Porto

Sõnaseletusi: eelarvepositsiooni parandamine

Eelarvepostisooni parandamine – igakülgselt sita olukorra positiivsemaks kajastamiseks disainitud tühiväljend, mis aitab vältida selgemast otseütlemisest tingitud masendust heade lahenduste täieliku puudumise üle. Jätab viisakalt kõrvale tõsiasja, et eelarvel on üsna ükskõik, missugune tema täpsem positsioon on või kui suuri pingutusi keegi tema positsiooni parandamiseks parasjagu ette võtab. Sobilik on kasutada samas lauses koos teise tühiterminiga “eelarvetasakaalu mõõtmise parandamine.”

Aitab muuhulgas kõrvalvaatajal selgemalt eristada tühimullitajaid – eelarvepositsiooni parandamise vajaduses veendujate kompetentsus kipub olema pöördvõrdelises seoses väljendi kasutamissagedusega.

Jääb põnevusega oodata, millal ja kelle abil teeb uus tühitermin läbimurde ärijuhtide sõnavarasse. Näiteks sanitaartehnilise kõlaga saneerimise asemel asutakse parandama ettevõtte eelarvepositsiooni.

Seonduvad mõisted: meetmed, lahendused, arutelud, valitsussektor, riskistsenaarium.

Odavalt Kesk-Ameerikasse

2007. a. sai olemasolevad kogemused kokku võetud ja arvatud, et jõulud ja odavalt reisimine ei käi kahjuks kokku. Vähemasti selles osas, mis puudutab lennupiletite hindu. Kuna teema “reisimine aastavahetuse kandis” osutus järjekordselt aktuaalseks, siis seekord sai siiski ära tõestatud, et ka detsembris on võimalik lennata kaugele ja päris mõistliku hinnaga.

Plaan KLM-iga üle Amsterdami ja Panama City Guatemalasse lennata oli peaaegu juba realiseerumas, kui tuli teade, et TLL-AMS on esimene ohverdus KLM-i majanduskeerukate aegade altarile. Pilet Tallinn-Amsterdam-Panama City-Guatemala City (KLM+Copa) oleks maksma läinud ligi 19.000 krooni. Aga piletiostu sai võetud kohe-kohe-ostan meetodil ja siis tuligi uudis, et KLM lõpetab lennud Tallinnasse.

Aga mõnikord võib laiskus anda sulaselge rahalise võidu. KLM-ile alternatiive otsides jäi silma uudis, et 2009. a. jaanuaris lisandus Mehhiko lennufirma Mexicana repertuaari kaks sihtpunkti Euroopas – London (Gatwick) ja Madriid.

Mexicanaga lende broneerides on oluline tähele panna vähemalt kolme asja:

1. Odavaim piletiklass ei pruugi olla kõige odavam. Näide LGW-MEX-GUA hindadest (ilma maksudeta):

Super Saver The lowest fares more details $577.00
$AVER Best vacation fares more details $537.00
ECONOMY SemiFlexible fares more details $420.00
PRIORITY Flexible fares more details $810.00

2. Lendamine Mexico City-st edasi võib olla odavam ja parema saadavusega, kui ainult Mexico City-sse. Võrdluseks LGW-MEX hinnad (ilma maksudeta) samadel kuupäevadel:

Super Saver The lowest fares more details $706.00
$AVER Best vacation fares more details $675.00
ECONOMY SemiFlexible fares more details $646.00
PRIORITY Flexible fares more details $792.00

Nagu näha, on läbi Mexico City Guatemala City-sse lendamine 226 dollarit odavam kui lennata ainult Mexico City’sse.

3. Mexicana võimaldab Mexico City-s teha soovi korral stopover-i.

Kokkuvõte: lennupileti (koos maksudega) Londonist Guatemalasse on võimalik osta 8750 krooni eest. Tallinnast saab Gatwicki umbes 2900 krooni eest (variandid Air Baltic, Estonian Air, Estonian Air ja Cimber Air või mingi muu segu nendest firmadest), kokku siis 11.650 krooni, millele lisandub ööbimine Londonis. Kahekesi reisides on rahaline sääst võrreldes KLM-iga ikkagi vähemalt 12.000 krooni.

Lisaks Guatemala Cityle on Mexicana Kesk-Ameerika sihtpunktide hulgas veel San Salvador (El Salvador), San Jose (Costa Rica), Panama City (Panama). Bogotasse (Kolumbia) saaks Londonist 927 USD eest.

Krediitkaardiga pileti ostmine toimis ludinal, kuigi ostu kinnitusmeilis lubatud e-piletit Mexicana ei saatnud. Natuke uurides selgus, et väljapoole Mehhikot e-pileteid ei saadetagi. Küll aga on võimalik pilet ise välja trükkida, sisestades Mexicana veebilehel (Online services -> Invoices) broneeringu numbri.

Skytraxi reitingus on Mexicanale omistatud kolm tärni (samas kategoorias on näiteks SAS ja Iberia).

Jätkusuutmatu jätkusuutlikkus

Financial Times’i kolumnist Lucy Kellaway, kes on tuntud äärmiselt sarkastilise suhtumise poolest sisutühja juhtimisretoorikasse, tegi oma 26. aprilli kolumnis lühiülevaate selle aasta trendidest kõlkssõnade kasutamises (kuigi Lucy ei seletanud, millel tema statistika täpsemalt tugineb).

Selgus, et juhtimisalase tühiterminoloogia kasutamine on 2009. aastal järsult kasvanud. Konkreetsemalt on mainitud selliseid termineid nagu “to deliver” (pakkuma), huvigrupid, võrdlusanalüüs ehk benchmarking ning muidugi iginoor strateegiline. Eriti on aga vohama hakanud sisutühi fraas “parimad praktikad” (best practice).

Ainuke tühisõna, mille kasutamine on aga järsult vähenenud, on “jätkusuutlik” (sustainable). Lucy võtab tühisõnade kasutajate “parimad praktikad” kenasti kokku:

selgus, et jätkusuutlik osutus mitte just väga jätkusuutlikuks

(sustainability turned out not to be so sustainable after all).

2009. suve trendid lennunduses

Erinevatest internetiallikatest võib lugeda, et 2009. suveks on ette ära ostetud 50% võrra vähem lennupileteid kui eelmisel aastal. See tähendab, et lennufirmad sõltuvad oluliselt rohkem sellest, kui konkurentsivõimelise hinnaga pileteid müüakse ja missuguseid sooduskampaaniaid tehakse. Kuna majanduslik ebakindlus on kasvanud, lükatakse lennukipletite ostmist tulevikku ning erinevalt eelnevatest aastatest toimub piletite väljaost aina lähemal plaanitavale reisikuupäevale.

Senine praktika näib eelnevat kinnitavat. Lufthansalt tuleb iga nädal mingeid pakkumisi – kuigi reaalselt broneeritavad hinnad kipuvad olema kaugel väljareklaamitust. Helsingist pakuvad nii Austrian kui Malev täiesti reaalselt märkimisväärselt häid hindu. Saksamaalt võis äsja KLM-iga New Yorki ja Bostonisse lennata (edasi-tagasi) suisa 230 dollari eest. Londonist on pidevalt pakkumisi nii Austraaliasse kui Kagu-Aasiasse, USA-st rääkimata. Finnair on siiski vaikne, SAS-ilt pole niikuinii midagi arvestatavat oodata.

Lõpetuseks võiks küsida – mis see meid puudutab? Ja kahjuks tihti ei puudutagi, sest väljalennukohta saaamine läheb maksma teist samapalju, kui maksab supersoodne pakkumine Frankfurtist, Amsterdamist, Londonist või isegi Helsingist. Oleme tagasi lennunduse kiviajas.

Kokkuvõte: 2009. suvel tuleb lennufirmadelt palju väga huvitavaid sooduspakkumisi, kuid vähesed neist algusega Tallinnast.

Singapur revisited

Aastal 2000 jäi Singapur meelde kui Eriliselt Mõttetu Koht maamuna peal. Ime kah, kui esimest korda seljakotireisija peale tookord veel üliodavat Taid ja natuke vähemodavat Malaisiat röövellikult kallina tundunud Singapuri kohta niimoodi ei oleks arvanud.

Aga ajad muutuvad ja meie koos sellega. Tai ei ole enam ammu niiii odav kui 1997. aasta Kagu-Aasia kriisi järgselt ja ka Singapur ei tundu enam niiiii mõttetu ja kallina. Aga see pole ehk üldse nii põhiline. Lihtsalt vahepeal pealekogetud reisikogemus on õpetanud nii mõndagi sellist, mis võimaldab ka Singapuri hoopis rohkem nautida.

Aastaid tagasi tundus Singapur kohana, kus odavalt ei saa midagi. Nüüd ringi vaadates tundus, et probleem oli pigem otsijakeskne. Eriti kõik see, mis puudutab kõhutäidet. Ja Singapur kõhuorjadele vaieldamatu paradiis. Häid (ja mitte nii häid) söögikohti leiab tõesti kõikjalt.

Ka Orcard Roadi ääres leiab vägagi mõistliku hinnaga söögikohti. Väga hästi saab süüa muuhulgas ka Bugis Junctionis Victoria Streeti kandis ja muidugi Chinatownis. Kuidagi sümpaatsena mõjusid Araabia linnaosa lihtsad ja ettearvatavalt kõikuva kvaliteediga söögikohad. Kindlasti saab maitsva suutäie Little Indias, aga sealne hinnatase tundus kergelt ülepingutatud.

Üks huvitav koht on Smith Street’il asuv Hiinalinna toidutänav ehk Chinatown Food Street, kus on valida paljude, nii odavamate kui natuke kallimate söögikohtade vahel.

Ühe Singapuris pesitseva hindust majandusprofessori sõnade järgi pidi Singapur uuenema iga nelja aasta tagant. Tõepoolest, Singapuri oli juurde tulnud mitmeid uusi ehitusi, mida aastatuhande vahetusel seal veel polnud. Vaatamata keerulistele aegadele majanduses nägi kraanasid kõikjal ja pea pool Orchard Roadi oli suur ehitustanner. Aga Singapur oli äratuntavalt Singapur ikka edasi.

Tom Peters Tallinnas. Suurima ohhoo-efekti pakkus siiski publik.

See oli siis teine kord kuulata maailma üht tunnustatumat juhtimismõtlejat Tom Petersit live’is. Seetõttu oli enam-vähem teada, mida oodata ja midagi üllatavat võrreldes tema aastataguse Londoni-esinemisega väga polnud. Tuttav jutt, tuttavad slaidid, kuid märksa vaoshoitum stiil. Sõna “idiots” sai kuulda vist ainult korra. Millest on kahju.

Mulle Tom Peters meeldib. Ei, ma pole tema fänn ja tihti ta lihtsalt luiskab (teisel korral oskad tähele panna), aga ta vähemasti ei aja mingit tühja mulli olematust maailmast. See, millest räägitakse, võiks olemas olla igas meie organisatsioonis, kui meie igapäevased juhtimispraktikad ei kannataks kolossaalse saastatuse all. Ja saastajaks on meie enda arusaamad sellest, mis on ja mis pole väärtuslik ning oluline. Jättes kõrvale heietused Nelson Mandelast (kelle näidet piinati vist rohkem, kui tema vangistusaastatel), oli tagasivaadates päris hea päev.

Nagu Londonis, oli Petersil ka seekord vaja arveid õiendada kolme igipõlise vaenlasega:
- Jack Welshiga
- sinise ookeani strateegiaga (seekord leebelt)
- strateegilise planeerimisega üldiselt (veel leebemalt)

Mida kirja sai pandud:

- ei ole olemas suurfirmat, mida väikefirma ei võiks hävitada.
- USA tootlikkus baseerub väike-, mitte suurfirmade efektiivsusel.
- organisatsiooni edukuse jaoks saab määravaks inimeste vaheliste suhete sügavus ja kvaliteet.
- kes on tippjuht (CEO)? Inimene, kes ei ole kuulnud tõde viimased 10 a. ja ei kuule seda võibolla ka järgmised 10 a.
- probleemid ei teki mitte keerulistest, vaid lihtsatest asjadest.
- 99% suurte asjade tegemiseks ei ole vaja suurt kapitali.
- paljud firmad lihtsalt teevad midagi, kuulamata, mida nende kliendid tegelikult soovivad.

Siis saabus guru-päeva meeldejäävaim efekt. Ei, seda ei pakkunud mitte Tom Peters. Tom lihtsalt ütles ühel hetkel, et olemasoleva kliendi säilitamine on 5x odavam, kui uue võitmine. Üllatav oli aga see, et selle vana tõe peale hakkas vähemalt pool saali väga suure hoolega märkmeid tegema.

Ei tahaks uskuda, et saalisviibijate taset arvestades tuli see kellelegi väga suure üllatusena. Aga ehk on see tõesti juba väga põhjalikult ära unustatud. Igal juhul märgilise tähendusega asi. Eeee.. klient on oluline… halleluuja! Mis toimub, kui kõige lihtsama asja meeldetuletus paneb pastakad nii tööle?

Veel märkmikust:

- osadele inimestele meeldivad keerulised strateegiad – need loevad näiteks M. Porterit. Teistele meeldivad lihtsad, kuid väga olulised asjad. Ehk äkki otsime me lahendusi täiesti valest kohast? Jättes lihtsad asjad hooletusse (kuna me tavaliselt lihtsalt ei võta “lihtsaid” asju tõsiselt), ei kipu ka keerulised asjad õnnestuma või tulemuseni aitama.
- rasketel aegadel on äärmiselt oluline juhtide suhtumine ja juhtide võime töötajate suhtumist mõjutada.
- probleem on harva, kui üldse probleem. Probleemiks kujuneb probleemile reageerimine.
- töötamine suurfirmas on suurepärane võimalus oma elu raisata.
- organisatsioonid, mille peamine eesmärk on hea klienditeenindus, käituvad idiootidena. Organisatsiooni eesmärk peaks olema inimeste arendamine. Hea klienditeenindus on heade inimeste käitumise kõrvalprodukt.
- seda, mis teeb ühest organisatsioonist erilise, ärikoolides ei õpetata.

Loomulikult oli mõtteterasid palju rohkem ja pole kahtlust, et iga kuulaja lahkus saalist oma isikupärase komplektiga. Kel polnud võimalik osaleda, leiab Tom Petersi Tallinna ettekande slaidid tema veebilehelt.

Ärijuhtimise suur mull

23.03.2009 ilmus Financial Timesi ärikoolituse sektsioonis artikkel MBA arrogance and the myth of leadership. Autoriks Philip Delves Broughton, kes kirjutas Harvardis õppimise telgitagustest laineid löönud raamatu “Ahead of The Curve: Two Years at Harvard Business School“.

Olles siiani rahul, et kunagi sai MBA kraad ära tehtud, tuleb tunnistada, et artikkel tabab kümnesse. Ärijuhtimisest ja MBA kraadist on majanduse tõusuaastatel saanud kolossaalselt ülehaibitud mull. Klassikalisest MBA kursuses on masendavalt suur osatähtsus millelgi, mida tahaks nimetada pseudoteaduseks. Ühed ja samad leierdatud näited, mis kõik pärit kuskilt suurkorporatsioonide ajaloost, peavad meile õpetama, kuidas “valgustatud” juhtimine käib. Kas keegi ei ole veel Xeroxist ja Kodakist kuulnud?

Ärikoolide lahutamatu kaaslane on ülevoolav retoorika. Piisab sul vaid saada MBA kätte saada, kui sinust saab rahvusvahelise haardega ja globaalse mõõtmega “tegija”. Aga mingil hetkel tuli potentsiaalsetele huvilistele hakata pakkuma veelgi rohkem, kui lihtsalt kraad rahvusvahelises ärikjuhtimises. Sinust saab midagi enamat kui lihtsalt MBA – sinust saab “tuleviku liider“! Nagu kirjutab Broughton:

Business schools were eagerly complicit in this super-sizing of management. They no longer educated mere MBAs. They were churning out “future leaders”.

Väga raske on tunnistada, et ka parimates ärikoolides õpetatav on rohkem soovunelm organisatsioonide käitumisest kui organisatsioonide tegelik toimimine. Vaatamata sellele hõljub juhtivate ärikoolide ümber müstiline aura.

To recognise the truth that it makes no more sense for a business school to claim it teaches leadership than for a school of Byzantine studies to make the same claim.

Juhtimine on samasugune funktsioon nagu finantsid või turundus, millega osad saavad hakkama ja teised mitte. Ning nii tulekski seda võtta.

Great leaders tend to be those who can synthesise, simplify and persuade. They provide clarity so that those below them can do their best to achieve a common goal.

Broughton lõpetab oma esse järgmiselt:

Business does not need any more leadership courses – particularly not at the MBA level. It needs people who are competent, entrepreneurial and ethical, tough enough to make a buck yet modest enough to accept that free markets and businesses are simply components of healthy societies – not all that matters.

Kas innovatsioon on vajalik ja efektiivsus oluline?

Arutlesin Logistikaseminaril selle üle, kas innovatsioon ikka on selline imeasi nagu peavoolu meedia ja peavoolu asjapulgad seda käsitlevad. Ettekande slaidid leiab allpool:

Mis mulje üritusest jäi?
Korraldustoimkond oli hakkama saanud üllatavalt arvestatava üritusega. Näiteks ettekannete vaheklipid olid oma ideede poolt nii vingel tasemel, et tekkis tahtmine uuride, kes nende taga on.

Innovatsioonist, nagu eeldada oli, sai igaüks omamoodi aru. Enamasti loeti innovatsiooniks mõni protsess või lahendus, mis oli uudne konkreetse firma jaoks. Kindlasti on senisest parem lahendus selle firma jaoks tähtis, aga kas seda ikka saab kohe innovatsiooniks nimetada, on iseasi.

Slaidiprogramm – Zimbabwe, Botswana, Lõuna-Aafrika Vabariik

Slaidiprogramm Zimbabwest, Botswanast ja Lõuna-Aafrika Vabariigist. Suuremas formaadis pilte näeb pildile klikkides või Picasawebi albumist.

Et Picasa veebialbumite slaidiesitlusrežiim ja WordPress.com üksteisega suuremat läbi ei saa, sai kasutatud Vodpodi pakutud võimalust tirida brauseri järjehoidjaribale WordPressi postitusnupp. Tundub, et selline kahesekundilahendus täitsa töötab. Ainult pildiallkirju pole.

Mis on mikro- ja mis makroökonoomika?

Järgnevalt lihtne seletus, kuidas teha kiirelt vahet kahel sellisel keerulisel asjal nagu mikro- ja makroökonoomika.

One thing that economists do know, is that the study of economics is divided into two fields, “microeconomics” and “macroeconomics”. Micro is the study of individual behaviour, and macro is the study of how economies behave as a whole. That is, microeconomics concerns things that economists are specifically wrong about, while macroeconomics concerns things economists are wrong about generally.

Allikas: Patrick Jake O’Rourke “Eat the Rich”.

Veel pilte Kaplinnast

2010. aasta jalgpalli MM (Fifa 2010 World Cup) toimub Lõuna-Aafrikas. Selleks ehitatakse Kaplinna Green Point’i uus staadion, mis hakkab mahutama 68 000 pealtvaatjat. Samas kohas asus staadion ka varem, kuid see lammutati 2007. aastal.

Kaplinna üks kiftimaid piirkondi on Malai kvartal ehk Bo-Kaap. Sealsed elanikud on kunagiste orjade järeltulijad, keda Hollandi Ida-India Kompanii vedas sisse Indoneesiast, Sri Lankalt, Indiast and Malaisiast. Tänaseks on Malai kvartal restaureeritud ja oma atmosfäärilt selgelt eristuv teistest linnaosadest.

Mõne maja järgi võib aimata, missugune nägi Bo-Kaap ja Kaplinn välja minevikus.

Laudmäest algab paljude tippudega kaljuahelik, mida kutsutakse 12. apostliks. Tegelikult on tippe natuke rohkem kui kaksteist, aga mis sest. Pildil paistab ka Clifton Beach, mis jaguneb neljaks eraldi rannaks. Rannad on iseenesest üllatavalt väikesed ja tõesti ei kujuta ette, kuidas linlased mõne kuumema ilmaga end sinna ära mahutavad. Lonely Planeti andmetel on neljast rannast esimene ja teine rand eelkõige veendunud eneseimetlejatele.

Green Point’i tuletorn on Lõuna-Aafrika vanim.