Nubia soolabasseinid asuvad vaid mõni kilomeeter Trapanist. Vaevalt, et keegi eraldi nende pärast Sitsiiliasse läheb, aga täiesti subjektiivse hinnanguna ütleks, et soola tootmine annab Sitsiilia antiiktemplitele selgelt silmad ette. Kui neid templeid on näha nii mõneski kohas, siis mereveest soola aurutamist sellisel kujul polegi varem kohanud (kuigi midagi sarnast võis näha Süürias). Ja tegelikult on ju ka soolatootmine päris iidne värk – sellega tegelesid Nubias juba foiniiklased.
Asja iva on laias laastus looduslikult sobivates tingimustes. Trapani ja Marsala vahel asub Itaalia suurim laguun, kus madal vesi ja tuuled loovad suurepärased eeldused selleks, et mereveest soola välja aurutada (täpsuse huvides – Nubia ei ole see suur laguun, vaid üks teine koht sealt mitte kaugel).
Veebruarist märtsini pumbatakse soolane merevesi kanalite kaudu basseinidesse. Vee taset pidevalt vähendades kasvab mineraalide sisaldus ja tekib punakas toon. Soolasuse kasvades pumbatakse vesi järgmisesse basseini.
Lõpuks katab paksu soolakihti paar sentimeetrit vett. Kalda äärest saab soovi korral otse basseinist soola maitsta – see on tõeline delikatess, kui soola kohta üldse nii võib öelda. Aga sel on ka seletus olemas – kuna seda soola pole keemiliselt töödeldud, on seal tavalisest kõrgem kaaliumi ja magneesiumi sisaldus, samas aga vähem naatriumkloriidi.
Soola “lõikusaeg” on juulist augustini, kui sool rehitsetakse hunnikutesse kuivama. Ülemise pildi tagaplaanil taolisi soolahunnikuid näebki.
Kui vanasti pumbati merevett tuulikutega, siis nüüd teeb pumpamise töö ära elekter. Tuulikutest on saanud menukas pildistamisobjekt.
Nagu aru sain, on Trapani lähedal soolabasseinide regioone kaks. Nubia omad sai valitud Paceo (linnake Trapani lähedal) B&B omaniku soovitusel. Külastamine maksab natuke raha, aga lapsed saavad tasuta. Teine on Marsala lähedal laguuni ääres (Stagnone).
Selline maailm 