Restoran Volga Delhis

Midagi pole teha, aga Delhi mingi gurmee-koht küll ei ole. Näiteks Goas või Mumbais saab enamasti igas suvalises kohas oluliselt paremini süüa kui Delhis keskmiselt. Tõeliselt hea oli toit Delhis ehk ainult Connaught Place’i lähedal asuvast restornis Kwality (6-7, Regal Building). Sealne Murgh Bartha (kana) oli tõesti hea. Samas võib Delhis natuke peenemaid söögikohti külastades sattuda kokku päris huvitavate inimestega.

Nagu näiteks Hiina restoran Zen (B-25, Connaught Place), kus tuli paratamatult kuulata kõrvallauas einetavate CIA agentide arutelusid nende tegevusest Indias. Kõige muu kõrval pidin ma kuulma, et CIA-l on Indias 350 agenti. Kas see ka tõele vastab, pole aimugi, nagu ka see, mida ma selle infoga peale peaks hakkama. Igatahes ei meenutanud kõrvallaua jutuajamine küll millegagi filmidest nähtud superagente.

Zeni põhiroad maksid 245 ruupiat (+ tax 12%). Nimelt lisanduvad restoranides toitudele ja alkoholile (s.h. õllele) maksud, mis on vastavalt 12 ja 20 protsenti.

Ja siis muidugi sealsamas Zeni lähedal B-blokis asuv restoran Volga (19 B, Connaught Place). Igal juhul tundus see kohe nagu millegi vana tuttava inkranatsioon. Volgas oli vaieldamatult olemas see miski, mis tuleb nii nostalgiliselt tuttavana neile, kellel on mäletada nõuka-aegseid restokogemusi. Täitsa hämmastav, aga puhtalt hästitabatud nõuka-stiilis Volga-nime pärast tõttu hakkasin alateadlikult otsima šveitserit, kellelt viie rubla eest probleemivaba sissepääs omandada.

Lisaks nõuka-stiilis sisekujundusele iseloomustas Volgat veel üks Indiale ebatavaline, aga vene restoranidele iseloomulik nüanss. Eranditult kõigis laudades tarbiti alkoholi, enamasti õlut.

Kuigi vägagi hästi nõuka-ajastu stiili tabav, ei ole restoranil Volga Venemaa ja vene köögiga tegelikult kõige vähematki seost. Volga nime kannab restoran juba aastast 1947, kui restorani omanikule oli keegi sõber soovitanud juba tegutseval restoranil nime uuendada. Nagu öeldud, vene kööki pole sealt mõtet otsida. Tavaline india köök. Ehk selle vahega, et sealse chicken tikka masala ületamine peaks igale India köögi huvilisele jõukohane olema.

Huvitavaid inimesi jagus aga Volgassegi. Seekord sain pikema ülevaate kirjastamissaladustest. Nagu selgus, pidi värvilise turismibrožüüri või pinnapealse kunstiraamatu väljaandmine olema sisuliselt trükikulu.

Teises kõrvallauas lasi seltsimees kõvasti peeru. Korduvalt. Häälekalt. Ise kogu protseduuri ilmselgelt nautides. Volga-Volga.

Delhi vaatamisväärsused

Delhi sisaldab endas väga erinevaid kihte ja seda kuidagi kiirelt kokku võtta on pea võimatu. Järgnev ongi segu subjektiivsetest fragmentidest.

Üldiselt on Delhi highlight’idega nii, et mida “tähtsamaks” mingi vaatamisväärsus ametlikus turismiinfos loetakse, seda igavam ta kipub olema. Loomulikult on igavus alati väga suhteline mõiste ja nii ka Delhi puhul. Seetõttu pole mingit põhjust alljärgnevat arvamust viimase tõe pähe võtta.

Üks Delhi tähtsamaid vaatamisväärsusi on Punane fort (Lal Qil’ah ehk Lal Qila). Parima mulje jätab fort Jama Masjidi lõunapoolse minareti tipust. Sealt ju ei näe, et ajalugu on üsna keskpärasel moel muudetud turistidele mõeldud kaubandustänavaks, mida juhuslikult täiendab komplekt mogulite kõrghetki märkivaid ehitisi.

Sissepääs Red Forti maksab 100 ruupiat, teoreetiliselt tuleb ka pildistamisloa eest 200 ruupiat välja käia, aga selle olemasolu ei kontrollinud keegi.

Jama Masjid on India suurim mošee, mis asub Delhi vanalinna servas ja mitte kaugel Punasest fordist. Sissepääs on vaba, minareti tippu ronimine maksab 20 ruupiat. Jalanõud saab 10-20 ruupia eest värava juurde (sinnasamma, kus pileteid müüakse) jätta. Mošeesse mahub korraga palvetama 25000 moslemit.

Varasema mogulite arhitektuuri teine suurepärane näide on Humayuni mausoleum (Humayun’s Tomb), mis kuulub ka UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Humayuni mausoleumi arhitektuuriline lahendus võeti hiljem üle Taj Mahalis. Mogulitest saab pikemalt lugeda Wikipedias.

Kui Humayuni mausoleum nähtud, tasuks sisse põigata ka selle naabruses asuvasse Nizam-ud-din’i pühamusse. Võrreldes hoolitsetud Humayuniga avaneb seal ikka täiesti teine maailm. Aia ääres plastikaattelgid, pühamu ümber jooksevad ja karjuvad paljad ja räpased lapsed. Karta pole vaja, kõik on sõbralikud.

Connaugh Place’ist lääne poole jääb Lakshminarayan tempel (ka Birla Mandir). Üks huvitavamaid Delhi templeid.

Birla Mandiri vastas oli üks tore maotaltsutaja, kes hindas oma paarikümnesekundilist etteastet algatuseks paarisaja ruupia vääriliseks. Aga ega ta 20 ruupia peale ka pahandanud.

Delhisse sattudes tasuks kindlasti ära käia ka Qutb Minar kompleksis. Kompleksis asuvatest ehitistest on kõige kuulsam Qutub Minar, maailma kõrgeim (72,5 m) tellistest ehitatud minarett.

Aga tegelikult sai kompleksi külastatud eelkõige maailma ühe kõige erilisema metallurgilise kurioosumi pärast. Selleks on kompleksis asuv raudsammas ehk Iron Pillar (vaata lisaks ka world-mysteries.com). 1600 aasta jooksul ei ole rauast sammas hakanud roostetama (tänu kõrgele fosforisisaldusele). Senini on lahendamata mõistatus, kuidas saavutati tolleaegse tehnoloogiaga samba sulatamiseks vajalik temperatuur.

Kui viiekorruseline Qutubi minarett on võimas ja paistab kaugele, siis mõnele mehele sellest ei piisanud. Kui ehitada, siis ikka nii, et on ehitatud. Alai minarett pidi tulema kaks korda kõrgem kui Qutubi minarett. Seoses ehituse algataja Ala-ud-din Khilji surmaga jäi ehitus soiku, aga isegi 24,5 meetri kõrgune esimene korrus on piisavalt võimas vaatepilt. Täitsa huvitav mõelda, kui see oleks ka lõpuni ehitatud.

Khari Baoli tänaval (sisuliselt Chandni Chawki jätk), Fatehpuri Masjidi lähedal asub vürtsiturg, kust saavad ennast maitseainetega varustada india toidu austajad. Valik ei ole küll nii suur, kui lõuna pool, aga väikese otsimise peale peaks kõik vajalikku kätte saama.

Enamike vürtside kilohind jääb vahemikku 60-600 ruupiat. Näiteks musta terapipra 1 kg maksis 180-200 Rs (ehk alla 60 krooni / 4 euro).
Mööda turgu käies võib kuulda pidevat aevastamist. Ei, inimesed pole nohused. Varem või hiljem annavad värskete vürtside lõhnad igaühe (v.a. müüjad) ninas tunda.

Delhi vanalinna kuulsamaid ostutänavaid on Chandni Chawk. Mitte et sealt midagi osta saaks, aga seal lihtsalt müüakse kõikvõimalikke asju. Chandni Chawkilt hargnevad kummalegi poole kitsad tänavad, mis meenutavad natuke Damaskuse ja Aleppo souqe, aga on tunduvalt räpasemad.

Mööda Chandni Chawki jalutades pakutakse sulle pidevalt midagi osta. Kui oleksin ära ostnud kõik mulle müügiks pakutud aluspüksid, oleks mõne väiksema Eesti linna kõik mehed eluks ajaks aluspesuga varustatud.

Ainuke koht (jätaks lääneliku Connaught Place’i siinkohal kõrvale), kus Delhis midagi osta oleks, on kaks CP kanti jäävat riiklikku kaubamaja ehk State Emporiums. Fikseeritud hinnad, suur valik ja üsna korralik kvaliteet. Kuskil välisukse juures on muidugi alati keegi, kes teatab, et “täna on see pood suletud, lähme ma näitan poodi, mis on lahti”. Üks kaubamaja asub Janpathil (Central Cottage Industries Emporium), teine Baba Kharak Singh Margil (State Emporiums).

Delhis ringi liikumiseks on kõige mugavam kasutada metrood. Metroos sõitmiseks saab osta ühekordseid tokeneid (üks reis maksab sõltuvalt pikkusest tavaliselt 8-14 ruupiat), 1 ja 3 päeva pileteid või siis pikema perioodi kaarte. Juulis 2007 maksis metroo päevapilet 70 ruupiat.

Lühemate otsade jaoks on velo- (500 m kuni paar km) või motorikšad. Rikšameeste pidevale soovile sind kuhugi poodi viia tuleb öelda resoluutne EI. Ka “tasuta” sõitu pakkuvad tüübid võib kohe pikalt saata.

Delhiga tutvumiseks tasuks arvestada vähemalt kaks päeva. Natuke pikemalt saab Delhist lugeda wikitravelist.