Pakse üks kiftimaid söögikohti on Mekongi ääres (seal, kus lisajõgi Se Don Mekongi suubub) mingi paadi peal. Kohalikel oli juba lõunast pidu käimas ja ega õlle ees risti ette küll ei löödud. Seejuures võeti ikka kallimat ehk välismaa õlut.

Kohalike lällamisest oli palju huvitavam vaadata, kuidas sealsamas kõrval kala püüti. Arvestades lootsiku suurust ja selles viibinud kahte meesterahvast – au ja kiitus! – võrku jõkke heites lootsik peaaegu ei kõikunudki.

Khon Phaphengi juga on Don Khoni juures asuva Li Phi joa kõrval teine suurepärane koht, kus vaadata Mekongi jõe võimsust ja Kambodža poole liikuvaid veemasse. Lonely Planet kirjutab, et Khon Phapheng on Tai turistide poolt arvatavasti kõige külastatum Laose vaatamisväärsus.

Eks see selline subjektiivne arvamus ole, aga mõnes mõttes sai Li Phi-st isegi suurema elamuse. Äkki seepärast, et erinevalt Khon Phaphengi parklatest, nodimüügist, ja söögikohtadest polnud Li Phi juures mingit turismiinfrastruktuuri (kui jätta kõrvale üks võsas paiknev söögikoht, mille puhul polnud aru saada, kas ta oli kinni või lahti)?

Kuigi enamik meist ei pea Mekongi (sarnaselt Võrtsjärve ja Emajõega) kohaks, kuhu delfiine vaatlema minna, siis ometigi tuleb nentida, et vale puha. Sest tõepoolest – Mekongis Kratie linnast Kambodžas kuni Kambodža ja Laose piirini elavad haruldlased Irrawaddy delfiinid.

Tänaseks on neid alles alla saja isendi ja nende nägemine pidi olema paras õnnestumine. Laoses saab neid näha vahetult Kambodža piiri ääres, kus Mekongi üks kallas kuulub Laosele, teine Kambodžale. Paadiga sõidetakse Mekongi keskel asuvate kaljude peale, kus jääb üle loota hea õnne peale.

Võimalik, et vedamine, aga delfiine õnnestus näha päris palju. Iseasi oli muidugi nende fotole püüdmine. Paras äraarvamismäng, kust mõni parasjagu välja ilmub.

Arvestades olemasolevaid reisikogemusi, ajab mõte mõne koha nimetamisest paradiisiks üldiselt lihtsalt naerma. Ei, ma ei räägi sellest massist, kes on leidnud oma paradiisi mõnes Hiinas toodetud suveniire täis kuurortis ehk vähem või rohkem tuurismile pühendunud masskitšitööstuses. Ma räägin endast.

Seda imelikum on mõelda, et Laose 4000 saart midagi taolist justkui on. Seni veel suhteliselt puutumata ja looduslähedase eluviisiga elukoht. Ei saa öelda, et neil tsivilisatsiooniga kokkupuudet poleks, aga pigem otsib tsivilisatsioon üles neid kui nemad tsivilisatsiooni.

Need pildid on tehtud Don Khoni saarel (mitte segi ajada Don Khongi nimelise saarega). See on füüsiliselt mõjuv saar. Terve elu näib käivat võrkkiige rütmis. Sul lihtsalt ei ole võimalik rabeleda, sest see tundub tajutavalt imelik.

Saarte elu käib tõepoolest omas rütmis. Või peaks ütlema kookospalmide kõikumise rütmis? Samas on saarel (õigemini saartel – Don Khon on ühendatud Don Detiga) päris huvitav ringi luusida. Kaugele ei pea minema. Võib käi jalgsi, aga võib ka jalgratta laenutada – laenutused on igal pool.

Traditsiooniliselt kootakse riiet kohapeal ja kangastel. See kudum pidi olema värvide põhjal otsustades olema mõeldud meesterahvale.

Laoses – nii üllatav, kui see ka pole – oli täiesti olemas ka raudtee. Võib tunduda imelik, et 5-kilomeetrine raudtee asus mitte maismaal, vaid hoopis Mekongi saartel, aga sellele on loogiline seletus olemas. Nimelt olid saared koloniaalajal tähtsaks ühendusteeks Saigoni ja Laose vahel. Nii ehitasidki prantslased raudtee kunagi selleks, et lihtsustada saartevahelist ühendust Mekongi kärestike piirkonnas.

Li Phi joad asuvad umbes poolteist kilomeetrit Don Khoni keskusest (Ban Khon) allavoolu. Need pildid on tehtud madalvee ajal ja seetõttu on vett vähe, aga teisalt saab pildi, mida Mekongi kärestike piirkond endast kujutab.

Päikeseloojangul pakub Mekong aga sõltuvalt päikese asendist sellist värvide mängu, et puhtalt juba selle kogemiseks tasub sinnakanti sõita.
Kas lugemiseks või niisama õlleklaasi taga päevaste muljete seedimiseks on veel paremat tahta?

Si Phan Don ehk umbkaudses tõlkes Neli Tuhat Saart on see osa Mekongist, mis asub Laose kõige lõunapoolsemas otsas Kambodža piiri ääres. See on tõeliselt kift kant igas mõttes.

Esiteks on see senini küllalt äralõigatud nurgake maailmast, mis tingib ka erilise, ülimalt relaxed atmosfääri. Teiseks on see looduslikult imeline paik. Suurvee ajal on Mekong seal kuni 14 km lai – ehk 4350 km pikkuse jõe kõige laiem koht. Piltidel paistev on loomulikult jõe üks paljudest harudest.

Kuna tegemist on saartega, siis loomulikult on kõige parem viis kohale jõudmiseks kasutades paaditransporti. Slow boat paraku enam ei toimi. Ainus võimalus on kas Paksest organiseeritud tuur (nagu meil – 4 inimest) või jõuda kohalikega kokkuleppele.

Jõeäärne elu on kogemist väärt. Lapsed, pered, loomad, jõeäärne taimekasvatus, kalapüük, pesemine, vees hullamine – kõike seda ehedat Laose elu näeb küllaga. Aga näeb ka seda, et vaikselt hakkab elu muutuma. Mis lahtiseletatult tähendab eelkõige seda, et üsna loodusliku eluviisi kõrvale on tasapisi tekkimas teatav turismi infrastruktuur. Kellele arengu märk, kellele senise eluviisi kadumine. Õnneks on laod piisavalt ükskõiksed, et igasugu rabelemise ja mass-tarbimise värki eestlaste kombel liiga tõsiselt võtta.

Pole seal midagi keerulist. Tuleb ainult eirata tervet mõistust.
Loomulikult on kombinatsioon jää jookides + kolmas maailm tuttav paljudele ja vähegi reisinud inimesed peaksid teadma, et selliseid kombinatsioone lihtsalt pole mõtet harrastada.

No ei! Pidades ennast keskmisest rikkalikuma bakteriaalse sisekollektsiooniga, ehk kõhuhädade suhtes vastupidavaks inimeseks, sai teadlikult mõistust eiratud. Ja mitte ainult – sai veel naljagi visatud, et vastupidiselt kõikidele soovitustele oli hommikusöögi kõrvane apelsinimahl jääga.

Nali kestis kuni praamini, millega oli vaja sõita Mekongi teisele kaldale.

Umbes 15 minutit peale hommikusöögilauast tõusmist hakkas see juhtuma. Et üks praamina tegutsev ujuv rauakolakas oli just lahkunud, tuli oodata järgmise täitumist. Vaikselt, aga kindlalt jõudis kohale info, et ega see jää vist ikka polnudki niiväga hea mõte.

Algul polnud viga. Sai pildistatud. Näiteks kõike seda söögipoolist, mida müügiks pakuti. Mitte kedagi ei häirinud, et sõit teisele kaldale kestis alla 10-minuti. Kui praam, siis loomulikult peavad inimesed sööma nii, nagu ootaks ees poolepäevane sõit.

Aga olukord muutus aina hullemaks. Praam oli enam-vähem autosid täis ja oli oodata peatset ärasõitu. Kuhugi eemale minek ei tulnud seega kõne alla. Silmamunad käisid peas ringi. Oleks teinud mida iganes, et aina jõulisem plahvatus ihust väljastada.

Kuidagimoodi sai teisele kaldale jõutud. Õnneks oli seal ka aktuaalsete vajadustega haakuv asutus. Kellegi õues. Suht sürr ümbrus. Aga nagu maa alt ilmus välja naisterahvas, kes küsis probleemide lahendamise eest raha. Aga see 2000 kippi oli väga õiglane hind, sest koha eest oli hoolt kantud. Kui ma WC-st väljudes jälle ümbrust nägema hakkasin, vaatas mulle vastu allolev sürrimaailm.

Et olek oli veel natuke ebakindel, otsustasin kõhuhädade vastu võitlemiseks kasutada läbiproovitud ravimeetodeid. Milleks reisidel sobib suurepäraselt kange alkohol. Ainuke asi, et seda hetkel polnud. Sai siis uuritud, mida oleks võimalik kiirkorras saada. Meie reisijuhil oli ainult üks küsimus – kas liiter või pool?

Mõned minutid hiljem oli mul umbes 5 krooni eest omandatud pool liitrit lao-laod (ehk kohalikku riisiviskit). Pakend oli aus, ja mis peaasi – praktiline. Väike kilekott, mille suu kinni seotud ja kõrs välja turritamas.

Bussi ootavate reisjate jaoks oli lao-lao liiga igapäevane, et tähelepanu äratada.

Lao-lao ei ole kindlasti jook kõikide maitse järgi, aga antud hetkel polnud sellel tähtsust. Üldiselt ma ei usu, et selle austajaskond väljaspool Laost väga suur on. Aga arvestades, et ees ootas paadisõit mööda Mekongi Kambodža piiri äärde, tundusid lao-lao potentsiaalsed raviomadused nagu taevamanna.

Keda huvitab – lao-lao aitab kõhulahtisuse korral väga hästi.

Mekongi-äärne külakene nimega Champasak on tüüpiline seal-pole-midagi-mõistlikku-teha koht. Seal tõepoolest pole mitte midagi teha. Mis ei tähenda kaugeltki seda, et seal peaks hirmus igav olema. Kaugeltki mitte. Kohalik külaelu pakub piisavalt vaatamisväärset. Ilmselt seni, kuni massturismi rahamasin ei otsusta seda muuta järjekordseks kvaliteetinimeste kvaliteetkohaks ja kohalike traditsiooniline elu maapealt ära pühitakse.

Tegelikult on ainus põhjus, miks keegi Champasaki üldse sattuma peaks, selle asukoht. Nagu juba küla nimi ütleb, on tegemist lähima ööbimist võimaldava asustusega Maailma Kutuuripärandisse kuuluva Wat Phu Champasak-ile. Päris huvitav on mõelda ka selle peale, et sealsamast külakesest valitses Laose kuningas veel 30 aastat tagasi. Kust täpsemalt, jäi mulle küll mõistatuseks.

Champasaki ööbimiskohad on kõik lihtsad. 2008 aasta seisuga on ilmselt üks parimaid Anouxa Guesthouse, mille pea ainsaks miinuseks on selle asukoht – kilomeeter küla keskel asuvast purskkaevust põhja poole. Nojah, jääd ei tasuks mahla sisse seal lokeeruvas söögikohas lubada ka keskmisest oluliselt rikkama bakteriaalse sisemusega rändajad. Vana tuntud jutt.

Iidne Khmeri templikompleks Wat Phu (või Wat Phou) on Laose üks kuulsamaid vaatamisväärsusi. Tegemist on piirkonna kunagise tähtsaima majandusliku ja poliitilise keskusega. Vaevalt, et keegi kipub seda võrdlema Angkor Wat-iga suuruse mõttes, aga oma unikaalse struktuuri (kolmel tasandil) ja kuidagi müstilise aura poolest on ta unikaalne. Omaette lisaväärtus on muidugi see, et erinevalt Angkor Watist Wat Phud (või Wat Phoud) laiemalt ei teata. Sarnaselt Süüria kuulsatele vaatamisväärsustele (Krak De Chevaliers, Palmyra, Apamea) tagab see teatava privaatsuse.

Samas on Wat Phu reaalses hävimisohus tänu erosioonile. Aeglane, aga pidev maapinna liikumine võib mäe nõlvadel asuva templikompleksi hävitada. Midagi on selles suunas tehtud, aga reaalselt toimiva vee äravoolusüsteemi ehitamine nõuab vähemalt miljon dollarit, mis Laose mõistes on kolossaalne rahahulk.

Üks huvitav asi, mis kompleksi kolmandal tasemel templi taga metsas ringi kolades silma hakkab, on krokodillide ohverdamiseks mõeldud “šabloon”. Nojah, kunagi pesitsesid Mekongis krokodillid.

Pakse on Lõuna-Laoses linn, millest ei saa naljalt üle ega ümber. Seda vaatamata sellele, et linnakese mastaabid on eestipäraselt väikesed (linnas on umbes 66.000 elanikku). Ja kui üritad lisaks ümbruskonna kaemisele sealt ka Taisse liikuda, lootes naiivselt Tai visa on arrival-i peale, siis jätkub lõbu muidugi veelgi kauemaks.

Esimeseks ööbimiskohaks sai valitud Champsak Palace Hotel, mis vastas üllatavalt täpselt Lonely Planetis kirjeldatud olukorrale:

Kui võtta arvesse ka erakordselt nadi (või kui rohkem meeldib – söödamatu) hommikusöök, pole selles hotellis peatumiseks just erilisi argumente. Ajaloohuvilised võivad küll saada teatava naudingu viibimisest hotellis, mis originaalis oli mõeldud Champasaki viimase printsi jaoks (kes oli 1960-1962 ka Laose Kuningriigi peaminister), aga muidu – vali mõni odavam ja parema teenindusega (s.t kõik ülejäänud).

Natuke parematest hotellidest on Pakse Hotel, mis on parema asukohaga, katuseterrassiga, parema hommikusöögi ja üldiselt ka parema teenindusega. Asi lonkab kõige rohkem katuseterrassil, kus tellitut ei pruugigi saabuda, aga seda tulekski võttagi kui Laose eripära.

Paksest sai võetud ka 3-päevane trip Kambodža piiri äärde, kasutades Green Discovery teeneid. Selle firma kohta on LP TT-s päris palju positiivset tagasisidet ja ka isikliku kogemuse põhjal võib neid kindlasti soovitada. Registreerudes hilisõhtul järgmisel hommikul algavale reisile oli eelnevalt registreerunud veel 2 inimest. Nende päritolu uurides selgus, et soomlased.

Kui peaksid saabuma bussiga Tha Khaeki bussijaama, missuguse neist tuk-tukkidest valiksid linnasõiduks?
Vähe kogenumad reisijad teavad, et vahet pole – valiku olemasolul kipub asju otsustama tukijuhi pakkumisoskuse ja küsitava hinna kombineerimisel tekkiv keeruline, ent samas selge algoritm.

Tha Khaek on linnake Laoses, Tai piiri ääres. Raske öeldagi, kas lugeda teda Laose keskpiirkonna alaossa või siis lõunaosa põhjapoolsesse nurka kuuluvaks. Ausalt öeldes sõltub sellest ka erakordselt vähe. See rahulik linn jääb ilmselt meelde kui paratamatu vahepeatus neile, kes kuskil Savannakheti ja Vientiane’i (või Pakse) vahel öömaja otsivad.

Midagi, mis sellest väikelinnast natuke rohkem meelde jääb, on isegi Laose kohta mõnevõrra ebatavaline müügiartikkel. Nimelt pakuti Tha Khaekis lisaks bussijaamade tavalisele stardipaketile (krõpsud-pähklid-vesi-õlu-kana) vähe intrigeerivamaid ostlemisvõimalusi.

Ega muidugi hästi aru ei saanud, millega täpsemalt tegu on, sest valge inimese lähenedes kaeti kõnealused objektid siivsalt linaga (hmm… miks?). Seetõttu tuli ka pildistada parasjagu kaugelt. Algul tundus, et tegemist on suurte rottidega, pilti suurendades tundub siiski vähe kobedama elukaga tegemist olema. Üks potentsiaalne ostja uuris pakutavat päris pikalt. Tundub, et ostjaid on pakutavaga kursis ja millegi jaoks neid elukaid ikka tarvitatakse. Ja kui bussijaamas pakkumist on, siis võib eeldada, et potentsiaalne klientuur liigub just läbi selle.
Häid bussireise!