Belek on minu jaoks selge müstika. Mingil põhjusel peetakse seda umbes 40. km kaugusel Antalyast asuvat Vahemere-äärset rannapiirkonda väärt puhkusekohaks. Ma luban endale vabadust selle väitega mitte nõustuda. Ilma tungiva põhjuseta (nagu konverents) sinna vabatahtlikult juba ei läheks.
Belek koosneb tegelikult kahest erinevast osast – Belek kui linn ja Belek kui rannatsoon. Neil kahel on vahet kaks kuni palju kilomeetrit. Enamasti kolm-neli. Üldiselt reklaamitaksegi Beleki all kas rannahotelle või golfiväljakut. Rannahotellid on enamasti 5* all-inclusive. Mis kellelegi kindlasti meeldivad, aga võivad inimese oma tööstuslikkuses samahästi hulluks ajada.
Hulluks ajab ka see, et sellest 5* masinast pole kuhugi põgeneda. Beleki linn on hotellidest veel hullem. Võlts, venekeelseid silte täis pumbajaam, mis püüab kõikvõimalikel viisidel ajada oma kombitsad sinu rahakotti, pakkudes vastutasuks täiusliku väärtusetuseni viimistletud tänavanodi segamini mõttetult kallite söögikohtadega, mille põhiline müügiargument on vilets ja ükskõikne teenindus. Võib arvata, et paljudel on Belekist hoopis positiivsemad kogemused, aga minu Beleki lühike reisiraamat piirduks küll lausega “Väldi iga hinna eest!”.
Selline maailm 