Raamatud

Mis on mikro- ja mis makroökonoomika?

Järgnevalt lihtne seletus, kuidas teha kiirelt vahet kahel sellisel keerulisel asjal nagu mikro- ja makroökonoomika.

One thing that economists do know, is that the study of economics is divided into two fields, “microeconomics” and “macroeconomics”. Micro is the study of individual behaviour, and macro is the study of how economies behave as a whole. That is, microeconomics concerns things that economists are specifically wrong about, while macroeconomics concerns things economists are wrong about generally.

Allikas: Patrick Jake O’Rourke “Eat the Rich”.

Advertisements
Categories: Juhtimine, Raamatud | Lisa kommentaar

Peter Moore. No Shitting in the Toilet.

No Shitting in the Toilet Leides selle raamatu Frankfurti lennujaama raamatupoest, ei osanud ma ette kujutadagi, kui suurepäraselt sobib see hetke, kus selle lugemist alustan. See juhtus jõelaeval, mis pidi meid Laoses mööda Mekongi Luang Prabangi toimetama, aga mille mootor oli üles öelnud juba peale esimest käänakut Pak Bengist lahkudes. Kuna mootori parandamine toimus üsnagi plaanipäraselt, s.t. ettearvatult aeglaselt, hakkad teisel ootetunnil endale paratamatult mingit tegevust otsima. Ja sellistesse planeerimatutesse hetkedesse, mida seljakotireisid lahkelt pakuvad, sobib Peter Moore’i NSITT nagu rusikas silmaauku.

Kõigepealt, millest taoline pealkiri? Selgub, et raamatu pealkirjale andis inspiratsiooni kiri No Shitting in the Toilet, mis rippus mingi Hiina tualeti ukse peal. See oli mõeldud täiendava infona kõigile neile mõistmatutele, kes juhtumisi ei saa aru samasisulisest ilmekast keelumärgist. Taoline silt võtab ilmekalt kokku selle, millest raamat räägib – reisidel ei kujune asjad kunagi päris ootuspäraselt.

NSITT on mõnusas formaadis reisijuhi tüüpi raamat, mis annab edasi autori reisifilosoofiat. Lugemise teeb mõnusaks see, et raamatu võib lahti lüüa täiesti suvalisest kohast ja seda võib lugeda korduvalt. Kaetud on kõik peamised teemad, mis reisijuhtides ikka – alates sellest, kuhu minna, kunas minna, mis seeria reisijuhti valida kuni transpordivahendite ja kõikvõimalike ohtudeni välja. Raamat on ka struktureeritud üsna samamoodi kui tavalised reisijuhid, peamiseks erinevuseks vast see, et praktiliste soovituste asemel on püütud üles lugeda kõige ebapraktilisemad. Sarnaselt jagatakse parimate reisikogemuste asemel kõige hullemaid. Mitte, et raamatus headest näidetest puudus oleks, need lihtsalt on vähe teise nurga alt.

Nagu autor ise ütleb, on NSITT-is kirjeldatav maailm selline, kus öömajas leiad padjalt piparmündikommi asemel pigem tarakani. See on maailm, kus ettekandja enne sureb, kui sulle head päeva soovib. Maailm, kus pea kõik võib minna valesti, aga kokkuvõttes naudid sa kõigest sellest iga viimast kui minutit. Paljudele on seda tüüpi ühest jamast teise sattumine midagi ebameeldivat, aga teistele just see vürts, mis teeb reisimisest reisimise.

Peter Moore ütleb küllalt otsekoheselt, et tema reisimaailm on valgusaastate kaugusel sellest maailmast, mida kohtab reisikataloogide klantspiltidel. Puhkus ja mõnulemine 5* hotellis ei ole Moore’i jaoks reisimine, vaid lihtsalt olemasoleva elustiili (või soovitava elustiili) igav projektsioon mõnda teise riiki. Moore’i käsitluses tähendab reisimine raha kulutamist peamiselt selleks, et tunda ennast räsitud, armetu ja hirmununa ning vaevelda koduigatsuse käes. Niisiis ei ole organiseeritud reisikorraldust hindav kontingent ilmselt see sihtgrupp, kes selle raamatu lehekülgedel ennast ära tunneks.

Vaatamata risti vastupidisele deklaratsioonile, jagab NSITT kokkuvõttes siiski äärmiselt praktilisi soovitusi. Või vähemasti neile, kes Moore’i reisifilosoofiat hindavad. Näiteks kuidas peaks aru saama sõnumist, mida kannavad bussiterminalide nimed või millal maksta või mitte maksta altkäemaksu. Aga vist kõigile peaks olema arusaadav vastus küsimusele, kas laevatoitu tasub süüa. Moore leiab, et laevades pakutav toit on universaalselt halb üle maailma. Ja vahet pole, kas alus kulgeb Inglise kanalis või Indoneesia saarte vahel. Tuleb ju tuttav ette?

Lisaks sellel, et Peter Moore oskab reisimisega seonduvast rääkida nii, nagu asjad tegelikult on, suudab ta selle kõik ka kuramuse humoorikalt kirja panna. Näiteks sektsioonis 10-st lemmiksaatkonnast leiame neljandalt kohalt Albaania saatkonna Ungaris:
See how far you can get into the embassy before anyone challenges your right to be there. I got as far as the Ambassador’s bedroom before being busted by the maid making his bed. The grounds are also popular with mating Hungarian couples.

Raamat on saadaval lennujaamades (11,90 €) või Amazonis. Minu jaoks selline raamat, mida esimesse ettejuhtuvasse bookexchange’i ei paku.

Categories: Artiklid, Raamatud | 1 kommentaar

Blog at WordPress.com.