Manalist sõidab buss Delhisse 14 tundi. Bussid väljuvad õhtuti, et hommikuks Delhisse jõuda. Erinevalt Himaalajast pole sellel sõidul aknast suurt midagi nautida, välja arvatud paar esimest sõidutundi, kui võis osa saada vene kunstniku Nikolai Roerichi maale meenutavaid vaadetest. Tõepoolest, Naggari kandis (kus Roerich elas), on mäed õhtuses valguses üllatavalt sarnased Roerichi maalidelt nähtule.
Kullu orus pidid väidetavasti kasvama India parimad õunad. Vahepeatuses oli neid ka koos pirnide, ploomide ja aprikoosidega võimalik osta. Tõepoolest – väga head olid.
Viimased paar tundi enne Delhisse saabumist sai bussis kuulda Iisraeli rahvamuusikat live’is. Arusaadav, poole bussireisijatest moodustasid noored tüübid juudiriigist. Sellest esimesed kümme minutit oli täitsa huvitav.
Erinevalt infost, mida jagab LP, oli bussi lõpp-peatus kuskil prügimäe-äärses linnaosas, kust kesklinna parasjagu maad. Pagan küll, kuidas ei viitsi hommikuti taksistidega kakelda ja siis veel vaadata, kuidas nad sinu pärast kaklevad.
Tagasi Delhis tabab sind paratamatult tavaline rutiin – pidevalt on silmapiiril keegi, kes üritab sind kuhugi vedada, kes muidu nahka üle kõrvade tõmmata. Tõsi, enamasti vähendab seljakotita ringliikumine tüütuste huvi kordades.
Selline maailm 