Lõuna-Aafrika reisi kõige võimsamast kohtumisest lõvidega ei jäänud tegelikult ühtegi fotojälge. See juhtus nimelt hetkel, kui oli juba päris pime. Me oleksime pidanud juba ammu-ammu olema turvalise tara taga laagris, aga tänu auto jukerdavale mootorile jõudsime Krügeri pargi sees asuva laagri juurde alles siis, kui pimedus oli täielikult võimust võtnud.
Ja sealt nad tulid. Ei, nad äkki lihtsalt olid seal. Vahetult safariauto ees oli tulede valgel korraga terve seltskond aeglaselt teed ületavaid lõvisid. Meist kõigest paari meetri kaugusel. Autotuled lõvisid ei häirinud. Nad lihtsalt tulid ja astusid. Arusaadav – nende territoorium ju.
Aga kõik see toimus hetkel, kui valvur oli juba asunud väravaid lahti tegema. Asjaolude kokkulangemise korral oleks lõvid võinud ühtäkki olla saja inimesega laagris. Vaevalt see kummalegi poolele niiväga meeldinud oleks.
Ootamatu ilmumine ootamatus kohas ootamatult lähedal ootamatult ohtliku alatooniga kuidagi mõjub. Sa oled – ja samas nagu ei ole ka osaline selles filmis, mille režisöör ja peategelased kadusid just hetk tagasi jäädavalt põõsastikku.
Teise, elamuse looduse lõputust ringkäigust, pakkus üksik isalõvi. Lõvi, kes ei häbenenud demonstreerida oma ilmselget matšolikku jõudu kõigile neile, kes olid sattunud tema poolt dirigeeritavat etendust vaatama.
Parasjagu lasti pealtvaatajatel kaasa plaksutada isalõvi osavusele jahipidamises. Või õigemini selle meeldivale järelmängule – puhkamisele, pesemisele ja niisama kekutamisele.
Tõsi ta ju oli – lõvi ja impala vaheline jõu- ja osavusvahekord oli auditooriumile üheselt selge. Eelmises vaatuses oli eluteater pakkunud traagilise lõpplahenduse mitte just päris algajale impalale. Aga eks selline see loodus juba kord ole. Kellegi kaotusest sõltub kellegi ellujäämine. Ja seda juhtub Krügeri rahvuspargis iga päev. Pigem muidugi ööl. Lõpmata arv kordi. Lõputult.
Impala pooleldi ärasöödud kere vedeles lõvist paari meetri kaugusel puu all. Esimesed raisakotkad on potentsiaalset pidusööki juba märganud ja üritasid vaikselt korjusele lähemale astuda. Lõvile see suuremat ei meeldi ja võimas möiratus peaks igale elusolendile selgeks tegema, mida lõvi söögivarastest mõtleb.
See, et lõvi on kuskil läheduses ja maiustab nende äsjase kollegiga, ei sega karjal impalatel lõvist vähem kui 100 meetri kaugusel rohul hea maitsmast. Tahaks öelda, et siin on teatav rutiin tekkinud. Mis sest, et elu ja surma küsimus. Rutiin on rutiin. Aga arvata võib, et pigem mängijad juba teavad üksteise kaarte.
Hoopis rahulikuma libretoga etenduse pakkusid hommikuses põõsastikus kohatud lõvid. Lõvid võivad elada nii üksikult, paarikaupa kui suurema rühmana ehk praidina. Praidi kuulub tavaliselt 1-2 täisealist isalõvi, mõned emalõvid ja noorloomad. Tavaliselt on praidis 7 kuni 10 isendit. Allolevatel piltidel nähtu ongi praid. Õigemini osa sellest.
Lisaks kahele pojale ja kolmele emasele kuulus karja ka üks isane lõvi. Peale mõnusa alatooniga sotsialiseerumist ja ringutamist kadus sootsium looduse kroone savannisügavustesse rahulikumat puhkekohta otsima.
Selline maailm 