Watamu

Watamu rand

Watamu puhul pole päris kindel, mis riigis sa seal üldse oled. Sealne itaallaste koloonia on muutnud ühe Keenia rannikuküla üsna sarnaseks sellele, mida kohtad lugematutes Itaalia rannikukuurortites. Ainus vahe on vast see, et iga kohalik peab sind automaatselt itaaallaseks ja suvalises poes öeldakse sulle hind itaalia keeles. Ok, itaalia keeles numbreid ma enam-vähem tunnen, aga vähe kentsakas on see ikkagi, kui kuskil Keenias ütleb neegrimammi kassas sulle ostukorvi hinnaks puhtas itaalia keeles settecento e sessanta.

Vähemalt seda probleemi Watamus küll pole, et head kohvi ei saaks. Nairobis on seda lihtne korraldada, kuid mujal (erinevalt näiteks naaberriigist Etioopiast) piisavalt problemaatiline vaatama sellele, et Keenia on suur kohvikasvatusmaa. Ja secondo piatti annab teada, mis päevapraadi parasjagu pakutakse.

Watamu tänav – kõik sildid on itaalia keeles.

Watamu on tegelikult igavesti mõnus koht – ma arvan, et üks minu lemmikkohti Keenias üldse. See on piisavalt pisike, piisavalt ilus, piisavalt kohalik, piisavalt internatsionaalne ja sobib külastamiseks igal aastaajal.

Kutsikas magab paadi varjus.

Lõpuks ometi midagi normaalset süüa!

Jällegi klassika Keenia randadelt – beach boys saatmas vanemat Euroopa naist.

Veel pilte Dianist

Diani rand. Hommikupoole sai tavaliselt pilvisem.

Villa, kus Dianis ööbisin.

 

Aastavahetus Dianis

2015. aasta saabub mulle Dianis. Öeldakse, et tegemist on Keenia kõige vingema rannaga. Diani beach on kahtlemata päris idülliline koht, aga ma ei saa öelda, et kogu seda vaimustust siiski liiga palju koguneks. Midagi… jääb siin mingil moel puudu. Watamu rand Mombasast põhjas tundus justkui palju mõnusam.

Diani. Kohalike jutu järgi on rand rahvast puupüsti täis.

Hetkel, jõulude ja uue aasta vahel, on Dianis turismi mõttes absoluutne tipphooaeg. See tähendab, et isegi kõik seljakotireisijate majutuskohad on rahvast täis (jutt on tervelt kolmest kohast üsna pika ranna peale). Dormis võib siiski koha leida, aga seda hinnaga, mille eest ootaks kõvasti ja tõesti väga kõvasti rohkemat. 30 eurot ühistoa jagamise eest – no kuulge! Selline hinnatase tegelikult iseloomustabki Dianit aastavahetusel. Kõik majutusasutused on hinnad vähemalt kahekordistanud.

Diani rand tipphooajal.

Kui oled harjunud Keenias reisima, ööbides üsna korralikes öömajades, mis maksavad seal 1000 šillingi kandis, siis Dianis pole selle rahaga aastavahetuse paiku üldse mitte midagi peale hakata. Rannik on Keenias veidi kallim küll, kuid 1500 šillingi (13 euro) eest võib siingi leida päris luksusliku majutuse. Seda muidugi mitte internetist otsides, vaid meetodiga, mille üldnimi võiks olla “matatust väljaastumine”. Vähem, kui 10 sekundiga mõni tegelane sind ikka üles leiab.

Diani rand.

Dianis selline taktika tipphooajal kahjuks siiski üldse ei toimi. Kuna Keenia turism on hetkel üsna all, siis paljusid selliseid häid kohti lihtsalt pole enam. Aga džunglitrummid toimivad ikkagi samamoodi, nagu igal pool Aafrikas. Suhtle kohalikega ja siis hakkavad tekkima ka variandid.

Diani rand

Kuna keskmine majutus Dianis maksab hetkel 150-st dollarist kuni lõpmatuseni (sest seljakotireisijate kohad on täis), siis maandusin lõpuks suhtlustrummide kaudu leitud päris luksuslikus villas, mille eest tuleb Keenia mõistes maksta üüratu 4000 šhillingit ehk 36 eurot öö eest (ilmselt kuulub siia hulka ka vahendustasu). Samas, seljakotireisijate majutuskohad on Dianis praegu samas hinnaklassis, kui mitte kallimad.

Mitte kõige halvem majutus

Tegelikult pole see koht üldse veel avatudki, sest pisemaid viimistlustöid jätkub veel paariks nädalaks, aga siiski juba “vahendatud” rahvast täis. See täis ei tähenda seejuures siiski liiga suurt seltskonda, sest vist nii 4 tuba majas kokku ongi. Suhtumine on siin igatahes tippklass – ja seda kõigi poolt. Ainuke nuhtlus on hommikul kella 6 paiku saabuvad ahvid, kes hävitavad toas igasuguse söögikraami, mida leiavad. Aknaid ju palavuse tõttu kinni ei hoia. Seetõttu on kasulik ärgata enne ahve ja peita kõik söödav kuhugi ära.

Vaade rõdult õhtu eel.

Dianis on huvitav see, et siin näeb rannas täpselt null päevitajat. Ma ei aja jama – see number ongi täpselt null. Päevitatakse muidugi ja mõnusalt kusagil palmi all, aga seda põhiliselt suuremates kuurortites, mis on suutnud mingil moel Euroopa turiste ligi meelitada. Ausalt, ega sinna randa ise ka väga ei kipu, sest kuskil lõuna ajal tõusev kõva tuul seda väga meeldivaks ei tee. Aga ujumiseks on rand muidugi super.

Mingi imelik palm ja selle imelik vili.

Kokkuvõttes on Diani vist siiski kergelt ülehaibitud koht. Rannarestorane sisuliselt pole (kui just ei taha mingi kohaliku tegelase abiga sattuda kuhugi puukuuri, et süüa uskumatult ülehinnatud ja märkimisväärselt viletsalt praetud kala), ja päris suur osa rannast on tegelikult kivine-kaljune, mis tähendab et kohalikust pearistmikust ehk Nakumatti marketist vähem kui 2 km allapoole ehk lõunasse ei tasu majutust võtta. Isegi vett on Diani rannas pea võimatu osta.

Diani rand

Nojah, sai siin vist natuke kriitiline oldud kõige meeldiva taustal. Tegelikult pole Dianis häda midagi. Natuke kallis võib see koht kohalikus kontekstis ju olla, aga muidu pole nurisemiseks mingit põhjust. Lihtsalt vahel muudavad juba olemasolevad võrdlusmomendid reisimise vähe keeruliseks.

Pilte Maasai Marast

Kõik need pildid (mitmed juba varem postitatud) on tehtud seebikaga, kuid natuke töödeldud.

Maasai Mara III – gepardid

Aafrika erinevates rahvusparkides on aja jooksul ära nähtud vist pea kõik vähegi suuremad loomad, aga üks märkimisväärne auk oli siiski jäänud – nimelt gepardeid polnud seni kuidagi õnnestunud näha. Iseenesest on sellel päris lihtne põhjendus – nendes parkides, kus olen käinud, gepardeid lihtsalt pole või on neid nii vähe, et neid on raske näha või pole lihtsalt juhust olnud.

Tegemist oli ema ja pojaga, kellel oli parasjagu pooleli hommikune tualett. Noh, nagu inimestelegi. Kõigepealt külaskäik tualetti ja seejärel vannituppa.

Midagi gepardite hommikustest tegemisest sai ka seebivideole jäädvustatud.

Ja siis astusid nad minema. Muud asjaajamised ootasid.

Maasai Mara II

Lihtsalt valik seebikaga tehtud pilte.

Maasai Mara I

Üks asi, mis Maasai Mara eriliseks teeb, on selgete sõidureeglite puudumine. Kui üldjuhul tohivad safariautod Aafrika rahvusparkides sõita ainult teid mööda, siis Maasai Maras võetakse seda piirangut küllaltki loominguliselt.

Sellised need teed Maasai Maras on.

Enamus aega püsitakse muidugi tee peal (tuleb märkida, et mõiste tee on Maasai Maras üldse piisavalt hägune), aga ega ikka väga juurdlema ei asuta, kas mõnele kiskjale lähemale sõita või mitte.

Näiteks pole põhjust arvata, et puu all mahamurtud pühvli kõrval pikutavate lõvide juurde võiks mõni tee viia. Autojuht lihtsalt otsustas lõvide ümber tiirutada. Autojuhtide selline isetegevus on turistidele muidugi meeliülendav, aga see tuleb paraku rahvuspargi looduse arvelt.

Teine reegel, mida Maras väga lõdvalt võetakse, on 5 auto reegel. Teoorias ei tohiks loomade häirimise vältimiseks ühe looma või siis loomade juures korraga olla rohkem, kui viis autot. Ülalolevalt pildilt on üsna hästi näha, mis tegelikult toimub.

Samas on Maasai Maras võimalused loomi näha nii head, et neid näeb väga lähedalt ka teelt välja sõitmata.

Kuidas osta safari Maasai Marasse?

Ei saa üle ega ümber – Maasai Mara on Aafrika rahvusparkide seas ikka tõeline pärl ja seda kõikjalt mujalt Aafrikast kogunenud võrdlusmaterjali taustal. Muidugi on rahvusparkide mingisse pingeritta seadmine tobe tegevus ja pealegi on pargid oma iseloomult nii erinevad. Aga kõigest hoolimata – Maasai Mara ON äge!

Maasai Mara pärast vihma

Aga kõigepealt üks väike selgitus: miks Maasai Mara ja mitte Masai Mara? Põhjus tuleneb asjaolust, et ühe “a”-ga sõna masai või masaid pärineb kunagisest katsest maa (ehk maasai) keelseid sõnu kirjakeelde panna läbi rahvusvaheliselt kasutatava ortograafia. Kuigi maa kirjakeelt kasutatakse endiselt vähe, on tänasel päeval aina enam standardiks pika vokaaliga sõnakuju ehk siis maasai.

Maasai Mara safari ostmine ei tohiks iseenesest olla mingi probleem – internet on pakkumisi täis. Kõige klassikalisem (ja üldiselt piisav) on 3-päevane safari Nairobist, kus esimene pool päeva ja kolmanda päeva teine pool kuluvad sõitmisele. Eri korraldajate hinnad varieeruvad, kuid algavad üldjuhul kuskil 500 dollarist. Enamasti loetakse aktsepteeritavaks 200-300 dollarit päeva eest. Safari hindu arvestatakse reeglina dollaris, kuigi euros või naelas või ka šillingis maksmine pole probleem (kuigi kurss tuleb alati üle kontrollida – eeldades, et tead õiget kurssi). Kursi üle kaubelda on täiesti aktsepteeritav (jällegi, kui tead).

Loomulikult võib safari ära osta internetist. Kuid märkimisväärse kokkuhoiu saavutab, kui osta safari Nairobist kohapealt. Ja see pole kaugeltki liiga keeruline. Pole üldse tähtis, et sa ei tea ühtegi safarikorraldajat või kedagi, kes safareid müüb. Õigupoolest on safari ostmiseks ainus vajaminev tegevus kõndida koos seljakotiga (võib ka ilma, kuid nii ei tõmba sa piisavalt tähelepanu) mööda Nairobi kesklinna ärikvartalit ehk CBD-d (Central Business District). Kui on vilets päev, siis võib minna kuni 10 minutit, et esimene vajalik tegelane sind üles leiab.

Vajalikku inimest pole keeruline ära tunda – ta teeb sinuga juttu maast ja ilmast. Kuidas Keenias meeldib, kas ta saab sind kuhugi juhatada jmt. Kui ei viitsi nendega pikalt ümbernurga juttu ajada, võib küsida otse, palju siis safari ka maksab. Eks see kokutama võtab, aga nad koguvad end ruttu.

Tavaliselt jääb esimene pakkumine (seisuga 2014. a. algus) kuhugi 400 dollari kanti 3-päevase safari eest. See hind sisaldab pargitasud, transpordi, majutuse ja söögid (v.a. esimese päeva hommikusöök ja viimase päeva õhtusöök). Lõpphind sõltub juba kauplemisoskustest, kuid 350 dollarit kolme päeva eest pole kindlasti see viimane piir, kuhu hind langeb. Kui esimene pakkuja mingil põhjusel ei sobi, võib ringkäiku Nairobis jätkata. Seda ohtu, et sind ei leita, küll ei ole. Ärikvartal on safarifirmade kontoreid täis ja Kenyatta-Mbingu-Moi tänavate kandis vaadatakse möödujaid tähelepanelikult.

Safarid Nairobist Maasai Marasse väljuvad iga päev ja korraldajaid jagub.
___________
Vaata ka:
Kunas külastada Aafrika rahvusparke?
Krügeri rahvuspark – lühike sissejuhatus
Chobe rahvuspark
Tarangire rahvuspark Tansaanias
Ngorongoro rahvuspark

Suur Riftiorg

Nairobist saab maanteed mööda välja sõita neljas suunas. Sõites loodesse, Naivasha ja Nakuru suunas, jäävad vasakule päris mõnusad vaated Suurele Riftirule. Aga selgus, et Nakuru teelt omakorda vasakule, Maasai Mara rahvuspargi poole pöörates, ei saa vaadete üle samuti kurta (küll aga ees venivate veoautode suhtes). 2200 meetri kõrgusel avanes selline vaade. Keenia mõistes korralik, 600 meetrine kõrguste vahe.

Ei tea, kust küll tuli inspiratsioon oma teeäärsele suveniiripoele Facebooki nimi panna, aga igal juhul peab tunnistama, et see suutis eristuda isegi Aafrika sildimajanduse loomingulisuse ja absurdsuse vahepeal balansseeriva rikkuse taustal.

Maralal

Maralal on järjekordne näide asumist, mis vaevalt on kellelegi mingi omaette reisisiht. Reisijuhid märgivad Maralali ära peamiselt selle tõttu, et see on samburu hõimu spirituaalne keskus ja mitteametlik pealinn, ühtlasi toimub seal ka kaamelifestival. Et jutt natuke arusaadavam oleks, siis Maralali asukoht kaardil:

Geograafiliselt asub Maralal üsna Keenia keskosas, kuid olemuselt kuulub ta selgelt Põhja-Keenia hõimualade hulka. Keenia on suur riik ja seda saab mitmeteks eri piirkondadeks jagada, kuid kui kaardi keskele vaadata, siis Nyahururu-Nanyuki-Meru joon (ehk ekvaator) on selleks piiriks, millest põhjas lõppeb “Keenia” ja algavad hõimualad.

Maralali matatupeatus

Maralali jõudes on esimene pilt ilmselt selline. See on Maralali matatupeatus, kuhu saabuvad ja kust väljuvad sõidukid lähemale ja kaugemale. Matatusid on seal vähevõitu (heal juhul üks), küll aga saab kaupa teha igasuguste muude transpordivahendite asjus.

Tegelikult on Maralalis vähemalt kolm bussifirmat. Miks neid kolm on, ei teagi, sest tegelikult väljub transport kõigi nende reisijaid kombineerides. Seetõttu on kõik info väljumisaja ja sõiduvahendi kohta selline indikatiivne. Kui ostad pileti kell XX:XX väljuvale bussile, võib bussist reaalsuses saada Landcruiser või mikrobuss, mis väljub hoopis XX:XX +/- Y tundi. Aga pole hullu, bussifirmale tuleb jätta oma telefoninumber (Keenia kohalik) ja sulle helistatakse.

Ööbimiskohaks valitud Shangri-La nime kandev võõrastemaja, kus majutus ühele maksis 600, kahele 900 šillingit (vastavalt 5 ja 7,5 eurot). Märkimisväärselt hea pakkumine lihtsa, kuid kõigi mugavustega toa kohta, arvestades, et seal oli TÖÖTAV ja tasuta wifi. Lisaks sellel on seal söögikoht ja baar, kust saab külma õlut (kui see pole otsa lõppenud). Maralali kontekstis on see kõva sõna, sest mujal baarides kasutatakse külmkappe lihtsalt riiulina.

Maralali peamine vaatamisväärsus on samburud. Justnimelt vaatamisväärsus, mitte pildistamisväärsus, sest pildistada on neid probleemne, eriti naisi. Mzungu fikseeritakse juba 100 meetri pealt ära. Siin on üks moment, mis tekkis bussipiletit ostes.

Maralali mošee

Maralalist paar kilomeetrit eemal peaks olema kaitseala. Seda siiski ainult teoorias. Loomi seal tõepoolest näeb, aga need on tavalised pudulojused, sest inimesed ja karjakasvatamine on metsiku looduse sealt edukalt välja tõrjunud.

Agaavihekk Maralali lähedal

Tee Maralali V

Wambast Maralali
Hommikul ärgates läksin uurima, kunas midagi Maralali poole liigub. Wamba-suguses kohas pole ju kusagile kaugele minna. Selgus, et mikrobuss läheb varsti. Nii lähema poole tunni jooksul. Seda infot Aafrika aega ümber arvutades võis arvata, et heal juhul pooleteist tunni pärast hakkab midagi toimuma. Nii oligi.

Teelõik Wambast Maralali on silmale lihtsalt paganama mõnus vaadata. Aafrika loodus parimal kujul. Enamasti seal poolkõrbe ja savanni vahepeal.

See kant on selgelt koht, kus inimene loodusele peale tungib. Päris huvitav oli vaadata, kuidas samburude veise- ja kitsekarjad jagavad toidulauda sealsamas kõrval sööva poolesaja sebraga. Selline pilt kordus päris tihti. Ilmselt on sebrad pudulojuste ja inimestega harjunud. Aga karta on, et ühel hetkel peavad sebrad taanduma.

Tee Maralali IV – Wamba

Mingil hetkel jõudis buss Wamba-nimelisse asustatud punkti, mis oli selle bussi jaoks ühtlasi ka lõpp-peatus. Aga ei saanud veel bussist õieti väljagi, kui juba hakati tirima Maralali viiva bussi peale. Kuid enne tuli ära oodata, kunas bussi katuselt seljakoti kätte saab. Üle 10 minuti läks aega – ja see polnud kaugeltki kõige alumine asi seal.

Selle 10 minutiga jõudis juhtuda nii palju, et see buss, mis Maralali pidi minema, “kadus ära”. Ei osanud isegi üllatuda sellise pisiasja peale. Arvata võib, et Maralali poole polnud piisavalt huvilisi. Nojah, mis siis ikka. Järelikult tuleb öö Wambas veeta.

Wamba on tüüpiline ühe tänava küla. Midagi seal eriti otsida pole vaja – kõik olulised kohad (ehk majutus ja söök) on paarisaja meetri peal. Aga peab ütlema, et reisijale vajalik infrastruktuur on Wambas üllatavalt korralik. 3 võõrastemaja ja ka söögikohtade vahel saab täiesti valida. Tuba väidetavalt sealses parimas guesthouse´is maksis kõva 400 šillingit (alla 3,5 euro).

Tee Maralali III

Kui jätta kõrvale kõik see värvikirev samburude seltskond bussis (mis juba iseenesest oli reisi väärt!), siis kruusatee Archer´s Posti ja Maralali vahel on kahtlemata üks Keenia lahedamaid teid üleüldse. Muidugi, Keenias leiab huvitavaid teid rohkemgi, näiteks mitmel pool Riftioru ääres, Kerio org, Mount Kenya ümbrus ja mujalgi, aga millegipärast tunduvad Aafrikas emotsioonid alati mitmekordsena, kui oled tagasi jälle selles ehedas (mis õudne kitš sõna see nüüd oli?) Aafrikas.

Jajah, see müstiline ja ligitõmbav traditsiooniline Aafrika kipub olema päris suur defitsiit isegi Aafrikas endas. Reisibüroode värvilised klantspildid ja tegelikkus on teadagi kaks ise asja.

Teatava ettekujutuse, mida maastik Archer´s Posti lähedal endast kujutab, annab Google Maps. Selline Metsiku Lääne tunne igal juhul.

Niimoodi näevad need reljeefid välja reaalsuses. See on Ol Olokwe mägi, kaardil kõige parempoolne kõrgustik.

Ja veel üks pilt, millest vist ilma selgituseta ei oskaks midagi arvata. Lihtsalt ühes kohas tee ääres, kus läheduses polnud mitte midagi, oli äkitselt kaks maja. Väljast korralikult värvitud, aga tegelikult muidugi mudast ehitatud. Ma olen päris kindel, et kui samasse kohta minna paari aasta pärast, on seal maju rohkem, sest lihtsalt paari eraldiseisvat teeäärset maja on Keenias pea võimatu näha.

Tee Maralali II – Archer´s Post

Archer´s Post on Isiolost nii poole tunni tee kaugusel. Ühest küljest viib sinna viimase peal asfalt (nagu arvata oli – hiinlaste ehitatud), teisalt on see juba täitsa omaette hõimumaailm, mis pole kellegi sihtpunkt. Reisijuht piirdus siin paari reaga. Aga ausalt öelda tundus Archer´s Post palju huvitavam koht olema, kui vaid paar rida. Kui kunagi peaksin veel sinna kanti sattuma, tuleb seda kanti kindlasti pikemalt avastada. Lihtsaid ööbimispaiku ja söögikohti tundus Archer´s Postis olema.

Järgnevad pildid on kiirelt bussiaknast tulistatud. Mingit sihtimist-rihtimist seal teha ei saanud. Jäi siis pildile, mis jäi. Igal juhul kõrvalt vaadates tundus väga kirev elu olema.

Archer´s Postis lisandus bussi päris palju kohalikku koloriiti. Polnudki varem odade, sulgede, kaelaehete ja muu taolisega koos bussis sõitnud. Värvilist vaatamist kogu raha eest!

Samburu naised pakkusid müügiks puuvilju, näkse ja ehteid. Fotoka nägemisel tõusis kõva kisa ja kätega vehkimine, et mitte öelda sõimamine. Allolev pilt sai klõpsitud hetk enne kirjeldatud protsessi algust.

Tee Maralali I

Külm Tusker tellitud, suundusin ennast pesema. Enesetunne paranes kohe märgatavalt. Nägu ei määrinud enam käsi ära ja vastupidi. Kõrvalmärkusena – pole Keenias veel sattunud söögikohta, kus pesemisvõimalus puuduks, asugu see siis Kibera slummis või mõnes kauges Põhja-Keenia kõrbekülas. Rääkimata siis Isiolost, kus on vähemalt kolm täitsa aktsepteeritavat pubi pluss veel mitmed muud söögikohad. Keenias võib pubis puududa külm õlu, sest kohalikud eelistavad sooja õlut, kuid vesi on seal alati olemas, tuleb see siis kraanist, kanistrist või toob pesukausi ja kannu hoopis ettekandja.

Sel hetkel polnud mitte mingit plaani, kuhu edasi suunduda. Laias laastus on Isiolos valida kolme variandi vahel (kui ei taha põhja tagasi minna) – kas itta Somaalia poole, loodesse Maralali suunas või erinevaid teid pidi lõunasse Nairobisse. Kuna Nairobisse polnud mingit plaani minna ning ida suunas on olukord üsna kontrollimatu ehk see on sisuliselt no-go tsoon, siis väga pikka juurdlemist polnud. Teisisõnu, vaja oli leida midagi, mis sõidab Maralali poole.

Ma ei tea info hankimiseks ühtegi paremat viisi, kui suhtlemine kohalikega. Juhatatakse. Kuhugi. Vahest. Mööndustega. Õieti. Valesti. Selgelt. Segaselt. Aga ikkagi, kokkuvõttes on see alati parim viis info hankimiseks.

Vaid paari küsimisega jõudsin bussini, mis pidi paari tunni pärast väljuma Maralali suunas. Bussi kõrval hakati kohe piletit müüma. Et neid kohe väljuvaid busse oli juba piisavalt nähtud, siis täpsustasin, kas see paar tundi on jälle Aafrika aeg või kuidagi seotud ka mingi konkreetse kellaajaga. Ojaaa, me väljume täpselt. Räägi-räägi! Aga olgu öeldud, et buss väljuski täiesti täpselt – Keenias võib pluss 20 minutit küll täpseks lugeda. Aafrikas ei panda selliseid viivitusi tähelegi.

Kuna tundus piisavalt usutav, et soovitud suunas on see buss sel päeval ainuke transport, sai pilet ära ostetud ja seljakott bussi koha kinnipanemiseks visatud. Seda, et keegi selle pihta paneks, Keenias eriti karta pole. Muidugi, suvalisse kohta mahajäetud asjad kaovad loetud minutite jooksul, aga bussidesse võib oma asju üsna julgelt jätta.

Bussi väljumine viibis tegelikult eelkõigu seetõttu, et asjade katusele laadimine ei tahtnud kuidagi lõppeda. Et Maralal asub teistest asustatud kohtadest parajalt kaugelt ja seal midagi eriti ei kasva, veetakse enamik kraami sinna kusagilt mujalt. Isiolos laaditi katusele näiteks märkimisväärne hulk kaste, mis kõik täis värsket saia. Pildistamise hetkel oli laadimine jõudnud kuhugi poole peale.