Mõned asjad on nii sürrid, et tagantjärele on üsna raske ette kujutada, et nii üldse sündida sai. Antud juhul käib see jutt alloleva pildi kohta. Pildil jäädvustatu on Bulawayo tänavaturg. Aga pildi teeb eriliseks see, et selle tegemise eest Zimbabwe politsei peaaegu arreteeris mind. Ja nagu selgus, tegin märkamatult kõik endast oleva, et see neil võimalikult lihtne oleks. Kui pilti vaadata, siis paremal allnurgas võib näha (klõpsa suurendamiseks) mingit köit. Point selles, et kõnealune köis hoidis üleval telki. Ja kõnealune telk oli jällegi täis Zimbabwe politseid. Ehk siis – ilma seda märkamata olin pildistamiskohaks valinud pool meetrit politseinikest eemal. Geniaalne!
Mind kutsuti üsna resoluutses toonis telki. Politseinik oli üsna poisiohtu, aga ilmselgelt tegutsemistahet täis. Millegipärast tuli vene sõjavägi ja moldaavia leitnandid meelde.
Edasi järgnes küsitlus:
Oled ajakirjanik? – Ei ole, olen seljakotireisija.
Luba pildistada on? – Ei ole.
Miks pildistad? – Lihtsalt tänavaturgu. Mis seal erilist?
Teame küll teid – tahate Zimbabwest halba pilti jätta! – Ei taha, turud on lihtsalt mu lemmikkohad ja ma pildistan neid igas maailma nurgas.
Ei usu, see on Zimbabwe-vastaseks propagandaks! – Vastupidi, ma olen siin selleks, et ka oma sõpru Zimbabwesse kutsuda. Sest see on suurepärane maa (ja mõtlesin seda täiesti tõsiselt).
Umbes samu küsimusi-vastuseid käiasime veel pool tundi. Hakkas vägisi igavaks minema ja õhutasin politseinikku tegudele. Ütlesin, et kuule, mul läheb varsti buss Lõuna-Aafrika poole, otsusta lõpuks ära, mis minuga teha. See oli mul juba selge, et iseseisvalt otsustamine polnud noormehe tugevaim külg. Aga midagi ta siiski välja genereeeris: nüüd läheme jaoskonda ja ilmutame su filmi ära. Ei hakanud igaks juhuks ütlema, et muus maailmas on digiajastu juba mõnda aega käes. Sain lõpuks tulema, aga pildistamisisu enam polnud.
Pildistamise asemel läksin enne ärasõitu Johannesburgi ühe korralikumat sorti hotelli baari ja küsisin, kas õlut saaks. Muidugi sai. Valge inimene saab alati.
Baaris valitsev meeleolu oli midagi taolist nagu võib näha revolutsiooniaegset Kuubat kajastavas filmis Havana koos Robert Redfordi ja Lena Oliniga. Mingi segane ajastu, kus keegi ei tea, mis juhtuma hakkab. Segasele olukorrale vastavalt segaselt ka käitutakse. Kust baarisviibijate raha tuli, pole aimugi, aga seda tundus neil jaguvat.
Õlu maksis 1600 kohalikku dollarit ehk laias laastus 16 krooni 0,6-se pudeli eest. Sain jutu peale tüübiga, kes ostis pudeli õlut devalvatsiooni-eelsete dollaritega. Üks pudeli õlle eest tuli välja käia umbes 5 sentimeetrine rahapakk – millest suurem osa oli saja miljardilistes (100.000.000.000) kupüürides. Kunagi räägin seda lugu oma lastelastele.
Bulawayo on Zimbabwe suuruselt teine linn pealinn Harare järel. Elanikke on seal umbes 700.000. Linna tsentrum on piisavalt kompaktne ja piisavalt igav, et tunni ajaga jõuaks hakata sealt ära tahtma.
Bulawayosse saabumise hetk juhtus olema esmaspäevasel päeval, mil jõustus suuremat osa zimbabwelasi vägagi otselt puudutav majanduslik muudatus. Nimelt tõsteti väga märgatavalt ühe päeva jooksul pangast väljavõetava sularaha kogust. Senise 1.000 ZWD (Zimbabwe dollar) asemel võis alates 29.09.2008 pangast välja võtta suisa 20 korda suurema summa, ehk siis 20.000 ZWD. Musta turu ehk reaalkursi järgi oli tegemist olukorraga, kus 1 USD asemel sai päevas juba 20 dollarit välja võtta. Ametlik USD/ZWD kurss oli parasjagu ligi 10 korda madalam (1 USD = 110 ZWD).
Arusaadavalt tõi selline muudatus kõikide pangakontorite taha väga pikad sabad, midagi taolist, mis meil nõukogude ajal kaasnes ajakirjanduse tellimisega või kui poodi toodi banaane.
Muidu oli Bulawayos kevadiselt ilus – puud õitsesid, aga suuremat rohelust pole kuivaperioodil loomulikult oodata. Linna ilmele annab palju juurde kesklinnas üsna hästi säilinud koloniaalarhitektuuriga majad.
Jutud kägistavast bensiinikriisist ei tundunud väga tõele vastavat. Autosid oli liikvel isegi ootamatult palju, aga mingitest ummikutest polnud loomulikult põhjust rääkida.
Bulawayo kaubandus on täielik sürr, mille kogu olemusest ei saanudki sotti. Mis on kergesti arusaadav, on tänavakaubandus. Erinevate köögiviljade ja muude toiduainete valik on üsna rikkalik, hinnad meie mõistes üsna odavad.
Segasemaks läheb olukord kauplustes. Kauplusi on nimelt igasuguseid. On neid, kus letid ja riiulid on peaaegu tühjad ja mille hinnad on odavad. Siis on järgmine tase, kus hinnad on kallid, aga valik suurem. Ja siis veel kolmas tase, mille analoogideks võiks olla meie kunagised valuutakauplused. Valik Zimbabwe mõistes suur, aga hinnad ikka täiesti müstilised. Näiteks pooleliitrine veepudeli eest küsiti 160.000 ZWD ehk 160 USD. Küsisin, kas see hind on vanas rahas? Ei, ikka uues ehk revalued dollaris. Mis nipiga müüakse väikest veepudelit rohkem kui 1600 krooni eest, jäigi üsna arusaamatuks. Aga ilmselt seal mingi selgitus on.
Odavaim toidupood näeb välja selline. Küsisin luba pilti teha. Kuna kaupluse juhatajat parasjagu polnud, andis parasjagu kassas askeldanud noormees lahkesti loa. Sooritasin sellest poest siiski lausa kaks sisseostu – paki seesamiseemneid ja paki cayennipipart üsna olematu hinna eest.
Pole vist vaja öelda, et olin mikrobussis ainuke valge inimene. Eks see kohalikele natuke harjumatu tundus, aga arvestades zimbabwelaste loomust, ei lasknud keegi ennast vähimalgi määral häirida. Igal juhul tasus bussisõit kuhjaga ära. Elu Zimbabwe maapiirkondades on nägemist väärt.
Maal käib elu üsna traditsioonilisel moel. Ümmargused hütid kobaras, naised purustavad midagi suurtes uhmrites. Keegi ajab karja või astuvad loomad niisama omapead.
Vähestes peatustes võid osta väheseid asju. Peamiselt puuvilju ja magusaid jooke kilekotis.
Mingil hetkel läks mikrobussist maha perekond. Aknast vaadates oli näha, et koos nendega hunnik kotte, millest üks sisaldas ka kanasid. Ja need kanad liigutasid kotis. Järelikult eluvaim sees. Igal juhul hästikasvatatud kanad, sest nelja koosveedetud tunni vältel ei ilmnenud mingitki märki, et kõrvalistme all oleks kotitäis kanu.
Kokkuvõttes võttis 450 kilomeetri läbimine aega ligi 7 tundi. Aga huvitav oli.
Niisiis, oman infot, et buss Victoria Fallsist Bulawayosse väljub kell 4 hommikul.
Teen Victoria Fallsi keskuses kaupa esimese ettejuhtunud taksojuhiga, et see mind varahommikul paar kilomeetrit eemal asuvasse bussijaama toimetaks. Natuke kauplemist ja kaup on koos. 10 dollarit polegi nii vähe, aga olgu, tahan minema.
Taksojuht vastab kõikidele kriteeriumidele Jamaika narkodiilerist, alates rastapatsidest, lõpetades taksoks oleva vana mersu väljanägemisega, mis millegipärast toob meelde kunagise Bondi filmi, kus Bond Jamaikal tegutses. Suuri lootusi, et asi toimiks, ei hakka igaks juhuks seadma. Ometi, kokkulepitud ajal on jamaika hommikuhämaruses kohal.
Maksan ja ronin juba ootavasse bussi. Edasi käivitub selline stsenaarium:
4:00-5:00 Buss on rahvast täis ja pime. Kõik tukuvad. Mina ka.
5:00 Ärkab sealsamas bussis maganud bussijuht ja käivitab mootori.
5:00-6:00 Mootor käib, kõik tukuvad edasi, s.h bussijuht.
6:00 Bussijuht suretab mootori välja ja ütleb, et täna me ei sõida kuhugi.
6:05 Osa seltskonda (mina sealhulgas) kolib kõrval ootavasse mikrobussi.
6:05-7:00 Ootame midagi. Aeg-ajalt tuleb keegi bussi.
7:00 Stardime.
7:05 Oleme sõitnud kaks kilomeetrit ja jääme mingis teeristis seisma. Ootame sõitasoovijaid, et mikrobuss täiks saaks.
7:05-7:20 Buss on rahvast täis ja rohkemgi veel. 22 kohta ja umbes 30 reisijat, osad neist päris kentsakates asendites.
7:20 Hakkame lõpuks liikuma.
Bussipilet Zimbabwe suuruselt teise linna Bulawayosse, mis asub Victoria Fallsist 450 km kaugusel, maksab 10000 Zimbabwe dollarit ehk 10 dollarit.
Otsides võimalusi Victoria Fallsist kuhugi edasi sõita, saab üsna ilmseks tõsiasi, et ilma oma transpordita, üksinda ja põhjatu rahakotita Zimbabwes seigeldes on võimalikud reisivariandid paganama piiratud. Liikuda ju saab, aga ainult suuremate asustatud punktide vahel. Et näha kõike muud, mis jääb linnadest kuhugi kaugemale, peab olema midagi neist kolmest:
– suur rahakott, sest kõik on organiseeritav
– palju aega
– tõsine vedamine (keegi just läheb sind huvitavasse kohta)
Saan tuttavaks prantslannaga, kes uurib elevante ja kes teab kedagi, mis suundub Hwange rahvusparki. Tundub huvitav. Saan telefoninumbri. Helistan. Kahjuks on õige inimene teadmata kohas teadmata ajaks. Võimalik, et nii ongi parem, sest sealsed ööbimisvõimalused on piiratud ja võimalus kohapeal transporti organiseerida teadmata.
Teine huvipakkuv alternatiiv võiks olla Great Zimbabwe. Lugedes Lonely Planetit, jõuab pärale teadmine, et see tähendab muuhulgas ka märgatavaid kulusid majutusele ja seejuures täiesti olematu taseme eest. Transport muidugi veel lisaks. Lugedes kokku olemasolevad sularahavarud, saab selgeks, et silmapiiril on reaalne oht jääda cash-only riiki ilma rahata. Seega plaan selge – Bulawayosse ja sealt tagasi Lõuna-Aafrikasse. Esialgne plaan Zimbabwes kaks nädalat veeta lendab prügikasti.
Victoria Fallsi rongijaamas katse Bulawayosse rongipiletit saada läheb luhta. Samaks õhtuks on esimene klass välja müüdud. Alternatiivina tutvustatakse bussi, mis väljub varahommikul kell 4. Ülimalt ahvatlev!
Victoria Fallsi käsitööturg on päris huvitav kogemus. Selle kohta võis internetist eelnevalt lugeda, et seal toimuv on on vaimses plaanis paras katsumus. Umbes nii see ongi, aga kasvõi Süüria souqidelt saadud kogemus aitab ka sealset olukorda nautida. Peamine on võtta aega, natuke suhelda (ka siis, kui otseselt ei tahaks) ja mitte esimese pakkumisega kaasa tormata.
Turistide nappusest tingituna on turul iga ostja kohta kümneid müüjaid. Turg on paljudele kohalikele üks väheseid võimalusi perele toiduraha hankida ja hoolimata turismi kokkutõmbumisest on kauplejad kohusetundlikult kohal.
Loomulikult tehakse kõik, et valget inimest just enda poodi või müügikohta meelitada. Aga selles pole midagi hirmsat, kui võtta seda mõnusa suhtlemisvõimalusena. Kõigiga ei jõua, aga pole ka vaja. Alati saab öelda “ei”.
Olles esimesele paarikümnele pakkumisele viisakalt ei öelnud, saab turul tegelikult üsna rahus ringi vaadata. Saab suhelda, kaubelda ja üksteisele naeratada.
Osta pole tegelikult suurt midagi. Tavapärane staff, mis oma originaalsuses ei erine väga sellest, mida mujal maailmas näeb. Selles mõttes on see turg paras pettumus. Kõige raskem ongi see, et leida midagi, mida mujalt naljalt ei saaks ja mis oleks ka seljakotis transporditav. Leian ühe puust vaagna, mille eest küsitakse 27 dollarit. Peale pooleminutilist kauplemist saab vahetus teoks 3 dollari eest. Seegi on ülemakstud, aga müüja on sümpaatne ja talle kulub see lisadollar selgelt rohkem ära kui minule.
Lonely Planet Southern Africa (2007 ed.) väidab, et Zimbabwest minnest saab Sambia päevaviisa 10 dollari eest. Pole ju liiga palju, et vaadata Victoria juga Sambia poole pealt.
Sambiasse minekuks tuleb kõigepealt Zimbabwe piirilt lasta passi lüüa riigist väljumise tempel. 2008 lõpus on olukord selline, et Zimbabwe ühekordse viisa (single entry) omanikud võivad üheks päevaks kõikidesse naaberriikidesse lahkuda ilma lisatasu maksmata.
Kellel on soov ette võtta benji-hüpe maailma kõrguselt kolmandas (111 m) hüppekohas, saab Zimbabwe-Sambia piiril asuvale sillale vähemasti Zimbabwest ilma passi tembeldamata.
Sambia piiriputkas on immigratsiooni-augu juures saba. Nii 20 inimest. Tundub, et kõik on pärit Zimbabwe poolelt. Arvestades kaubanappust Zimbabwes on zimbabwelaste jaoks tegemist tähtsa kaubateega. Zimbabwesse tuuakse kõikvõimalikku, aga eelkõige siiski söödavat kraami. Välja läheb käsitöö, mööbel ja muu taoline.
Jõuan vaevu sappa võtta, kui juba viitab kohalik, et saba ei kehti valgetele inimestele ja suunab mind ilma pikemata järjekorra ette. Ootamatusest hämmastununa lasengi sellel sündida. Meenub, et ka silla peal ütles tolliametnik, et valge inimese kotti ei ole kombeks vaadata.
Mis puudutab Sambia viisat, siis 2008 tühistas Sambia päevaviisa ja Eesti kodanik (nagu enamik teisi) peab maksma viisa eest 50 USD. Arusaadav, aga visuaalnüansside lihvimiseks nagu paljuvõitu. Tänan info eest ja suundun tagasi.
Silla peal on kõik juba tuttavad. Küsitakse, mis juhtus? Kohe pakutakse lahkelt võimalust 20 USD eest läbi aiaaugu Sambiasse minna. Skeem pidavat olema lollikindel. Kell kaks vahetuvad valvurid ja muud nüansid. Ei, aitäh. Nähtud juba piisavalt ja kes teab, palju “odav” asi pärast maksma võib minna. Aga pole kahtlust, et kasvõi Sambesi jõe silla pealt nähtav tasus tulemist täiega.
Tee Chobe rahvuspargi (Botswana) ja Victoria Fallsi (Zimbabwe) vahel Zimbabwes on tegelikult samuti suht metsik kant ehk kes-seda-mäletab-mis-nimega kaitseala. Mis tähendab, et kõikvõimalikke metsloomi ei näe seal üks kord aastas (nagu Eestis põtra), vaid iga päev ja päris lähedalt, sest hoolimata mingist asfaltteest on see NENDE territoorium.
Selge see, et kohalikud on looduse ja loomadega harjunud ega tee sellest zimbabweliku optimismiga mingit numbrit. See, et õhtuhämaruses on liikvel rohkelt loomi, ei muuda karvavõrdki autojuhtide sõidustiili või sõidukiirust. Sõna “liikvel” tähendab Zimbabwe mõistes justnimelt seda, et kari elevante sööb teest mõne meetri kaugusel ja võib iga hetk teele auto ette ilmuda. Lisaks muidugi kõik muud loomad.
Eks see tõesti tundu nagu filmis. Aga ühel hetkel võtab juht ikkagi kiiruse maha. Põhjus: pool teed on suletud mikrobussi ja kaelkirjaku vahelise kokkupõrke tagajärgedega.
Võib öelda, et kaelkirjaku ja mikrobussi kokkupõrkes on kaotajaks mõlemad pooled. Kaelkirjak lõpetab oma maise teekonna ja mikrobussi esimene aken on kuskil teise rea kandis (mis on nii meetrivõrra tagapool). Hetkel, kui meie mikrobuss sinna jõuab, on juba kohal politsei ja kaelkirjakut juba nülitakse ja tükeldatakse. Kaelkirjakul pidavat päris maitsev liha olema, eriti kuivatatult. Tahan sellest kõigest pilti teha, aga autojuht keelab – politsei pildistamine on Zimbabwes keelatud.
Kõik eelnev ei anna autojuhile mingit põhjust kiirust vähendada. Minu jaoks olukord siiski mõnevõrra muutub. Olen nimelt esiistmele sattunud ja Zimbabwes suurel kiirusel kõikvõimalike loomade vahel kihutades hakkab nähtu põhjal hirm naha vahele pugema. Piisaks sellest, et mõni elukas soovib teed ületada ja meie mikrobuss oleks arvatavasti sama deformeerunud kujuga. Ei, ei tundu hästi. Ja liiga, liiga reaalne (ma ju näen neid kahel pool teed!), et teoks saada. Kuna autojuhil on täiesti ükskõik, vahin loomi kahel pool teed aktiivselt ja närviliselt.
Elusana Victoria Fallsi saabudes võtab maad tõeline kergendus. Üks Black Label palun! Black Label on Lõuna-Aafrikas üsna levinud õllesort, mida müüakse kahjuks enamasti väikeses 0,3 l purgis/pudelis ja maksis see minu VF restcampis 2 US dollarit.
Lonely Planeti reisijuht kirjutab, et zimbabwelaste elufilosoofia on umbes selline: kui võimalik, ürita parandada (olukorda, asju, midaiganes), kui mitte, siis lihtsalt kohane uue olukorraga. Umbes nii see toimibki. Peab tunnistama, et aeg-ajalt muudab selline ellusuhtumine suhtlemise zimbabwelastega täielikuks sürriks, aga ainult sinu poolt vaadates. Ja pealegi – valikuvõimalused on neil kahjuks pagana piiratud.
 |
| Albumist Southern Africa 2008 |
Zimbabwelased ilmselt ei kaota kunagi lootust, et nende olukord paraneb. Seetõttu on nad lausa lõpmatud optimistid. See võib avalduda kõige erinevamates situatsioonides kõige erinevamal viisil. Ainult paar näidet:
Näide 1: reisibüroo VicFallsis, kus raha vahetasin.
Ühel tüübil oli seljas Tsvangiraid (valimised võitnud opositsiooniliider, kes peaks olema peaminister, aga kelle vaidlused Robert Mugabega näivad lõputud) toetav T-särk. Küsisin, kas ohtlik pole? Ei olevat. Ja siis läks teema edasi: nüüd algab Tsvangirai ajastu. Mis tähendab seda, et juba aasta pärast on Victoria Fallsis turistide uputus. Ei tahtnud soovunelmat purustada ja lihtsalt vihjasin, et need lollid eurooplased võivad olla hoopis kartlikumad kui arvate.
Näide 2: sõit Botswana piirile – kuskil 70 km. Küsimuse peale, palju sõit aega võtab, vastas juht: fifteen minutes!
Näited 3-6897: Victoria Fallsis kohaliku käsitöö eest küsitavad alghinnad.
Näited 6898-9836: Sa ju pead ostma mu käest! Sest see ju on see suveniir.
Tegelikult on näidete rida muidugi lõputu. Vaesus on Zimbabwes üpris hästi näha kõigile, kes vähegi väljuvad turismitsoonist. Aga see vaesus on samas väga kaugel sellest, mida võib näha kasvõi Indias. Pole ei nälginud lapsi ega kerjuseid. Ka lapsed, kelle vanemad on surnud HIV-sse, leiavad uue kodu mõne sugulase laiendatud perekonna juures.
Selline usk teeb ühele rahvale tõepoolest au. Ja selline meelekindlus nii rasketel aegadel tekitab paratamatult lugupidamist. Ka seetõttu, et Zimbabwe hädade keskel tundsin ma ennast kõigele vaatamata palju turvalisemalt kui Lõuna-Aafrika Vabariigis.
Zimbabwe ja Sambia piiril asuv Victoria juga on Zimbabwe number 1 vaatamisväärsus ning ühtlasi terve Aafrika suurimaid turismimagneteid. Üle 100 meetri kõrge ja 1,7 km pikk Victoria juga on ilma kahtluseta üks maailma võimsamaid jugasid.
 |
| Pildid albumist Southern Africa 2008 |
Victoria joa külastamine maksab 20 dollarit. Vesi tasub linnast kaasa osta, sest kohapealne 3 dollarit poole liitrise pudeli eest tundub selgelt ülepingutatud.
Enamik külastajaid on joa juures koos giidiga mõne turismigrupi koosseisus. Sellel on kaks head momenti: saad giidide juttu soovi korral tasuta kuulata ja peale grupi lahkumist on vaated ainult sinu päralt. Mingit erilist tunglemist pole. Märgatav osa külastajaist on pensionärid, noori näeb suhteliselt vähe.
Ametliku statistika põhjal Zimbabwet külastavate turistide arv aina kasvab. Seda ka aastal 2008 ja seda fakti ekspluateeritakse kohalikus ajakirjanduses mõnuga. Seda, et kasv on toimunud Victoria juga külastavate päevaturistide arvel, samas jälle ei mainita.
Küll on Zimbabwe võimud aru saanud, et hullumeelsed hinnad, mida turistide käest küsitakse, mõjutavad otseselt turistide arvu ja vajavad reguleerimist. Zimbabwe turismimiamet plaanib muuhulgas hakata võitlema ka õlle õiglase hinna eest. Mis, olgem ausad, on päris tore, sest fakt, et Bulawayos võis õlut juua 2 korda odavamalt kui Victoria Fallsis, räägib iseenda eest.
Reisifoorumites on peamiseks Victoria juga puudutavaks küsimuseks, kas eelistada Zimbabwe või Sambia poolt? Argumendid oleks laias laastus sellised:
– Sambia poolel saab joale lähemale, aga enamasti oled joa peal ja vaated on palju piiratumad;
– Zimbabwe poolel oled mõnevõrra kaugemal, aga vaated on paremad ja veemasside langemist näeb paremini;
– Sambias on võimalik minna ujuma päris joa serva juurde;
Kui oleks valida, siis eelistaks Victoria juga vaadata Zimbabwe poolelt.
Need pildid näitavad Victoria juga kuivaperioodil septembris. Kevadel (eriti aprillis) on veemassid oluliselt suuremad, kuid et veepritsmeid on õhus rohkem, võib nähtavus olla piiratud. Sügisel on vett vähem, kuid siis saab joast parema pildi.
Joa Sambia-poolses otsas ohutusele eriti ei rõhuta. Kes aga vähegi sooviks, pääseks täitsa serva peale. Mingeid piirdeid pole.
Suurem osa Victoria Fallsi majutust on suunatud paksu rahakotiga mugavust hindavale turistile, kes tuleb ja kaob. Top end on ka ainuke, mille puhul LP Southern Africas toodud info paika peab. Odavamate majutuskohtade kirjeldused stiilis, et see või teine koht tõmbab ligi ka suurel hulgal omapäi seiklejaid, ajavad kohapeal olles kurvalt muigama. Victoria Fallsis veedetud 4-5 päeva jooksul ei kohanud ma tõepoolest mitte ühtegi seljakotireisijat. Täpselt ei viitsinud uurida, aga tundub, et seljakotireisijad ning lõviosa overlandereid on Victoria Fallsi peaaegu täiesti hüljanud. Arvata on, et see tähendab seda, et mitmed kunagi populaarsed kohad on suletud. Päris kindlasti saab seda öelda VicFallsi söögikohtade kohta.
Suurem osa Victoria Fallsi külastajaid veedab oma 1-2 ööd umbes 150 USD/inimene Ilala Lodge’is, kust väljutakse vaid selleks, et näha Victoria juga. Julgemad teevad asja ka käsitööturule ja ülikompaktse “kesklinna” käsitööpoodidesse. Nagu VicFallsis tavaks, saadab neid kauplejateparv ja nii mõnegi vaese turisti silmist paistis selge hirm toimuva suhtes.
Ilmselt parim seljakotireisijatele ja overlanderitele sobiv majutusasutus on Victoria Falls Restcamp & Lodge. 25 dollari eest (34 USD kahele) saab majutuse sellisesse majakesse. Midagi erilist seal pole, aga maja on üsna puhas ja WC-d + pesemine on kohe lähedal. Isegi sooja vett tuleb, kuigi augustist-oktoobrini sellel olulist tähtsust pole. Siis on päevased õhutemperatuurid 40 kraadi alla.
Arvestades, et Restcampis on ka bassein ja baar, pole see 25 dollarit tegelikult palju. Vastuvõtus on ka internet, aga Vic Fallsi keskuses (II korruse internetikohvikus) saab sama aeglast kiirust tarbida kolm korda odavamalt.
VF Restcamp & Lodge’i baarimenüü (nad nimetavad ennast tegelikult restoraniks) on talutav, kuid mitte enamat. Kogu menüü mahub ühele lehele ja see pole mitte A4. Laias laastus käivad iga toidu juurde chipsid. Ilmselt briti overlanderite haige mõju, aga pääsu sellest pole. Keskmine maitsetu toit maksab 8-10 USD. Õlu (0,3 l – Black Label või Castle) maksab 2 dollarit.
Ühe huvitavama artiklina leiab menüüst krokodilli burgeri. Maitses see päris hästi. Midagi kala ja kana vahepealset. Üks miinus oli sel krokodillil ka. Poole tunni pärast teatas organism, et see tore krokodill väga hästi siiski ei sobi. Ja nii ta välja tuli. Täielikult.
Esimene asi, mis Zimbabwet reisiplaani lülitades silma torkab, on reisimist puudutav informatsiooni totaalne nappus. Lonely Planeti reisifoorum Thorntree, kus tavaliselt tuleb vaeva näha sind huvitava info väljasorteerimisega, on Zimababwe puhul üsna tühi ja aegunud. Trip.ee Zimbabwe teemasid on samuti üksikuid.
Suurem osa allikaid, mis Zimbabwet kajastab, räägib Zimbabwe trööstitust olukorrast. Ühest küljest on see info õige, aga teisalt ei saa selle põhjal kätte seda pilti, mis reisijat Zimbabwes tegelikult ees ootab. Vaatamata kõigele on Zimbabwe natuke kogenumale omapäi rändajale suurepärane sihtpunkt, mida pole vaja iga hinna eest karta.
Reisijuhtidest on Zimbabwe kohta infot Lonely Planeti Southern Africa raamatus (hetkel viimane väljaanne märts 2007) ja mingil määral Rough Guide’i First-Time Africa’s. Reisijuhid tulevad kasuks eelkõige ülevaate saamiseks vaatamisväärsustest. Transporti ja majutust puudutav tuleb suuremas osas kohapeal välja uurida.
Olemasolevad internetiallikad on suunatud organiseeritud tuuritajatele (luksreisijatest overlanderiteni). Ja nagu selgus, on sel ka üsna selge põhjus. Nimelt mujal maailmas harjumuspärane seljakotireisimine Zimbabwes eriti ei toimi. Seda nii transpordi ja majutuse koha pealt. Ühistransport toimib ka majandusraskustes ja võib olla hämmastavalt odav (5 tundi mikrobussis hinnaga 1 USD) suuremate asustatud punktide vahel, kuid rahvusparkidesse minek lööb rahakotti päris suure augu. Kuna turism on totaalses madalseisus, siis pole eriti loota, et mõnele tuurile koguneksd suured seltskonnad. Natuke parem on olukord Victoria Fallsis, aga sealsed seltskonnad on enamasti juba “ära organiseeritud”. Lahti seletatult tähendab see seda, et isegi ühepäevase tuuri eest võidakse küsida üsna absurdsed 250 USD (näide Victoria Fallsist Hwange rahvusparki).
Probleemne on ka majutus. Suurem osa odavama otsa majutusasutusi on isegi Victoria Fallsis oma tegevuse lõpetanud. Allesjäänute jaoks on kunagi põlatud overlanderid muutunud peamiseks rahasooneks. Mujal võidakse isegi ilma mugavusteta majutuse eest küsida 40 USD.
Eelnevale lisaks on Zimbabwe cash-only country. Teisisõnu – sinna minnes peab kogu raha olema sulas kaasas, eelistatult dollaris. Naaberriikide valuuta (eriti rand) võib ka sobida, aga ei tasu loota, et kõik kurssi teavad. Kuskilt loetud info põhjal blokeerivad kõik Lääne pangad igasuguse kaardimakse puhul su kaardi koheselt – kahtlustatakse kaardivargust. Tõsi – ei näinud ühtegi kohta, kus deebet- või krediitkaarte aktsepteeritaks. Võimalik, et paremates hotellides kaardimakse siiski toimib.
Zimbabwe rahaühik on Zimbabwe dollar. Selle kurssi pole internetist võimalik teada saada, sest tavaliselt baseeruvad arvutused ametlikul kursil, mis oli 10 korda viletsam sellest, mis kohalikud kasutasid. Kõige adekvaatsema info sain selliselt aadressilt.
Teoreetiliselt on mitteametlik rahavahetamine keelatud, aga praktikas toimis üsna hästi. Reisibürood on näiteks keskmisest paremad kohad selliste tehingute sooritamiseks. Pakutavas kursis ei saa muidugi kindel olla. Victoria Fallsis muutus kurss iga kohaloldud päevaga paremaks.
Reaalselt pole raha eriti vaja vahetada, kuna kõikjal saab maksta dollaris. Loomulikult pakutakse Victoria Fallsis kõikjal Zimbabwe triljoni-dollarilisi rahaühikuid. Nagu Bulawayos selgus, saab uue Zimbabwe 100-dollarilise (=1 EEK) eest 10 vana 100-dollarilist. Vic Fallsis kurss 10 x kõrgem.
Turvalisus pole Zimbabwes probleemiks – vähemalt valgel ajal. Enamik loetud allikaid väidab, et Zimbabwe on turvalisem kui Lõuna-Aafrika. Isiklik mulje kinnitab sama. Pimedas liikuda siiski eriti ei soovitaks. Teatav turvarisk on seotud ka loomadega. Paarkümmend elevanti kolme meetri kaugusel teest pole juhile küll põhjuseks kiirust alandada. Ja nagu nähtud sai, võib kokkupõrge mõne kaelkirjakuga mikrobussi esiotsast koogelmoogeli teha. Loomulikult pole loomi igal pool.
Zimbabwelased on mõnus rahvas, kellega suhtlemine pakub toredaid elamusi. Nad on lootusetud optimistid, kes ei lase praegustest raskustest ennast väga palju segada. Nad on veendunud, et kohe tuleb turism tagasi, et 70 km on võimalik sõita 15 minutiga, et välismaalased soovivad osta 2 dollarit maksvaid asju 20 dollariga – see nimekiri on lõputu.
Kokkuvõte eelnevast – minge kindlasti! Aga tehke mingil kujul organiseeritult. Näiteks mõnest naaberriigist laenutatud rendiautoga. Kõige soodsam peaks autorent olema Lõuna-Aafrikas. Kütust oli vähemalt september-oktoober 2008 täiesti saadaval.
Minu kerge kinnisidee minna Zimbabwesse sai alguse üsna suvalisest ja täiesti ebaolulisest asjast: seal olevat võimalik triljonäriks saada. Või õigemini oli, sest 1. augustil 2008 koristati rahatähtedelt 9 nulli tagant ära. Tegemist on riigiga, kus ametlik aasta-inflatsioon on 50 miljonit protsenti ja viimane loetud kirjatükk Finacial Times’ist arvab tegelikuks suisa 500.000 miljonit protsenti (kas keegi kujutab midagi taolist ette?). Teiseks – sealne turism on täielikult kokku kuivanud tänu keerulisele sisepoliitilisele olukorrale (märksõnad: valimised, Mugabe ja Tsvangirai). Ühesõnaga – kõik eeldused reisihuvi tekitamiseks olid küllaga täidetud.
Natuke asja uurima hakates läks Zimbabwes toimuv aina huvitavamaks. Tõepoolest – raske on mitte huvituda rahatähtedest, millel on kehtivusaeg peal. Tagantjärgi tarkusena võib öelda, et see naljaraha on küll viimane asi, mille pärast Zimbabwesse minna. Tegemist on väga laheda riigiga, kus elavad väga, väga sõbralikud inimesed. Ja nagu alati – meie vaba meedia kajastab asja üsna vastupidi sellele, kuidas asjad tegelikult on.
Selline maailm 