Arushast ringiga tagasi Keeniasse

Kilimanjaro jalamil asuv Moshi on Arushast paar tundi matatusõitu. Väga meeldiv linnake Arushaga võrreldes. Igasugu müügitegevust oluliselt vähem kui Arushas ja ühtlasi pole see ka eriti agressiivne. Kokkuvõttes Moshi atmosfäär mulle selgelt sobis.

Moshi peatänav, tagaplaanil pilvede taga Kilimanjaro

Kuna Moshi asub Kohe Kilimanjaro külje all, siis üks mõte oli, et vaataks siis selle Aafrika kõrgema mäe vähemalt jalamilt ära. Paraku on Aafrikas kõikide mägedega see värk, et enamuse ajast on nad tiheda pilvkatte sees varjatud. Kõige selgem on tavaliselt hommikul peale päikesetõusu, kuid ka hommik ja hommik võivad olla väga erinevad. Igatahes jäi Kilimanjaro oma võimsuses nägemata.

Taveta-Voi maantee läbi Tsavo rahvuspargi

Moshist Keenia piirini on vähem kui tunnike matatusõitu. Tansaania-Keenia piiripunkt Holili-Taveta on umbes 3 km eikellegimaad, mistõttu ainus mõistlik variant selle läbimiseks on võtta motikas. See ei tohiks olla keeruline, sest on äärmiselt ebatõenäoline, et motikajuhid matatust väljudes sind paari sekundi jookul üles ei leia. Huvitava nüansina tuleb Tansaaniast väljudes läbida pagasikontroll. See võib olla formaalne (mis sul seal seljakotis on?), aga ka täiesti reaalselt teostatav.

Keenia piirilinnast Tavetast läheb matatu Nairobi-Mombasa maantee äärsesse Voi linna. Suurem osa teest on katteta ja sõltuvalt ilmast üsna erinevalt sõidetav. Muuhulgas tuleb läbi sõita vähemalt ühest jõest. Kuigi otseselt auke matatu põrandas ei täheldanud, said jalad siiski korralikult märjaks.

Kui juhtub vihma sadama, siis hakkab tee muutuma sõidujälgedes voolavateks jõgedeks. Mudaga on kõikvõimalikud õnnetused kerged tulema. Veoauto kuskil kraavis on Keenias igal juhul üpris tavaline pilt. Ei tea, mis asjaoludel nad sinna nii tihti ja päris arusaamatutes kohtades satuvad, aga muudkui juhtub ja juhtub.

Kuna tee kulges pikalt läbi Tsavo rahvuspargi, siis nägi ka loomi. Paavianid, sebrad, elevandid, kaelkirjak. Isegi lõvi sai näha. Aga kokkuvõttes on Tsavo maastiku mõttes konkurentsitult kõige igavam rahvuspark, mida tean. Enamjaolt üsna tasane põõsastik. Igav, igav, igav.

Läbi Tsavo, enamasti teega paralleelselt kulgeb ka raudtee, mis pole enam ammu kasutusel. Aga omamoodi huvitav oli vaadata raudtee ääres puhkavat lõvi. Raudtee ja lõvi on üldiselt ju sellised asjad, mida tavapäraselt ühte lausesse kokku ei pane.

Voi on tüüpiline ühe tänava linn. Kõrvaltänavaid leiab muidugi ka, aga põhiline elu käib siiski peatänava ääres. Väga korralik hotell on Maghanyi Guest House, kus ühene tuba on 1000 šillingit, koos hommikusöögiga 1200 (10 eurot). Hommikusöök on seejuures keskmisest parem.
Hilisem täpsustus: ühe voodiga tuba kahele ilma hommikusöögita maksab seal ikka seesama 1000 šillingit (seejuures kahe voodiga tuleks masta 2800 šillingit). Keenia kontekstis oleks sellise raha eest saadava kvaliteedi üle patt nuriseda (nojah, vähe kitsas ju oli).

Voist Nairobisse saab bussiga, aga saab ka autoga. Lihtsalt bussijaamas leitakse sind ülesse. Hind on sama, aga kahtlemata saab autoga kiiremini. Nairobi lähedal tekkis mingil hetkel teele ummik. Põhjus selgus varsti.

Järjekordne liiklusõnnetus, seekord bussiga. Bussi parem külg oli päris korralikult segi. Selliste liiklusõnnetuste vältimiseks keelustas Keenia valitsus ööbussid. Muidugi, see on tunduvalt lihtsam, kui näiteks liikluspolitsei töölerakendamine. Seadused on kõik olemas, aga lihtalt mitte keegi ei kontrolli nende täitmist. Roolimine joobes või miraa mõju all on üsna levinud. Aga formaalselt on jõupingutusi tehtud. Mis sest, et jõulude ajal jäid paljud inimesed Nairobisse lõksu.

Maasaid

Keenia lõuna- ja Tansaania põhjosa on maasaide eluala. Tarangire rahvusparki külastades sai lühikes peatuse ajal neist paar pilti tehtud.

Ngorongoro rahvuspark

Päev algas päris pahaendeliselt. Hommikul sealt taevast midagi alla tuli. Vihm see otseselt ei olnud. Sihuke ei liha ega kala. Igatahes Ngorongoro poole sõites tervitas juba natuke kõrgemale jõudes paks udu. Tegelikult olime madalate pilvede sees. Täpselt ei kontrollinud, aga kõrgus oli kuskil seal 2 km kandis. Nähtavus varieerus päris kõvasti, kuid tihti oli see parimal juhul 10 meetrit. Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks sinna Ngorongo kraatri servale kohale jõudsime. Mis tore vaade!

Hommikune vaade Ngorongoro kraatrile oli selline

Enne, kui kraatri põhja (kõrguste vahe 600 meetrit võrreldes kraatri servaga) hakkasime laskuma, oli pilt siis selline, nagu ülal näha. Panin ennast valmis kõige halvemaks. Et kui mõni poolearuga elukas just auto ette ei koperda, siis on puhas nulliring.

Laskudes vaated tasapisi paranesid. Mingil hetkel hakkas juba natuke aru saama, millega tegu. Ikka veel udune, kuid võrreldes eelnevaga võrreldamatult parem.

Ngorongoro kraatri põhjas näis võrreldes eelnevaga kõik juba väga super.

Flamingod Ngorongoro kraatri põhjas olevas Magadi järves

Lõvidele on safaril alati tore peale sattuda. Kuid mitte Ngorongoros. No mis safarinauding see on, kui lõvi paistab kilomeetri kaugusele? Samal põhjusel ei kippunud gnuusid, pühvleid, antiloope, tüügassigu, jaanalinde jne eriti pildistamagi. Midagi nagu loomaaia sarnast, ainult võret pole ees.

Päeva keskel läks ilm päris ilusaks – et siis varsti jälle sadama hakata.

Siit see sadu tuleb! Õnneks on Ngorongoro sajud sellised lokaalsed. Sõidad natuke eemale ja oled jälle sinise taeva all. Kuid ilm vaheldub tõeliselt kiiresti. Kindlasti sõltub ka aastaajast. Parasjagu oli Ida-Aafrikas lühike vihmaperiood, mis saabus sel aastal hilinemisega.

Tagasiteel õnnestus Ngorongoro kraater lõpuks ka pildile saada. Võimas värk, midagi pole öelda! Aga enne veel üks väga poolik pilt maasai karjusest. Maasaidel on Ngorongoros karjatamisõigus. Kraatri põhjas on neid suhteliselt vähe, enamasti on nad seal üleval serva peal. Aga kohustuslik oda on igal vähegi mehemõõtu tegelasel kindlasti olemas. Täitsa huvitav, kui tihti seda reaalselt vaja läheb? Sest mingit eraldust lõvide ja lehmade-kitsede vahel ju pole.

Tarangire rahvuspark Tansaanias

Et Arushasse jõudmine plaanitust hilisemaks venis, broneerisin järgmise päeva sellele, et leida mingist büroost mõistliku hinnaga safari Ngorongorosse. Ngorongoro kaldeera ehk loomi täis sissevarisenud vulkaan on omasuguste seas vist üldse maailma suurim katkematu kaldeera.

Miks ainult Ngorongoro? Esiteks sellepärast, et see on lihtsalt nii kuulus – üks Aafrika enimkülastatud rahvusparke. Teiseks – lihtsalt ei tahtnudki midagi rohkem. Neid loomi ju Aafrikas juba nähtud ka. Lõppes aga kõik sellega, et võtsin esimesed kaks päeva kolmepäevasest safarist (Tarangire NP – Ngorongoro NP – Lake Manyara).

Tagantjärele tarkus – päris õieti sai tehtud! Tarangire ületas kõiki minu ootusi (ega neid ausalt öeldes palju polnudki). Safari (suahiili keeles rännak) Aafrikas on alati kahe asja kombinatsioon – loomad pluss maastik. Enamasti keskendutakse loomadele ja maastiku iseärasustele erilist tähelepanu ei pöörata. Kuid maastikku ei tasu alahinnata – see kas annab või võtab. Tüüpnäide sellest teisest juhtumist on Tsavo rahvuspark Keenias, mis on maastiku poolest lihtsalt võimatult igav (jah, loomi seal näeb, aga ikkagi on kõik nii üheülbaline põõsastik). Tarangires nägi loomi keskmisest vähem, aga väga vaheldusrikas maastik baobabidega kompenseeris selle vähemalt minu jaoks täiega.

Tarangire kohta võibki öelda, et kui arvesse võtta ainult maastikku, siis on see üks parimaid rahvusparke Aafriks, kus mul on õnnestunud viibida (pean silmas neid rahvusparke, kus sõidetakse autoga, paadi-laevaga sõidetavad retked, nagu Chobe Botswanas, on vähe teises kategoorias). Ja minu meelest on Tarangire kaugelt parem ka palju kuulsamast Ngorongorost. Ngorongoro on natuke liiga ettearvatav. Tänu lagedale maastikule on loomad Ngorongoros väga nähtaval ja kokkuvõttes on see ausalt öeldes igav.

Igal juhul polnud ma Tarangire rahvuspargist varem mitte midagi kuulnud, kuigi arvasin, et Ida-Aafrikast ühte-teist tean.

Hindadest. Siin sõltub omajagu kauplemisoskusest, kelle käest osta, kui suure seltskonnaga minna ja kui palju inimesi on seda safarit eelnevalt broneerinud (safariauto on 7-, vahest ka 8-kohaline). Arvestades ka pargitasusid, toitlustust ja päris kvaliteetset ööbimist, ei tundunud lõpptulemusena 270 dollarit kahe päeva eest kindlasti mitte röövimisena. Safari sai võetud Amazingust, mille juht pakkus esiteks kõige paremat hinda, teiseks käitus kõige profimalt, kolmandaks ei survestanud liialt.

Tarangire rahvuspark on oma nime saanud seda läbivalt Tarangire jõelt. Kuid Tarangire jõgi pole lihtsalt niisama üks vulisev vesi läbi savanni (mida need jõed Aafrikas tavaliselt on), vaid midagi rohkemat. Esiteks on siin päris huvitavaid vaateid, teiseks on siin päris vaheldusrikas silmapiir. Alati on kauguses mingi mägi, mitte lihtsalt põõsastik (bush). Ja kolmas argument – siin on baobabid. Polnudki neid varem Ida-Aafriks näinud.

Mis puudutab loomi, siis Aafrika kontekstis ei midagi erilist – elevandid, sebrad, paavianid, kaelkirjakud, jaanalinnud. Aga nagu juba öeldud, vaheldusrikas maastik ja vaated kompenseeris kõik muu. Kokkuvõte: kui Tarangire on sinu esimene rahvuspark, võid pettuda; kui varasemad safarikogemused olemas, siis loodetavasti naudid seda.

Jaanalinde pole Aafrikas keeruline näha. Küll aga nägin esimest korda jaanalinde koos järeltulijatega. Üllatav, et poegasid kohe nii palju on. Millegipärast oli ettekujutus, et neid on üks-kaks.

Aafrika safaripealinn Arusha

Selle postituse pealkiri võiks sama hästi olla “Kuradi rikkurist kommunist”. Sellest allpool.

Kui maailmas mingit kohta saab üldse safaripealinnaks nimetada, siis on see Arusha Tansaanias. Seal pesitseb rohkem kui 400 reisifirmat, mis kõik korraldavad või vahendavad kõikmõeldavaid safareid pluss tõuse Kilimanjarole.

Arusha kellatorn

Kui nüüd natuke teise nurga alt vaadata, siis on Arusha kohutavalt tüütu. Nairobi Westgate´i tulistamine on pannud kenakese põntsu ka Tansaania safariäridele, kaugelt vaadates ju see üks Aafrika kõik. Mis tähendab, et iga valge inimene on target.

Ja seda võimalust Arushas juba kasutamata ei jäeta. Väga sujuvalt ujuvad sinuga juttu vestma igasugu tegelased. Kes juhtumisi on kõik reisibüroo omanikud või vähemalt kaastöölised. Taktika on neil suhteliselt sarnane – “How was your day?“, “How did you enjoyed Kilimanjaro?“, “How is Tanzania, great?” või “I am coming from my church and ….” jne. Ühesõnaga saada kuidagi jutupeale ja siis on ainult aja küsimus, kui midagi müüa pakutakse.

Aafrikas kehtib reegel, et kui keegi sinuga juttu alustab, siis on kaks võimalust: see keegi soovib sponsorlust (lihtsamalt öeldes, raha) või midagi müüa. Arusha on põhiliselt see teine variant. Pea reeglina safarid. Iseenesest pole variant, et nad sind üles nopivad, sugugi halb. Aga esimese pakkumisega ei pea kohe kaasa jooksma. Alati tasub natuke ringi vaadata. Jaluta Arushas ja garanteeritud – nad leiavad su. Ka soliidsed firmad. Põhiküsimus võiks olla, kas vahendad või korraldad ise? See esimene variant kipub vähe kallim olema.

Aga kui safari on ostetud, siis võib järjekordse ligiujuja käest küsida, et tema müügiks pakub. Seda küsimust nad üldiselt ei oota. Tavaliselt hakkab siis kokutamine, et ei, ta lihtsalt niisama tundis huvi. Kui edasi küsida, et me ju mõlemad teame, et varsti jõuab jutt safaritele, siis pakkumised ka tulevad. Või tegelikult, tavapärane taktika on saada sind nende kontorisse. Nad ju teavad, et seal on palju keerulisem “ei” öelda.

Aga jah, see rikkurist kommunisti juhtum. Mingil hetkel Arusha kesklinnas jalutades lihtsalt enam ei jaksanud järjekordsele kes-teab-mida-pakkujale midagi vastata ja kõndisin lihtsalt edasi. Tüüp kõndis mingi aja kaasa ja näinud müügitegevuse täielikku lootusetust, käratas mulle südametäiega: “Faking rich communist“.

Vau, see oli mulle Aafrikas värskendavalt uudne sõnum! Raske on mitte nautida, kui saad enda kohta sellise huvitava kirjelduse. Ei oskagi arvata, kas kodanik süüdistaja vaatenurgast oli hullemana mõeldud rich või hoopis communist. Aga mõistan täiesti, loomulikult ajab harja punaseks, kui sinu täiesti mõttetu träni vastu mitte mingit huvi ei tunta. Igal juhul jälle üks huvitav elamus juures.

Keenia ja Tansaania erinevusest

Kõik Ida-Aafrika riigipiirid on kujunenud ajalooliste juhuste tõttu, olles paika pandud Berliini konverentsil ja Euroopa koloniaalriikide omavaheliste tehingute kaudu. Näiteks terve Lääne-Keenia oleks vabalt võinud olla osa tänapäeva Ugandast, kui seda piirkonda poleks Uganda protektoraadist Briti Ida-Aafrika protektoraadile üle antud (põhjuseks raudtee valmimine). Tänaseks päevaks on iga Ida-Aafrika riik natuke erineva iseloomuga. Näiteks torkasid Tansaanias silma mitmed asjad, mis on seal natuke teistmoodi kui Keenias.

Tansaania pole iseseisvalt reisitav

See on huvitav nüansierinevus kahe riigi vahel. Keenias on sellised tunni kuni kolme pikkused sõidud linnast linna üsna kergesti teostatavad. Tavaliselt on igas linnas või selle lähedal ka midagi vaadata. Tansaanias selline reisimine lihtsalt ei toimi. Asustus on palju hõredam, linnadevahelised vahemaad meeletud ja peale seda, kui oled terve päeva bussis veetnud, jõudes tülpinult kuhugi asustatud punkti, mis ongi lihtsalt järjekordne Aafrika linn, ei midagi muud. Sisuliselt mahub kogu Tansaania valemisse Kilimanjaro (ja Meru) + põhja-, ida ja lõuna rahvuspargid + Zansibar. Teisisõnu, kui välja arvata Zansibar, siis tuleb paratamatult kasutada organiseeritud reisimist.

Inglise keele erinev oskus

Jättes külanaised kõrvale, olen Keenias kohanud täpselt ühte inimest, kellega ingliskeelsest vestlusest asja ei saanud. See oli üks Kibera ananassimüüja. Aga ananassi ostmiseks vajalikku suahiili keelega saan hakkama, nii et polnud probleemi.

Tansaanias juhtus pidevalt, et sind lihtsalt ei mõistetud. Juut käib linnadest, mitte küladest. Ja ka välimuse järgi sellised muidu haritud tegelased noogutasid tihti lihtsalt pead. Keeleoskuse erinevused kahe riigi vahel tulenevad asjaolust, et Keenias õpitakse koolis inglise keeles, Tansaanias aga suahiili keeles.

Majutus
(seljakotireisijatele) on Keenias üldjuhul odavam, Tansaanias saab jälle odavamalt söönuks. Enamasti on söök Tansaanias ka parem. Transport on üsna ühes hinnas.

Tansaania (ingliskeelsed) ajalehed on võrratult igavamad võrreldes Keenia lehtedega.

Hõimusuhted

Keenias on 42 hõimu, Tansaanias kuskil 120. Kuid kui Keenias identifitseeritakse end eelkõige läbi kuulumise ühte või teise hõimu, siis Tansaanias loetakse end kõigepealt tansaanlaseks ja alles siis mõne hõimu liikmeks. Kahe riigi erinevus tuleneb sellest, et pärast iseseisvumist valiti Tansaanias teadlik poliitika hõimukuuluvuse tähtsuse vähendamiseks ja kodanikuks olemise rõhutamises. Keenias midagi taolist ei tehtud. Vahe hoiakutes on täna ilmne.

Pinged riikide vahel

Kuigi ametlik retoorika räägib kahe riigi suurest sõprusest, siis tegelikult on kahe riigi vahel parajad pinged. Ida-Aafrika juhtvedur on selgelt Keenia, kuid naaberriigid Tansaania ja Uganda ei jäta kasutamata ühtegi võimalust, et Keeniat kuidagi kuskil torpedeerida. Võib öelda, et Tansaania on Keenia suhtes tihti suisa pahatahtlik. See torkas mulle silma naiteks ühest Tansaania ajaleheartiklist.

Jutt käis Nairobi slummidest, eriti Kiberast. Tekst ise oli kunagise Rahva Hääle parimate traditsioonide kohaselt üles ehitatud. Olukorra kirjeldamiseks oli valitud sobivad faktid ja pooltõed. Suurem osa juttu oli lihtsalt kallutatud või lausvale. Ei, Nairobi slummid siiski ei ole täis isoleerimata elektrijuhtmeid, nagu väitis Tansaania The Guardian. Jah, elektrit jagatakse (s.t. keegi müüb kellelegi edasi), aga elektrijuhtmed on enamasti hoopis maa sisse kaevatud.

Jutt sellest, et kõik slummielanikud viskavad prügi, kuhu juhtub (sest muud võimalust polevat), on samuti lihtlabane vale. Nagu ka see, et inimesed ei julge liikuda, kuna mingid gängid terroriseerivad neid. Loomulikult on Kiberas kuritegevust, aga kirjeldus sellest, kuidas üks ema ei saa gängide tõttu lapsega vaktsineerima minna, on ilmselgelt üle võlli. Ja see, et Kiberas pole inimestele mingeid teenuseid, on järgmine umbluu. Nimekirja võiks jätkata.

Selline artikkel ei saa olla täielik ajakirjanduslik ebaprofessionaalsus, sest kõiki neid fakte on kerge kontrollida. Ei, see ilmselt oligi mõeldud sellisena. Eesmärk tundub selge – jälle üks väike võimalus diskrediteerida naaberriiki.

Turvalisus

Tansaanias tundus harjumatu, et supermarketisse sisenedes sind ei kontrollitagi metalliotsijaga. Nairobis oleks selline asi võimatu (mujal Keenias on kuidas kusagil, aga üldjuhul ootab sind siiski turvakontroll).

Keenias juhtub pea iga päev mõni väiksem või suurem turvajuhtum. Küll plahvatab siin, küll tulistatakse seal, kolmandas kohas visatakse granaate. Eriti palju on intsidente Nairobis ja Garissas (mitte liiga kaugel Somaalia piirist). Meelerahu huvides ei tasu ajalehti liiga tihti osta. Teadmatus tuleb vahest kasuks. Tansaanias tundusid asjad selles plaanis oluliselt rahulikumad olema.

Nairobist Arushasse

Teooria oli järgmine: Nairobist (Keenia) Arushasse (Tansaania) on 6 tundi bussisõitu. Bussid väljuvad eri firmadel kas kell 7 või 8 kusagilt Nairobi kesklinnast. Teoreetiliselt peaks hiljemalt kell kaks kohal olema. Nojah, teooria, teooria. Ei tasu unustada, et olen Aafrikas.

Aga tegelikult oli huvitav juba päev varem. Sõitsin Nairobi CBD-sse (Central Business District ehk Nairobi kesklinn), et piletid ära osta. Piletimüüja osutus suht jutukaks tegelaseks. Rääkisime (siin tuleb täpsustada: Keenias, nagu mujal Aafrikas on niisama rääkimine mzunguga alati mingil omakasupüüdlikul eesmärgil) päris pikad jutud maha. Ja tõesti, ilma igasuguse tagamõtteta. Esimene kord, kui oligi lihtsalt rääkimine.

Vestluse põhiteema oli üsna huvitav. Miks ma Keeniast endale naist ei taha võtta? Seletasin, et justkui üks juba olemas. No, no take another one from Kenya too. Nii pidavat ma hoopis õnnelikum olema. Nojah, tuleb vist hakata kaaluma seda varianti. Aga üldiselt, väike takistus on siin see, et Keenia naised pole enamasti just väga ilusad. Nii et eeldused on natuke nirud. Etteruutava vahemärkusena lisan, et Tansaanias Moshis ja sealt idapoole silm vahest tõesti puhkas.

No hea küll, mingil moel õnnestus järgmine päev pool kaheksa bussi väljumiskohas olla. Enne kaheksat on Junctionis nimelt alati paganama keeruline linna poole saada, sest reeglina on kõik bussid ja matatud juba täis või sõidavad vale marsruuri mööda.

Seekord õnnestus võidukalt hõivata bussi ainus vaba iste. Natuke nahhaalset trügimist ei tee paha ja üldiselt siin selgelt alahinnatakse Nõukogude Liidus üleskasvanud inimeste trügimisoskust. Paraku muudmoodi varahommikul bussi ei pääse.

See kõik ei tähenda samas, et siin ongi probleemid lõppenud (ja ma ei räägi Nairobi ummikutest). Mingil hetkel peatas politsei bussi kinni ja peale lühikest vestlust sisseviskaja-konduktor sellest bussist ellimineeriti. Pole aimugi, mis põhjusel. Natuke nõutust ja buss sõitis edasi. Mis minu jaoks tähendas, et 50 šillingit mulle enam tagasi ei maksta.

Aga jah. ega sellest reisist pilt rohkem polegi. Esiteks hakkas vihma sadama, teiseks läks buss ühel hetkel lihtsalt katki. Kaks tundi passimist bussis paduvihma käes. Kuid retk läbi maasaide valduste oli kõigele vaatamata päris huvitav.