Järgnevalt lihtne seletus, kuidas teha kiirelt vahet kahel sellisel keerulisel asjal nagu mikro- ja makroökonoomika.
One thing that economists do know, is that the study of economics is divided into two fields, “microeconomics” and “macroeconomics”. Micro is the study of individual behaviour, and macro is the study of how economies behave as a whole. That is, microeconomics concerns things that economists are specifically wrong about, while macroeconomics concerns things economists are wrong about generally.
Allikas: Patrick Jake O’Rourke “Eat the Rich”.
2010. aasta jalgpalli MM (Fifa 2010 World Cup) toimub Lõuna-Aafrikas. Selleks ehitatakse Kaplinna Green Point’i uus staadion, mis hakkab mahutama 68 000 pealtvaatjat. Samas kohas asus staadion ka varem, kuid see lammutati 2007. aastal.
Kaplinna üks kiftimaid piirkondi on Malai kvartal ehk Bo-Kaap. Sealsed elanikud on kunagiste orjade järeltulijad, keda Hollandi Ida-India Kompanii vedas sisse Indoneesiast, Sri Lankalt, Indiast and Malaisiast. Tänaseks on Malai kvartal restaureeritud ja oma atmosfäärilt selgelt eristuv teistest linnaosadest.
Mõne maja järgi võib aimata, missugune nägi Bo-Kaap ja Kaplinn välja minevikus.
Laudmäest algab paljude tippudega kaljuahelik, mida kutsutakse 12. apostliks. Tegelikult on tippe natuke rohkem kui kaksteist, aga mis sest. Pildil paistab ka Clifton Beach, mis jaguneb neljaks eraldi rannaks. Rannad on iseenesest üllatavalt väikesed ja tõesti ei kujuta ette, kuidas linlased mõne kuumema ilmaga end sinna ära mahutavad. Lonely Planeti andmetel on neljast rannast esimene ja teine rand eelkõige veendunud eneseimetlejatele.
Green Point’i tuletorn on Lõuna-Aafrika vanim.
Victoria & Alfred Waterfront on Kaplinna sattunud turistide jaoks umbes samasugune tõmbekeskus nagu Tallinnas vanalinn. Ajalugu sealt pole väga mõtet otsida, küll aga turiste, shoppingut ja söögikohti. Tuleb siiski tunnistada, et seal on suudetud üsna mõistlikul viisil ühendada meelelahutus töötava sadamaga.
Aja surnuks peksmiseks on loodud hulk erinevaid võimalusi. Alates poodlemisest ekskursioonideni välja. Waterfrondist väljub laev Robben Island‘ile (märksõnaks Nelson Mandela), seal peatub ka linnaekskursiooni buss (Hop On, Hop Off). Söögikohtades tuleb arvestada nii kolmandiku võrra kõrgemate hindadega kui linnas. Tuleb tuttav ette, kas pole?
Waterfronti üks pildistatumaid kohti on Nobeli väljak (Nobel Square), kus asuvad nelja Nobeli preemia saanud lõunaaafriklase kujud (Nkosi Albert Luthuli, Desmond Tutu, Frederik de Klerk ja Nelson Mandela).
V & A Waterfronti mööda jalutades ei kippunud ühel hetkel esialgu oma silmi uskuma. Mis mõttes Paulaneri silt? Mida nad sellega öelda tahavad? Kaplinn ei kuulu ju selliste kohtade loetellu, kus mõte hüva värske Baieri vaadiõlle peale ära eksiks. Aga näedsa – Waterfronti kellatorni juures ootab sind tõepoolest ehtne Paulaneri õllekas.
Black Label’ist ja teistest kohalikest odrajookidest küllastununa tundus võimalus kohapeal pruulitud Paulaneri tumedat nisuõlut juua tõelise taeva kingitusena. Lõpuks ometi sai kohalikud kergekaallased asendada vähe tummisema kraamiga.
Omaette ooperina mõjusid Baieri rahvariides süsimustad teenindajad. Kui rahvariides neegrinaised jäid veel kuidagimoodi tõsiseltvõetavaks, siis lühikestes pükstes neegripoisid oli juba tõeliselt naljakas vaatepilt.
Omapärast vaatepilti pakkus ka mõni külaline. Ma ei tea, mida arvata jalgratturist, kes liibuvas jalgratturikostüümis sõidab õkva lauda ja libistab seejärel kaks õlut hinge alla. Vot sellised mehised jalgratturid (pildil kollases) on Kaplinnas!
Isegi piisava info olemasolul on üsna raske otsustada, kuhu kanti Kaplinnas ennast sisse seada. Reisijuhtides leiduv ja iseenesest adekvaatne info majutuskohtade jaotusest piirkondade (City Bowl, Gardens, Waterkant, Zonnebloem jne) kaupa võib aitamise asemel tekitada hoopis suuremat segadust. Nagu alati, kui valikut on liiga palju. Ja et segadus oleks veel täielikum, paigutatakse üksteisest vaid paarisaja meetri kaugusel asuvaid ööbimiskohti formaalselt erinevatesse linnaosadesse.
Seljakotireisijatele sobivaid majutuskohti on Kaplinnas rohkem, kui esimesest lahtilöödud reisijuhist paista võib. Igasugustele eelistustele leiab midagi. Neile, kes hingelt noored ja kes Lõuna-Aafrika Vabariigis pikemalt rändamas, võiks hostelitest küsida paljude seljakotireisijate lemmikut Coast to Coast. Seal pakutav info on natuke kentsakas noortepärases stiilisoustis, aga muidu päris adekvaatne ja asjalik.
Kaplinna seljakotireisijate üks tähtsamaid kogunemiskohti on Long Street. Selle ülaosas (s.t. mäepoolses otsas) torkab silma rohkesti hosteleid ja seljakotireisijatele suunatud reisibüroosid. Mõned neist tundusid (vähemalt väljastpoolt vaadates) oma peamise sihtgrupina nägema tõelisi hard-core backpackereid.
Long Street’ist natuke üles asuvad Gardens ja Oranjezicht. Gardens allpool, Oranjezicht natuke kõrgemal. Juhuse tahtel sai ööbimiskohaks valitud just Gardensis asuv Cape Town Backpackers. Valiku peamine kriteerium oli see, et hosteli kõrvalmajas pakuti ka natuke luksimaid ruume. Hosteli “luksruum” näeb välja nii:
Nagu praktilise kasutamise käigus selgus, asus hostel üllatavalt heas asukohas. Lisaks mitmele lähedalasuvale pole on vaieldamatu pluss ka selle lähedus Kloof Streetile, mis on paarisaja meetri ulatuses Kaplinna üks parimaid gurmeetänavaid. Suurepäraseid restorane leiab ka Kloofiga ristuval Parkil. Ja Park on juba mainitud hostelist nii 50 m kaugusel.
Korralik õhtusöök koos veini ja väga hea teenindusega maksab Eesti rahas umbes 150 krooni. Ja klientide tagasimeelitamiseks kasutatakse kõikvõimalikke sooduskuponge. Näiteks ühes restoranis anti söögi lõpetuseks kaasa flaier, millega lubati järgmisel külastuskorral tasuta pudeli veini. Ja tõesti – saigi!
Ärireisijad peatuvad muidugi natuke teistes kohtades, kuna peamine konverentsikeskus ja parimad hotellid asuvad V&A Waterfronti kandis.
Kaplinn võttis vastu ilusa päikesepaistelise ilmaga. Johannesburgist saabudes polnud see just suurem üllatus, aga järgmiste päevade jooksul sai selgeks, et kevadine (mis võrdub meie sügisega) selge ilm on Kaplinna jaoks pigem meeldiv erand kui reegel. Maandudes avanesid lennukiaknast (eelkõige neile õnnelikele, kellele sattus koht lennuki paremal pool) suurepärased vaated Kaplinna uhkusele – Laudmäele ehk Table Mountain’ile.
 |
| From Southern Africa 2008 |
Lennujaamast linna poole sõites soovitas taksojuht muu jutu sees seda juba samal päeval külastada. Järgmistel päevadel samahead võimalust enam ei avanevat. Ilm pidavat tavaliseks keerama. Tõepoolest, järgmistel päevadel oli vaade Laudmäele enamasti selline nagu alloleval pildil.
Laudmägi on oma nime saanud tänu oma kujule. Traditsioonilist mäetippu asendab üsna lame, lauda meenutav ülaosa. Teist sama kandilist mäge annab otsida.
Mäe otsa saab kahte moodi – ronides või rippraudteega (cableway). Infot hindade ja lahtiolekuaegade kohta leiab siit.
Table Mountain’ist jätkub mäeahelik kuni Hea Lootuse neemeni. Poolsaare (Cape Peninsula) otsas asuvat Cape Point’i peetakse tihti Aafrika lõunapoolseimaks punktiks ning Atlandi ja India ooekani kohtumiskohaks. Tegelikult kohtuvad kaks ookeani umbes 200 km eemal Agulhase neeme juures (Cape Agulhas).
Kui allolevat pilti suuremalt vaadata, torkab Table Bay lahes silma mingi imelik suur monstrum. Tegemist on maailma ühe suurima sõjalaevaga USS Theodore Roosevelt, mis parasjagu Kaplinnas peatus.
Et Laudmägi on tihti kaetud pilvede ja uduga, võib seal leida rohkesti märjemaid alasid ja vett. Kivid kombinatsioonis veega tekitavad teadagi libedust.
All on vaade mäe teisele küljele, “India ookeani” poole”.
Laudmäel on võimalik matkata erineva pikkusega matkaradadel. Kui ilm ja ajaressurss vähegi võimaldab, tasuks ette võtta mõni pikem rada. Valida saab ka sellise marsruudi, kus lähed ühte ja tuled teist teed pidi. Mäe kesklinna poolsemal küljel muutub matkarada kohati väga kitsaks ja tuulisema ilmaga ei soovitata seda kasutada. Isegi vaikse ilmaga ei pruugi kohati paarikümne sentimeetri laiune rada kõigile sobida.
Laudmäel pakuvad matkajale seltsi mitmesugused linnud ja sisalikud. Kuna nad olid 100% looduslikud ehk neil puudus silt eestikeelse nimetusega, ei õnnestunud neid ka täpsemalt identifitseerida.
Johannesburgis olin turiste paljunäinud lodge’i omanikult kuulnud Lõuna-Aafrika Vabariigi turismifenomeni kontsentreeritud seletust. Osa välismaalastest soovivat iga hinna eest külastada Krügeri rahvusparki ja mitte vähem pole neid, kelle eesmärk on oma silmaga näha Kaplinna. Või siis ikka kohe mõlemat ühel reisil.
Kaplinna selline fenomen võiks riigi majanduspealinna Johannesburgi asukatele komplekse põhjustada, aga samas on selge, et keskmise välismaalase jaoks on Lõuna-Aafrikaga tutvumist turvalisem alustada Kaplinnast. Turvalisust puudutav on loomulikult suhteline mõiste. Kui oled käinud Johannesburgi Park Stationis ja lahkunud sealt kogu oma varanatukesega, siis võiks Kaplinna olukorda tõesti võrrelda vanurite turvakoduna. Aga see võrdlus võib olla äärmiselt petlik.
Ka Kaplinnas ei tundnud ma kordagi ei ohtu ega hirmu, aga võrreldes Zimbabwega soovitas sisemine hääl fotoka hoopist sagedamini lihtsalt seljakotti jätta. Kuna väikest seebikat polnud kaasas, siis jäidki paljud pildid tegemata.
Paljud välismaalased, näiteks konverentsituristid, eriti ei taju, kuhu nad on sattunud. Enamasti ei juhtu nendega ka midagi hullu, kuigi võimalused selleks on siiski paganama suured. Kuidas muidu seletada seda, et tänaval tulevad muretsevad kohalikud uudistavatele võõramaalastele ligi ja soovitavad juba õhtupoolikul kiiresti suunduda oma hotelli poole.
Kaplinnas (eriti Long Street’il) kehtib lihtne reegel. Kui keegi (eriti mõni midagi ootav persoon) sind kõnetab, siis ära hakka juttu ajama. Kas kohe või natukese aja pärast jõutakse narkoni või lihtsalt rahalunimiseni. Veel parem on sellistele juba nende lähenedes pead raputades edasise konversiooni mõttetusest märku anda.
Kaplinnas valget inimest ühistranspordis ei näe. Valge inimene sõidab autoga. Ohutuse mõttes. Paljudes kohtades polnudki erilist võimalust jala käia. Samas tundus valgel ajal ringiliikumine olema täiesti ohutu ja pole mingit põhjust kindlaid marsruute sõitvaid mikrobusse mitte hääletada. Mis sest, et kohalik valge sellega ei sõida.
Selline vaade avanes Cape Town Backpackersi nimelise hosteli aknast. Pole vist vaja seletada, et inimese kohta müüakse Lõuna-Aafrika Vabariigis sadu kordi rohkem meetreid okastraati kui näiteks Eestis.
Lennundussektor Lõuna-Aafrika Vabariigis on nii Aafrika kui terve maailma kohta kõrgelt arenenud. Lennujaamad on tasemel, lennufirmasid on palju. Ühest küljest teeb see elu lihtsamaks, nagu konkurents ikka, teisalt nõuab natuke aega, et täpselt pihta saada, kes kunas kuhu lendab.
LAV-i rahvuslik lennufirma South African Airways (SAA) on suurima sihtpunktide arvuga nii kohalikus mõttes kui rahvusvaheliselt. SAA on ka lennundusallianssi Star Alliance liige. See fakt on oluline ehk eelkõige neile, kes liitunud Lufthansa Miles&More või SAS-i Eurobonus programmiga.
Lennupiletite ostmine SAA veebilehelt on lihtne ja sirgjooneline üritus. Ostes piletid Lõuna-Aafrika Vabariigi sees või Lõuna-Aafrika Vabariigist lähtuvatele lendudele, tuleb asukohariigiks valida LAV. Tänu konkurentsile kannatab piletihind võrrelda ka odavlennufirmade omaga. Mõned päevad ette ostes tuli JNB-CPT (Johannesburg-Kaplinn) edasi-tagasi pileti hinnaks 1825 ZAR ehk ligi 2200 krooni. Pikemalt ette planeerides saab odavlendajatega siiski tubli hinnasäästu.
SAA väljastab elektroonilise pileti, meelde tasub jätta võimalus endale meelepärane istekoht reserveerida. Vähemalt Johannesburg – Victoria Falls (Zimbabwe) lennul toimis see suurepäraselt. Teenindus on viisaks, pardatoitlustus tagasihoidlik ja üsna maitsetu. Aga olemas.
Airlink (end. South African Airlink) peamine baas on Johannesburg. Suurem osa lende on Lõuna-Aafrika Vabariigi sisesed, kuid Airlinkiga saab ka naaberriikidesse nagu Zimbabwe, Madagaskar, Mosambiik, Sambia.
South African Express on strateeglisises partnerluses SAA-ga. Peamiselt lennatakse riigisiseselt, aga on ka mõned rahvusvahelised lennud (2009 jaanuari seisuga Namiibiasse, Botswanasse, Mosambiiki, Kongo DV-sse).
Comair on regionaalne British Airways’i frantsiisi alusel töötav lennufirma (teenindab BA lende). Keskus Johannesburgis. Mitmed sihtkohad LAV-is ja väljaspool.
1time ühendab paljusid Lõuna-Aafrika Vabariigi linnu. Peamine baas Johannesburgis.
Kulula on Comairile kuuluv odavlennuliin, mis baseerub samuti Johannesburgis. Sihtkohtadeks kohalikud suurimad linnad ja mõned naaberriigid.
Muud lennufirmad: Mango, Interlink, Pelican.
Mõne aja pärast toodud info ilmselt paljuski vananenud. Üks lihtsamaid viise kontrollida, kes kuhu lendab, on Wikipedias vaadata Johannesburgi OR Tambo lennuvälja lehelt domestic airlines sektsiooni.
Lõpetuseks: Seoses 2010 jalgpalli MM-iga toimuvad Kaplinna lennujaamas (CPT) suuremad ehitustööd.
Kuigi internetis sai natuke eeltööd tehtud, polnud enne kohalejõudmist ikkagi erilist ettekujutust, mismoodi see safari tegelikkuses välja nägema hakkab. Ja ega seda täiuslikku pilti kuskilt saagi, sest iga Aafrika rahvuspark on teisest natuke erinev ja safareid korraldatakse väga erinevatel mugavustasametel. Keda küsitav rahanumber ei huvita, läheb Lõuna-Aafrika puhul pigem Krügeriga külgnevatesse privaatparkidesse ja naudib sealset luksuslikku majutust. Või siis Botswanas Chobesse või Okavango deltasse.
Samas ei oska midagi ette heita ka safari taskukohasemale versioonile, kus ööbimine on telgis ja süüa tuleb ise valmistada. Pigem vastupidi – koos olemine ja ühised tegemised ainult soodustavad sotsialiseerumist. Sotsialiseerumisele annavad hoogu ka laagripaigas asuvad külmkapid, kuhu saab oma õlled torgata. Selle väikse nüansiga, et õhtul safarilt saabudes ei tasu väga loota, et hommikul kommunaal-külmkappi jäetud humalavesi sind ka õhtul ees ootab.
Peale pikka safaripäeva oled õhtuks paratamatult parasjagu tolmune. Mõni päev vähem, mõni päev rohkem. See teeb korralike pesemisvõimaluste olemasolu tähtsaks. Vähemasti Krügeri laagrites on kõik hügieeni puudutav väga heal tasemel. Kõik üldkasutatavad pesemisruumid on puhtad ja mugavad. Lodge’ides on tavaliselt ka ujumisbasseinid, kus on peale päevast kuumust mõnus maha jahtuda. Ka meie odavtuur sisaldas ühte õhtut taolises safarilodge’is. Üllatuslik lisaboonus oli piiramatus koguses tasuta külma õlut ja veini.
Ühine söögitegemine on mõnus ja ei sõltu suuremat ka kellegi kokandusoskustest. Jõukohast tegemist jätkub kõigile. Valmistatav on lihtne, kuid maitsev. Grill või pajaroog maitsevad peale pikka päeva kõigile. Söömisele annavad vürtsi sind aega-ajalt pimedusest vaatavad silmad. Mõned loomad on ilmselt harjunud inimloomade tegevust kaema.
Mõnusas seltskonnas mööduvad neli päeva kiiresti. Kõvaketas sai elamusi küllaga täis laetud. Rohkem ei olekski väga tahtnud. Ja päikeseloojangud võivad Aafrikas olla paganama värvilised.
Muljetavaldava loomariigi kõrval ei saa Krügeri rahvuspargi puhul päris mööda minna ka lindudest. Vähemalt meie jaoks on seal näha üsna palju ja üsna eksootilisi linde. Pargis müüdavate brožüüride abiga saab lindude pildid inglisekeelse nimega kokku viidud, aga mitte-ornitolooge see vaevalt väga aitab. Eestikeelse vaste leidmiseks pakub Eesti Ornitoloogiaühing ootamatult korralikku maailma linnunimetuste andmebaasi.
Ülal pildil on lõuna-sarvnokk. Neid on lisaks kollasele ka punase nokaga. Sisuliselt on tegemist kohalike varblastega, sest kohtab neid enamasti pargi piknikukohtades toitu varastamas.
Hiidtrapp peaks olema maailma suurim lennuvõimeline lind. Praktikas seda kontrollida ei õnnestunud, sest lähenev auto ei olnud trappidele lendutõusmisekspiisava motivatsioonijõuga. Mõned kiired sammud, palun väga, aga lendamine jäägu teiseks korraks.
Pärlkanade võimalused savannis ellu jääda on asjatundmatule hingele kerge müstika. Kui mina oleksin kiskja, siis ma sellistega muudkui maiustaksingi. Vähemalt teoorias peaks savannis ringi sibavad pärlkanad olema kõikvõimalikele kiskjatele ju äärmiselt kerge saak. Aga ometi näeb neid häirimatult karjade kaupa omi toimetusi toimetamas. Ju siis on neil omad nipid, kuidas ellu jääda.
Raisakotkad toimetavad – nagu arvata võib – seal, kus on korjuseid. Kogunemissignaaliks piisab, kui suurepärase nägemisega lind näeb kolleege kuskil askeldamas. See pilt on raisakotkast, kes on esimesena avastanud lõvi koos jahisaagiga.
Aga siniraag on lihtsalt väga ilus lind. Osade allikate kohaselt on tegemist Botswana rahvuslinnuga, aga samapalju leiab ka risti vastupidist informatsiooni.
Loomulikult on Krügeri rahvuspargis linde palju rohkem kui eelnimetatud viis. Wikipedia andmetele toetudes võib seal kohata suisa 517. erinevat liiki linde.
Baltic Toursi Aafrika Uuringute Instituudi (AUI) eksperdid on välja nuhkinud hoolikalt varjatud saladuse. Jah, nii see on: Victoria joa juurde sõitmiseks pole enam Zimbabwe viisat vaja, sest Sambia ja Zimbabwe piiril asuv suurepärane Victoria juga asub nüüdsest Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kogu tõde on kirjas Eesti Ekspressi 2009. aasta 8. jaanuari Kohvri reisikalendris, kust leiame sellise Baltic Toursi reklaami:
Ja loomulikult pole neil reisijatel, kes plaanivad selle reisi eest maksta 2x rohkem kui kohalik hinnatase taolise reisi maksumuseks teeks, mõtet tähelepanu pöörata pisiasjale, et teie unistuste sihtpunkt paigutub mõne metoodika järgi maailma viie kõige ohtlikuma riigi hulgas auväärsele teisele kohale.
