Täna pidas minu pank vajalikuks mulle pakkuda investeerimisalast nõustamist. Kindlasti pakutakse sedasorti asju paljudele. Tänapäeval ei tohiks kõige erinevamat sorti pakkumised kellelegi erilise üllatusena tulla, aga mulle meeldiks siiski rohkem, kui mesimagusa valetamise asemel suheldaks minuga kui võrdne võrdsega. Siis võib äkki isegi kaubaks minna.
Kuna olen taolisest nõustamisest silmringi laiendamise huvides korra juba osa saanud, siis võiks olemasolevale kogemusele tuginedes pakutava diili osadeks lahti võtta:
Mida pakkus pank:
- võimalust suhelda tütarlapsega, kellel puudub igasugune isiklik kokkupuude investeerimisega;
- võimalust osa saada panga nägemusest minule sobivatest investeerimisvõimalustest, sest valik piirdub mõne fondiga (muidugi jääb alati võimalus, et ma rohkem ei ootagi – antud juhul pole see siiski nii!);
- võimalust anda oma raha ära, et pank sellega ise omal äranägemisel edasi opereeriks, unustamata minu raha kasutamise eest minult tasusid küsimast (nn. investeerimiskompetents, mis muuhulgas koosneb lootusest, et ka kaheldava kompetentsiga tehtud investeeringud on edukad);
- võimalust tellida endale päevapraad, ehk valida ühe panga investeerimistoodete hulgast;
- võimalust kuulata rikkis grammofoni, viisakamalt väljendudes mitte vaevata mind liigsete nüanssidega pakutava olemusest. (Miks see fond on hea? – Sest selle on koostanud meie spetsialistid. – Miks just see fond ja mitte mõni teine? – Võite valida ka mõne teise fondi, meil on kõik head fondid, sest investeeringuportfelli on kokku pannud meie spetsialistid. – Aga mind huvitaks muuhulgas ka variant x – seda meil kahjuks ei ole, aga soovitan meie fonde, mille on koostanud meie parimad spetsialistid jne, jne.).
Selle komplekti eest küsiti vastu:
- loomulikult juba ära märkimist leidnud raha
- oma aega, et pank saaks mulle tüüpajupesu korras kaela määrida oma hetkel mitte kõige paremal järjel olevaid tüüptooteid.
Selline vahetus, kus mul tegelikult oleks tõepoolest huvi saada sõltumatut nõu investeerimisvallas, aga pangad piirduvad lihtlabase valmistoodete pähemäärimisega väga, väga halvas esituses, on kahjuks liiga ühepoolne, et teoks saada. Olgem ausad – oma senise käitumisega (praktika kui tõe kriteerium!) on pank saatnud piisava koguse signaale, et neil pole vähimatki tegelikku huvi minu heaolu ja rahulolu vastu ja ainus, miks minuga üldse suhtlema vaevutakse, on soov minu raha kätte saada.
Kui küsisin, miks ma peaksin veelkord katkist plaati kuulama, vastas pangapreili, et kes siis ühekordsest negatiivsest kogemusest järeldusi teeb! Midagi pole muutunud, aga tulgu ma ikka veel ja kuulaku neid ära! Ei, kallis pank, ei saa pidevalt varba peale sortsutada ja siis loota, et kõik on hirmus kaunis. Te olete mulle pakkunud väga jama “teenust” ja nüüd peaksin ma ennast kõigele lisaks veel halvasti ka tundma, et näe – tõepoolest ei soovi järgmist analoogset kogemust.
Mis võiks olla minusuguse tüüpvastus investeerimisnõustajale?
Jäi endal küll küsimata, aga järgmine kord kavatsen küsida järgmisi asju:
- Kui pikk on investeerimisnõustaja isiklik investeerimisstaaž?
- Missugune on nõustaja enda investeerimisfilosoofia?
- Mis toodetest koosneb nõustaja enda portfell?
- Kui see tõepoolest olemas on, siis kas see sisaldab ainult sama panga pakutavaid tooteid?
- Missuguseid alternatiive pakub investeerimisnõustaja sama panga toodetele?
Kui nendele küsimustele normaalseid vastuseid ei tule, siis on tegemist investeerimistoodete müügiga ja mitte nõustamisega. Igasuguse suhte alus on usaldus ja valetamisega, s.h. müügieesmärgil ilustamisega usaldust ei saavuta. Tulge ükskord maa peale ja saage aru, et kliendi mass-standardiseerimine on vähemasti investeerimistoodete puhul täpselt see, mida teha pole vaja.
Helistage mulle edaspidigi kord viie aasta jooksul – ja valetage!
Juhtimisalane ajakirjandus Eestis on nagu on. Võiks palju, palju säravam olla. Seetõttu mõjub hallikal taustal iga säravam ülesastumine teretulnud vaheldusena. 
Selline maailm 