Veel üks päev Marsabitis

Marsabitis on kaks bensiinijaama. Bensiinijaamad ja nende vahele jääv ala, kus veoautojuhid tegelevad millegagi (meenutab kõige rohkem jutuga auto parandamist), on põhilised kohad, kus info transpordi kohta liigub. Hommik näis algavat hästi. Teises bensiinijaamas õnnestus jutule saada politseiauto juhiga, kes pidi pärastlõunal Loiyangalani poole teele asuma. Nii kolme paiku. Palun, võin LandRoveri kastis kaasa sõita. Kindlamat varianti, kui politseiautod, Marsabitis ei eksisteerigi. Ja politseid on sealkandis viimasel ajal varasemast rohkem, sest hõimudevaheline karjavarastamine on seal päris teravaid konflikte kaasa toonud.

Vahepealne aeg sai Marsabiti ümbruses ringi vaadatud. Marsabitis asub tegelikult ka rahvuspark (kannabki Marsabiti rahvuspargi nime), aga sinna kohe üldse ei tõmmanud. Nagu ma aru sain, on seal loomi aina vähem ja inimesed koos põllumajandusega tungivad muudkui peale.

Selline on vaade Marsabitile tuulikute juurest. Täpsemalt on see tehtud mäe otsas asuva mingi väga kentsaka kiriku juures, mille nime enam ei mäletagi. Arhitektuuriliselt ei meenutanud see ühtegi seninähtud kirikut. Põhiliselt ülesse ja alla kulgevad koridorid, mis olid täis erinevaid piiblistseene kujutavaid maale.

Marsabiti kirik

Marsabiti tippsöögikohaks osutus Etioopia toite pakuv Canaan hotel (hotel on Keenias odav söögikoht). Üldiselt olid nad seal valmis etteteatamisega tegema kõiki Etioopia toite, aga ka kõik kohe saadaolev mitte liiga pikas menüüs oli tavalise Keenia köögi taustal märkimisväärselt maitsev.

Marsabiti Canaan hotel

Mõningaid mugandusi oli muidugi tehtud. Injera polnud mitte tefist tehtud tume, vaid hele. Maitsel polnud samas vigagi. Maitseaineid oi samuti kasutatud “keeniapäraselt”, s.t palju vähem. Aga kõigele vaatamata saab seda nimetada üheks Keenia parimaks söögikohaks. Hinnatase 100-250 šillingit ei tekita samuti nurinaid.

Kell 3 politseiautot polnud. Sama seis oli ka 4, 5 ja 6. Ka kohalikus politseijaoskonnas ei osatud aidata. Siit moraal: sellistes situatsioonides tuleb alati, alati võtta autojuhi telefoninumber ja kirjutada üles auto number! Nii palju õnnestus siiski teada saada, et järgmisel hommikul läheb Loiyangalani poole LandRover. Veel üks öö Marsabitis.

Kell 6 olin bensiinijaamas platsis. Rahvast oli rohkemgi, kuid kõik soovisid sõita Isiolosse. Loiyangalanisse polnud ühtegi reisijat ja keegi ei teadnud ka, et sinnapoole oleks midagi minemas. Jooksult sündis otsus Turkana-plaan maha matta ning põrutada tagasi Isiolosse, sest soov Marsabitist iga hinna eest minema saada oli tol hetkel kaugelt tugevam, kui tahtmine pea olematuid võimalusi Turkana äärde saada edasi katsetada.

Enne 7 sõitiski LandRover bensiinijaama. Sa raks, kus läks alles trügimiseks! Nõukogude ajast pärit trügimisoskusi meenutades õnnestus siiski ennast kuidagi peale pressida. Teine autotäis rahvast jäigi maha, ootama järgmist võimalust.

Kuid Länkarisse pealesaamine oli alles kannatusteraja algus. Konkreetsel autojuhil oli ikka väga raske jalg, mis tähendas, et auto tagaosas olid tihedalt (selle all mõtlen ma väga tihedalt, sest kõigil oli hulk kompse ka) pakitud inimesed rohkem õhus, kui istumas. Üks mees näiteks lendas ikka väga valusalt peaga vastu katuse all olevat metalltoru.

Nelja ja poole tunni pärast olin ma Isiolos. Läbi ja läbi ja läbi tolmune. Ise, mõlemad seljakotid, riided. Jalad ja käed olid viiest kohast verised, sinikaid ei hakanud kokku lugemagi. Aga nii uskumatult mõnus oli jälle tagasi tsivilisatsioonis olla. Külm Tusker, palun!

Advertisements
Categories: Keenia, Reisid | Sildid: | Lisa kommentaar

Marsabit – Gof Redo

Aafrika üks vaieldamatu võlu on see, et tavaliselt on sinul ühed plaanid ja Aafrikal jälle mingid teised plaanid. Nende kahe kokkusulatamisel võivad tekkida päris huvitavad kombinatsioonid, mille kohta ei saa ühestki reisijuhist mitte midagi lugeda, kuid mis kokkuvõttes ongi see omapäi reisimise kõige rasvasem vahukoor. Retk Gof Redo kraatri juurde ja üldse Marsabiti ümbruses on lihtsalt üks paljudes näidetest, kus reisielamused tekivad pealtnäha üsna juhuslikult.

Aga asi kujunes välja nii. Hommikul JeyJey võõrastemajas ärgates hakkasin receptionist uurima, mis võimalused on edasi liikuda Turkana järve äärde Loiyangalanisse. Ei saanud kohe üldse targemaks, küll aga sain mingi tegelase telefoninumbri, kes pidi olema kohalik giid ja teab kõike reisimist puudutavat paremini. No milles küsimus, helistasin siis. Varsti oli tegelane juba JayJays kohal.

Kirjeldasin oma plaani ära ja sain optimistlikult umbmäärase vastuse, et enne õhtut ei lähe siit Loiyangalani poole küll midagi. Aga seni võiks ju ümbruskonnas väikse tuuri teha. Kraatrid ja muu. Kõik see 1500 šillingi (13 eurot) eest. Kuna ühtegi alternatiivset plaani polnud, siis tundus see päris mõistlik investeering. Tagantjärgi targana võiks arvata, et kolmandik sellest oli vist JayJay vahendustasu.

Valida oli, kas matkata jalgsi, jalgrattaga või võtta takso (s.t. suvaline auto). Jalgratas tundus kõige mõistlikum variant ja läksime siis “jalgrattalaenutusse”. Laenutuses oli valida täpselt ühe ratta vahel, mis oli aastast… no täpselt ei tea. Hinna üle tuli muidugi jälle kaubelda.

Marsabiti jalgratas

Ideaalne liikumisvahend väikeseks matkaks.

Tuleb öelda, et see jalgratas oli igati aus liikumisvahend. Ma ütleks, et tegi silmad ette ka Hell´s Gate´is kasutatud tunduvalt uuemale mägirattale. Liikus, üks pidur peaaegu töötas ja muud sellised luksused.

Gof Redo on kunagine vulkaanikraater, mis asub Marsabitist kuskil 5-6 kilomeetrit põhja pool. Sinna vändata pole eriline probleem. Kohati tuleb ratast küll käe kõrval lükata.

Gof Redo kraater on päris mõnusalt roheline koht. Ei mingit hangunud laavat. Ilma igasuguste ootusteta saabudes mõjus see igaljuhul ootamatult võimsalt.

Gof Redo teeb eriliseks veel see, et välja arvatud Marsabiti suunal, on mujal igal pool ümberringi kõrb.

Gof Redo panoraam

Gof Redo juures on päris huvitavad tuuled, mille peale saab üsna kindel olla. Kraatri ääres tuult nii väga ei tunnegi, kuid pintsakut kraatri suunas visates saab näidata, mida tuul seal suudab.

pintsakuheide

Pintsak lendab üllatavalt kõrgele ja üllatavalt kaugele.

pintsakuheide-2

Peale Gof Redot sai suund Marsabiti poole tagasi võetud. Enne Marsabiti jäi “täiesti juhuslikult” tee peale giidi venna päris korraliku suurusega istandus, kus muuhulgas pakuti otse puu otsast võetud papaiat. Kokkuvõtteks päris korralik lõuna.

Ah jah, mis puudutab transporti Loiyangalani poole, siis loomulikult seda polnud. Ühelgi küsitletud veoautojuhil polnud parasjagu plaani sinnapoole sõita. See tähendas ainult ühte – veel üks päev tuli veeta Marsabitis.

Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Keelatud ja rangelt keelatud

Marsabiti majutuskohtades torkasid paratamatult silma teatavad juhendmaterjalid. Täpsemalt info selle kohta, mida kohalikes võõrastemajades teha ei tohiks. Kõigepealt manitseti külalisi JeyJey Guesthouse´i toa seinal niimoodi:

Strictly prohibited

Ühes teises võõrastemajas (kuhu ma ei jäänud seetõttu, et seal puudus elekter) oli keeldude loetelu juba põhjalikum. Tänu huvitavale kirjaviisile sain esialgu aru, et siin on üks asi rangelt keelatud ja teine lihtsalt keelatud.

Strictly prohibited-2

Vaevalt, et Marsabit on Keenias kuidagi eriti probleemne koht. Aga enamus märkimisväärne osa sealsetest elanikest on moslemid ja ilmselt peetakse vajalikuks võimalikke arusaamatusi sel moel ennetada.

Categories: Keenia, Reisid | Sildid: | Lisa kommentaar

Marsabit

Pole veel kuulnud, et Marsabit kellegi Keenia reisiplaanidesse kuuluks. Vaevalt, et keegi sellisest kohast midagi üldse kuulnud on. Eks minuga olnud sama lugu, aga tagantjärele targana saan öelda, et igati vahva koht, kuhu seiklusi armastav reisija kindlasti minna võiks. Või kui sama asja natuke laiemalt võtta, siis kogu Põhja-Keenia on reisisihtkohana täiesti teenimatult radarilt väljas.

Muidugi, et sinna ühiskondliku transpordiga jõuda (või sealt ära saada), on mõnevõrra pusimist, passimist ja möödapääsmatuid ebamugavusi, aga… see kõik tasub täiega ära!

Marsabiti peatänav (õigemini seda läbiv maantee)

Piltidelt võib paista, et Marsabit on järjekordne tolmuhunnik keset mittemidagit. Vastab tõele – asfalteeritud tänavad pole kindlasti Marsabiti tugevaim külg. Aga teisalt – konteksti arvestades pole üldse põhjust nuriseda, sest ühtäkki on keset kõrbe täiesti adekvaatne linnake, kus on võimalik leida nii korralikku majutust, vaatamist-tegemist, head sööki (tänu sellele, et seal on üks Etioopia söögikoht) ja õhtuti teises pooles isegi külma õlut (päeval hoitakse tavaliselt elektrit kokku, kuigi vahest sulle külm Tusker kuskilt ikkagi leitakse).

Marsabiti peatänav

Ega polnudki plaani Marsabitis pikemalt peatuda. Võtsin seda kui järjekordset transiitpunkti, mis Turkana järve äärde sihtides tuleb lihtsalt läbida. Aga sellises kandis iseseisvalt reisides on korrektiivid plaanide ja tegelikkuse vahel paratamatud. Ühest päevast sai sujuvalt kaks ja siis kolm päeva ja oleks võinud saada kes-teab-kui-palju, kui poleks lõpuks ühte natuke meeleheitlikku sammu ette võtnud.

Selline see Marsabiti keskus siis üldjoones on. Kõik kauplevad millegagi või laadivad midagi. Igal juhul näib, et kõigil on mingi asi ajada. Asjaajamine võib ju samahästi ka midagi oodates käia.

Marsabit

Marsabit

Categories: Reisid | Sildid: , | Lisa kommentaar

Tsivilisatsiooni lõpus

Merust on Isiolosse kiviga visata. Matatuga alla tunni ja kohal. Ja siinkohal kõik lihtne ka lõppeb, kui sul on juhtumisi plaan reisida Keenia põhjaossa ja sealt edasi Turkana järve poole. Isiolost põhja suunas liikumiseks tuleb midagi liikuvat ise leida, kuigi, nagu hiljem selgus, on Isiolost Marsabiti transporti siiski võrreldamatult lihtsam leida, kui vastupidises suunas.

Isiolo-Marsabit

Isiolo ja Marsabiti vahel käib kord päevas ka buss, aga mingil arusaamatul põhjusel väljub see kuskil viie-kuue paiku õhtul, et jõuda südaööks Marsabiti. Ei ole väga ahvatlev variant, eriti, kui oled Isiolos juba hommikul. Alternatiive sai otsitud bensiinijaamast. Otsimiseks täitsa õige koht, sest juba paari minuti pärast rääkisin inimestega, kes tegelesidki inimeste vahendamisega Marsabiti poole väljuvate Land-Cruiseritesse. Just niimoodi enamik inimesi nende kahe punkti vahel reisibki, istudes auto kastis kas põrandal, pampude, mõne vana rehvi või millegi muu peal. Enamik teest on katteta, Marsabiti juures lõiguti päris õudsas seisus, mis tähendab kahte asja – esiteks tolmu ja teiseks lõputut rappumist.

Isiolo

Isiolo

Aga varsti leidsingi ennast länkari kastis. Ma polnud seal mitte esimene. Nagu selgus, pidi seesama auto väljuma juba eile, aga lihtsalt ei väljunud. Ilmselt oli põhjus lihtne – 5 inimese pärast ei tasunud seda reisi ette võtta. Välja seda muidugi keegi ei ütle ja selle asemel aetakse mingit jura, et jaa-jaa, kohe-kohe väljume – kuni autojuht oli lihtsalt kadunud. Peale kolme tundi ootamist võtsin seljakoti ja hakkasin alternatiive otsima. Alternatiive ei paistnud kusagilt ja tundus, et käiku läheb ikkagi see bussivariant.

Isiolo elukunstnikud

Minu Isiolo sõbrad – elukunstnikud miraaga.

Olin parasjagu juba piletit ostmas, kui minu kohapealsed “kontaktid” mind märkasid ja kassa juurest välja tõmbasid. Nüüd kohe auto tõepoolest stardib ja juba ootabki mind bensiinijaamas.

Bensiinijaamas oli loomulikult kõike, välja arvatud lubatud Land Cruiser. Jälle tund mõttetut tiksumist. Kohalikele oli pärastlõuna kohustuslik miraa-närimise aeg, kus sisuliselt terve linn ongi üks suur miraa vabaõhuturg. Pakuti mullegi, proovisin, aga no ei leidu mul vajalikku kannatust seda järada, sest mingi efekti saavutamiseks tuleb miraad ikka parajalt suur punt läbi mäluda.

Kellele värsket miraad?

Isiolo miraaturg

Pärastlõunane Isiolo – üks suur miraaturg

Mingit meelelahutust pakkus bensiinijaamas avastatud kahe peaga uss. Polnudki sellist tegelast varem näinud. Pilt muidugi välja ei tulnud.

kahe peaga uss

Lõpuks see auto tõesti saabus ja juba poole tunni pärast hakkas ta ka õiges suunas liikuma. Vaid 6 tundi lubatust hiljem. Selleks ajaks oli kastis juba 12 inimest. Parema puudusel istusin seljakoti peal. Kuna raputas kõvasti, kippus sealt pidevalt lendu tõusma, lisaks polnud ka jalgadele just palju ruumi. Igatahes võtsid kõik seda sõitu kui möödapääsmatut, kuid vajalikku kannatust. Üks täiesti kogemata tehtud pilt iseloomustab kastis valitsenud meeleolu vist kõige paremini.

Länkari kastis Marsabitti

Natuke üllatuslikult lõppes tsivilisatioon sisuliselt kohe Isiolost välja jõudes. Edasi algas lõputu bush ehk põõsastik, sekka üksikud külakesed, neist suurim Archer´s Post. See oli juba selgelt hõimuala, kus näeb tõeliselt huvitavat Aafrikat (rõhuga sõnal “näeb”, sest pildistamisega seal sõpru ei võida). Aga Archer´s Posti kirevast igapäevaelust tulevikus siiski vähe pikemalt.

Isiolost_edasi

Varsti hakkas hämarduma ja viimased paar tundi möödusid Kaisuti poolkõrbe pilkases pimeduses. Kuid enne seda nägi looduse pidevat vaheldumist põõsastiku ja poolkõrbe vahel, taustaks huvitavaid künkaid ja mäeahelikke.

teel Marsabitti

Peale 5 ja poole tunnist loksumist ebamugavates või väga ebamugavates asendites olin pool kümme õhtul lõpuks Marsabitis. Seljakott JeyJey guesthouse´i (korralik koht) ja järgmise sammuna külm õlu. Olin selle auga välja teeninud. Järjekordne päris tavaline päev oli finišis.

Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Ümber Mount Kenya

Sisuliselt ekvaatoril asuv Mount Kenya pole erinevalt Kilimanjarost mingi eriline turismimagnet. Aga mingil seletamatul põhjusel oli hirmus tahtmine Mount Kenya ümber üks väike tiir teha. Põhjusi justkui jagus – esiteks saab sealkandis ilma ajutegevust ja tagumikku kurnamata paari tunniga järgmisesse suuremasse asustatud punkti (Aafrika kontekstis on see väga kiiresti), teiseks tahtsin peale pidevas pilvedemassis olevat Kilimanjarot Aafrika kõrguselt teist mäge näha ja kolmandaks – et eesmärgiks oli Nairobist Põhja-Keeniasse liikuda, siis jäi see kant lihtsalt kõige loogisema marsruudi peale.

I Nairobi – Murang´a

Nairobi-Murang´a

Esimene etapp Nairobist Murang´a linnakesse polnud eriline vaev. Natuke küsimist Nairobi River Roadi hullumajas ja juhatatakse. Matatu väljus mingist bensiinijaamast River Roadilt mõnevõrra eemal, aga tuli kuidagi tuttav ette. Ju siis olin sealt juba kuhugi sõitnud.

Paari tunni pärast olin kohal. Murang´a Courtyard 1000 šillingi (8,5 eurot) eest koos hommikusöögiga oli täitsa adekvaatne öömaja. Matatupeatusest küll 10 minutit astuda, aga sama tänava ääres asus ühtlasi enamik linnakese söögikohtadest.

Murang´a

Murang´a – Uhuru Highway

Ausalt öeldes ei oska nimetada mitte ühtegi põhjust, miks keegi peaks Murang´asse spetsiaalselt minema, kuid mulle seal igal juhul meeldis. Mzunguvaba, rahulik kikuyu-linn, kus kõik on olemas ja kus Courtyardi õues õlleklaasi taga sain Keenia kohvikasvatuse nüanssidest kõvasti targemaks. Nagu selgus, müüvad Keenia kohvi edasi äärmiselt ebaefektiivsed kooperatiivid, mis maksavad kasvatajatele marginaalseid summasid, suutmata ise kohvi ülemaailmselt mõistliku hinnaga turustada. Et kõik paremini elaks, oleks vaja kõigest õppida ise kohvi röstima ja müüma lõpptarbijale Euroopas. Aga nii saavad kellegi huvid kindlasti riivatud, absurdne skeem toimib muudkui edasi ja põhikasum maabub kenasti Euroopas. Sellised planeerimata sissevaated kohaliku ellu ongi ilma eriliste sihtideta reisimise mõnusad maasikad.

Murang´a bussipeatus

Bussijaamas, nagu ikka, näeb elu oma täies värvikirevuses.

II Murang´a – Nyeri – Nanyuki

Murang´a-Nanyuki

Teel Murang´a-st Nanykisse tuleb paratamatult läbida Keenia keskosa üks tähtsamaid transpordisõlmi Nyeri. See on ainus Keenia linn, mis mulle kohe üldse ei meeldi, kuid mida vältida on raske. Õige transpordi leidmine on natuke keeruline, sest matatud väljuvad kolmest eri kohast ja terve linn on täis kohutavalt tüütuid “abilisi”, kes kõik tahavad sind neile sobivasse transpordivahendisse paigutada, kakeldes seejuures teiste omasuguste šaakalitega. Selgitused, et sa ei vaja nende abi, langevad täiesti kurtidele kõrvadele. Raudne reegel on siin see, et mitte mingit piletit ei tasu osta enne, kui pole inspekteerinud matatut, kuhu piletit müüakse. Tühja matatusse pole piletit mõtet osta, selle täitumine võib võtta tunde. Parim variant on leida enam-vähem täis matatu. Tavaliselt see ka õnnestub, sest samasse sihtpunkti opereerivad umbes 3 eri firma mikrobussid.

Murang´ast Nyerisse saab kahte teed pidi – “ülevalt” ja “alt”. Alumine tee on looduse mõttes palju huvitavam ja õnneks sealtkaudu sel korral ka sõideti. Vaadete mõttes väga lahe marsruut, kus aeg möödub märkamatult.

mangod

Ligi 32.000 elanikuga Nanyuki asub otse ekvaatoril. Ekvaatorit tähistav silt jääb linna keskusest vaid 3 kilomeetrit lõuna poole. Kohaliku Nakumatti kaubanduskeskuse juurest on sinna vaid paar kilomeetrit astuda. Ekvaatoril ootab sind samasugune silt, nagu kõikjal mujal Keenias ekvaatori ületamisel. Kui ekvaatori-ületamisi varasemast juba taskus olemas, siis see tõesti ei tasu eraldi minemist.

Muidu on Nanyki jälle selline linn, kus midagi erilist justkui polegi, aga kus on lihtsalt mõnus olla. Pealekauba saab seal mõistliku raha eest hästi (ja päris huvitavalt) süüa.

III Nanyuki – Meru

Nanyki-Meru

Mount Kenya oli pidevalt silmapiiril juba Nyerist Nanykisse sõites, kuid kõige lähemal on mäe jalam Nanykist Timau kaudu Merusse sõites. Kõige paremad vaated avanevad hommikul peale päikesetõusu, hiljem on mägi pilvedega kaetud.

Mount Kenya jalam

Mount Kenya jalam – siit hakkab mägi kõrgust koguma

Mount Kenya tipp teele ei paista – see jääb pilvedes sisse. Aga matatu aknast saab pildi ette küll, mida Aafrika kõrguselt teine mägi endast kujutab. Päev läheb ära, et selle ümber autoga ring peale teha.

Mount Kenya

Mount Kenya

IV Meru

1600 meetri kõrgusel ekvaatorist napilt põhja pool asuv Keenia miraa pealinn Meru tundus suhteliselt suur koht olema (ongi, see on Keenia suuruselt 6 linn). Linna kõige suurem vaatamisväärsus miraa-turu kõrval tundus olema Uhuru ehk Iseseisvuse monument. Pean tunnistama, et teatava nurga alt vaadates on see kõige kentsakam asi, mida riigi sõltumatuse tähistamiseks olen kuskil iganes näinud. Mida rohkem seda monumenti vaadata, seda rohkem tundub, et tegemist on mingi sanitaartehnika poe reklaamtulbaga. No võtke või jätke, aga tegemist on pesuhetsa WC-pumbaga, mille kõrval on mingi voolikutaoline asi, mis võiks olla näiteks tolmuimeja toru.

Meru – midagi WC pumba taolist iseseisvuse sümbolina

 

Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , , , , , | Lisa kommentaar

Arushast ringiga tagasi Keeniasse

Kilimanjaro jalamil asuv Moshi on Arushast paar tundi matatusõitu. Väga meeldiv linnake Arushaga võrreldes. Igasugu müügitegevust oluliselt vähem kui Arushas ja ühtlasi pole see ka eriti agressiivne. Kokkuvõttes Moshi atmosfäär mulle selgelt sobis.

Moshi peatänav vaatega Kilimanjarole

Moshi peatänav, tagaplaanil pilvede taga Kilimanjaro

Kuna Moshi asub Kohe Kilimanjaro külje all, siis üks mõte oli, et vaataks siis selle Aafrika kõrgema mäe vähemalt jalamilt ära. Paraku on Aafrikas kõikide mägedega see värk, et enamuse ajast on nad tiheda pilvkatte sees varjatud. Kõige selgem on tavaliselt hommikul peale päikesetõusu, kuid ka hommik ja hommik võivad olla väga erinevad. Igatahes jäi Kilimanjaro oma võimsuses nägemata.

Läbi Tsavo

Taveta-Voi maantee läbi Tsavo rahvuspargi

Moshist Keenia piirini on vähem kui tunnike matatusõitu. Tansaania-Keenia piiripunkt Holili-Taveta on umbes 3 km eikellegimaad, mistõttu ainus mõistlik variant selle läbimiseks on võtta motikas. See ei tohiks olla keeruline, sest on äärmiselt ebatõenäoline, et motikajuhid matatust väljudes sind paari sekundi jookul üles ei leia. Huvitava nüansina tuleb Tansaaniast väljudes läbida pagasikontroll. See võib olla formaalne (mis sul seal seljakotis on?), aga ka täiesti reaalselt teostatav.

Läbi Tsavo

Keenia piirilinnast Tavetast läheb matatu Nairobi-Mombasa maantee äärsesse Voi linna. Suurem osa teest on katteta ja sõltuvalt ilmast üsna erinevalt sõidetav. Muuhulgas tuleb läbi sõita vähemalt ühest jõest. Kuigi otseselt auke matatu põrandas ei täheldanud, said jalad siiski korralikult märjaks.

Läbi Tsavo

Kui juhtub vihma sadama, siis hakkab tee muutuma sõidujälgedes voolavateks jõgedeks. Mudaga on kõikvõimalikud õnnetused kerged tulema. Veoauto kuskil kraavis on Keenias igal juhul üpris tavaline pilt. Ei tea, mis asjaoludel nad sinna nii tihti ja päris arusaamatutes kohtades satuvad, aga muudkui juhtub ja juhtub.

kaelkirjak

Kuna tee kulges pikalt läbi Tsavo rahvuspargi, siis nägi ka loomi. Paavianid, sebrad, elevandid, kaelkirjak. Isegi lõvi sai näha. Aga kokkuvõttes on Tsavo maastiku mõttes konkurentsitult kõige igavam rahvuspark, mida tean. Enamjaolt üsna tasane põõsastik. Igav, igav, igav.

Lõvi Tsavos

Läbi Tsavo, enamasti teega paralleelselt kulgeb ka raudtee, mis pole enam ammu kasutusel. Aga omamoodi huvitav oli vaadata raudtee ääres puhkavat lõvi. Raudtee ja lõvi on üldiselt ju sellised asjad, mida tavapäraselt ühte lausesse kokku ei pane.

Voi

Voi on tüüpiline ühe tänava linn. Kõrvaltänavaid leiab muidugi ka, aga põhiline elu käib siiski peatänava ääres. Väga korralik hotell on Maghanyi Guest House, kus ühene tuba on 1000 šillingit, koos hommikusöögiga 1200 (10 eurot). Hommikusöök on seejuures keskmisest parem.
Hilisem täpsustus: ühe voodiga tuba kahele ilma hommikusöögita maksab seal ikka seesama 1000 šillingit (seejuures kahe voodiga tuleks masta 2800 šillingit). Keenia kontekstis oleks sellise raha eest saadava kvaliteedi üle patt nuriseda (nojah, vähe kitsas ju oli).

Teel Nairobisse

Voist Nairobisse saab bussiga, aga saab ka autoga. Lihtsalt bussijaamas leitakse sind ülesse. Hind on sama, aga kahtlemata saab autoga kiiremini. Nairobi lähedal tekkis mingil hetkel teele ummik. Põhjus selgus varsti.

Bussiõnnetus

Järjekordne liiklusõnnetus, seekord bussiga. Bussi parem külg oli päris korralikult segi. Selliste liiklusõnnetuste vältimiseks keelustas Keenia valitsus ööbussid. Muidugi, see on tunduvalt lihtsam, kui näiteks liikluspolitsei töölerakendamine. Seadused on kõik olemas, aga lihtalt mitte keegi ei kontrolli nende täitmist. Roolimine joobes või miraa mõju all on üsna levinud. Aga formaalselt on jõupingutusi tehtud. Mis sest, et jõulude ajal jäid paljud inimesed Nairobisse lõksu.

Categories: Keenia, Reisid, Tansaania | Sildid: , , , , , , | 6 kommentaari

Maasaid

Keenia lõuna- ja Tansaania põhjosa on maasaide eluala. Tarangire rahvusparki külastades sai lühikes peatuse ajal neist paar pilti tehtud.

Maasaid

Maasaid

Maasaid

Maasaid

Maasaid

Categories: Reisid, Tansaania | Sildid: | Lisa kommentaar

Ngorongoro rahvuspark

Päev algas päris pahaendeliselt. Hommikul sealt taevast midagi alla tuli. Vihm see otseselt ei olnud. Sihuke ei liha ega kala. Igatahes Ngorongoro poole sõites tervitas juba natuke kõrgemale jõudes paks udu. Tegelikult olime madalate pilvede sees. Täpselt ei kontrollinud, aga kõrgus oli kuskil seal 2 km kandis. Nähtavus varieerus päris kõvasti, kuid tihti oli see parimal juhul 10 meetrit. Võttis aega, mis võttis, aga lõpuks sinna Ngorongo kraatri servale kohale jõudsime. Mis tore vaade!

Ngorongoro hommikune panoraam

Hommikune vaade Ngorongoro kraatrile oli selline

Enne, kui kraatri põhja (kõrguste vahe 600 meetrit võrreldes kraatri servaga) hakkasime laskuma, oli pilt siis selline, nagu ülal näha. Panin ennast valmis kõige halvemaks. Et kui mõni poolearuga elukas just auto ette ei koperda, siis on puhas nulliring.

Laskudes vaated tasapisi paranesid. Mingil hetkel hakkas juba natuke aru saama, millega tegu. Ikka veel udune, kuid võrreldes eelnevaga võrreldamatult parem.

Ngorongoro hommikune panoraam-2

Ngorongoro kraatri põhjas näis võrreldes eelnevaga kõik juba väga super.

Ngorongoro hommikul

Gnuud Ngorongoros

Ngorongoro hommikune panoraam-3

Pühvlid Ngorongoro kraatris

Flamingod - Lake Magadi

Flamingod Ngorongoro kraatri põhjas olevas Magadi järves

Lõvid Ngorongoros

Ninasarvik Ngorongoros

Lõvi Ngorongoros

Lõvidele on safaril alati tore peale sattuda. Kuid mitte Ngorongoros. No mis safarinauding see on, kui lõvi paistab kilomeetri kaugusele? Samal põhjusel ei kippunud gnuusid, pühvleid, antiloope, tüügassigu, jaanalinde jne eriti pildistamagi. Midagi nagu loomaaia sarnast, ainult võret pole ees.

kroonkured

Päeva keskel läks ilm päris ilusaks – et siis varsti jälle sadama hakata.

Siit see sadu tuleb! Õnneks on Ngorongoro sajud sellised lokaalsed. Sõidad natuke eemale ja oled jälle sinise taeva all. Kuid ilm vaheldub tõeliselt kiiresti. Kindlasti sõltub ka aastaajast. Parasjagu oli Ida-Aafrikas lühike vihmaperiood, mis saabus sel aastal hilinemisega.

Tagasiteel õnnestus Ngorongoro kraater lõpuks ka pildile saada. Võimas värk, midagi pole öelda! Aga enne veel üks väga poolik pilt maasai karjusest. Maasaidel on Ngorongoros karjatamisõigus. Kraatri põhjas on neid suhteliselt vähe, enamasti on nad seal üleval serva peal. Aga kohustuslik oda on igal vähegi mehemõõtu tegelasel kindlasti olemas. Täitsa huvitav, kui tihti seda reaalselt vaja läheb? Sest mingit eraldust lõvide ja lehmade-kitsede vahel ju pole.

Maasaid Ngorongoro serval

Ngorongoro kraater

Categories: Reisid, Tansaania | Sildid: , | Lisa kommentaar

Tarangire rahvuspark Tansaanias

Et Arushasse jõudmine plaanitust hilisemaks venis, broneerisin järgmise päeva sellele, et leida mingist büroost mõistliku hinnaga safari Ngorongorosse. Ngorongoro kaldeera ehk loomi täis sissevarisenud vulkaan on omasuguste seas vist üldse maailma suurim katkematu kaldeera.

Miks ainult Ngorongoro? Esiteks sellepärast, et see on lihtsalt nii kuulus – üks Aafrika enimkülastatud rahvusparke. Teiseks – lihtsalt ei tahtnudki midagi rohkem. Neid loomi ju Aafrikas juba nähtud ka. Lõppes aga kõik sellega, et võtsin esimesed kaks päeva kolmepäevasest safarist (Tarangire NP – Ngorongoro NP – Lake Manyara).

Kaelkirjak Tarangire NP-s

Tagantjärele tarkus – päris õieti sai tehtud! Tarangire ületas kõiki minu ootusi (ega neid ausalt öeldes palju polnudki). Safari (suahiili keeles rännak) Aafrikas on alati kahe asja kombinatsioon – loomad pluss maastik. Enamasti keskendutakse loomadele ja maastiku iseärasustele erilist tähelepanu ei pöörata. Kuid maastikku ei tasu alahinnata – see kas annab või võtab. Tüüpnäide sellest teisest juhtumist on Tsavo rahvuspark Keenias, mis on maastiku poolest lihtsalt võimatult igav (jah, loomi seal näeb, aga ikkagi on kõik nii üheülbaline põõsastik). Tarangires nägi loomi keskmisest vähem, aga väga vaheldusrikas maastik baobabidega kompenseeris selle vähemalt minu jaoks täiega.

Tarangire jõgi

Tarangire panoraam

Tarangire panoraam

Tarangire kohta võibki öelda, et kui arvesse võtta ainult maastikku, siis on see üks parimaid rahvusparke Aafriks, kus mul on õnnestunud viibida (pean silmas neid rahvusparke, kus sõidetakse autoga, paadi-laevaga sõidetavad retked, nagu Chobe Botswanas, on vähe teises kategoorias). Ja minu meelest on Tarangire kaugelt parem ka palju kuulsamast Ngorongorost. Ngorongoro on natuke liiga ettearvatav. Tänu lagedale maastikule on loomad Ngorongoros väga nähtaval ja kokkuvõttes on see ausalt öeldes igav.

Igal juhul polnud ma Tarangire rahvuspargist varem mitte midagi kuulnud, kuigi arvasin, et Ida-Aafrikast ühte-teist tean.

Hindadest. Siin sõltub omajagu kauplemisoskusest, kelle käest osta, kui suure seltskonnaga minna ja kui palju inimesi on seda safarit eelnevalt broneerinud (safariauto on 7-, vahest ka 8-kohaline). Arvestades ka pargitasusid, toitlustust ja päris kvaliteetset ööbimist, ei tundunud lõpptulemusena 270 dollarit kahe päeva eest kindlasti mitte röövimisena. Safari sai võetud Amazingust, mille juht pakkus esiteks kõige paremat hinda, teiseks käitus kõige profimalt, kolmandaks ei survestanud liialt.

Tarangire rahvuspark on oma nime saanud seda läbivalt Tarangire jõelt. Kuid Tarangire jõgi pole lihtsalt niisama üks vulisev vesi läbi savanni (mida need jõed Aafrikas tavaliselt on), vaid midagi rohkemat. Esiteks on siin päris huvitavaid vaateid, teiseks on siin päris vaheldusrikas silmapiir. Alati on kauguses mingi mägi, mitte lihtsalt põõsastik (bush). Ja kolmas argument – siin on baobabid. Polnudki neid varem Ida-Aafriks näinud.

Baobabid Tarangires

Baobabid Tarangires

Baobab Tarangire

Baobab Tarangire

Mis puudutab loomi, siis Aafrika kontekstis ei midagi erilist – elevandid, sebrad, paavianid, kaelkirjakud, jaanalinnud. Aga nagu juba öeldud, vaheldusrikas maastik ja vaated kompenseeris kõik muu. Kokkuvõte: kui Tarangire on sinu esimene rahvuspark, võid pettuda; kui varasemad safarikogemused olemas, siis loodetavasti naudid seda.

Tarangire elevandid

Tarangire sebra

Jaanalinnud Tarangires

Jaanalinde pole Aafrikas keeruline näha. Küll aga nägin esimest korda jaanalinde koos järeltulijatega. Üllatav, et poegasid kohe nii palju on. Millegipärast oli ettekujutus, et neid on üks-kaks.

Kaelkirjak Tarangire

Paavianid Tarangires

Paavianid-Tarangire

Categories: Reisid, Tansaania | Sildid: , | Lisa kommentaar

Aafrika safaripealinn Arusha

Selle postituse pealkiri võiks sama hästi olla “Kuradi rikkurist kommunist”. Sellest allpool.

Kui maailmas mingit kohta saab üldse safaripealinnaks nimetada, siis on see Arusha Tansaanias. Seal pesitseb rohkem kui 400 reisifirmat, mis kõik korraldavad või vahendavad kõikmõeldavaid safareid pluss tõuse Kilimanjarole.

Arusha kellatorn

Arusha kellatorn

Kui nüüd natuke teise nurga alt vaadata, siis on Arusha kohutavalt tüütu. Nairobi Westgate´i tulistamine on pannud kenakese põntsu ka Tansaania safariäridele, kaugelt vaadates ju see üks Aafrika kõik. Mis tähendab, et iga valge inimene on target.

Ja seda võimalust Arushas juba kasutamata ei jäeta. Väga sujuvalt ujuvad sinuga juttu vestma igasugu tegelased. Kes juhtumisi on kõik reisibüroo omanikud või vähemalt kaastöölised. Taktika on neil suhteliselt sarnane – “How was your day?“, “How did you enjoyed Kilimanjaro?“, “How is Tanzania, great?” või “I am coming from my church and ….” jne. Ühesõnaga saada kuidagi jutupeale ja siis on ainult aja küsimus, kui midagi müüa pakutakse.

Aafrikas kehtib reegel, et kui keegi sinuga juttu alustab, siis on kaks võimalust: see keegi soovib sponsorlust (lihtsamalt öeldes, raha) või midagi müüa. Arusha on põhiliselt see teine variant. Pea reeglina safarid. Iseenesest pole variant, et nad sind üles nopivad, sugugi halb. Aga esimese pakkumisega ei pea kohe kaasa jooksma. Alati tasub natuke ringi vaadata. Jaluta Arushas ja garanteeritud – nad leiavad su. Ka soliidsed firmad. Põhiküsimus võiks olla, kas vahendad või korraldad ise? See esimene variant kipub vähe kallim olema.

See on Arusha peatänav. Peale vihma oli see kohati 20-30 cm vee all. Osad kõrvaltänavad aga olid läbimatud.

Aga kui safari on ostetud, siis võib järjekordse ligiujuja käest küsida, et tema müügiks pakub. Seda küsimust nad üldiselt ei oota. Tavaliselt hakkab siis kokutamine, et ei, ta lihtsalt niisama tundis huvi. Kui edasi küsida, et me ju mõlemad teame, et varsti jõuab jutt safaritele, siis pakkumised ka tulevad. Või tegelikult, tavapärane taktika on saada sind nende kontorisse. Nad ju teavad, et seal on palju keerulisem “ei” öelda.

Aga jah, see rikkurist kommunisti juhtum. Mingil hetkel Arusha kesklinnas jalutades lihtsalt enam ei jaksanud järjekordsele kes-teab-mida-pakkujale midagi vastata ja kõndisin lihtsalt edasi. Tüüp kõndis mingi aja kaasa ja näinud müügitegevuse täielikku lootusetust, käratas mulle südametäiega: “Faking rich communist“.

Vau, see oli mulle Aafrikas värskendavalt uudne sõnum! Raske on mitte nautida, kui saad enda kohta sellise huvitava kirjelduse. Ei oskagi arvata, kas kodanik süüdistaja vaatenurgast oli hullemana mõeldud rich või hoopis communist. Aga mõistan täiesti, loomulikult ajab harja punaseks, kui sinu täiesti mõttetu träni vastu mitte mingit huvi ei tunta. Igal juhul jälle üks huvitav elamus juures.

Categories: Reisid, Tansaania | Sildid: , | Lisa kommentaar

Keenia ja Tansaania erinevusest

Kõik Ida-Aafrika riigipiirid on kujunenud ajalooliste juhuste tõttu, olles paika pandud Berliini konverentsil ja Euroopa koloniaalriikide omavaheliste tehingute kaudu. Näiteks terve Lääne-Keenia oleks vabalt võinud olla osa tänapäeva Ugandast, kui seda piirkonda poleks Uganda protektoraadist Briti Ida-Aafrika protektoraadile üle antud (põhjuseks raudtee valmimine). Tänaseks päevaks on iga Ida-Aafrika riik natuke erineva iseloomuga. Näiteks torkasid Tansaanias silma mitmed asjad, mis on seal natuke teistmoodi kui Keenias.

Tansaania pole iseseisvalt reisitav

See on huvitav nüansierinevus kahe riigi vahel. Keenias on sellised tunni kuni kolme pikkused sõidud linnast linna üsna kergesti teostatavad. Tavaliselt on igas linnas või selle lähedal ka midagi vaadata. Tansaanias selline reisimine lihtsalt ei toimi. Asustus on palju hõredam, linnadevahelised vahemaad meeletud ja peale seda, kui oled terve päeva bussis veetnud, jõudes tülpinult kuhugi asustatud punkti, mis ongi lihtsalt järjekordne Aafrika linn, ei midagi muud. Sisuliselt mahub kogu Tansaania valemisse Kilimanjaro (ja Meru) + põhja-, ida ja lõuna rahvuspargid + Zansibar. Teisisõnu, kui välja arvata Zansibar, siis tuleb paratamatult kasutada organiseeritud reisimist.

Inglise keele erinev oskus

Jättes külanaised kõrvale, olen Keenias kohanud täpselt ühte inimest, kellega ingliskeelsest vestlusest asja ei saanud. See oli üks Kibera ananassimüüja. Aga ananassi ostmiseks vajalikku suahiili keelega saan hakkama, nii et polnud probleemi.

Tansaanias juhtus pidevalt, et sind lihtsalt ei mõistetud. Juut käib linnadest, mitte küladest. Ja ka välimuse järgi sellised muidu haritud tegelased noogutasid tihti lihtsalt pead. Keeleoskuse erinevused kahe riigi vahel tulenevad asjaolust, et Keenias õpitakse koolis inglise keeles, Tansaanias aga suahiili keeles.

Majutus
(seljakotireisijatele) on Keenias üldjuhul odavam, Tansaanias saab jälle odavamalt söönuks. Enamasti on söök Tansaanias ka parem. Transport on üsna ühes hinnas.

Tansaania (ingliskeelsed) ajalehed on võrratult igavamad võrreldes Keenia lehtedega.

Hõimusuhted

Keenias on 42 hõimu, Tansaanias kuskil 120. Kuid kui Keenias identifitseeritakse end eelkõige läbi kuulumise ühte või teise hõimu, siis Tansaanias loetakse end kõigepealt tansaanlaseks ja alles siis mõne hõimu liikmeks. Kahe riigi erinevus tuleneb sellest, et pärast iseseisvumist valiti Tansaanias teadlik poliitika hõimukuuluvuse tähtsuse vähendamiseks ja kodanikuks olemise rõhutamises. Keenias midagi taolist ei tehtud. Vahe hoiakutes on täna ilmne.

Pinged riikide vahel

Kuigi ametlik retoorika räägib kahe riigi suurest sõprusest, siis tegelikult on kahe riigi vahel parajad pinged. Ida-Aafrika juhtvedur on selgelt Keenia, kuid naaberriigid Tansaania ja Uganda ei jäta kasutamata ühtegi võimalust, et Keeniat kuidagi kuskil torpedeerida. Võib öelda, et Tansaania on Keenia suhtes tihti suisa pahatahtlik. See torkas mulle silma naiteks ühest Tansaania ajaleheartiklist.

Jutt käis Nairobi slummidest, eriti Kiberast. Tekst ise oli kunagise Rahva Hääle parimate traditsioonide kohaselt üles ehitatud. Olukorra kirjeldamiseks oli valitud sobivad faktid ja pooltõed. Suurem osa juttu oli lihtsalt kallutatud või lausvale. Ei, Nairobi slummid siiski ei ole täis isoleerimata elektrijuhtmeid, nagu väitis Tansaania The Guardian. Jah, elektrit jagatakse (s.t. keegi müüb kellelegi edasi), aga elektrijuhtmed on enamasti hoopis maa sisse kaevatud.

Jutt sellest, et kõik slummielanikud viskavad prügi, kuhu juhtub (sest muud võimalust polevat), on samuti lihtlabane vale. Nagu ka see, et inimesed ei julge liikuda, kuna mingid gängid terroriseerivad neid. Loomulikult on Kiberas kuritegevust, aga kirjeldus sellest, kuidas üks ema ei saa gängide tõttu lapsega vaktsineerima minna, on ilmselgelt üle võlli. Ja see, et Kiberas pole inimestele mingeid teenuseid, on järgmine umbluu. Nimekirja võiks jätkata.

Selline artikkel ei saa olla täielik ajakirjanduslik ebaprofessionaalsus, sest kõiki neid fakte on kerge kontrollida. Ei, see ilmselt oligi mõeldud sellisena. Eesmärk tundub selge – jälle üks väike võimalus diskrediteerida naaberriiki.

Turvalisus

Tansaanias tundus harjumatu, et supermarketisse sisenedes sind ei kontrollitagi metalliotsijaga. Nairobis oleks selline asi võimatu (mujal Keenias on kuidas kusagil, aga üldjuhul ootab sind siiski turvakontroll).

Keenias juhtub pea iga päev mõni väiksem või suurem turvajuhtum. Küll plahvatab siin, küll tulistatakse seal, kolmandas kohas visatakse granaate. Eriti palju on intsidente Nairobis ja Garissas (mitte liiga kaugel Somaalia piirist). Meelerahu huvides ei tasu ajalehti liiga tihti osta. Teadmatus tuleb vahest kasuks. Tansaanias tundusid asjad selles plaanis oluliselt rahulikumad olema.

Categories: Keenia, Reisid, Tansaania | Sildid: , | Lisa kommentaar

Nairobist Arushasse

Teooria oli järgmine: Nairobist (Keenia) Arushasse (Tansaania) on 6 tundi bussisõitu. Bussid väljuvad eri firmadel kas kell 7 või 8 kusagilt Nairobi kesklinnast. Teoreetiliselt peaks hiljemalt kell kaks kohal olema. Nojah, teooria, teooria. Ei tasu unustada, et olen Aafrikas.

Aga tegelikult oli huvitav juba päev varem. Sõitsin Nairobi CBD-sse (Central Business District ehk Nairobi kesklinn), et piletid ära osta. Piletimüüja osutus suht jutukaks tegelaseks. Rääkisime (siin tuleb täpsustada: Keenias, nagu mujal Aafrikas on niisama rääkimine mzunguga alati mingil omakasupüüdlikul eesmärgil) päris pikad jutud maha. Ja tõesti, ilma igasuguse tagamõtteta. Esimene kord, kui oligi lihtsalt rääkimine.

Vestluse põhiteema oli üsna huvitav. Miks ma Keeniast endale naist ei taha võtta? Seletasin, et justkui üks juba olemas. No, no take another one from Kenya too. Nii pidavat ma hoopis õnnelikum olema. Nojah, tuleb vist hakata kaaluma seda varianti. Aga üldiselt, väike takistus on siin see, et Keenia naised pole enamasti just väga ilusad. Nii et eeldused on natuke nirud. Etteruutava vahemärkusena lisan, et Tansaanias Moshis ja sealt idapoole silm vahest tõesti puhkas.

No hea küll, mingil moel õnnestus järgmine päev pool kaheksa bussi väljumiskohas olla. Enne kaheksat on Junctionis nimelt alati paganama keeruline linna poole saada, sest reeglina on kõik bussid ja matatud juba täis või sõidavad vale marsruuri mööda.

Seekord õnnestus võidukalt hõivata bussi ainus vaba iste. Natuke nahhaalset trügimist ei tee paha ja üldiselt siin selgelt alahinnatakse Nõukogude Liidus üleskasvanud inimeste trügimisoskust. Paraku muudmoodi varahommikul bussi ei pääse.

See kõik ei tähenda samas, et siin ongi probleemid lõppenud (ja ma ei räägi Nairobi ummikutest). Mingil hetkel peatas politsei bussi kinni ja peale lühikest vestlust sisseviskaja-konduktor sellest bussist ellimineeriti. Pole aimugi, mis põhjusel. Natuke nõutust ja buss sõitis edasi. Mis minu jaoks tähendas, et 50 šillingit mulle enam tagasi ei maksta.

Teel Arusha poole

Aga jah. ega sellest reisist pilt rohkem polegi. Esiteks hakkas vihma sadama, teiseks läks buss ühel hetkel lihtsalt katki. Kaks tundi passimist bussis paduvihma käes. Kuid retk läbi maasaide valduste oli kõigele vaatamata päris huvitav.

Categories: Keenia, Reisid, Tansaania | Lisa kommentaar

Thomson Falls

Thomson Falls ehk Thomsoni juga on Nyahururust 10 minutit astuda. Sissepääs maksab 200 šillingit (1,7 eurot). Täitsa õiglane hind, ütleks.

No selge see, et Thomsoni juga ei konkureeri päris samas klassis näiteks Zimbabwe-Sambia piiril asuva Victoria joaga. Aga ega seda ei oodanudki.

Thomson Falls

Thomson Falls-indiaanlased

Siin pildil on igavlevad indiaanlased. Ma ei mõtlegi välja, miks peaksin ma tahtma jääda pildile mingi kentsakas kostüümis tegelasega ja selle eest veel raha välja käima.

Thomson Falls

Edasi voolab jõgi mööda orgu, mille panoraam õnnestus niivõrd-kuivõrd pildile saada.

Thomson Falls

Mulle Thomson Falls kokkuvõttes täitsa meeldis. Midagi liiga erilist justkui polnudki, aga samas leian, et kindlasti tulemist väärt.

Thomson Falls

Pärast vaatasin huvi pärast sisse suveniiriputkadesse. Oh jummel küll, kui tuttavad mulle kõik seal müügis olevad asjad olid. No pole Aafrikas vahet, kas vaatad suveniire Zimbabwes, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Ugandas või Keenias. Üks ja seesama igal pool! Sama kraami näeb ka Nairobi kaubamajades toimuvatel masai-turgudel. Tõe huvides tuleb märkida, et Nairobis leiab siiski poode, kus müüakse päris huvitavaid asju. Osta ei oska midagi, aga vähemalt on huvitav.

Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , , , | Lisa kommentaar

Siin- ja sealpool ekvaatorit

Järgmine reisisiht oli Nyahururu, täpsemalt seal asuv Thomsoni juga (Thomson Falls). Kõigepealt Kabarnetist matatuga Nakurusse, sealt järgmisega Nyahururusse. Sõidule andis natuke lisajumet asjaolu, et Kabarnet asub põhjapoolkeral, Nakuru lõunapoolkeral ja Nyahururu jälle põhjapoolkeral. Tegelikult on see muidugi rohkem selline hea teada asi, sest sisuliselt on mõlemad linnad ekvaatoril. Nakuru on umbes 0,2 kraadi ekvaatorist lõunas ehk natuke üle 20 kilomeetri. Nyahururu aga on 0,03 kraadi ekvaatorist põhja pool, mis teeb 3,3 klomeetrit.

Nakuru

Nakuru on Keenia suuruselt neljas linn. Sagimist seal igatahes jätkus. Kesklinn tuletas kangesti Nairobi River Roadi kanti meelde. Igasuguseid elukunstnikke leidus samuti.

Nakuru kesklinn

Nakuru kesklinn

Pole Keenias veel matatu-parklat näinud, kus ei valitseks “loominguline segadus”.

Nyahururu

Nyahururu on Nakuru kõrval mõnusalt vaikne kant. Külaatmosfäär või nii. Arusaadav, elanike arvu vahe on ligi 10-kordne.

Öömajaks sai võetud Equator Lodge. See on sihuke huvitav asutus, et algul ei saa seal pihta, kus see võõrastemaja siis asub? Astud sinna Lodge´i sisse ja vastu vaatab täiesti tavaline söögikoht (valdavalt liha- ja kanatoidud). Majutusele ei viita ükski silt. Aga küsi ja sulle vastatakse. Nagu selgus, käib reception söögikoha baaris (loomulikult trellitatud, nagu Keenias tavaks) ja toad asuvad hoopis sisehoovis.

Equator Lodge - Nyahururu

Öö eest küsiti 600 šillingit (5,2 eurot). Selle raha eest pole toale küll midagi ette heita. Puhas. Soe vesi ja WC olemas. Elekter sees. Isegi telekas oli lae all. Visuaalse inspektsiooni põhjal oleksin siiski üllatunud, kui see töötaks.

Equator Lodge - tuba

Categories: Keenia, Reisid | Sildid: , , | Lisa kommentaar

Blog at WordPress.com.