Costa Rica 2006 – San Jose

Esimene nädal Costa Ricas oli tõeline jada erinevat sorti ebaõnnestumistest. Kõik, mis vähegi nihu sai minna, seda ka tegi.
Mõnes mõttes sai kõik alguse juba Madriidis, kus esimene üritus MAD-SJO lennukile minna just väga märgatavaid tulemusi ei andnud. Aga vähemalt ootas meid üsna tõsiseltvõetav kompensatsioon. Järgmine päev oli Iberial Madriid – San Jose otselennu asemel pakkuda üksjagu pikem Madriid – Guatemala City – San Jose lend. OK, ülelend Guatemaalast kompenseeris päris palju, aga peagi läks pimedaks ja ainus tegevus oli oodata maandumist. Guatemaala tundus mägine, järvedega pikitud ja metsa täis koht. Esimene huvi sai tekitatud ja kunagi peaks sinna igal juhul minema.

Järgmine ebaõnn ootas San Jose lennujaamas, kui kahest seljakotist jõudis pärale ainult üks. Ega seal midagi väga olulist olnud, aga nõme tunne ikkagi. Nagu hiljem selgus, oli kõige nõmedam hoopis mõttetu passimine mõttetus San Joses, lootes, et ehk homme kott saabub.

San Jose

Järgmine närvikavale hakkav asi oli otsus uskuda Lonely Planetit ja valida öömajaks Lonely Planeti poolt üleshaibitud Hostel Pangea. Peale pikka lennureisi oleks tahtnud tõesti kõike muud, kui saabumist papist seintega pimedasse spartalikku ruumi. Pole see esimene hostel elus, aga Pangea sobiks tõesti rohkem neile, keda pidev tramburai ukse taga ei sega. Tasuta internet ja sõbralik teenindus oleks koha plusid. Igal juhul järgmine päev leidsime endale vähe kobedama majutuskoha – Taylor’s Inn Bed & Breakfast. Üksjagu kallim (60 USD koos hommikusöögiga), aga ka oluliselt mõnusam ja vaiksem.

Niisiis – San Jose mingit erilist vaimustust ei tekita. Võib ju võrrelda, kumb kahest igavast linnast on see kõige igavam, kas San Jose või Managua, aga pakuksin esikohale vist ikkagi San Jose. Mitte et seal oleks päris kõike näinud, aga pidevalt oli tahtmine kuhugi edasi minna. Kui kuskil tundus mõnus, siis oli Barrio Amoni linnaosa endiste suhkruparunite elamutega.

San Jose tundub kergelt kuritegelik olema, nagu suuremad linnad ikka. Kuigi silmad olid pidevalt lahti, astus pidevalt ligi kohalikke, kes soovitasid ka väikest seljakotti (daybacki) pigem kõhu peal kanda. Ju nad siis teavad, millest räägivad.
Kesklinn on paksult täis poode, aga ostukõlbulikke asju leiab vähestes. Uus seljakott (15 dollarit), püksid, sokid ja kaks särki õnnestus lõpuks siiski osta. Seljakott, muide, pidas vastu 2 nädalat.

Järgmine ebaõnn oli seotud autorendiga. Arusaadav, et jõulude ja uusaasta vaheline aeg on tipphooaeg, aga et renditurg nii tühi on, ei oleks siiski oodanud. Kuna seni oli kõik viltu läinud ja kotti ikkagi polnud, sündis eksprompt otsus San Josest ükskõik kuhu minema sõita. Coca Cola bussijaamas (kui nii võib nimetada kvartalit, kust bussid väljuvad) selgus, et tunni pärast väljub buss Vaikse ookeani kaldal asuvasse Tamarindosse. Polnud päris plaanis, aga pikka mõtlemist polnud ja piletid said ostetud. Kuradile see seljakott. Peaasi, et San Josest ära saaks.

Categories: Costa Rica, Reisid | Lisa kommentaar

Navigeerimine

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: