Etioopia ja õlu

Õlu on üks universaalne jook. Õllepruulimise kunsti tuntakse vist igas maailma nurgas (kuigi mul on tugevad kahtlused nii Norra kui USA osas). Aafrikas võib aga üsna kindel olla, et õlletegemise kunsti seal mõistetakse ja selle kättesaamiseks ei pea tegema mingeid üliinimlikke pingutusi. Nii ka Etioopias.

Nagu öeldud, on Etioopias õlu üsna lahedasti saadaval ja üldiselt on see täitsa hea. Tavaliselt on saadaval kas oma piirkonna õlletehase õlu või siis kohalik “Originaal”, milleks on Saint George ehk Püha Jüri õlu. 0,3 l pudelis kergelt allalibisev Saint George muidugi väga suuri maitseelamusi ei paku, aga vaadiõllena on see jälle üllatavalt hea.

Etioopia parimad õllemargid tundusid olema Bedele Special, Harar (eriti natuke kangem tume õlu), ja väikeste mööndustega ka Dashen (mida pruulitakse Gondaris). Tavalises söögikohas maksab 0,3 liitrine pudeliõlu 12-15 birri (50-65 eurosenti), vaadiõlu on reeglina odavam – poole liitri eest tuleb ära anda 7-8 birri (ehk 30-35 eurosenti).

Ja kui keegi juhatab, saab maitsta ka filtreerimata koduõlut (vaata postitust). Üks toop ehk üks konserv ehk 850 ml õlut maksis Lalibelas 5 birri (mis teeb umbes 23 eurosenti).

Bishoftu (Debre Zeyit)

Ilmselt pole Bishoftu (teise nimega Debre Zeyit) pea kellegi Etioopia reisiplaanides. Asjaolude kokkulangemise tõttu sai seal veedetud päris mitmeid päevi ja tuleb öelda, et nii mõneski mõttes on see üks parimaid kohti, kuhu Etioopias sattuda võib.

Esiteks asub ta Addis Ababale suhteliselt lähedal – nii tunnike sõitu, mis Etioopia kontekstis on täiesti olematu kaugus. Addisest sinna ja sealt ära saamine võib kujuneda parajaks keemiaks – sõltuvalt, missuguse mikrobussi või bussi peale juhtud sattuma. Üldiselt tuleb arvestada kahe ümberistumisega. Midagi hullu pole, kohalikud teavad ja seletavad. Igas mikrobussis leidub vähemalt üks inglise keelt oskav inimene. Liiklus on parajalt närviline, sest tegemist on Etioopia kõige tihedama liiklusega teelõiguga.

Teiseks on Bisoftus suurepärane valik hotelle. Ja võrreldes Addisega on nii hinnad kui tase tunduvalt paremad. Kui Addis Ababas saab 650-700 birriga (29-31 eurot) suhteliselt tagasihoidliku majutuse, siis Bishoftus saab selle raha eest juba luksust nautida. Vägagi korralikud hotellid maksavad 200-270 birri (9-12 eurot). Näiteks Hotel Lisaki kahene tuba maksis 208 birri, Tommy Internationalis 267 birri. Kui ajaplaanid võimaldavad, tasuks Addise asemel tõsiselt kaaluda ööbimist Bishoftus.

See pilt on tehtud hotelli Tommy International katuserestoranist vaatega Bishoftu peatänavale ehk Addis Ababa maanteele. Ei oska öelda, kust see võiks välja paista, kuid pildistamise hetkel tundus isegi tänavamüra päris romantiline. Ilmselt mõjus hea õhtusöök. Köök on Tommys tõesti tasemel. Ja need hinnad. Telli, mida aga soovid, ikka ei küsita rohekm kui 30-35 birri (1,3-1,5 eurot).

Hora kraatrijärv

Bishoftu suurimad tõmbenumbrid on aga kraatrijärved. Päris linnas on neid kolm, linna lähiümbruses rohkemgi. Bishoftu kraatrijärved on üpris sarnased Ugandas nähtud, samuti Riftiorus asuvate Ndali-Kasenda kraatrijärvedega. Kraatrijärvedes ei ujuta, ujuda saab Bishoftus Etioopia õhujõudude ohvitseride klubi suures basseinis.

Bishoftu järv

Keskmisest luksuslikumas Dreamlandi hotellis maksis tuba 665 birri ehk umbes 30 eurot öö. Selle hinna sisse kuulus ka avar veranda ja piiramatus koguses täpselt sellist vaadet Bishoftu järvele. Igatahes on see hinda ja vaadet arvestades senikogetuist kindlasti üks parimaid hotelle Aafrikas.

Ja last but not the least. Bishoftu peatänava ääres asub mõnus õllekas, kus on Etioopia odavaim õlu – pool liitrit vaadiõlut maksis 7 birri ehk 30 eurosenti. Täpsuse huvides peab ütlema, et korra õnnestus sama hinnaga õlu leida ka Addis Ababast.

Mööduvat melu vaadates ja parasjagu päeva kokku võttes keeras õlleka ette ka üks tuktuki juht. Istus maha ja tellis endale õlle. Ja siis teise. Inimese janu peab rahuldatud saama.

Ühel päeval kohtasin õllekas ka täitsa valget meest. Juba aastates härrasmees tuli juttu puhuma. Selgus, et tegu on Briti pesnsionäriga, kes oli Etioopiast naise leidnud ja nüüd elaski sealsamas Bishoftus. Kirus õlle kõrvale Ühendkuningriikide immigratsioonipoliitikat nii, mis kole. Tegi nalja, et tema etiooplasest naise ja selle suguvõsa lemmiktegevuseks on tema raha laiaks löömine, aga tal on sellest täiesti ükskõik. Kliima on ikka tunduvalt parem ja neid pagana immigrante kah pole.

Ziway

Ziway on mõnusalt tolmune väikelinn, kuhu satub siis, kui ei taha Addis Ababa ja Omo vahel teist korda sõita Hosaina kaudu kulgevat teed pidi. Ziway peatänavast umbes kilomeeter eemal asuv Ziway järv on osa Riftioru järvedejadast, mille kohta kirjutab Bradti reisijuht, et seal võib jõehobusid näha. Et kiiret kuhugi polnud, tekkiski plaani väike paadiretk järvel. Hinda tuli küll kõvasti kaubelda.

Jõehobusid järvel tõesti ka nägi. Üsna kaugelt, sest liiga lähedale minnes kadusid nad lupsti vee alla. Sellist pilti kui näiteks Botswanas Chobe rahvuspargis, pole muidugi lootagi.

Ziway sadamatammi staarelukad olid marabud, kes noolisid kalameeste käest toidupoolist.

On ikka uskumatult kole lind!

Koos marabudega hoidsid kalameeste tegemistel silma peal ka pelikanid.

Eklektilised klõpsud

Mõned pildid Etioopia lõunaosast, tehtud auto aknast Karat-Konso ja Shashamane vahel.

Teeäärne turg. Vaadates naiste seelikuid, siis tundub, et see on kuskil Konso kandis.

Sellele pildile on jäänud autoga kaasa jooksev ühendkoor, kelle ainus ja põhiline hit on “Giv mi ailand! Giv mi ailand!” (ehk Give me Highland ehk tühi veepudel).

Põllumajandus Etioopia moodi. Innovaatiline küün, mille taustal vasakul künnab poiss puust adraga põldu.

Mingil hetkel muutus tee ääres peamiseks kultuuriks puuvill.

Hindamata oma ornitoloogilisi teadmisi liiga kõrgeks, pakuks siiski, et siin on tegemist mingit sorti raisakotkaga, kes maandub kaaslase juurde vaatluspostile.

Shashemene (Bradti versioon) või Shashamane (wikipedia versioon) näis olevat Etioopia eeslipealinn. Igatahes ei näinud kuskil mujal Etioopias sellisel hulgal eesleid midagi vedamas.

Bradti reisijuht kirjutab, et Shashemene saab reisijatelt pidevalt väga negatiivseid hinnanguid, üks kirjutaja autasustab Shashemenet lausa Etioopia “Fuck You!” hinnalise aunimetusega. Samaväärseid kogemusi pole ette näidata, aga mingit põhjust, miks Shashemenesse üldse minna, ka ei tea. Kole ja ilmetu linn. Ilmselt tõmbab ligi asjaolu, et Shashemenes asub Etioopia rastafaride kommuun ja isegi selleteemaline muuseum. Keda huvitab, siis Wikipedias leiab sel teemal päris ülevaatliku jutu.

Staare igast mastist

Arbore hõim ei ole Omo staarid, kuid oma osa turismimajandusest üritavad ampsata nemadki. See tähemdab, et võõra suhtes ollakse rohkem avali, kuid noorem põlvkond teab rahateenimise nippe juba päris hästi.

Inimeste otsepildistamise ees tuleb birrid välja ka Arbore külas, aga ilmselgelt ei ole tegemist nii kogenud poseerijatega, kui näiteks mursid või konsod. Päris palju pilte saab inimestest teha ka lihtsalt niisama.

Aga maailm on täis ootamatusi. Kui pildistamise eest rahalunimises on kõige aktiivsemad lapsed ja noored, siis omad trumbid on välja käia ka hõimu taatidel.

Nii stiilset seltskonda poleks osanud lootagi. Ilmselt on neil olnud head nõustajad 🙂

See pilt on tehtud plärts auto aknast. Kas me ei meeldinud või mingi muu probleem?

Arbore

Arbore panoraam

Bradti reisijuht nimetab Arboret linnaks (town), lisades, et sealne ainuke ehitis, mis pole ehitatud traditsioonilises hõimustiilis, on politseijaoskond. Seda kirjeldust võib nautima jäädagi, sest see vastab päris tõele – juhul, kui oled valmis tegema linna kontseptsioonis pisikesi mööndusi. Kui romantiline saar filmis “Mehed ei nuta” oli rohkem selline poolsaare moodi saar, siis Arbore on rohkem selline heinamaa moodi linn.

Tere tulemast Arbore linna!

Nagu pildilt võib näha, käib ka Arbores “kinnisvaraarendus”. Ja kindlasti ei tasu niisama mööda sõita linna ainsast majast!

Linna ainus maja – see on Arbore politseijaoskond

Arbore küla

Arbore hõim on üks umbes 45. hõimust, kes elavad Etioopia edelaosa administratiivjaotuses, millel on väga lahe ingliskeelne nimi on Southern Nations, Nationalities, and People’s Region (ehk SNNPR). Tegemist on karjakasvatajatega, kelle elupaigaks on tasandikud.

Huvitav on see, et kuigi üksteisest ei elata väga kaugel ja omavahelist läbikäimist tuleb ikka ette, on igal hõimul ikkagi oma arusaamine, kuidas tuleb endale elamist ehitada. Eks see ole muidugi kinni ka sellest, missugune on hõimu elurütm ja millest parasjagu ehitada on võimalik, aga erinevused on ikkagi silmnähtavad.

Näiteks arbore elamised torkavad silma sellega, et neile meeldib ehitada ukse juurde varjualuseid, kus on hea päeval varjus toimetada.

Külalised võisid majja ka sisse astuda ja pilti teha. Ega ilma taskulambita seal suurt midagi ei näinudki. Välguga pilti tehes sai alles pärast teada, mida parasjagu sai pildistatud.

Nagu näha, pole inimese eluks just liiga palju vaja. Magamisasemed, vahendid söögitegemiseks, sahver ja oligi laias laastus kõik.

Elamine on jagatud mitmeks toaks ja “piirkonnaks”.

Veel mõned pildid Hamerite juurest

Kaasaegne meditsiin on jõudnud ka hameriteni. Üldine vaktsineerimine tundus neile täiesti mõistetav ja kohaliku kooli juurde (jajah, hameri lastel on kool!), oli peale päikesetõusu sel eesmärgil kogunenud päris kenake rahvasumm.

Kaugemalt saabunud tohtrid toimetasid seal tähtsalt ja panid kõik vaktsineerimised kenasti kirja. Hamerid ootasid stoiliselt.

Et vaktsineerimine toimus koolimaja juures, sai ka sinna sisse põigatud. Huvitaval kombel leidis seina pealt elementaarsed tekstid nii amhara kui inglise keeles. Kas turismist tingitud vajadus?

Kalendri algus septembris ei tähista mitte kooliaasta algust, vaid Etioopia kalendri järgi algabki aasta 12. septembril. Ja 12.09.2011 algas seal aasta numbriga 2004.

Hamerite juurest ära sõites kohtas teel mitut puhku kaamleid.

Edasi sõites jätkus tee päris pikalt mööda kuivanud jõe orgu.

Hameri lapsed

Pilte Hameri külaelust

Wikipedia andmetel on Hameri hõimu kuuluvaid inimesi kokku umbes 46500 inimest. Bradti reisijuht arvab Hamerite arvuks aga ligikaudu 35000. Tegemist on karja kasvatava hõimuga, mille kultuuris on kariloomadel tähtis koht. Tänaseks päevaks on põllumajandus siiski juba tähtsam kui karjakasvatus.

Hameri küla

Hameri naine katust ehitamas

Hameri naine katust ehitamas

Hameri naine ookripulbrit hõõrumas

Hameri naised armastavad oma juukseid dekoreerida. Selleks kasutatakse ookrit, mida segatakse savi ja vist ka loomarasvaga. Pildi peal parasjagu käibki ookri hõõrumine peeneks pulbriks. Täpselt ei uurinud, aga ookriga juuste kaunistamine on vist abielunaiste privileeg.

Hameri külade ülesehitusest saab päris hea pildi ka Google Mapsi abiga. Piisab, kui kohaotsingusse panna Turmi ja vaadata selle ümbruses paari kilomeetri raadiuses ringi. Tavaline Hameri küla näeb välja umbes nii, nagu allpool näha.

Hameri tants

Turmi on külake in the middle of nowhere, linnulennult umbes 50. km kaugusel Etioopia-Keenia piirist. Bradti reisijuht nimetab Turmit austavalt väikelinnaks, aga isegi väikelinnalt ootaks justkui vähe enamat kui paarsada meetrit asustust teede ristist ühes ja paarsada meetrit teises suunas.

Siiski, siiski. Turmis ristub mitu olulist teed ning seal toimub esmaspäeviti sealse kandi tähtsaim turg. Mõned kauplejad leiab sealt ka muudel päevadel. Lisaks on Turmis ja selle ümbruses ootamatult suur hulk majutust. Enamik mugavusskaala alumises otsas, aga leiab ka tipptaset (ja -hindu). Näiteks odavaim ööbimine Buska lodge’i telgis oli mugavuselt – ja ka hinnalt – päris märgatavalt üle Turmi muude majutuskohtade keskmisest tasemest.

Aga Turmis peatumise põhjuseks oli vaadata Hameri hõimu traditsioonilist tantsu. Turmi lähedal asuvasse Hameri külla kogunes seda päikeseloojangu ajal vaatama päris mitu erinevat reisiseltskonda.

Tantsu põhimõte sai selgeks ka ilma igasuguste selgitusteta. Tegemist oli partneri otsingule suunatud aktsiooniga, mis on paljude tantsude universaalselt toimiv idee vist maailma igas nurgas. Naised astuvad kas paarikaupa või hulgakesi meeste suunas. Mehed proovivad hüppamisega vastassoo tähelepanu võita ja naised siis näitavad või ei näita oma sümpaatiat. Nagu arvata võis, üldiselt ei näita.

Mis natuke segaseks jäi, oli see, et kui naispoole pealt nägi tantsimas enamasti mehelemineku eas tüdrukuid, siis meespoole vanus varieerus märkimisväärselt. Nagu piltidelt näha võib, tundsid kõrvuti “soliidsete härrasmeestega” oluliste asjaosalistena end ka pisikesed poisid. Igal juhul võeti neid tõsiselt kampa (kuid mitte veel tantsima), mida oli päris tore vaadata.

Kui meestel polnud enda käivitamisega erilisi probleeme, siis tüdrukud ei tahtnud alguses kuidagi vedu võtta. Vahepeal eelistatigi omavahel lihtsalt juttu puhuda, et siis mõne aja pärast jälle mõned ringid teha. Ka tantsuliste seltskond oli pidevas dünaamikas. Aeg-ajalt tuli keegi juurde, kel päevased asjatoimetused olid lõppenud. Mõni läks ära kah.

Tantsuetendus kestis umbes tunni. Seda oli tegelikult isegi rohkem kui küll, sest võhiku silmale oli toimuv üsna ühesugune. Väga lahe, aga ikkagi ühesugune. Kõigele lisaks kiskus lõpus ka pimedaks.

Key Aferi turg

Lõuna-Omos on külaskäik turule vist absoluutselt iga seda kanti külastava reisiseltskonna kohustuslikus programmis. Turu külastamine nõuab natuke planeerimist, sest erinevates külades on turupäevadeks kas esmaspäev, neljapäev või laupäev. Kuna paaripäevast reisi sinna kanti vaevalt et ette võetakse, siis kuhugi ilmselt ikka turupäevaks satutakse. Antud juhul osutus sobivaimaks variandiks Key Afer oma neljapäevase turuga.

Tuleb kohe öelda, et Key Aferis on kaks turgu, mis asuvad üksteisest natuke eraldi. Pudulojuste turg jääb natuke eemale ja paljud sinna vist ei satugi. Esimesed pildid ongi sealt.

Pudulojustega kauplemine on selgelt meeste äri. Naisi ei näe seal pea üldse.

Pudulojuste turg jaguneb omakorda sektsioonideks. Enamuse turust on vallutanud veised, sekka mõni eesel, väiksem osa on jäetud kitsedele. Aga kui kana vaja, saab ka need kätte.

Siin on näha iga mehe standardvarustusse kuuluv polüfunktsionaalne vidin – ühest küljest tool, teisalt peatugi, mis mõeldud meeste peeneid soenguid säilitama.

Key Aferi põhiturg oli keskpäeva paiku veel üsna loid. Kaubitsejad alles kogunesid. Seetõttu oli kohalike ja välismaalaste suhe seal üsna üks-ühele. Ausalt öeldes päris absurdne olukord.

Kogu Key Afari turg meenutas kangesti safarit, kus kari valgeid inimesi (s.h. muidugi ka ma ise) pildistab eksootilisi loomi nende omas keskkonnas. Ühel vingem objektiiv kui teisel. Ja mõni tegelane tõepoolest täies safarivarustuses. Kokkuvõttes kentsakas elamus, mida samal kujul vist enam kogeda ei tahaks. Juhuslikult Konso turule sattumine oli elamuse mõttes Key Aferist ikka mäekõrguselt üle.

Täiesti juhuslikult…

Midagi pole öelda – Ari küla külastus oli lahe. Ehe Etioopia hõimuelu ja nii edasi. Aga paar väikest nüanssi andis sellele natuke omamoodi tunde. Tegelikult ei näinud me ju midagi – kuigi sedagi oli oluliselt rohkem, kui näiteks murside juures. Teiseks – kui “ehe” see värk ikkagi oli?

Justkui täiesti juhuslikult nägime, kuidas parasjagu valmib savist uus pott. Mõnus oli ju koos plaksutada, kui käsitsi voolitud pott ja selle kaas kenasti põletusküpseks valmis said.

Täiesti juhuslikult kopsis ka Ari sepp oma primitiivse ahju juures mingit järjekordset raudvidinat.

Tegelikult oli see kõik ju lahe, aga kas ka “ehe”? Ühest küljest ju kõik oligi ehe ja ehtne, aga teisalt… nähtu üle järele mõeldes kadus elamus kuhugi ära. Ehedad on ikkagi asjad, mis juhtuvad nüüd ja praegu ilma eelneva telefonikõneta. Jinka baaris oli asi just nii, nagu see parasjagu oli. Võib muidugi küsida, kui oluline või mitteoluline see teema on, aga elamusel ja elamusel võib olla päris suur vahe.

Ari hõimu lapsed

Valgete inimeste saabumine oli selle Ari küla lastele päeva selge tipphetk. Info levis hetkega ja kohe viidi läbi üldmobilisatsioon. Nii me seal siis käisime – pundar lapsi kogu aeg ümber keerlemas.

Aga peab ütlema, et lapsed olid nii mõnusalt vahetud. Jäi mulje, et suhtlemisel ei jäänud keeleoskuse taha küll midagi. Nojah, ega me ju ei filosofeerinud seal.

Kus palju lapsi koos, seal võib omavahel ikka väikseid arusaamatusi tekkida. Väikesest lohutusest ei öeldud kunagi ära.

Kollektiivsest rongkäigust ei tohtinud keegi ilma jääda. Suuremad lapsed haarasid oma väikesed vennad ja õed kohusetundlikult selga. Mis sest, et vahest polnud kandjal endalgi palju rohkem pikkust ja kaalu.

Külas Ari hõimul

Üldiselt on Aafrika disainitud Väga Kannatlikele Inimestele. Oskus tundide viisi midagi tegemata mölutada või taluda pikki sõite mingis ebamugavas asendis kuluvad sel mandril vägagi marjaks ära. Ja üldse – no hurry in Africa! Aga teisalt juhtuvad seal mõned asjad jälle planeerimatult kiiresti. Külaskäik Ari hõimu juurde kuulubki just sellesse kategooriasse.

Ari hõimu olemasolust polnud ausalt öeldes isegi aimu. Ka Bradti reisijuht mainib neid vaid mõne üksiku reaga. Aga kuna kohapealne kohustuslik giid, kes meid murside juures saatis, oli ise Ari hõimust, siis tekkis sujuvalt plaani ka väike visiit Ari hõimu juurde. Alati jääb muidugi küsimus, kas see üldse oli Ari hõim, sest kui hakata Google’i pildiotsinguga otsima pilte Ari hõimust, siis leiab kõike muud, kui seda, mida näha õnnestus.

Külastatud Ari küla ei asu Jinkast kaugel. Äärmiselt teretulnud oli hõimu poolt kokkulepitud poliitika, et “mursit” tegema ei hakata ehk pildistamise eest raha ei küsita ja püütakse igati säilitada oma tavapärane eluviis. Seetõttu sai kõikjal segamatult pildistada ja keegi ei nuianud pildistamise eest raha.

Liiga suuri kokkuvõtteid Ari hõimu kohta ühes kõlas nähtu põhjal ei saa teha, sest kohalikus mõistes on Ari hõim üsna suur (üle 100.000 inimese) ning elu ja traditsioonid pidid piirkonniti teataval määral varieeruma.

Silma torkas, et erinevalt kõikidest teistest nähtud küladest oli seekord tegemist “metsakülaga”. Karja kasvatavad hõimud elasid ikkagi lagedal. Puud kasvasid küll ka näiteks nähtud Konso külas, aga seal ei tekkinud kaugeltki sellist metsas elamise tunnet.

Tagantjärgi mõeldes on päris hämmastav, et iga hõim ehitab neidsamu vitstest punutud hütte ja hoidlaid üsnagi erinevates stiilides. Võtame või viljahoidla ülaloleval pildil. Selle katus ulatub seinast hoopis kaugemale, kui teistel hõimudel. Vahe on ka katuse kujus, okste jämeduses, hoidlate kõrguses ja nende all olevate “jalgade” arvus.