Posts Tagged With: Isiolo

Tee Maralali I

Külm Tusker tellitud, suundusin ennast pesema. Enesetunne paranes kohe märgatavalt. Nägu ei määrinud enam käsi ära ja vastupidi. Kõrvalmärkusena – pole Keenias veel sattunud söögikohta, kus pesemisvõimalus puuduks, asugu see siis Kibera slummis või mõnes kauges Põhja-Keenia kõrbekülas. Rääkimata siis Isiolost, kus on vähemalt kolm täitsa aktsepteeritavat pubi pluss veel mitmed muud söögikohad. Keenias võib pubis puududa külm õlu, sest kohalikud eelistavad sooja õlut, kuid vesi on seal alati olemas, tuleb see siis kraanist, kanistrist või toob pesukausi ja kannu hoopis ettekandja.

Sel hetkel polnud mitte mingit plaani, kuhu edasi suunduda. Laias laastus on Isiolos valida kolme variandi vahel (kui ei taha põhja tagasi minna) – kas itta Somaalia poole, loodesse Maralali suunas või erinevaid teid pidi lõunasse Nairobisse. Kuna Nairobisse polnud mingit plaani minna ning ida suunas on olukord üsna kontrollimatu ehk see on sisuliselt no-go tsoon, siis väga pikka juurdlemist polnud. Teisisõnu, vaja oli leida midagi, mis sõidab Maralali poole.

Isiolo buss

Ma ei tea info hankimiseks ühtegi paremat viisi, kui suhtlemine kohalikega. Juhatatakse. Kuhugi. Vahest. Mööndustega. Õieti. Valesti. Selgelt. Segaselt. Aga ikkagi, kokkuvõttes on see alati parim viis info hankimiseks.

Vaid paari küsimisega jõudsin bussini, mis pidi paari tunni pärast väljuma Maralali suunas. Bussi kõrval hakati kohe piletit müüma. Et neid kohe väljuvaid busse oli juba piisavalt nähtud, siis täpsustasin, kas see paar tundi on jälle Aafrika aeg või kuidagi seotud ka mingi konkreetse kellaajaga. Ojaaa, me väljume täpselt. Räägi-räägi! Aga olgu öeldud, et buss väljuski täiesti täpselt – Keenias võib pluss 20 minutit küll täpseks lugeda. Aafrikas ei panda selliseid viivitusi tähelegi.

Isiolo buss

Kuna tundus piisavalt usutav, et soovitud suunas on see buss sel päeval ainuke transport, sai pilet ära ostetud ja seljakott bussi koha kinnipanemiseks visatud. Seda, et keegi selle pihta paneks, Keenias eriti karta pole. Muidugi, suvalisse kohta mahajäetud asjad kaovad loetud minutite jooksul, aga bussidesse võib oma asju üsna julgelt jätta.

Bussi väljumine viibis tegelikult eelkõigu seetõttu, et asjade katusele laadimine ei tahtnud kuidagi lõppeda. Et Maralal asub teistest asustatud kohtadest parajalt kaugelt ja seal midagi eriti ei kasva, veetakse enamik kraami sinna kusagilt mujalt. Isiolos laaditi katusele näiteks märkimisväärne hulk kaste, mis kõik täis värsket saia. Pildistamise hetkel oli laadimine jõudnud kuhugi poole peale.

Advertisements
Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , | 4 kommentaari

Tsivilisatsiooni lõpus

Merust on Isiolosse kiviga visata. Matatuga alla tunni ja kohal. Ja siinkohal kõik lihtne ka lõppeb, kui sul on juhtumisi plaan reisida Keenia põhjaossa ja sealt edasi Turkana järve poole. Isiolost põhja suunas liikumiseks tuleb midagi liikuvat ise leida, kuigi, nagu hiljem selgus, on Isiolost Marsabiti transporti siiski võrreldamatult lihtsam leida, kui vastupidises suunas.

Isiolo-Marsabit

Isiolo ja Marsabiti vahel käib kord päevas ka buss, aga mingil arusaamatul põhjusel väljub see kuskil viie-kuue paiku õhtul, et jõuda südaööks Marsabiti. Ei ole väga ahvatlev variant, eriti, kui oled Isiolos juba hommikul. Alternatiive sai otsitud bensiinijaamast. Otsimiseks täitsa õige koht, sest juba paari minuti pärast rääkisin inimestega, kes tegelesidki inimeste vahendamisega Marsabiti poole väljuvate Land-Cruiseritesse. Just niimoodi enamik inimesi nende kahe punkti vahel reisibki, istudes auto kastis kas põrandal, pampude, mõne vana rehvi või millegi muu peal. Enamik teest on katteta, Marsabiti juures lõiguti päris õudsas seisus, mis tähendab kahte asja – esiteks tolmu ja teiseks lõputut rappumist.

Isiolo

Isiolo

Aga varsti leidsingi ennast länkari kastis. Ma polnud seal mitte esimene. Nagu selgus, pidi seesama auto väljuma juba eile, aga lihtsalt ei väljunud. Ilmselt oli põhjus lihtne – 5 inimese pärast ei tasunud seda reisi ette võtta. Välja seda muidugi keegi ei ütle ja selle asemel aetakse mingit jura, et jaa-jaa, kohe-kohe väljume – kuni autojuht oli lihtsalt kadunud. Peale kolme tundi ootamist võtsin seljakoti ja hakkasin alternatiive otsima. Alternatiive ei paistnud kusagilt ja tundus, et käiku läheb ikkagi see bussivariant.

Isiolo elukunstnikud

Minu Isiolo sõbrad – elukunstnikud miraaga.

Olin parasjagu juba piletit ostmas, kui minu kohapealsed “kontaktid” mind märkasid ja kassa juurest välja tõmbasid. Nüüd kohe auto tõepoolest stardib ja juba ootabki mind bensiinijaamas.

Bensiinijaamas oli loomulikult kõike, välja arvatud lubatud Land Cruiser. Jälle tund mõttetut tiksumist. Kohalikele oli pärastlõuna kohustuslik miraa-närimise aeg, kus sisuliselt terve linn ongi üks suur miraa vabaõhuturg. Pakuti mullegi, proovisin, aga no ei leidu mul vajalikku kannatust seda järada, sest mingi efekti saavutamiseks tuleb miraad ikka parajalt suur punt läbi mäluda.

Kellele värsket miraad?

Isiolo miraaturg

Pärastlõunane Isiolo – üks suur miraaturg

Mingit meelelahutust pakkus bensiinijaamas avastatud kahe peaga uss. Polnudki sellist tegelast varem näinud. Pilt muidugi välja ei tulnud.

kahe peaga uss

Lõpuks see auto tõesti saabus ja juba poole tunni pärast hakkas ta ka õiges suunas liikuma. Vaid 6 tundi lubatust hiljem. Selleks ajaks oli kastis juba 12 inimest. Parema puudusel istusin seljakoti peal. Kuna raputas kõvasti, kippus sealt pidevalt lendu tõusma, lisaks polnud ka jalgadele just palju ruumi. Igatahes võtsid kõik seda sõitu kui möödapääsmatut, kuid vajalikku kannatust. Üks täiesti kogemata tehtud pilt iseloomustab kastis valitsenud meeleolu vist kõige paremini.

Länkari kastis Marsabitti

Natuke üllatuslikult lõppes tsivilisatioon sisuliselt kohe Isiolost välja jõudes. Edasi algas lõputu bush ehk põõsastik, sekka üksikud külakesed, neist suurim Archer´s Post. See oli juba selgelt hõimuala, kus näeb tõeliselt huvitavat Aafrikat (rõhuga sõnal “näeb”, sest pildistamisega seal sõpru ei võida). Aga Archer´s Posti kirevast igapäevaelust tulevikus siiski vähe pikemalt.

Isiolost_edasi

Varsti hakkas hämarduma ja viimased paar tundi möödusid Kaisuti poolkõrbe pilkases pimeduses. Kuid enne seda nägi looduse pidevat vaheldumist põõsastiku ja poolkõrbe vahel, taustaks huvitavaid künkaid ja mäeahelikke.

teel Marsabitti

Peale 5 ja poole tunnist loksumist ebamugavates või väga ebamugavates asendites olin pool kümme õhtul lõpuks Marsabitis. Seljakott JeyJey guesthouse´i (korralik koht) ja järgmise sammuna külm õlu. Olin selle auga välja teeninud. Järjekordne päris tavaline päev oli finišis.

Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.