Tamarindo ehk head uut aastat!

Costa Rica, Tamarindo, 31.12.2006.

Mis mõnus oli ärgata tundega, et oled peale pikki otsinguid pimeduses leidnud öömaja, mis ületab igatpidi ootusi! Suurepärane algus aasta viimasele päevale. Aga nagu kohe selgus, on õnnetunde kadumine sama kiire protsess, kui selle tekkimine. Nimelt selgus, et meie suurepärane tuba juba ammu-ammu pagan teab kelle poolt ära bronnitud ja meil tuleb välja kolida. I am so sorry ja need muud sõnad. Nojah, mis teha. Mõistetav.

Õnneks ei tulnud meil kolida kaugemale, kui pererahva külalistetuppa. Kvaliteedilangus oli siiski ilmne. Esiteks polnud tuba enam nii mõnus, teiseks asusime nüüd pererahva poole peal. Aga uue öömaja otsimise perspektiivist vaadatuna polnud väga hullu midagi.

Asjad ümber kolitud, asutasime mööda haisvat (mis paganama vedelik see on, millega nad tolmu üritavad kinni võtta?) teed ranna poole astuma, et hommikust süüa ja siis pingevabalt peesitama asuda. Hommikusöök oli nagu ikka – gallo pinto ja veel midagi. Mahl. Kohv.

Tegelikult peab täitsa mõtlema, mis on Tamarindo märksõnad. Tamarindo pole oma arengus veel jõudnud täieliku mõttetuse etappi ehk see pole veel klassikaline resort. Suuri magalablokke (veel?) pole. Kõik ööbimiskohad on mõnusad väikesed, igal kohal on ise omanik, kes tõsi küll, on ilmselt ameeriklane.
Kogu küla koosneb paarist tänavast, umbes kümnest (või natuke enamast) söögikohast, paljudest nodipooditest, erinevatest teenustepakkujatest (advokaati? – palun!), kolmest toidupoest (millest üks on suisa konditsioneeritud – halb trend!), suure puu all olevast bussipeatusest ja paljudest öömajadest. Tagantjärele vaadates on Tamarindo veel ikkagi päris lahe koht. Piisab võrdlusest Playa del Cocoga, et sellest aru saada.

Rannas oli parimaks lõbustuseks jälgida linde, kes püüdsid kalu kiirelt vette sukeldudes küllalt ranna lähedalt. Aga küsimus jääb õhku – kuidas nad oma pead ära ei löö?

Ostsime sellest konditsioneeritud toidupoest aastavahetuseks kaks Itaalia vahuveini. Teatava pingutusega sai need surutud majaomanike külmkappi kanakintsude vahele. Kell neli õhtupoolikul, kui Eestis saabus uus aasta (ajavahe on 8 tundi), sai esimene pudel lahti paugutatud. Päris hea kuiv vahuvein oli. Kella kümneks oli ka teine vahuvein lõpetatud ja kobisime magama. Mitte mingit tahtmist ei olnud kuhugi pidutsema minna. Uus kogemus – reisil võivad olulised ja ebaolulised asjad oma kohad vahetada.