Zimbabwelik optimism versus kerge surmahirm

Tee Zimbabwes Botswana piiri kandis

Tee Chobe rahvuspargi (Botswana) ja Victoria Fallsi (Zimbabwe) vahel Zimbabwes on tegelikult samuti suht metsik kant ehk kes-seda-mäletab-mis-nimega kaitseala. Mis tähendab, et kõikvõimalikke metsloomi ei näe seal üks kord aastas (nagu Eestis põtra), vaid iga päev ja päris lähedalt, sest hoolimata mingist asfaltteest on see NENDE territoorium.

Selge see, et kohalikud on looduse ja loomadega harjunud ega tee sellest zimbabweliku optimismiga mingit numbrit. See, et õhtuhämaruses on liikvel rohkelt loomi, ei muuda karvavõrdki autojuhtide sõidustiili või sõidukiirust. Sõna “liikvel” tähendab Zimbabwe mõistes justnimelt seda, et kari elevante sööb teest mõne meetri kaugusel ja võib iga hetk teele auto ette ilmuda. Lisaks muidugi kõik muud loomad.

Eks see tõesti tundu nagu filmis. Aga ühel hetkel võtab juht ikkagi kiiruse maha. Põhjus: pool teed on suletud mikrobussi ja kaelkirjaku vahelise kokkupõrke tagajärgedega.

Võib öelda, et kaelkirjaku ja mikrobussi kokkupõrkes on kaotajaks mõlemad pooled. Kaelkirjak lõpetab oma maise teekonna ja mikrobussi esimene aken on kuskil teise rea kandis (mis on nii meetrivõrra tagapool). Hetkel, kui meie mikrobuss sinna jõuab, on juba kohal politsei ja kaelkirjakut juba nülitakse ja tükeldatakse. Kaelkirjakul pidavat päris maitsev liha olema, eriti kuivatatult. Tahan sellest kõigest pilti teha, aga autojuht keelab – politsei pildistamine on Zimbabwes keelatud.

Kõik eelnev ei anna autojuhile mingit põhjust kiirust vähendada. Minu jaoks olukord siiski mõnevõrra muutub. Olen nimelt esiistmele sattunud ja Zimbabwes suurel kiirusel kõikvõimalike loomade vahel kihutades hakkab nähtu põhjal hirm naha vahele pugema. Piisaks sellest, et mõni elukas soovib teed ületada ja meie mikrobuss oleks arvatavasti sama deformeerunud kujuga. Ei, ei tundu hästi. Ja liiga, liiga reaalne (ma ju näen neid kahel pool teed!), et teoks saada. Kuna autojuhil on täiesti ükskõik, vahin loomi kahel pool teed aktiivselt ja närviliselt.

Elusana Victoria Fallsi saabudes võtab maad tõeline kergendus. Üks Black Label palun! Black Label on Lõuna-Aafrikas üsna levinud õllesort, mida müüakse kahjuks enamasti väikeses 0,3 l purgis/pudelis ja maksis see minu VF restcampis 2 US dollarit.

Categories: Reisid, Zimbabwe | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: