Mõõtmise müüt

Mõõdulint Suurem osa kaasaegsetest äri- ja juhtimisraamatutest kultiveerib ideid, et organisatsioonide juhtimises eksisteerivad teatavad “õiged” praktikad, mis “õige” rakendamise korral tagavad ärilise edu. Ehk juhul, kui asjad ei peaks õnnestuma, on tegemist lihtsalt juhtide teadmatusega “õigete” praktikate olemasolust või siis ei rakendatud neid piisava täpsusega.

Juhtimisalaste võluvalemite oluline koostisosa on alati olnud mõõtmine. Küsimusele “Kas see, mis pole mõõdetav, on juhitav?”, vastab enamik juhte, et loomulikult ei saa mõõdetamatut ka juhtida. Sest kuidas saada ilma mõõtmata aru, kas eesmärgid saavutati või mitte. Ehk kõike on võimalik mõõta, küsimus on ainult õigete mõõdikute pikapanemises.

Samas me teame, et paljud juhtimises igapäevaselt kasutatavad kontseptsioonid on liiga mitmetahulised, et neid saaks objektiivselt hinnata. Eestvedamist, organisatsioonikultuuri, tuumkompetentse, kliendikesksust, innovatsiooni, organisatsioonilist õppimist ja muud taolist püütakse enamasti väljendatakse millegi muu kaudu, mis on konkreetsem, ühesemalt arusaadavam ja paremini mõõdetav – tavaliselt finantsnäitajate kaudu.

Samas on mõõtmist hädasti vaja, sest see loob juhtidele (ja mitte ainult juhtidele) nii vajaliku turvatunde. Pole tähtis, et turvatunne on näiline. Me mõõdame – järelikult me tegeleme asjaga. Kuna me asjaga tegeleme, siis arusaadavalt püüame me oma toimivusnäitajaid pidevalt parandada. Head “asjadega tegelejat” ehk head mõõtjat peetakse tihti ka heaks juhiks.

Vahest asjad siiski ei lähe päris plaanikohaselt ja tekib tungiv vajadus midagi ette võtta, et organisatsioon tagasi soovitud kursile juhtida. Eriti suuremates organisatsioonides kipub esimeseks reaktsiooniks olema olemasolevate mõõdikute ülevaatamine. Tihti tähendab see mõõdikute viimist senisest suuremale detailsusastmele. Parem mõõtmine – parem kontroll!

Usk mõõdikutesse ja mõõtmisesse põhinebki suures osas eeldusel, et toimuv on alati (või vähemalt lõviosas) meie kontrolli all. Selle asemel, et otsida vigu mõõdikutes, oleks ehk aeg hakata endale tunnistama, et enamik asju on meie kontrolli alt väljas. Kui palju me kontrollime ärikeskkonna muutusi ja konkurente? Juhid omavad aina vähem kontrolli ka töötajate üle. Ka ettevõtte edukus ei ole absoluutne, vaid suhteline mõiste. Heast tulemusest jääb väheks, kui konkurendid arenesid mitu korda kiiremini. Me üritatame järjekindlalt mõõta mõõdetamatut.

Mõõtmise juures tuleb meeles pidada, et mida mõõdetakse, seda üldjuhul ka saadakse. Piisab, et mõõdikute sisu ja vajalikkus jääb töötajatele arusaamatuks, kui leitakse geniaalselt mugavad viisid mõõdetav tulemus formaalselt saavutada. Kas kellelgi on raskusi saavutada oodatud tulemus, kui pühendumist mõõdetakse esitatud parendusettepanekute arvuga? Hullem on asi aga siis, kui esimesel hetkel täiesti loogiline mõõdik osutub küll absurdseks, aga seda siiski järjekindlalt edasi kasutatakse. Juhtide põhjendus taolise mõõdiku säilitamiseks on lihtne – ja kui ka pole parim mõõdik, siis ega mõõtmine midagi halba ka tee. Unustatakse aga ära, et mõõdikutes peituvad muuhulgas ka olulised signaalid tervele organisatsioonile. Mis signaale me ikkagi soovime anda?

Vana uudis, et üha kiiremalt muutuvas maailmas tuleb organisatsioonidel aina kiiremini reageerida ja vajadusel ka kurssi muuta. Samas on pidevad ja kiired muudatused kasutuseloleva mõõdikutesüsteemi surmavaenlaseks. Sõltumata juhtide retoorikast jätkatakse pigem vanaviisi (mõningate kosmeetiliste muudatustega) kui hakatakse pidevalt looma uusi mõõdikuid. (Tuletame meelde: mõõdikuid on tarvis selleks, et asi oleks juhitav.)

Soovides iga hinna eest säilitada kontroll kontrollimatu üle toob paratamatult kaasa vajaduse mõned asjad ohverdada. Organisatsioonid, kus loovus, katsetamine, innovatiivsus ja kiire kohanemisvõime pole kriitilise tähtsusega, saavad seda endale võibolla lubada. Aga irratsionaalne on järjekindlalt oodata, et inimesed ja nende ideed käituvad täpses vastavuses organisatsiooni mõõdikutesüsteemiga. Või juhtida organisatsiooni nii, nagu poleks seda, mida kergesti mõõta ei saa, tegelikult olemaski.

Esimene asi on mõõta seda, mida saab kergesti mõõta. Kõik on korras, kui minna nii kaugele. Teine asi on jätta vaatluse alt kõrvale see, mida ei saa kergesti mõõta, või anda talle meelevaldne kvantitatiivne väärtus. See on kunstlik ja eksitav. Kolmas asi on eeldada, et see, mida kergesti mõõta ei saa, pole tegelikult tähtis. See tähendab, et ollakse pime. Neljas asi on öelda, et seda, mida kergesti mõõta ei saa, pole tegelikult olemas. See on enesetapp.¹

¹ Macnamara eksijäreldus, viide pärineb Charles Handy raamatust “Tühi vihmamantel”.

Loe ka:
1. Weinberger, D. ‘The Folly of Accountabalism’, Harvard Business Review. February 2007.
2. www.changethis.com/36.02.ForgetFormulas

Categories: Juhtimine | 1 kommentaar

Navigeerimine

One thought on “Mõõtmise müüt

  1. Pingback: Juhtimises on üks dimensioon puudu @ Erinevad signaalid

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.

%d bloggers like this: