Slaidiprogramm Zimbabwest, Botswanast ja Lõuna-Aafrika Vabariigist. Suuremas formaadis pilte näeb pildile klikkides või Picasawebi albumist.

Et Picasa veebialbumite slaidiesitlusrežiim ja WordPress.com üksteisega suuremat läbi ei saa, sai kasutatud Vodpodi pakutud võimalust tirida brauseri järjehoidjaribale WordPressi postitusnupp. Tundub, et selline kahesekundilahendus täitsa töötab. Ainult pildiallkirju pole.

Paljudel asjadel võib olla kaugelt rohkem kui üks vaatenurk. See kehtib ka selle kohta, mida sai üle elatud selle öö jooksul, mil sai sõidetud Zimbabwest Bulawayost Lõuna-Aafrika Vabariiki Johannesburgi. Ühest küljest oli see 800 km mulle kenakesti piinarikas üritus, aga võrreldes minu üleelamisi nende zimbabwelaste olukorraga, kes põgenevad näljahäda eest Lõuna-Aafrika Vabariiki, tunduvad minu väikesed katsumused pigem mugavusena kuubis.

View Larger Map

Aga alustame minu vaatenurgast.

Inimene võib olla ikka hämmastavalt lihtsameelne. Lähendes Bulawayo bussipiletite müügikohale, võtab mind trassilt maha müügimees, kes seletab, et Lõuna-Aafrkasse Johannesburgi väljuvale bussile pileteid ei saa, sest need on läbimüüdud. Kuna reisikogemus kolmandas maailmas on välja kujundanud harjumuse selliseid tüüpe väga tänulikult, aga siiski väga pikalt saata, ei hakka müügimehele suuremat tähelepanu pöörama.

Ometi on müügimehel olemas imeline nipp, millega mind ärilistesse suhetesse tõmmata. Selleks on bussifirma logoga vormipluus ja vettpidav seletus. Ja juba olemegi bussifirma ukse juurest teel mõnisada meetrit eemal asuvasse mikrobusside väljumiskohta. Pileteid sai osta ainult randide eest ja pilet maksis 250 randi (umbes 300 krooni). Õnneks neid mul oli. Võib arvata, et ka dollarite ja eurodega piletisoovijad oleks lahkelt vastu võetud.

Pileti ostmise ja bussi väljumise vahele jäi vähemalt paar tundi vaba aega, sest bussi täpset väljumisaega kirjeldati nii: “Siis, kui rahvas koguneb”. Aafrika kohta täiesti adekvaatne seletus, mille põhjal oli üsna kerge isiklikke tegemisi seada.

Sel ajal, kui buss väljuma pidi, libistasin rahulikult õlut (vt. eelmist postitust). Minu analüüs pidas paika. Buss väljuski tund hiljem väljahõigatust ehk hämmastavalt täpselt.

Zimbabwe-LAV-i piirini läks kõik ludinal. 4 tundi tukkumist ja olime piiril. Ja siis sündmuste paraad algas. Kohe sai selgeks, et piiril mingit käehoidmist pileti hinna sees pole. Sa kas läbid selle sürreaalse maailma oma jõududega või jäädki sinna.

Nagu selgus, on Beitbridge piiripunkt koht, kus tuhanded meeleheitel zimbabwelased ootavad võimalust (paljude puhul jääb küsimus – mis võimalust?) pääsemiseks rikkamasse naaberriiki Lõuna-Aafrikasse. See tähendab olukorda, kus ainus ametlik piiripunkt Zimbabwe ja Lõuna-Aafrika Vabariigi vahel ka hilistel öötundidel rahvast paksult täis. Zimbabwe poole peal on olukord üsna meeleheitlik. Pered koos nutvate sülelastega ja väheste pampudega vedelevad igal pool ja ootavad midagi. Mida, ei tea. Saba Zimbabwest väljasaamiseks on meeletu ja ei liigu just liiga kiiresti.

Zimbabwest väljumise tempel lõpuks passis, tuleb keset pimedus minna kuhugi. Kuhu, ei tea. Ja ega suurt midagi ei näe kah. Aga loogika näitab teed – eks ikka sinna, kuhu teised.

LAV-i piiril on järgmine saba ja järgmised inimlaagrid. Tolmusegus magavad imikud, unised lapsed, vanurid – nimekiri on siin lõputu – piiripunkti hoone hoovis kõik segamini ootamas ei tea mida. Masendav ja mõtlemapanev.

Piir lõpuks kahe tunniga ületatud, tuleb pilkasest ööpimedusest leida “oma”mikrobuss. Lõpuks on ka see leitud. Kõik reisijad (peale minu eranditult Zimbabwest) on formaalsused õnnelikult läbinud. Hakkame liikuma.

Nagu varsti selgub, jagub sündmusi veel kuhjaga.

Üsna pea peatab bussi LAV-i politsei. Passikontroll. Neli inimest viiakse eraldi uurimisele kuhugi eemale. 20 minuti pärast tulevad kahtlusalused tagasi. Sõit jätkub. 15 minuti pärast kõik kordub. Ja nii hommikuni välja. Kokku 6-7 korda. Iga kord viiakse samad neli inimest kuhugi eemale ja iga kord saavad nad peale paarikümneminutilist ülekuulamist sõitu jätkata. Minu tagasihoidlik isik ei ole ilmselgelt target group. Igatahes magamisest ei tule midagi välja ja väsimuse mõjul võtab maad aina suurem ükskõiksus kõige ümberringi toimuva suhtes.

Jõuame Johannesburgi lubatust viis tundi hiljem. See sobib vägagi hästi, kui arvestada, et planeeritud kohalejõudmise kellaaeg oli hommikul kell 5. Maandume Park Stationis, mis on suur ülikaootiline kvartal keset Johannesburgi, kust väljuvad ja kuhu jõuavad väga paljud bussid. Valgeid inimesi sealt otsida on üsna mõttetu, sest valge inimese jaoks tähendab seal liikumine vabanemist parasjagu kaasasolevast rahast ja varast.

Peale seda, kui bussijuht oli näinud mind kaupa tegemas mingi taksojuhiga, hakkas ta ülierutatult vehklema ja kutsus mind koheselt bussi tagasi. Johannesburgi Park Stationis tähendab valge inimese minek suvalise takso peale üsna üheselt nõustumist enda paljaksröövimisega.

Pool tundi helistamist ja ootamist (mis kõik toimus kümnete teiste taksojuhtide kõrval ja kuuldes) ning ma usaldasin ennast täielikult bussijuhi soovitatud taksojuhi hoolde. Muidugi polnud tegemist ei takso ega taksojuhiga. Vahet polnud. Lootsin vaid, et mind ei röövita. Ei röövitudki. Saabusin valitud ööbimiskoha juurde Melville’is täiesti ükskõiksena, aga probleemitult.

Keda huvitab Zimbabwe-LAV-i piiril toimuv, võiks ära vaadata alloleva videoklipi või panna otsingusse zimbabweans fleed south africa.

Lisalugemist Zimbabwe olukorra kohta leiab järgmistelt aadressidelt:

www.sokwanele.com/thisiszimbabwe/
zimbabwesituation.com

Aga võibolla kõige parem on minna Youtube’i ja sisestada otsingusse Zimbabwe music. Paljud videod on väga mõtlemapanevad ja räägivad sellest, mis toimub.

Hoian sellele maale pöialt.

Mõned asjad on nii sürrid, et tagantjärele on üsna raske ette kujutada, et nii üldse sündida sai. Antud juhul käib see jutt alloleva pildi kohta. Pildil jäädvustatu on Bulawayo tänavaturg. Aga pildi teeb eriliseks see, et selle tegemise eest Zimbabwe politsei peaaegu arreteeris mind. Ja nagu selgus, tegin märkamatult kõik endast oleva, et see neil võimalikult lihtne oleks. Kui pilti vaadata, siis paremal allnurgas võib näha (klõpsa suurendamiseks) mingit köit. Point selles, et kõnealune köis hoidis üleval telki. Ja kõnealune telk oli jällegi täis Zimbabwe politseid. Ehk siis – ilma seda märkamata olin pildistamiskohaks valinud pool meetrit politseinikest eemal. Geniaalne!

Mind kutsuti üsna resoluutses toonis telki. Politseinik oli üsna poisiohtu, aga ilmselgelt tegutsemistahet täis. Millegipärast tuli vene sõjavägi ja moldaavia leitnandid meelde.

Edasi järgnes küsitlus:
Oled ajakirjanik? – Ei ole, olen seljakotireisija.
Luba pildistada on? – Ei ole.
Miks pildistad? – Lihtsalt tänavaturgu. Mis seal erilist?
Teame küll teid – tahate Zimbabwest halba pilti jätta! – Ei taha, turud on lihtsalt mu lemmikkohad ja ma pildistan neid igas maailma nurgas.
Ei usu, see on Zimbabwe-vastaseks propagandaks! – Vastupidi, ma olen siin selleks, et ka oma sõpru Zimbabwesse kutsuda. Sest see on suurepärane maa (ja mõtlesin seda täiesti tõsiselt).

Umbes samu küsimusi-vastuseid käiasime veel pool tundi. Hakkas vägisi igavaks minema ja õhutasin politseinikku tegudele. Ütlesin, et kuule, mul läheb varsti buss Lõuna-Aafrika poole, otsusta lõpuks ära, mis minuga teha. See oli mul juba selge, et iseseisvalt otsustamine polnud noormehe tugevaim külg. Aga midagi ta siiski välja genereeeris: nüüd läheme jaoskonda ja ilmutame su filmi ära. Ei hakanud igaks juhuks ütlema, et muus maailmas on digiajastu juba mõnda aega käes. Sain lõpuks tulema, aga pildistamisisu enam polnud.

Pildistamise asemel läksin enne ärasõitu Johannesburgi ühe korralikumat sorti hotelli baari ja küsisin, kas õlut saaks. Muidugi sai. Valge inimene saab alati.

Baaris valitsev meeleolu oli midagi taolist nagu võib näha revolutsiooniaegset Kuubat kajastavas filmis Havana koos Robert Redfordi ja Lena Oliniga. Mingi segane ajastu, kus keegi ei tea, mis juhtuma hakkab. Segasele olukorrale vastavalt segaselt ka käitutakse. Kust baarisviibijate raha tuli, pole aimugi, aga seda tundus neil jaguvat.

Õlu maksis 1600 kohalikku dollarit ehk laias laastus 16 krooni 0,6-se pudeli eest. Sain jutu peale tüübiga, kes ostis pudeli õlut devalvatsiooni-eelsete dollaritega. Üks pudeli õlle eest tuli välja käia umbes 5 sentimeetrine rahapakk – millest suurem osa oli saja miljardilistes (100.000.000.000) kupüürides. Kunagi räägin seda lugu oma lastelastele.

Bulawayo on Zimbabwe suuruselt teine linn pealinn Harare järel. Elanikke on seal umbes 700.000. Linna tsentrum on piisavalt kompaktne ja piisavalt igav, et tunni ajaga jõuaks hakata sealt ära tahtma.

Bulawayosse saabumise hetk juhtus olema esmaspäevasel päeval, mil jõustus suuremat osa zimbabwelasi vägagi otselt puudutav majanduslik muudatus. Nimelt tõsteti väga märgatavalt ühe päeva jooksul pangast väljavõetava sularaha kogust. Senise 1.000 ZWD (Zimbabwe dollar) asemel võis alates 29.09.2008 pangast välja võtta suisa 20 korda suurema summa, ehk siis 20.000 ZWD. Musta turu ehk reaalkursi järgi oli tegemist olukorraga, kus 1 USD asemel sai päevas juba 20 dollarit välja võtta. Ametlik USD/ZWD kurss oli parasjagu ligi 10 korda madalam (1 USD = 110 ZWD).

Arusaadavalt tõi selline muudatus kõikide pangakontorite taha väga pikad sabad, midagi taolist, mis meil nõukogude ajal kaasnes ajakirjanduse tellimisega või kui poodi toodi banaane.

Muidu oli Bulawayos kevadiselt ilus – puud õitsesid, aga suuremat rohelust pole kuivaperioodil loomulikult oodata. Linna ilmele annab palju juurde kesklinnas üsna hästi säilinud koloniaalarhitektuuriga majad.

Jutud kägistavast bensiinikriisist ei tundunud väga tõele vastavat. Autosid oli liikvel isegi ootamatult palju, aga mingitest ummikutest polnud loomulikult põhjust rääkida.

Bulawayo kaubandus on täielik sürr, mille kogu olemusest ei saanudki sotti. Mis on kergesti arusaadav, on tänavakaubandus. Erinevate köögiviljade ja muude toiduainete valik on üsna rikkalik, hinnad meie mõistes üsna odavad.

Segasemaks läheb olukord kauplustes. Kauplusi on nimelt igasuguseid. On neid, kus letid ja riiulid on peaaegu tühjad ja mille hinnad on odavad. Siis on järgmine tase, kus hinnad on kallid, aga valik suurem. Ja siis veel kolmas tase, mille analoogideks võiks olla meie kunagised valuutakauplused. Valik Zimbabwe mõistes suur, aga hinnad ikka täiesti müstilised. Näiteks pooleliitrine veepudeli eest küsiti 160.000 ZWD ehk 160 USD. Küsisin, kas see hind on vanas rahas? Ei, ikka uues ehk revalued dollaris. Mis nipiga müüakse väikest veepudelit rohkem kui 1600 krooni eest, jäigi üsna arusaamatuks. Aga ilmselt seal mingi selgitus on.

Odavaim toidupood näeb välja selline. Küsisin luba pilti teha. Kuna kaupluse juhatajat parasjagu polnud, andis parasjagu kassas askeldanud noormees lahkesti loa. Sooritasin sellest poest siiski lausa kaks sisseostu – paki seesamiseemneid ja paki cayennipipart üsna olematu hinna eest.

Pole vist vaja öelda, et olin mikrobussis ainuke valge inimene. Eks see kohalikele natuke harjumatu tundus, aga arvestades zimbabwelaste loomust, ei lasknud keegi ennast vähimalgi määral häirida. Igal juhul tasus bussisõit kuhjaga ära. Elu Zimbabwe maapiirkondades on nägemist väärt.

Maal käib elu üsna traditsioonilisel moel. Ümmargused hütid kobaras, naised purustavad midagi suurtes uhmrites. Keegi ajab karja või astuvad loomad niisama omapead.

Vähestes peatustes võid osta väheseid asju. Peamiselt puuvilju ja magusaid jooke kilekotis.

Mingil hetkel läks mikrobussist maha perekond. Aknast vaadates oli näha, et koos nendega hunnik kotte, millest üks sisaldas ka kanasid. Ja need kanad liigutasid kotis. Järelikult eluvaim sees. Igal juhul hästikasvatatud kanad, sest nelja koosveedetud tunni vältel ei ilmnenud mingitki märki, et kõrvalistme all oleks kotitäis kanu.

Kokkuvõttes võttis 450 kilomeetri läbimine aega ligi 7 tundi. Aga huvitav oli.

Niisiis, oman infot, et buss Victoria Fallsist Bulawayosse väljub kell 4 hommikul.

Teen Victoria Fallsi keskuses kaupa esimese ettejuhtunud taksojuhiga, et see mind varahommikul paar kilomeetrit eemal asuvasse bussijaama toimetaks. Natuke kauplemist ja kaup on koos. 10 dollarit polegi nii vähe, aga olgu, tahan minema.

Taksojuht vastab kõikidele kriteeriumidele Jamaika narkodiilerist, alates rastapatsidest, lõpetades taksoks oleva vana mersu väljanägemisega, mis millegipärast toob meelde kunagise Bondi filmi, kus Bond Jamaikal tegutses. Suuri lootusi, et asi toimiks, ei hakka igaks juhuks seadma. Ometi, kokkulepitud ajal on jamaika hommikuhämaruses kohal.

Maksan ja ronin juba ootavasse bussi. Edasi käivitub selline stsenaarium:

4:00-5:00 Buss on rahvast täis ja pime. Kõik tukuvad. Mina ka.
5:00 Ärkab sealsamas bussis maganud bussijuht ja käivitab mootori.
5:00-6:00 Mootor käib, kõik tukuvad edasi, s.h bussijuht.
6:00 Bussijuht suretab mootori välja ja ütleb, et täna me ei sõida kuhugi.
6:05 Osa seltskonda (mina sealhulgas) kolib kõrval ootavasse mikrobussi.
6:05-7:00 Ootame midagi. Aeg-ajalt tuleb keegi bussi.
7:00 Stardime.
7:05 Oleme sõitnud kaks kilomeetrit ja jääme mingis teeristis seisma. Ootame sõitasoovijaid, et mikrobuss täiks saaks.
7:05-7:20 Buss on rahvast täis ja rohkemgi veel. 22 kohta ja umbes 30 reisijat, osad neist päris kentsakates asendites.
7:20 Hakkame lõpuks liikuma.

Bussipilet Zimbabwe suuruselt teise linna Bulawayosse, mis asub Victoria Fallsist 450 km kaugusel, maksab 10000 Zimbabwe dollarit ehk 10 dollarit.

Otsides võimalusi Victoria Fallsist kuhugi edasi sõita, saab üsna ilmseks tõsiasi, et ilma oma transpordita, üksinda ja põhjatu rahakotita Zimbabwes seigeldes on võimalikud reisivariandid paganama piiratud. Liikuda ju saab, aga ainult suuremate asustatud punktide vahel. Et näha kõike muud, mis jääb linnadest kuhugi kaugemale, peab olema midagi neist kolmest:
- suur rahakott, sest kõik on organiseeritav
- palju aega
- tõsine vedamine (keegi just läheb sind huvitavasse kohta)

Saan tuttavaks prantslannaga, kes uurib elevante ja kes teab kedagi, mis suundub Hwange rahvusparki. Tundub huvitav. Saan telefoninumbri. Helistan. Kahjuks on õige inimene teadmata kohas teadmata ajaks. Võimalik, et nii ongi parem, sest sealsed ööbimisvõimalused on piiratud ja võimalus kohapeal transporti organiseerida teadmata.

Teine huvipakkuv alternatiiv võiks olla Great Zimbabwe. Lugedes Lonely Planetit, jõuab pärale teadmine, et see tähendab muuhulgas ka märgatavaid kulusid majutusele ja seejuures täiesti olematu taseme eest. Transport muidugi veel lisaks. Lugedes kokku olemasolevad sularahavarud, saab selgeks, et silmapiiril on reaalne oht jääda cash-only riiki ilma rahata. Seega plaan selge – Bulawayosse ja sealt tagasi Lõuna-Aafrikasse. Esialgne plaan Zimbabwes kaks nädalat veeta lendab prügikasti.

Victoria Fallsi rongijaamas katse Bulawayosse rongipiletit saada läheb luhta. Samaks õhtuks on esimene klass välja müüdud. Alternatiivina tutvustatakse bussi, mis väljub varahommikul kell 4. Ülimalt ahvatlev!

Victoria Fallsi käsitööturg on päris huvitav kogemus. Selle kohta võis internetist eelnevalt lugeda, et seal toimuv on on vaimses plaanis paras katsumus. Umbes nii see ongi, aga kasvõi Süüria souqidelt saadud kogemus aitab ka sealset olukorda nautida. Peamine on võtta aega, natuke suhelda (ka siis, kui otseselt ei tahaks) ja mitte esimese pakkumisega kaasa tormata.

Turistide nappusest tingituna on turul iga ostja kohta kümneid müüjaid. Turg on paljudele kohalikele üks väheseid võimalusi perele toiduraha hankida ja hoolimata turismi kokkutõmbumisest on kauplejad kohusetundlikult kohal.

Loomulikult tehakse kõik, et valget inimest just enda poodi või müügikohta meelitada. Aga selles pole midagi hirmsat, kui võtta seda mõnusa suhtlemisvõimalusena. Kõigiga ei jõua, aga pole ka vaja. Alati saab öelda “ei”.

Olles esimesele paarikümnele pakkumisele viisakalt ei öelnud, saab turul tegelikult üsna rahus ringi vaadata. Saab suhelda, kaubelda ja üksteisele naeratada.

Osta pole tegelikult suurt midagi. Tavapärane staff, mis oma originaalsuses ei erine väga sellest, mida mujal maailmas näeb. Selles mõttes on see turg paras pettumus. Kõige raskem ongi see, et leida midagi, mida mujalt naljalt ei saaks ja mis oleks ka seljakotis transporditav. Leian ühe puust vaagna, mille eest küsitakse 27 dollarit. Peale pooleminutilist kauplemist saab vahetus teoks 3 dollari eest. Seegi on ülemakstud, aga müüja on sümpaatne ja talle kulub see lisadollar selgelt rohkem ära kui minule.

Lonely Planet Southern Africa (2007 ed.) väidab, et Zimbabwest minnest saab Sambia päevaviisa 10 dollari eest. Pole ju liiga palju, et vaadata Victoria juga Sambia poole pealt.

Sambiasse minekuks tuleb kõigepealt Zimbabwe piirilt lasta passi lüüa riigist väljumise tempel. 2008 lõpus on olukord selline, et Zimbabwe ühekordse viisa (single entry) omanikud võivad üheks päevaks kõikidesse naaberriikidesse lahkuda ilma lisatasu maksmata.

Kellel on soov ette võtta benji-hüpe maailma kõrguselt kolmandas (111 m) hüppekohas, saab Zimbabwe-Sambia piiril asuvale sillale vähemasti Zimbabwest ilma passi tembeldamata.

Sambia piiriputkas on immigratsiooni-augu juures saba. Nii 20 inimest. Tundub, et kõik on pärit Zimbabwe poolelt. Arvestades kaubanappust Zimbabwes on zimbabwelaste jaoks tegemist tähtsa kaubateega. Zimbabwesse tuuakse kõikvõimalikku, aga eelkõige siiski söödavat kraami. Välja läheb käsitöö, mööbel ja muu taoline.

Jõuan vaevu sappa võtta, kui juba viitab kohalik, et saba ei kehti valgetele inimestele ja suunab mind ilma pikemata järjekorra ette. Ootamatusest hämmastununa lasengi sellel sündida. Meenub, et ka silla peal ütles tolliametnik, et valge inimese kotti ei ole kombeks vaadata.

Mis puudutab Sambia viisat, siis 2008 tühistas Sambia päevaviisa ja Eesti kodanik (nagu enamik teisi) peab maksma viisa eest 50 USD. Arusaadav, aga visuaalnüansside lihvimiseks nagu paljuvõitu. Tänan info eest ja suundun tagasi.

Silla peal on kõik juba tuttavad. Küsitakse, mis juhtus? Kohe pakutakse lahkelt võimalust 20 USD eest läbi aiaaugu Sambiasse minna. Skeem pidavat olema lollikindel. Kell kaks vahetuvad valvurid ja muud nüansid. Ei, aitäh. Nähtud juba piisavalt ja kes teab, palju “odav” asi pärast maksma võib minna. Aga pole kahtlust, et kasvõi Sambesi jõe silla pealt nähtav tasus tulemist täiega.

Tee Chobe rahvuspargi (Botswana) ja Victoria Fallsi (Zimbabwe) vahel Zimbabwes on tegelikult samuti suht metsik kant ehk kes-seda-mäletab-mis-nimega kaitseala. Mis tähendab, et kõikvõimalikke metsloomi ei näe seal üks kord aastas (nagu Eestis põtra), vaid iga päev ja päris lähedalt, sest hoolimata mingist asfaltteest on see NENDE territoorium.

Selge see, et kohalikud on looduse ja loomadega harjunud ega tee sellest zimbabweliku optimismiga mingit numbrit. See, et õhtuhämaruses on liikvel rohkelt loomi, ei muuda karvavõrdki autojuhtide sõidustiili või sõidukiirust. Sõna “liikvel” tähendab Zimbabwe mõistes justnimelt seda, et kari elevante sööb teest mõne meetri kaugusel ja võib iga hetk teele auto ette ilmuda. Lisaks muidugi kõik muud loomad.

Eks see tõesti tundu nagu filmis. Aga ühel hetkel võtab juht ikkagi kiiruse maha. Põhjus: pool teed on suletud mikrobussi ja kaelkirjaku vahelise kokkupõrke tagajärgedega.

Võib öelda, et kaelkirjaku ja mikrobussi kokkupõrkes on kaotajaks mõlemad pooled. Kaelkirjak lõpetab oma maise teekonna ja mikrobussi esimene aken on kuskil teise rea kandis (mis on nii meetrivõrra tagapool). Hetkel, kui meie mikrobuss sinna jõuab, on juba kohal politsei ja kaelkirjakut juba nülitakse ja tükeldatakse. Kaelkirjakul pidavat päris maitsev liha olema, eriti kuivatatult. Tahan sellest kõigest pilti teha, aga autojuht keelab – politsei pildistamine on Zimbabwes keelatud.

Kõik eelnev ei anna autojuhile mingit põhjust kiirust vähendada. Minu jaoks olukord siiski mõnevõrra muutub. Olen nimelt esiistmele sattunud ja Zimbabwes suurel kiirusel kõikvõimalike loomade vahel kihutades hakkab nähtu põhjal hirm naha vahele pugema. Piisaks sellest, et mõni elukas soovib teed ületada ja meie mikrobuss oleks arvatavasti sama deformeerunud kujuga. Ei, ei tundu hästi. Ja liiga, liiga reaalne (ma ju näen neid kahel pool teed!), et teoks saada. Kuna autojuhil on täiesti ükskõik, vahin loomi kahel pool teed aktiivselt ja närviliselt.

Elusana Victoria Fallsi saabudes võtab maad tõeline kergendus. Üks Black Label palun! Black Label on Lõuna-Aafrikas üsna levinud õllesort, mida müüakse kahjuks enamasti väikeses 0,3 l purgis/pudelis ja maksis see minu VF restcampis 2 US dollarit.