Zimbabwe tegelikkus ehk õuduste öö Bulawayost Johannesburgi

Paljudel asjadel võib olla kaugelt rohkem kui üks vaatenurk. See kehtib ka selle kohta, mida sai üle elatud selle öö jooksul, mil sai sõidetud Zimbabwest Bulawayost Lõuna-Aafrika Vabariiki Johannesburgi. Ühest küljest oli see 800 km mulle kenakesti piinarikas üritus, aga võrreldes minu üleelamisi nende zimbabwelaste olukorraga, kes põgenevad näljahäda eest Lõuna-Aafrika Vabariiki, tunduvad minu väikesed katsumused pigem mugavusena kuubis.

Aga alustame minu vaatenurgast.

Inimene võib olla ikka hämmastavalt lihtsameelne. Lähendes Bulawayo bussipiletite müügikohale, võtab mind trassilt maha müügimees, kes seletab, et Lõuna-Aafrkasse Johannesburgi väljuvale bussile pileteid ei saa, sest need on läbimüüdud. Kuna reisikogemus kolmandas maailmas on välja kujundanud harjumuse selliseid tüüpe väga tänulikult, aga siiski väga pikalt saata, ei hakka müügimehele suuremat tähelepanu pöörama.

Ometi on müügimehel olemas imeline nipp, millega mind ärilistesse suhetesse tõmmata. Selleks on bussifirma logoga vormipluus ja vettpidav seletus. Ja juba olemegi bussifirma ukse juurest teel mõnisada meetrit eemal asuvasse mikrobusside väljumiskohta. Pileteid sai osta ainult randide eest ja pilet maksis 250 randi (umbes 300 krooni). Õnneks neid mul oli. Võib arvata, et ka dollarite ja eurodega piletisoovijad oleks lahkelt vastu võetud.

Pileti ostmise ja bussi väljumise vahele jäi vähemalt paar tundi vaba aega, sest bussi täpset väljumisaega kirjeldati nii: “Siis, kui rahvas koguneb”. Aafrika kohta täiesti adekvaatne seletus, mille põhjal oli üsna kerge isiklikke tegemisi seada.

Sel ajal, kui buss väljuma pidi, libistasin rahulikult õlut (vt. eelmist postitust). Minu analüüs pidas paika. Buss väljuski tund hiljem väljahõigatust ehk hämmastavalt täpselt.

Zimbabwe-LAV-i piirini läks kõik ludinal. 4 tundi tukkumist ja olime piiril. Ja siis sündmuste paraad algas. Kohe sai selgeks, et piiril mingit käehoidmist pileti hinna sees pole. Sa kas läbid selle sürreaalse maailma oma jõududega või jäädki sinna.

Nagu selgus, on Beitbridge piiripunkt koht, kus tuhanded meeleheitel zimbabwelased ootavad võimalust (paljude puhul jääb küsimus – mis võimalust?) pääsemiseks rikkamasse naaberriiki Lõuna-Aafrikasse. See tähendab olukorda, kus ainus ametlik piiripunkt Zimbabwe ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vahel ka hilistel öötundidel rahvast paksult täis. Zimbabwe poole peal on olukord üsna meeleheitlik. Pered koos nutvate sülelastega ja väheste pampudega vedelevad igal pool ja ootavad midagi. Mida, ei tea. Saba Zimbabwest väljasaamiseks on meeletu ja ei liigu just liiga kiiresti.

Zimbabwest väljumise tempel lõpuks passis, tuleb keset pimedus minna kuhugi. Kuhu, ei tea. Ja ega suurt midagi ei näe kah. Aga loogika näitab teed – eks ikka sinna, kuhu teised.

LAV-i piiril on järgmine saba ja järgmised inimlaagrid. Tolmusegus magavad imikud, unised lapsed, vanurid – nimekiri on siin lõputu – piiripunkti hoone hoovis kõik segamini ootamas ei tea mida. Masendav ja mõtlemapanev.

Piir lõpuks kahe tunniga ületatud, tuleb pilkasest ööpimedusest leida “oma”mikrobuss. Lõpuks on ka see leitud. Kõik reisijad (peale minu eranditult Zimbabwest) on formaalsused õnnelikult läbinud. Hakkame liikuma.

Nagu varsti selgub, jagub sündmusi veel kuhjaga.

Üsna pea peatab bussi LAV-i politsei. Passikontroll. Neli inimest viiakse eraldi uurimisele kuhugi eemale. 20 minuti pärast tulevad kahtlusalused tagasi. Sõit jätkub. 15 minuti pärast kõik kordub. Ja nii hommikuni välja. Kokku 6-7 korda. Iga kord viiakse samad neli inimest kuhugi eemale ja iga kord saavad nad peale paarikümneminutilist ülekuulamist sõitu jätkata. Minu tagasihoidlik isik ei ole ilmselgelt target group. Igatahes magamisest ei tule midagi välja ja väsimuse mõjul võtab maad aina suurem ükskõiksus kõige ümberringi toimuva suhtes.

Jõuame Johannesburgi lubatust viis tundi hiljem. See sobib vägagi hästi, kui arvestada, et planeeritud kohalejõudmise kellaaeg oli hommikul kell 5. Maandume Park Stationis, mis on suur ülikaootiline kvartal keset Johannesburgi, kust väljuvad ja kuhu jõuavad väga paljud bussid. Valgeid inimesi sealt otsida on üsna mõttetu, sest valge inimese jaoks tähendab seal liikumine vabanemist parasjagu kaasasolevast rahast ja varast.

Peale seda, kui bussijuht oli näinud mind kaupa tegemas mingi taksojuhiga, hakkas ta ülierutatult vehklema ja kutsus mind koheselt bussi tagasi. Johannesburgi Park Stationis tähendab valge inimese minek suvalise takso peale üsna üheselt nõustumist enda paljaksröövimisega.

Pool tundi helistamist ja ootamist (mis kõik toimus kümnete teiste taksojuhtide kõrval ja kuuldes) ning ma usaldasin ennast täielikult bussijuhi soovitatud taksojuhi hoolde. Muidugi polnud tegemist ei takso ega taksojuhiga. Vahet polnud. Lootsin vaid, et mind ei röövita. Ei röövitudki. Saabusin valitud ööbimiskoha juurde Melville’is täiesti ükskõiksena, aga probleemitult.

Keda huvitab Zimbabwe-LAV-i piiril toimuv, võiks ära vaadata alloleva videoklipi või panna otsingusse zimbabweans fleed south africa.

Lisalugemist Zimbabwe olukorra kohta leiab järgmistelt aadressidelt:

www.sokwanele.com/thisiszimbabwe/
zimbabwesituation.com

Aga võibolla kõige parem on minna Youtube’i ja sisestada otsingusse Zimbabwe music. Paljud videod on väga mõtlemapanevad ja räägivad sellest, mis toimub.

Hoian sellele maale pöialt.

Categories: Lõuna-Aafrika Vabariik, Reisid, Zimbabwe | 1 kommentaar

Navigeerimine

One thought on “Zimbabwe tegelikkus ehk õuduste öö Bulawayost Johannesburgi

  1. hbert

    Hoian pöialt minagi. Minu arust on tegemist suurepärase maaga mille mitte nii suurepärased juhid on tuksi keeranud. Mul pole midagi rahvaste enesemääramise ja iseseisvuspüüdluste poole, kuid enam-vähem kogu must Aafrika näitab, et nad pole selleks valmis. Järgnevad paarsada aastat katsetusi, läbielamisi ja vaesust ei tasu ilmselt ennast ära ja mõistlik oleks inglased, prantslased ja nende koolkond uuesti riiki lasta ja neid kuulata.
    Aga kõigest hoolimata mulle Aafrika meeldib. Püüan siin ise tasapidi ikka Tšaadi ja Kesk-Aafrika Vabariigi reisi organiseerida, aga läheb üsna raskelt. Tundub et vajab väga pikaajalist ettevalmistamist. Sõda, rahutused jne pole just parim kutsuvaim reklaam turistile

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: