Niisiis, Tamarindo. 30. detsember 2006.
Saabumisel on jõudnud pimedaks minna. Bussist välja tulles ei saa esialgu aru, kuskohas sind välja visati. Võtaks LP kaardi lahti ja vaataks, aga valgustus on ka selline hõredavõitu. Kuna Tamarindo koosneb paarist tänavast, siis kuskil poe juures valgust otsides saab siiski enam-vähem kaardile. Paar-kolm potentsiaalset öömaja on välja vaadatud ja asume otsima.
Esimest ei leia üles. Elu on õpetanud, et LP kaarte ei saa liiga südamesse võtta ja kõmbime järgmise poole. Tegelikult ei leia me otsitavat ka järgmistel päevadel päevavalges.
Järgmine koht on täis. Kahju, aga ikka juhtub. Eriti, kui kuupäev on selline nagu ta on.
Tasapisi hakkab selguma tõde.
Kõik majutuskohad on täis. KÕIK. Absoluutselt kõik. Ühes antakse lootust homseks. Mnjah. Arutusele tulevad kaks varianti. Lärmakas ja vilets hostel, mille on üle elanud ühed backpackerid, kellega juttu tegime või kuskil rannas. Hostel ei tõmba kohe üldse. Samas saime soovituse natuke kaugemale ühte kohta vaadata. Ei leia seda üles.
Asume tutvume tänavatega, mida kaardil veel pole. Ei midagi. Esialgu mitte silmatorganud No vacancies silte ilmub aina rohkem. Lootus kipub tasapisi kaduma. 2 tundi on läinud ja mitte midagi. Sellist olukorda pole varem ette tulnud. Vägisi peab juurdlema, miks meid Costa Ricas selline ebaõnn saadab?
Mingi silt ühel tänavanurgal viitab kuhugi kaugusesse mingisse majutuskohta. Hakkame astuma ilma erilise entusiasmita. Loomulikult me ei leia seda kohta. Aga öömaja me siiski leiame. Noored ameeriklased, kes räägivad segamini inglise ja hispaania keelt, on avanud üsna väikese, aga mõnusa öömaja. Mis kõige olulisem – üks tuba on vaba. Korralik tuba. Koos võimalusega üsna privaatselt aias istuda. Me võtame selle. Tundub, et õnn on pöördunud
Selline maailm 