, joomiskoht tuli ise leida. Mis polnud teab mis keeruline ülesanne – õlut võib ju juua kõikjal. Õlle hind oli Uganda odavaimaid – pooleliitrine Bell maksis 2000 UGX, mis teeb umbes 60 eurosenti ehk 10,5 krooni.

Kohalikele lastele olime muidugi maiuspala. Pole ju paremat meelelahutust, kui kümnest kõrist vahetpidamatu “mzungu-mzungu!”. Aga kohe, kui lastele sai digifotokast näidatud nendest tehtud pilte, sai poseerimisest uus põhitegevus.

Digifotokas loob koheselt soojad suhted

Koheselt tekkisid probleemid, kuidas kõik lapsed korraga pildi peale saaks. Poistel oli – nagu ikka! – tegemist, et üksteist sikutada ja muidu tõugelda.

Lõpetuseks üks pilt ka pubist. Nagu allpool näha, pole selle rajamiseks tingimata vaja üle investeerida. Paremal sinise plangu taga on piljardisaal. Juuksuritöökoja leiab tähelepanelik vaataja ülemisel pildil pubi kõrval. Kliendiga parasjagu just tegeletakse.

Select pub, piljardisaal ja lapsed

Mzungu! Mzungu! Mzungu!

Maailmas pole just palju täiesti kindlaid asju. Maksude ja matuste kõrval on päris kindel asi ka see, et pole lihtsalt võimalik, et Ugandas ja Rwandas reisides ei kuule sa kordagi sõna “mzungu” (kõlab pigem nagu muzungu). Fakt on see, et sa kuuled seda loendamatu arv kordi ja kui mõni sõna üldse ajusoppide kõige sügavamate kihtideni sööbib, siis on see just sõna mzungu.

Mzungu! Mzungu! Mzungu!

Mzungu tähenduse kohta võib erinevatest allikatest lugeda natuke erinevaid versioone, aga laias laastus tähendab see “valget inimest”. Üks versioon mzungust räägib ka, et see tähistab “rändavat inimest” ja kuna üldiselt on seal kandis asju uurinud valged, siis sealt on see juurdunud valge (=rändaja) sünonüümiks. Natuke rohkem küsimusi sisaldab väide, et Ida-Aafrikas puudub harjumus inimesi nahavärvi järgi eristada ja kui kunagi kohati esimesi valgeid Aafrika avastajaid, hakatigi neid kutsuma mzungudeks – ehk inimesteks, kes rändavad sihitult. Võimalik, et kunagi see nii oligi. Tänasel päeval võrdub mzungu valge inimesega ja teiste rahvusgruppide (hindud, araablased, hiinlased) jaoks on kasutusel teised sõnad.

Kõige agaramad mzungutajad on loomulikult lapsed. Pildil olevad käsitööks kõrsi korjavad Bugala lapsed hõikasid seda sõna väsimatu entusiasmiga täpselt nii kaua kui me nägemisulatuses olime. Ja otse loomulikult polnud nad ainsad. Eks see pidevalt saatev muzungu-hüüdmine parasjagu tüütu ole, aga sealkandis reisides on see ilmselgelt täiesti vältimatu paratamatus, eriti maapiirkondades.

Pilte Bugala saarelt

Puude vahelt paistab Victoria järv (Mirembe Resort)

Bugala saar on jaotatud kaheks tsooniks – suurema osa on inimesed endale reserveerinud, natuke on jäetud ka loodusele.

Ahvide hommikune kontrollretk

Metsa vahel võib näha pärdikuid, kes on parasjagu tulnud oma hommikusele toiduotsimisretkele. Igatahes see on neil selge, et inimesest pole midagi head oodata ja targem on nende eest metsa peitu pugeda.

Bugala põlismetsa jäänused

Missugune on mets Bugala saarel, annab aimu ülalolev pilt. Tehtud on see säilinud metsa ja raie piiri peal.

Kanala - keset troopilist põlismetsa

Keset põlismetsa asus ka üks natuke üllatav ehitis – kolmekordne kanala.

Õhtul, peale päikeseloojangut süüdati Mirembe rannas lõke. Eestlastele pole lõkkes ilmselt midagi erilist, aga lääne inimesed võtsid lõkketegemist tõsise vaimustusega – ju tunti midagi metsiku loodusega taasühinemise tunde taolist.

Päikeseloojang Victoria järvel

Omamoodi paradiis Bugala saarel

Olgem ausad – kui juttu viia paradiisisaartele, siis pole vist väga tõenäoline, et kellegi mõttelõng hakkaks kiskuma kuhugi Kesk-Aafrikasse. Eks ta ole – mis paradiis seal hullumajas ikka olla saab? Kindlasti on see kinni reisieelistustest, aga väheavastatud reisipotentsiaali leidub Aafrika südameski ootamatult palju.

Bugala saar

Ssese saarestiku suurim, Bugala saar on väga mõnus koht, kus võtta aeg lihtsalt maha ja olla. Ega aja mahavõtmiseks pole ise vaja palju pingutada – selle eest, et midagi liiga kiiresti ei juhtuks, hoolitsevad juba kohalikud. Näiteks läheb ka kõige lihtsama toiduga, mida valge inimese teoreetiline ettevalmistus ei suuda kuidagi uskuda valmivat üle 10 minuti, alati aega umbes poolteist tundi. Kui õhtul seitsme ajal süüa tahtsid, oli mõistlik kell viieks ennast kohale vedada. Kella seitsmeks oli paar õlut suurema nälja juba nagunii kustutanud. Huvitaval kombel toimisid tööprotsessid hommikusöökide ajal seletamatul põhjusel kolm korda kiiremini.

Rand Mirembe Resorti juures Bugala saarel

Randa pole kaugele minna – paari sammu küsimus. Aga ekvaatori all päikese käes lesimine küll mingi unistamist väärt tegevus ei ole. Kui kõvasti pingutada, kannatab tunnikese ära. Palju mõnusam on kuskil varjus vedeleda ja kasvõi raamatut lugeda. Või lihtsalt olla. See, et majutuskoha nimes on sõna “resort”, ei tasuks liigtõsiselt võtta.

Ujumine Victoria järves on omal vastutusel

Ujumine Victoria järves on problemaatiline – tänu bilharziale (bilharzia on parasitaarne infektsioon). Sellest ka selline silt sind rannal ootamas. Korraks end vette kasta kannatab, aga pikemaajaline vees viibimine pole soovitatav.

Mirembe rand

Bugala saarel on veel säilinud ürgmetsi. Jälle polnud vaja kaugele minna, paarkümmend meetrit ja olid tiheda troopilise põlismetsa serval. Mets oli pärdikuid täis, aga inimeste juurde nad ei kippunud.

Ka linnuvaatluseks polnud vaja kuhugi minna. Õhtuti käis rannas päris tihe askeldamine.

Õhtu Bugala saarel

Meenus, et eelmine kord tuli paradiisi-tunne peale Laoses, 4000 saare juures.

Ssese Islands

Victoria järves asuvate Ssese saarte kohta ei osanud enne minemist suurt midagi arvata. Kuna enne Ugandasse minekut ei olnud konkreetset reisimarsruuti paika pandud ja reisiplaanid üldjoontes sündisidki jooksvalt päev-paar ette mõeldes, polnud ka Ssese otseselt mingi sihtpunkt omaette. Ssese lihtsalt sobis, kuna oli vajadus kuskil natuke reisimisest puhata, see võimaldas näha Victoria järve ja lõppude lõpuks jäi saarestik lihtsalt mugavalt marsruudile.

Ssese saarestik koosneb kokku 84. saarest, millest asustatud on umbes pooled ja millest turismi mõttes on sihtkohad vaid kaks. Sisuliselt vist siiski üks – saarestiku suurim, Bugala (Bradtis Buggala) saar. Saab sinna kahel viisil – praamiga Bukakatast (1 h 10 min) või Entebbest paadiga 4,5 h (praam on juba aastaid remondis). Bukakata sadam üllatas sellega, et seal otsitakse sind suisa metalliotsijaga läbi.

Majutuskohad asuvad Lukust (see on koht, kuhu praam Bukakatast saabub) vaadatuna saare teises otsas, saare keskuse Kalangala lähedal. Bugala saarel mingit ühistransporti pole ja alati on küsimus, kuidas kuhugi saada. Majutuskohtadel on oma transport muidugi olemas, aga kui täpselt ei tea, kuhu minna sooviks, siis tuleb transport ise leida. Üldiselt pole selleks vaja muud teha, kui lihtsalt olemas olla. Arvatavasti pakutakse igale muzungule võimalust parasjagu praamil olevate autodega edasi sõita.

Bradti suurepärases reisijuhis pakutud infost pidas paika kõik praktiline pool (nagu majutuskohad), kuid üldine kirjeldus Bugalast kui aina tõusvast reisisihist ei leidnud küll kinnitust. On see korraliku praamiühenduse puudumine või mingi muu põhjus, aga turismi mõttes oli Ssese vähemalt aastal 2010 küll mõnusalt vaikne kant.

Chicken Ala’ Keiv Uganda parimas hotellis

Kui ilma silmas pidada, siis oli Rwandast Ugandasse tagasisaabumise päev kogu reisi viletsaim. Alates Rwanda-Uganda piiriületusest oli saatjaks ainult vihm, vihm, vihm. Ja vihm Ugandas sadada oskab. Korralik vihm kipub jällegi korralike probleeme tekitama. Ka 4-tunnine bussireis Ntungamost Masakasse õnnestus lõpetada napilt üle noatera.

Nimelt mõjub vihm savirikkal pinnasel tolmule umbes samamoodi kui miinuskraadid veele – punasest kvaliteet-tolmust tekib midagi väga-väga libedat. Parasjagu oli ühel teelõigul (mis juhtumisi oli piisavalt järsul tõusul) käimas teeremont ja tulemus oli täpipealt sama, mis jäisel teel. Suured veoautod hakkasid üksteise järel tõusul külgi ette keerama ja selliseid trucke oli teel risti-rästi juba tükki viis. Ilmselt jäi täieliku teesuluni loetud minutid.

Masakas peatus buss keset vihmaladinat kuskil arusaamatus kohas. Niipalju sai aru, et oleme kusagil linna servas. Õnneks pole Ugandas kohta, kus boda-bodat ei leiduks. Läbi vihma hotelli poole sõites jäi boda-mees ühel tõusul äkitselt seisma. Selgus, et peatuseks oli sealmail väga klassikaline põhjus – motikal oli nimelt bensiin otsa saanud. Aga jälle oli lahendus varnast võtta – oli vaja vaid ots ringi keerata ja mäest alla bensiinijaama veereda. 2 liitrit kütust motikale on maa ja ilm.

Reisijuhi kirjeldustes tundus Masaka parim hotell olema Tropic Inn. Tõesõna – enam-vähem 4* hotell oli eba-aafrikalikult korralik. Ka hinnatase oli väga mõistlik: kahene tuba ühele maksis 21 eur (350 EEK).

Selle raha eest vist parim Uganda hotell - Tropic Inn Masakas

Hotellis tunti ka huvi, kas me sööme õhtust ikka nende juures? Menüü oli korralik ja hinnad normaalsed – polnud põhjust ära öelda. Pakutav valik oli üllatavalt suur ja üritati pakkuda ka rahvusvahelist kööki. Tõsi, toitude nimed olid natuke aafrikapärast disainimist leidnud. Igatahes oli võimatu jätta tellimata Kiievi kotletti, mis kandis uhket nime Chicken Ala’ Keiv.

Hotell Tropic Inn Masakas

Hommikul sai hotelli aeda pikemalt uudistatud. Selgus, et sealt leiab suisa minibotaanikaaia ja päris kobeda suurusega basseinid.

Botaanikaaed hotell Tropic Inn õues Masakas

Pealkirjas toodud väide, et Tropic Inn on Uganda parim hotell, ei vasta siiski päris tõele. Luksulik Munyonyo Resort või Kampala parimad hotellid on Tropicust selgelt üle. Aga selline tase sellise raha eest nii ootamatus kohas jätab Tropic Innist parimad mälestused. Kõikvõimalikud soovitused! Ah jah, peale Tropic Inni muid põhjuseid Masakas peatuda küll pole.

Rwanda-Uganda piiriületus Kagitumbas

Kui Bradti reisijuhis Rwanda kaardile vaadata, siis tundub üle Kagitumba Ugandasse kulgev tee päris suur ja tähtis trass olema. Kuna Gatuna piiripunktis oli juba käidud, tunduski tagasitee Ugandasse üle Kagitumba hoopis huvitavamana. Ikkagi uus ümbrus ja uued kohad. Kohapeal selgus, et reaalsuses on kahte piiripunkti pea võimatu võrrelda. Kui Gatunas kees elu, siis Kagitumbas polnud üldse mitte midagi. Piir, jah, oli, aga sisuliselt sellega kõik ka piirdus.

Ega Bradti Rwanda kaardile pole midagi ette heita – Rwandas kulgeski piirini korralik asfalttee. Mille peale aga ei osanud tulla, oli see, et Uganda poole peal asendus asfalt tolmuse ja aukliku külavaheteega. Seetõttu pole seal ka erilist liiklust. Ja kokkuvõttes oligi piiripunkt üks “igav liiv ja tühi väli”, kus piirivalvurite põhiline tegevus oli aega surnuks lobiseda.

Iseenesest asub Kagitumba piiripunkt, mis Uganda poolel kannab nime Merama Hills, huvitavas kohas. Seal kohtuvad kokku kolme riigi – Rwanda, Uganda ja Tansaania – piirid. Kohe üle piiri Tansaanias algab Ibanda reservaat, kus küll loomi eriti pole, sest 90-ndatel nottisid Rwanda põgenikud need 90% ulatuses maha. Praegu nähakse vaeva, et kunagist elu uuesti taastada.

Nagu öeldud – piiripunkt Kagitumbas oli ja olid ka piirivalvurid. Järgmine küsimus oli loomulikult see, kas seal unustatud paigas ka viisasid jagatakse. Suhtluse algus Uganda piirivalvuritega polnud just paljutõotav, aga mõne aja pärast leiti kuskilt ülemus, kes kleepis viisad passi, tembeldas need korralikult ja kasseeris selle eest ettenähtud 50 dollarit.

Uganda viisa

Viisa passi saada oli muidugi tore tunne, aga mida hakata peale pärapõrgus, kus puudus igasugune transport? Nagu selgus, oli ka sellele probleemile lihtne, kuigi mitte kõige odavam lahendus. Lähimasse suuremasse sõlmpunkti Ntungamosse oli võimalik sõita taksodega, mis piiril üksikuid võimalikke reisijaid aafrikaliku kannatusega ootasid. Kuna alternatiive polnud, tuligi peale väikest kohustuslikku kauplemist autosse, see tähendab valgesse Toyotasse istuda.

Uganda-Rwanda piir

Bunyonyi järve äärest polnud transporti Rwanda piirile sõitmiseks vaja otsida – piisas, et meie Kabale taksojuht kohale helistada (EMT toimis). Igal vähegi tegijamal “taksojuhil” on ju visiitkaart olemas. Sõit Bunyonyist läbi Kabale piiripunkti maksis 50.000 UGX. Piiripunkti nimi on Katuna (Uganda) / Gatuna (Rwanda).

Piiripunktis läks huvitavaks. Selgus, et sõltumata Lonely Planeti väidetest Rwanda viisat aastal 2010 piirilt ei saa – see tuleb kindlasti eelnevalt hankida. Olime selleks tegelikult valmis, sest Bradti reisijuht on ka selle koha pealt LP-st tunduvalt täpsem. Aga näib, et Rwanda viisapoliitika pole siiski päris kivisse raiutud. Natuke sõltub ka ametniku heatahtlikkusest.

Rwandale tüüpiline pilt - künkad kõrgustesse üles haritud.

Olgu selle Lonely Planeti East Africa kaasavedamisega muidu, kuidas on, aga just tänu sellele me Rwandasse saime. Väitsime nimelt ametnikule, et “aga meie reisijuht kirjutab, et piirilt antakse viisa probleemideta”. Ametnik polnud loll ja palus selline “tark” reisijuht ette näidata. Näitasimegi. Aga meile sobiva koha, sest ka LP-s oli kuskil viidatud, et Rwanda viisaga on piiril kahtlane.

Kuulasime siis ametniku tiraadi sellest, kuidas halvad reisijuhid vaeseid reisijaid lollitavad ja saime 60 USD eest Rwanda viisa passi. Ilma täiendava meeleheata, aga tähtsa lisaklausliga: “Teil vedas!”. Olgem ausad – ta ei eksinud. Aga sarnasele loteriivõidule ei tasuks siiski väga loota ja viisa võiks ikkagi eelnevalt hankida. Kuna Aafrikas muutuvad need asjad liigagi kiiresti, siis tasub kasvõi LP Thorn Tree abil ennast selles plaanis kurssi viia.

Ka mitmekordne Rwanda viisa tuleb hankida enne riiki sisenemist, kuid ühekordse viisa muutmine mitmekordseks on organiseeritav Kigali migratsiooniametis (Kigali Immigration Office, 25.000 RWF = 35 EUR). See migraamet on täitsa euroopalik koht.

Täiendus: Kehtivaid Rwanda viisatingimusi tasub kontrollida Rwanda Migraatsiooniameti lehelt. 15-päevase ühekordse viisa saamiseks tuleb seda taotleda internetis, täites ära selle formulari.