Kiriku vaatamise eest küsitakse üle tänava asuvas kassas 50 birri. Mõnda aega tundus, et selle raha eest saabki kirikut ainult väljast vaadata, sest kõik uksed olid lukus. Ega tal väljastki väga viga ole, pealegi värskendav vaheldus Etioopia ringikujulistele kirikutele (kuigi ka see kirik oli algselt ümarama kujuga).

Debre Birhan Selassie

Mõne aja pärast saabus aga väravatornis asuvast kambrikesest papp ja keeras ukse lukust ukse lahti. Ja tõepoolest, tasus väikest ootamist! Tegu on kindlasti Etioopia ühe ilusaima kirikuga. Lalibela lööb välise võimsusega muidugi pikalt, kuid seest on vaekausss selgelt Debre Birhan Selassie kasuks.

Papp näis olema väga heas tujus ja seletas, mis ühel või teisel pildil kujutatud on. Igatahes olid tema kohalikus keeles selgitused täiesti arusaadavad. Lisaks oli kirikus veel paar inimest koos ingliskeelse giidiga, kelle selgitustest oli raske mitte osa saada. Aga vist rohkemgi, kui ühe või teise pildiga kaasnevad selgitused, pääses mõjule maalingute maalähedane iseloom. Olid need ju maalitud riidele ja siis lihtsalt seinale “liimitud”. Huvitaval kombel tekkis neid vaadates mingi vaimne seos kolme kilomeetri kõrgusel asuva Tabo gompaga Indias, Himachal Pradeshis.

Kurat Debre Birhan Selassie seinal

330. aastase kiriku üks kõige rohkem pildistatud maal kujutab kuradit ja põrgut. Vähemalt on nüüd teada, mis seal ees ootamas on.

Nii need maalid seinas püsivad. Ja muidugi on kirikus tähelepanuväärne lagi, kus on kujutatud kokku 80 inglit. Arvatakse, et Debre Birhan Selassiega sarnaseid kirikuid oli Gondaris kokku 44, kuid ühel Sudaani valitsejal õnnestus ülejäänud aastal 1888 maatasa teha.

Aga linna asutamisega polnud Fasilidase ideed veel lõppenud. Fasilidas pani aluse kuningliku kindlus-paleede kompleksi (Fasil Ghebbi, Royal Enclosure) rajamisele. Kaitsemüüriga piiratud alale, meie mõistes linnusesse ehitas iga järgnev valitseja oma lossikese. Miks neil ei sobinud elada varem ehitatud lossides, ma teada ei saanudki.

Fasil Ghebbi

Ja nii Etioopia valitsejad seal siis rohkem kui kahe sajandi jooksul, mil Gondar oli Etioopia pealinn, muudkui ehitasidki. Gondari imperaatorlik kinnisvaraarendus lõppes aastal 1855, kui imperaator Tewodros II-le Gondar enam millegipärast ei sobinud ja ta otsustas pealinna ära kolida – kõigepealt Debre Taborisse ja siis Gondarist rohkem kui 400. km kaugusele Magadala nimelisse kohta. Tänaseks teavad neid kohti ainult vähesed.

Fasilidase loss

Kompleksi kõige muljetavaldavam loss ongi kõige esimesena, Fasilidase poolt ehitatu. Reisijuht kirjutab, et selle tänase väljanägemise eest tuleb tänada UNESCO-t, kelle finantseerimisel lossi renoveeriti, kasutades vanu ehitusmeetodeid. Stiililiselt on lossi kombineeritud Portugali, Aksumi ja India mõjutusi. Päris märkimisväärne, kui arvestada, et seni elasid valitsejad ajutistes ehitistes.

Fasilidase loss

Bradti reisijuht soovitab sissepääsu juurest giid võtta. Kindlasti adekvaatne soovitus, kui detailid huvitavad. Olen aga tähele pannud, et kui oled mingi kriitilise piiri vanu kive maailma eri nurkades ära näinud, siis muutub ka asjade olulisuse järjekord. Võin rahumeeli maha magada mingi “eriti tähtsa” nüansi, see lihtsalt ei huvita enam. Palju rohkem huvitas mind antud juhul näiteks see, miks iga valitseja pidi tingimata oma lossi ehitama või kust jõudsid Etioopiasse India ehituskunsti mõjud, aga seda tüüpi taustainfot giidid sulle ju ei räägi. Sisuliselt on giidide näol tegemist kahejalgsete audioraamatutega, kes valdavad infot hämmastavalt täpselt just samas ulatuses, mis korralikus reisijuhis niigi kirjas on.

Fasilidase lossi sisevaade

Fasilidase järglasel Yohannisel polnud Fasilidasega samaväärseid ehituslikke ambitsioone ja tema lossi nimetab Bradt kogu kompleksi “kõige vähem huvitavamaks” ehitiseks. Ilmselt õigusega, sest sellest lossist ei mäleta tõepoolest midagi. Küll aga jäädvustas ennast ajalukku Yohannis I järglane Iyasu.

Iyasu loss

Iyasu I loss olevat omal ajal olnud Gondari kõige ilusaim, kaunistatud elevandiluu, kulla, vääriskivide ja maalingutega. Iyasu oli ka suur saunasõber, kes ehitas lossi kõrvale sauna. See polnud muidugi soome saun, auru tekitamiseks kasutati mitmeid eri ruume. Kindlasti oleks ka Iyasu aasta innovaatori tiitlit väärinud, aga kahjuks jäi ühest sauna start-upist väheks, et maailm tunneks Etioopiat kui sauna kodumaad.

Esiplaanil Fasilidase, tagapool Iyasu loss

Iyasu I tõugati mingi hetk oma poja poolt troonilt. Sealt edasi läks ajalugu suhteliselt üksluiselt: uusi imperaatoreid krooniti ja mõrvati-mürgitati üsna kiires tempos – 15. aasta jooksul tuli käibenumbriks kolm valitsejat.

Viimased valitsejad, kes Gondaris midagi ehitasid, olid Bakafa ja tema poeg Iyasu II (kelle eest valitses tema ema Mentewab). Bakafa (ka Bekafa) puhul jäi meelde eelkõige see, et lugesin tema lossi peale pandud silti “Bekafa’s Castle” korduvalt kui “breakfast castle”.

Yohannise raamatukogu ja Fasilidase loss

Igal juhul sai sissepääsuks makstud 100 birri asja eest kulutatud. Peale ringivaatamist on päris mõnus Fasilidase lossi läheduses puude all lihtsalt niisama istuda ja raamatut lugeda. Pealegi pole seal liiga palav – kõrgust ikkagi rohkem kui 2100 meetrit.

Fasilidase lossi torn

Jäi mulje, et enamik välismaalasi peatub Gondaris täpselt nii kaua, et kuninglikud paleed ja paar muud vaatamisväärsust ära näha ja kiirustada siis kibekiiresti kuhugi edasi järgmist linnukest kirja saama. Samas tasub seal ka kauem peatuda, sest päris mitmel põhjusel osutus Gondar ootamatult mõnusaks linnakeseks.

Gondari tänavapilt

Gondaris on tunda seda üdini Aafrika-pärast lahedat, esmapilgul kaosena tunduvat boheemlikku segadust. Võib tunduda üllatav, aga tundsin just sellest Etioopias ootamatult palju puudust. See lihtsalt sobib mulle mingil põhjusel. Näiteks Ugandas või Zimbabwes on seda pea igal pool külluslikult, Etioopias jälle millegipärast mitte. Ühesõnaga – Gondaris oli õhkkond kuidagi “õige”.

“Kuhu siis minna tahate?”, küsib inglise keelt oskav inimene mikrobussis, kui Gondari jõuame. Pannakse kenasti õiges kohas maha. Queen Taitu Pensionis maksab tuba koos vannitoaga 150 birri ehk umbes 6,5 eurot. Suhtumine on asjalik. Magada muidugi eriti ei saanud, selle eest hoolitses mitte kaugel asuv kirik, kust poole öö ajal algavat teenistust pasundatakse läbi mögafoni üle linna. Kõlaliselt meenutas see mošeede kutseid palvusele – selle vahega, et see ei lõppenudki ära. Lihtsalt sattus olema mingi kirikupüha. Peab tunnistama, et äärmiselt kõvad tegelased, kes suudavad päev otsa vahet pidamata palvetekste laulda.

Esimesel õhtul polnud Gondari kesklinnas peale õllejoomise suurt midagi teha, sest linnas oli elektrikatkestus. Ärid toimisid kas oma generaatoriga või küünlavalgel. Gondar jääb meelde ka kui koht, kus sai Etioopia konkurentsitult parimat tomatisalatit ohtra rohelise tšilli ja sibulaga. Seda pakuti hotellis Circle, millel on nii oma interjööri kui eksterjööri poolest üsna olematud šansid võita Etioopia stiilseima hotelli auhind. Aga salatit seal sel hetkel mõisteti teha (sest Etioopias võib ühes ja samas kohas nime poolest sama toitu tellides saada erineval ajahetkel üsna erinevaid asju).

Gondari vaieldamatu ja kaugeltki mitte väheoluline pluss on asjaolu, et seal saab rahulikult ringi vaadata, ilma, et sind pidevalt millegagi tüüdatakse. Ka lapsed lehvitavad siiralt.

Turg

Ilmselt ei satu just paljud Gondari külalised sealsele turule. Esiteks oleks seda mingiks omaette vaatamisväärsuseks nimetada vist liig bravuurikas ja teiseks asub see kesklinnast natuke eemal. Nagu Etioopias tavaline, toimubki suurem osa igapäevaseid ostu-müügitehingud turul. Ja suurt vahet pole, kas vajad tomateid või uusi pükse. Kõike saab keset lehmi, kitsi ja tolmu. 12-13 birriga (0,5 eurot) saab näiteks kilo banaane või apelsine.

Gondari turul

Selle pildil on koos nii Gondari turg kui ka üks peatänavaid

Moerõivaid ostma minnes tuleb veiste vahelt läbi laveerida.

Maastik Bahir Dari ja Gondari vahel

Peale Bahir Dari paistab aknast suhteliselt üksluine põllumajandusmaa, kuid Gondarile lähemale jõudes läheb maastik tasapisi huvitavamaks. Esiteks on mägedest avanevad vaated hoopis paremad ja teiseks tõmbavad muidu suhteliselt lauskja mäestiku taustal tähelepanu mingist vähe kõvemast kivimist erineva kujuga moodustised.

Bussis sattusin kõrvuti istuma ameeriklasega, kes oli Etioopiast endale lapse lapsendanud ja nüüd lapse pärisvanemaid külastamas. Etioopiast lapsendamine on lääneriikides vist suhteliselt levinud teema, sest ka Frankfurti tagasi lennates viis üks saksa paar Etioopiast lapse kaasa.

Etioopia maastik Bahir Dari ja Gondari vahel

Omapärane küla - tukulid (ümmargused savihütid) üksteisele nii lähedal

Mis pildi peale paraku ei jõudnud, on sealsamas äsjalõppenud teenistuselt koju marssivad papid (või preestrid või kuidas iganes neid nimetada tuleb). Sattus nimelt pühapäevane päev olema. Kuskil seal pidi siis kirik olema – seal ei tähenda see kindlasti kilomeetrite kaugusele paistvat kirikutorni, vaid üsna madalat ümmargust ehitist.

Sinise Niiluse juga (Blue Nile Falls)

Bahir Daris leidub ilmselt igas hotellis keegi, kes joa juurde reise pakub. See on muidugi paganama mugav ja hind on ju ka suhteliselt soodne (200B ehk 9 eurot inimene), aga tagantjärele targana tuleb tunnistada, et selles mugavuses peituvad ka omad karid. See suunab sind mugavustsooni, kus seda, mida näed ja kunas näed, kontrollib – ja seejuures täiesti tarbetult! – kohalik giid, kelle kokkuvõtvat lisandväärtust on üsna raske nullist eristada.

Selles kohas pole Sinine Niilus just Aafrika suurim jõgi.

Enne, kui hakata tõe pähe võtma juttu, et Sinise Niiluse joa külastamine on üks Etioopia suurimaid tõmbenumbreid (nii väidab näiteks Wikipedia), tasuks teadvustada, et tänu jõele rajatud elektrijaamadele ja nende tammidele on tegemist täieliku loteriiga. See tähendab, et avanev pilt võib olla, sõltuvalt päevast ja tammidede lahti- või kinniolekust, vägagi erinev. Nägin samast joast paar nädalat hiljem tehtud pilte, kus juga piirduski paari vee nirega.

Mis Sinise Niiluse joa puhul jälle mõnus on, et see on endiselt kohalikku kogukonda teenindav ja suhteliselt low-key koht. Joa all värsket rohtu otsivad lehmad ja ennast värskendavad lapsed ei tule joale küll kuidagi kahjuks.

Müügitööst vaba hetk kulub suhtlemisele.

Ka müügisurve pole liiga ajudele käiv. Rätte, suhkruroogu ja muud kohalikku kraami loomulikult pakutakse, aga mitte liiga pealetükkivalt. Tegelikult oli müügitüütustest hoopis huvitavam vaadata lapsi, kes kohusetundlikult kogusid perele küttematerjaliks kuivanud lehmasõnnikut.

Kuivanud sõnnik sobib küttematerjaliks

Lõpetuseks – joa ja kohaliku küla nimi on Tis Abay tähendab kohalikus keeles suitsevat vett. Kuidagi tuttavlik teema võrreldes Victoria joaga, mis kohalikus keeles (Mosi-oa-Tunya) tähendas müristavat suitsu.

Vana aja asjad Entonsi kloostris

Tana järve kloostrid on muidugi võimsa ajalooga, asutatud 13. ja 14. sajandil. Klooster tähendab antud kontekstis ringikujulist kirikut, munkade (või nunnade eluruume) ja lihtsaid abiruume. Vaadata on seal kirikute seinamaalinguid, iidset teenistuste läbiviimiseks vajalikku atribuutikat ja igivanu raamatuid. Sissepääs maksab 100 birri (4,5 eurot)/inimene, mis tundub ausalt öeldes kallivõitu, arvestades, et üle viie minuti seal eriti midagi ei vaata. Kui, siis linde, kuna saarte loodus on hästi säilinud. Isegi kotka nägemiseks pole palju vaja pingutada. Või oli see lihtsalt õnnelik juhus, kes teab.

Tana järvest välja voolava Sinise Niiluse läte on faktina kindlasti päris oluline. Tegutsesid ju egiptlasedki sajandeid selle nimel, et seda kontrollida. Aga iseseisva vaatamisväärsusena on selle väärtus täpselt ümmargune null. Kui kunagi arvasin, et Ugandas Victoria järvest välja voolav Valge Niilus ei paku just erilist elamust, siis Sinise Niiluse puhul pole üldse midagi vaadata. Paar juhuslikku jõehobu ehk.

Igapäevane koolitee - papüüruspaadiga üle Niiluse.

Ei saa siiski öelda, et paadireis Tana järvel midagi ei pakkunud. Igasugustest kloostritest palju huvitavam oli vaadata näiteks koolilapsi, kelle igapäevane kooli- ja kodutee sisaldab muuhulgas ka Niiluse ületamist papüüruspaadi tankwaga. Tankwa tundub olema ootamatult kõbus sõiduriist, kui vaadata, palju inimesi see kannab või mis koormad sinna laotakse.

Papüüruspaat tankwa Tana järvel

Kui nüüd Bahir Darist rääkida, siis seal on päris huvitav niisama ringi lonkida. Viimasel ajal kiirelt kasvanud linn on endiselt küla ja linna huvitav sümbioos. Piisab vaid paarilt peatänavalt kaugemale astuda ja sind võtavad vastu tänaval kuivavad tšillid, kanad ja kuidas nüüd seda ilusasti nimetadagi – mõnus külaelulik räpasus. Ka kesklinn sisaldab endas mitmeid kihte. Järgmised kaks pilti ongi tehtud Bahir Dari kesklinnas ja muide, üksteisele ootamtult lähedal.

Bahir Dari kesklinn

Kõrvaltänav Bahir Daris

Õnneks on Etioopias võimalik reisimisele kuluvat aega vähendada, kasutades Ethiopian Airlines’i siselende. Tavaline siselennu pikkus jääb vahemikku 25 minutit – 1 tund, kuid laias laastus võrdub 30 minutit lendu ühe pika päevaga bussis loksudes. 1 tund lendu säästab juba sisuliselt kahest bussisõidupäevast.

Bahir Dari lennuvälja ajutine saabuvate lendude hall

Ethiopian Airlines’i puhul on suurepärane see, et pileteid ei pea pikaks ajaks ette ostma. Enamasti oli pileteid üsna vabalt saada ka järgmiseks päevaks. Et Ethiopian Airlines kuulub lennundusallianssi Star Alliance, siis saavad EuroBonuse või Miles&More kaartide omanikud siselendude eest ka lennumiile.

Lennujaamad pole Etioopias eriti suured, kuid on samas üsna korralikud. Ainuke erand oli Bahir Dar, mis hetkel käimasolevate lennujaama ehitustööde tõttu võttis saabujaid vastu ajutises 10×15 m suuruses hallis. Ajas asja suurepäraselt ära ja pagasi kättesaamise kiirust on raske ületada.

Pagasilint Bahir Dari lennujaamas

Ethiopian on arvutustehniliselt üsna korralikult varustatud. Üks kord jagati siiski pardakaarte, mis sisaldasid täpselt nii palju infot, kui alloleval pildil näha. Kõik toimis siiski perfektselt, eriti, kui arvestada, et tegemist oli vahemaandumisega lennuga.

Ethiopian Airlines'i pardakaardid

Etioopia siselendude puhul tuleb arvestada järgmiste asjaoludega:

1. Ethiopian Airlines’i veebilehel olevad lennuplaanid näitavad vähemalt kohalike lendude osas aiateibaid. Planeerimiseks pole neist erilist kasu, sest reaalne lendude arv mingil päeval ja tegelikud kellaajad on midagi muud. Tegelikud väljumised saab teada Ethiopian Airlines’i kohalikust esindusest. Igas linnas, kus on lennuväli, on ka Ethiopiani esindus.

2. Kohapeal Ethiopiani Airlines’i esinduses ostes on lennupiletid vähemalt 2x odavamad, kui internetist ostes. Üldiselt mahub ühe otsa piletite hinnaklass 40 ja 65 dollari vahele.

3. Kuigi piletit ostes seda ei öelda, ei pruugi paljud lennud olla otselennud. See tähendab, et näiteks Lalibelast Addis Ababasse lennates ei pruugi lennuaeg olla mitte 1 tund, vaid pigem kahe tunni alla tänu vahemaandumisele Gondaris.

4. Lennuajad ei ole kivisse raiutud ja tuleb arvestada lendude ärajäämise ning muutmisega.

5. Ethiopiani esindustes saab lennukipileteid osta krediitkaardiga. Seda muidugi juhul, kui tehnika töötab. Kas töötab, seda ei tea kahjuks keegi.

6. Lennupileteid saab vabalt tagastada ja ümber vahetada ainult 100 birri eest (4,5 eurot).

Ethiopian Airlinesi Bombardier Q400 Lalibela lennuväljal

Ethiopian Airlines kasutab siselendudel Bombardier Q400 lennukeid ja ainult turistiklassiga, v.a. juhul, kui tegemist on siselennu ja rahvusvahelise lennu kombinatsiooniga. Näiteks Addis Ababa – Dire Dawa lend osutus hoopis Addis Ababa – Dire Dawa – Djibouti lennuks, kuigi väljus Addise siselendude terminalist. Pardal pakutav sõltub lennu pikkusest, tavaliselt saaab mahla ja keeksi.

Etioopia mägismaa

Mõned lennud pakuvad suurepärseid vaateid Etioopia mägismaale. Parimad vaated on vist Gondari ja Lalibela vahelistel lendudel.

Etioopia mägismaa

Churchill Avenue - üks Addise peatänavaid.

Ei kipuks ütlema, et Addis, nagu Addis Ababat kohapeal enamasti kutsutakse, oleks mingi märkimisväärne sihtpunkt omaette. Pigem vastupidi. Pole seal ju sisuliselt mitte midagi vaadata, kuid vähegi talutava tasemega hotellid on võrreldes maa muude linnadega vähemalt kolm korda kallimad. Ja ega saastunud õhk, taskuvargad, kerjused ja muidu tüütud elukunstnikud eelnevale midagi väga väärtuslikku ei lisa. Tasakaalu mõttes olgu öeldud, et Addis on siiski ootamatult turvaline linn, seal saab automaadist raha ja keskmisest paremini süüa. Ja mis peamine – sealt pääseb kergesti minema.

Tiglachin monument - nõukogude stiilis mälestusmärk 1969. a. Etioopia-Somaalia sõja ohvritele.

Kuidas siis on juhtunud, et Sahara-aluse Aafrika üks suurimaid linnu on turismi mõttes üsna tühi koht? Põhjuseid tuleb otsida linna ajaloost. Tänaseks ligi 3,5 miljoni elanikuga Addis Ababa on suhteliselt uus linn, ametlikult asutatud aastal 1887 imperaator Menelik II poolt. Kuna Etioopia pole olnud koloniaalvaldus (v.a. lühiajaline Itaalia okupatsioon), ei kohta seal ka Aafrika linnades võrdlemisi levinud koloniaalarhitektuuri ja muid eurooplaste poolt kavandatud hooneid, parke, rajatisi.

Õigupoolest Addis Ababat praegu just suuresti ehitatakse. Pea kõikjal kerkivad peatänavate ääres uued hooned. Arhitektuuriliselt on need kõik üsna ühe (ja suhteliselt koleda) vitsaga löödud. Betoon pluss tume klaas. Isegi kohalikud Lasnamäed kerkivad. Sealsed korterid ja eluviisid on seest päris huvitav kaeda. Keskmine moodne korter on Etioopia tavapäraseid elutingimusi arvestades suur – umbes 35 ruutmeetrit, sisaldades kööki, elutuba ja kahte magamistuba. Etioopia kombe kohaselt igasugust valguse sissepääsu välditakse.

Addis Ababa. Meskeli väljak.

Kui Addis Ababat millegagi võrrelda, siis millegipärast tundub sellele kõige sarnasem olema Managua, Nicaragua pealinn. Mulje oli üsna samasugune, koosnedes peamiselt ühest soovist – tahaks minema. Ja mida kiiremini, seda parem! Aga Addise kiituseks võiks jälle öelda, et tänu laiadele tänavatele ei ole liiklusummikud seal nii “ummistavad”, kui näiteks rahvaarvult poole väiksemas Uganda pealinnas Kampalas.

Addis Ababa taksoks on pea reeglina ajahambast räsitud Lada.

Addise liiklus on esmapilgul kaootiline, aga üldiselt üsna loogiline. Taksod, põhiliselt Ladad sõidavad igale poole. Mikrobussid uhavad peamagistraale mööda, reisisaatja aknast väljas sihtkohta karjumas. Sõit maksab, sõltuvalt kaugusest, tavaliselt paar-kolm birri (10-15 eurosenti).

Addis Ababa üheks tõmbenumbriks reklaamib Bradti reisijuht Mercatot ehk turgu. Väidetavalt Aafrika suurim turg, aga et seal midagi erilist vaadata oleks… Pole seal midagi ligilähedastki Süüria või Liibanoni souqidel valitsevale fiilingule. Kohutav sagimine, transamehed, laudputkad, kus põhilised müügiartiklid on Hiina plastmasskausid ja kõikvõimalik träni, millele on keeruline rakenduslikku otstarvet leida. Aga sisuliselt kogu linn seal ennast varustab. Ja nagu lugeda, taskuvaraste lemmikoht. Õnneks isiklik kogemus seda ei kinnita.

Lõpetuseks: kui ajaliselt kannatab, siis Addis Ababa asemel ööbiks sealt tunnise sõidu kaugusel Bishoftus (ka Debre Zeyit), kus hotellide hinnad on kolm korda madalamad ja kvaliteet samas vähemalt kolm korda kõrgem.

Plussid

Inimesed

Etiooplased (kui nii üldse saab öelda rohkem kui kaheksakümnesse erinevasse etnilisse gruppi kuuluva rahva kohta) on valdavalt sõbralikud, ausad ja abivalmis inimesed. Muidugi, see ei pruugi küll alati ja kohe väljenduda, kuid kokkuvõttes on vahetu suhtlus kohalike inimestega Etioopiasse reisimiseks palju mõjuvam põhjus, kui kõik sealsed vaatamisväärsused kokku. Kõigele lisaks on Etioopia küllaltki turvaline riik, seda ka pimedas.

Jinka baaris kisub peoks

Inglise keele valdamine

Etioopias saab inglise keelega üsna hästi hakkama. Tavaliselt võib inimese välimuse järgi üsna hästi prognoosida, kas konkreetne inimene oskab inglise keelt või mitte. Paremini haritud inimesed kipuvad tänavapildis-mikrobussis üsna selgelt eristuma ning räägivad reeglina paremat inglise keelt. Samas valdab nii mõnigi suvalises laudputkas vett müüv inimene väga head inglise keelt.

Etioopia köök

Etioopia torkab Aafrikas silma sellega, et seal on oma ja üsna unikaalne köök. Kuuldavasti paljusid Etioopia köök väga ei vaimusta, aga minu hinnangul on see üks Aafrika parimaid ning üllatavalt häid maitseelamusi leiab vähemalt riigi põhjaosas ka päris lihtsatest söögikohtadest. Parematest hotellidest rääkimata. Toit on odav ja portsjonid enamasti päris suured.

Shiro tegamino - mõnus vürtsikas oapüree koos Etioopia leiva injeraga.

Reisi infrastruktuur

Etioopias on üsna lihtne reisida. Transport liigub, seda on palju ja hinnad on väga taskukohased. Kohapeal ostes on ka Ethiopian Airlines’i piletid suhteliselt soodsad (üks ots 40-65 dollarit) ning enamasti on pileteid saada isegi järgmiseks päevaks.

Küllaltki korralikku majutust leiab suhteliselt mõistliku hinna eest (12-30 dollarit). Erandiks on Addis Ababa (mis on kallis) ja turismist kõrvale jäävad kandid.

Lõuna-Omo hõimud

Etioopia lõunaosas, Omo jõe orus saab näha tõeliselt traditsioonilist Aafrikat. See on kultuuriliselt kirev piirkond, mis veel pool sajandit tagasi oli igasugustest välismõjudest pea täiesti puutumata. Tänaseks on olukord muidugi muutunud.

Hameri hõimu poisid

Miinused

Faranji-hüsteeria

Pole vist üllatav, et valge inimene tõmbab Aafrikas vähem või rohkem kohalike tähelepanu. Aga Etioopias võtab see tähelepanu üsna ebameeldivaid vorme, mille kõrval Ugandas ja Rwandas kogetud mzungu-hüüded tunduvad hämmastavalt meeldivad.

Kõige süütum on tänaval jalutades pidevalt kuulata sind saatvaid faranji-hüüdeid, Hararis kõlas see tihti ka kui faranjo. Peamisteks faranji-faranji hüüdjateks on loomulikult lapsed, aga üsna sageli ka täiskasvanud.

Hoopis tüütum on pidevalt taluda nõudlikul hääletoonil hüüdeid “You!”, “Money!”, “Birr!”, Where are you going?”, “Where are you from?”, “Highland!” (mis tähendab, et anna mulle tühi veepudel!), aga ka “Fuck you!”, “What time is it?”, “Good morning!” (sõltumata kellaajast). Ja väga harva kostab see kõik korraga ainult ühest suust. See on tüütu foon, mis sind pidevalt saadab. Peale paari nädalat Etioopias tundub, et isegi vastu jooksev koer tahab sulle “You!” või “Money!” hüüda.

Lõuna-Etioopia. Järjekordne taidlusgrupp tee ääres.

Vist kõige tüütumad on aga kõikvõimalikud wannabe-giidid, kes hakkavad külge kleepima kohe, kui bussist välja astud või mõne vaatamisväärsuse juurde satud. Seejuures pole absoluutselt mingiks takistuseks see, et tegelane ei mõista sõnakestki inglise keelt. Enamasti pole neist vabanemine väga keeruline, kuid alati leidub mõni väga visa takjas, kelle visadus on väga selges pöördvõrdelises korrelatsioonis tema meeldivusega.

Tundub siiski, et turistidele suunatud tähelepanu pole enam siiski nii intensiivne, kui mõned aastad tagasi, sest reisijuhist ja internetist loetud info põhjal tundus olukord varem veelgi hullem olema. Näiteks välismaalasi lõbu pärast kividega pilduvaid lapsi ei kohanudki. Aga fakt on, et selline pidev tähelepanu on paganama väsitav ja peale esimest nädalat kipud igasugu märkuste ja hüüete suhtes üsna tuimaks muutuma. Halb on selle juures see, et päris tihti on sulle suunatud tähelepanu oma olemuselt täiesti süütu ja äärmiselt sõbralik. Mida võiks laps arvata valgest mehest, kes ei taha talle tänaval isegi patsi lüüa, vaid tuimalt edasi astub?

Ülehaibitud vaatamisväärsused

Võtke või jätke, aga Etioopia highlight’id kisuvad kuidagi ühekülgseks. Kaljukirikud võivad olla vägagi lahedad, aga no andke andeks, mingil hetkel saab neist küll ega suuda neid enam püsivalt kõrge emotsiooniga vastu võtta. Kellelegi on kõik need ehitamise ja sümboolikaga seotud detailid kahtlemata olulised, mina paraku nende hulka ei kuulu.

Lalibela - Bet Abba Libanos

Ka põgus kogemus Tana järve kloostritega näitab, et sealne kogemus seisneb pigem nende pika ja elava ajaloo tunnetamises, kui millegis eriliselt vaatamisväärses. Või võtame Omo hõimud. On jah ehe elamus, aga mitte ei saa lahti tundest, et see on nagu üks suur teemapark. Enamike hõimude juures sind pidevalt saatev, ajuti küllalt ebameeldiv surve neid muudkui raha eest pildistada ei ole selgelt igale maitsele.

Etioopia köök

Nagu öeldud, väärib Etioopia köök igati kiitust. Aga suvalises toidukohas võid ilma menüüd lnägemata kindel olla, et igal pool pakutakse peamiselt kolme asja – firfir, shiro ja tibs. Nii head, kui need ka pole, mingil hetkel hakkab paratamatult tunduma, et vaheldus kuluks ära. Lääne toit on muidugi üsna hästi saadaval, kuid harva maitseelamusi tekitav.

Hulk täisignorantseid turiste

Ma ei tea, mis motiividel inimesed Etioopiat külastavad, aga tundub, et nii mõnigi on sinna sattunud vaid turismifirma müügijutu peale või reisiajakirjast klantsfotosid vaadates, vaevumata selgeks tegemata isegi elementaarseid maad puudutavaid fakte. Etioopia on nimelt üks maailma vaesemaid riike ja see pole tõesti see koht, kus suhteliselt lihtsas söögikohas peaks valge inimene hakkama nõudma tomatisalatit, kust oleks tomat, sibul ja tšilli välja võetud, ning asendatud kapsa, avokaado ja papaiaga. Loomulikult ei saa sellises käitumises etiooplasi süüdistada. Aga vaesuse ja lihtsuse taustal torkab heast elust selgelt lolliks läinud valge turist väga kontrastselt silma. Kahjuks liigagi tihti. Huvitav – mujal Aafrikas pole taolist kontekstivälist käitumist nii massiliselt märganud.

Emotsionaalne bilanss

Eks see väga individuaalne ole, aga sügavam emotsionaalne side minu ja Etioopia vahel jäi sündimata. Sain kõvasti targemaks Etioopia ajaloost ja tahaks selle kohta kindlasti lisagi lugeda… aga no ei tekkinud seda tunnet, et tahaks seal kauem olla või kunagi tagasi minna. Aga Etioopiat võimaliku reisisihina julgeksin soovitada sellele vaatamata.