Posts Tagged With: Põhja-Keenia

Tee Maralali V

Wambast Maralali
Hommikul ärgates läksin uurima, kunas midagi Maralali poole liigub. Wamba-suguses kohas pole ju kusagile kaugele minna. Selgus, et mikrobuss läheb varsti. Nii lähema poole tunni jooksul. Seda infot Aafrika aega ümber arvutades võis arvata, et heal juhul pooleteist tunni pärast hakkab midagi toimuma. Nii oligi.

Wamba-Maralal

Teelõik Wambast Maralali on silmale lihtsalt paganama mõnus vaadata. Aafrika loodus parimal kujul. Enamasti seal poolkõrbe ja savanni vahepeal.

Wamba-Maralal-2

Wamba-Maralal-3

Wamba-Maralal-4

See kant on selgelt koht, kus inimene loodusele peale tungib. Päris huvitav oli vaadata, kuidas samburude veise- ja kitsekarjad jagavad toidulauda sealsamas kõrval sööva poolesaja sebraga. Selline pilt kordus päris tihti. Ilmselt on sebrad pudulojuste ja inimestega harjunud. Aga karta on, et ühel hetkel peavad sebrad taanduma.

Wamba-Maralal-5

Advertisements
Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Tee Maralali III

Kui jätta kõrvale kõik see värvikirev samburude seltskond bussis (mis juba iseenesest oli reisi väärt!), siis kruusatee Archer´s Posti ja Maralali vahel on kahtlemata üks Keenia lahedamaid teid üleüldse. Muidugi, Keenias leiab huvitavaid teid rohkemgi, näiteks mitmel pool Riftioru ääres, Kerio org, Mount Kenya ümbrus ja mujalgi, aga millegipärast tunduvad Aafrikas emotsioonid alati mitmekordsena, kui oled tagasi jälle selles ehedas (mis õudne kitš sõna see nüüd oli?) Aafrikas.

Jajah, see müstiline ja ligitõmbav traditsiooniline Aafrika kipub olema päris suur defitsiit isegi Aafrikas endas. Reisibüroode värvilised klantspildid ja tegelikkus on teadagi kaks ise asja.

Wamba-53km

Teatava ettekujutuse, mida maastik Archer´s Posti lähedal endast kujutab, annab Google Maps. Selline Metsiku Lääne tunne igal juhul.

Archer´s Post-Wamba

Niimoodi näevad need reljeefid välja reaalsuses. See on Ol Olokwe mägi, kaardil kõige parempoolne kõrgustik.

Ol Olokwe

Ol Olokwe

Ja veel üks pilt, millest vist ilma selgituseta ei oskaks midagi arvata. Lihtsalt ühes kohas tee ääres, kus läheduses polnud mitte midagi, oli äkitselt kaks maja. Väljast korralikult värvitud, aga tegelikult muidugi mudast ehitatud. Ma olen päris kindel, et kui samasse kohta minna paari aasta pärast, on seal maju rohkem, sest lihtsalt paari eraldiseisvat teeäärset maja on Keenias pea võimatu näha.

uue küla esimesed majad

Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Tee Maralali II – Archer´s Post

Archer´s Post on Isiolost nii poole tunni tee kaugusel. Ühest küljest viib sinna viimase peal asfalt (nagu arvata oli – hiinlaste ehitatud), teisalt on see juba täitsa omaette hõimumaailm, mis pole kellegi sihtpunkt. Reisijuht piirdus siin paari reaga. Aga ausalt öelda tundus Archer´s Post palju huvitavam koht olema, kui vaid paar rida. Kui kunagi peaksin veel sinna kanti sattuma, tuleb seda kanti kindlasti pikemalt avastada. Lihtsaid ööbimispaiku ja söögikohti tundus Archer´s Postis olema.

Järgnevad pildid on kiirelt bussiaknast tulistatud. Mingit sihtimist-rihtimist seal teha ei saanud. Jäi siis pildile, mis jäi. Igal juhul kõrvalt vaadates tundus väga kirev elu olema.

Archer´s Postis lisandus bussi päris palju kohalikku koloriiti. Polnudki varem odade, sulgede, kaelaehete ja muu taolisega koos bussis sõitnud. Värvilist vaatamist kogu raha eest!

Archer´s Post

Archer´s Post

Samburu naised pakkusid müügiks puuvilju, näkse ja ehteid. Fotoka nägemisel tõusis kõva kisa ja kätega vehkimine, et mitte öelda sõimamine. Allolev pilt sai klõpsitud hetk enne kirjeldatud protsessi algust.

Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , | Lisa kommentaar

Tee Maralali I

Külm Tusker tellitud, suundusin ennast pesema. Enesetunne paranes kohe märgatavalt. Nägu ei määrinud enam käsi ära ja vastupidi. Kõrvalmärkusena – pole Keenias veel sattunud söögikohta, kus pesemisvõimalus puuduks, asugu see siis Kibera slummis või mõnes kauges Põhja-Keenia kõrbekülas. Rääkimata siis Isiolost, kus on vähemalt kolm täitsa aktsepteeritavat pubi pluss veel mitmed muud söögikohad. Keenias võib pubis puududa külm õlu, sest kohalikud eelistavad sooja õlut, kuid vesi on seal alati olemas, tuleb see siis kraanist, kanistrist või toob pesukausi ja kannu hoopis ettekandja.

Sel hetkel polnud mitte mingit plaani, kuhu edasi suunduda. Laias laastus on Isiolos valida kolme variandi vahel (kui ei taha põhja tagasi minna) – kas itta Somaalia poole, loodesse Maralali suunas või erinevaid teid pidi lõunasse Nairobisse. Kuna Nairobisse polnud mingit plaani minna ning ida suunas on olukord üsna kontrollimatu ehk see on sisuliselt no-go tsoon, siis väga pikka juurdlemist polnud. Teisisõnu, vaja oli leida midagi, mis sõidab Maralali poole.

Isiolo buss

Ma ei tea info hankimiseks ühtegi paremat viisi, kui suhtlemine kohalikega. Juhatatakse. Kuhugi. Vahest. Mööndustega. Õieti. Valesti. Selgelt. Segaselt. Aga ikkagi, kokkuvõttes on see alati parim viis info hankimiseks.

Vaid paari küsimisega jõudsin bussini, mis pidi paari tunni pärast väljuma Maralali suunas. Bussi kõrval hakati kohe piletit müüma. Et neid kohe väljuvaid busse oli juba piisavalt nähtud, siis täpsustasin, kas see paar tundi on jälle Aafrika aeg või kuidagi seotud ka mingi konkreetse kellaajaga. Ojaaa, me väljume täpselt. Räägi-räägi! Aga olgu öeldud, et buss väljuski täiesti täpselt – Keenias võib pluss 20 minutit küll täpseks lugeda. Aafrikas ei panda selliseid viivitusi tähelegi.

Isiolo buss

Kuna tundus piisavalt usutav, et soovitud suunas on see buss sel päeval ainuke transport, sai pilet ära ostetud ja seljakott bussi koha kinnipanemiseks visatud. Seda, et keegi selle pihta paneks, Keenias eriti karta pole. Muidugi, suvalisse kohta mahajäetud asjad kaovad loetud minutite jooksul, aga bussidesse võib oma asju üsna julgelt jätta.

Bussi väljumine viibis tegelikult eelkõigu seetõttu, et asjade katusele laadimine ei tahtnud kuidagi lõppeda. Et Maralal asub teistest asustatud kohtadest parajalt kaugelt ja seal midagi eriti ei kasva, veetakse enamik kraami sinna kusagilt mujalt. Isiolos laaditi katusele näiteks märkimisväärne hulk kaste, mis kõik täis värsket saia. Pildistamise hetkel oli laadimine jõudnud kuhugi poole peale.

Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , | 4 kommentaari

Marsabit – Gof Redo

Aafrika üks vaieldamatu võlu on see, et tavaliselt on sinul ühed plaanid ja Aafrikal jälle mingid teised plaanid. Nende kahe kokkusulatamisel võivad tekkida päris huvitavad kombinatsioonid, mille kohta ei saa ühestki reisijuhist mitte midagi lugeda, kuid mis kokkuvõttes ongi see omapäi reisimise kõige rasvasem vahukoor. Retk Gof Redo kraatri juurde ja üldse Marsabiti ümbruses on lihtsalt üks paljudes näidetest, kus reisielamused tekivad pealtnäha üsna juhuslikult.

Aga asi kujunes välja nii. Hommikul JeyJey võõrastemajas ärgates hakkasin receptionist uurima, mis võimalused on edasi liikuda Turkana järve äärde Loiyangalanisse. Ei saanud kohe üldse targemaks, küll aga sain mingi tegelase telefoninumbri, kes pidi olema kohalik giid ja teab kõike reisimist puudutavat paremini. No milles küsimus, helistasin siis. Varsti oli tegelane juba JayJays kohal.

Kirjeldasin oma plaani ära ja sain optimistlikult umbmäärase vastuse, et enne õhtut ei lähe siit Loiyangalani poole küll midagi. Aga seni võiks ju ümbruskonnas väikse tuuri teha. Kraatrid ja muu. Kõik see 1500 šillingi (13 eurot) eest. Kuna ühtegi alternatiivset plaani polnud, siis tundus see päris mõistlik investeering. Tagantjärgi targana võiks arvata, et kolmandik sellest oli vist JayJay vahendustasu.

Valida oli, kas matkata jalgsi, jalgrattaga või võtta takso (s.t. suvaline auto). Jalgratas tundus kõige mõistlikum variant ja läksime siis “jalgrattalaenutusse”. Laenutuses oli valida täpselt ühe ratta vahel, mis oli aastast… no täpselt ei tea. Hinna üle tuli muidugi jälle kaubelda.

Marsabiti jalgratas

Ideaalne liikumisvahend väikeseks matkaks.

Tuleb öelda, et see jalgratas oli igati aus liikumisvahend. Ma ütleks, et tegi silmad ette ka Hell´s Gate´is kasutatud tunduvalt uuemale mägirattale. Liikus, üks pidur peaaegu töötas ja muud sellised luksused.

Gof Redo on kunagine vulkaanikraater, mis asub Marsabitist kuskil 5-6 kilomeetrit põhja pool. Sinna vändata pole eriline probleem. Kohati tuleb ratast küll käe kõrval lükata.

Gof Redo kraater on päris mõnusalt roheline koht. Ei mingit hangunud laavat. Ilma igasuguste ootusteta saabudes mõjus see igaljuhul ootamatult võimsalt.

Gof Redo teeb eriliseks veel see, et välja arvatud Marsabiti suunal, on mujal igal pool ümberringi kõrb.

Gof Redo panoraam

Gof Redo juures on päris huvitavad tuuled, mille peale saab üsna kindel olla. Kraatri ääres tuult nii väga ei tunnegi, kuid pintsakut kraatri suunas visates saab näidata, mida tuul seal suudab.

pintsakuheide

Pintsak lendab üllatavalt kõrgele ja üllatavalt kaugele.

pintsakuheide-2

Peale Gof Redot sai suund Marsabiti poole tagasi võetud. Enne Marsabiti jäi “täiesti juhuslikult” tee peale giidi venna päris korraliku suurusega istandus, kus muuhulgas pakuti otse puu otsast võetud papaiat. Kokkuvõtteks päris korralik lõuna.

Ah jah, mis puudutab transporti Loiyangalani poole, siis loomulikult seda polnud. Ühelgi küsitletud veoautojuhil polnud parasjagu plaani sinnapoole sõita. See tähendas ainult ühte – veel üks päev tuli veeta Marsabitis.

Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Marsabit

Pole veel kuulnud, et Marsabit kellegi Keenia reisiplaanidesse kuuluks. Vaevalt, et keegi sellisest kohast midagi üldse kuulnud on. Eks minuga olnud sama lugu, aga tagantjärele targana saan öelda, et igati vahva koht, kuhu seiklusi armastav reisija kindlasti minna võiks. Või kui sama asja natuke laiemalt võtta, siis kogu Põhja-Keenia on reisisihtkohana täiesti teenimatult radarilt väljas.

Muidugi, et sinna ühiskondliku transpordiga jõuda (või sealt ära saada), on mõnevõrra pusimist, passimist ja möödapääsmatuid ebamugavusi, aga… see kõik tasub täiega ära!

Marsabiti peatänav (õigemini seda läbiv maantee)

Piltidelt võib paista, et Marsabit on järjekordne tolmuhunnik keset mittemidagit. Vastab tõele – asfalteeritud tänavad pole kindlasti Marsabiti tugevaim külg. Aga teisalt – konteksti arvestades pole üldse põhjust nuriseda, sest ühtäkki on keset kõrbe täiesti adekvaatne linnake, kus on võimalik leida nii korralikku majutust, vaatamist-tegemist, head sööki (tänu sellele, et seal on üks Etioopia söögikoht) ja õhtuti teises pooles isegi külma õlut (päeval hoitakse tavaliselt elektrit kokku, kuigi vahest sulle külm Tusker kuskilt ikkagi leitakse).

Marsabiti peatänav

Ega polnudki plaani Marsabitis pikemalt peatuda. Võtsin seda kui järjekordset transiitpunkti, mis Turkana järve äärde sihtides tuleb lihtsalt läbida. Aga sellises kandis iseseisvalt reisides on korrektiivid plaanide ja tegelikkuse vahel paratamatud. Ühest päevast sai sujuvalt kaks ja siis kolm päeva ja oleks võinud saada kes-teab-kui-palju, kui poleks lõpuks ühte natuke meeleheitlikku sammu ette võtnud.

Selline see Marsabiti keskus siis üldjoones on. Kõik kauplevad millegagi või laadivad midagi. Igal juhul näib, et kõigil on mingi asi ajada. Asjaajamine võib ju samahästi ka midagi oodates käia.

Marsabit

Marsabit

Categories: Reisid | Sildid: , | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.