Sõit Meteora poole kulgeb paduvihmas. Kiirust pole ollagi, kuid läbi tiheda vihmasaju lõputuid kurve võttes võib aimata, et maastik hakkaks nagu tasapidi muutuma. Meteorasse jõudes vihm lõppeb. Näib, et Meteora kloostritel on kõrgemate jõududega mingid omad kokkulepped.

Kui peaks kuidagi kirjeldama, mis Meteorasse jõudes ees ootab (pigem on see jõudmine kuhugi kahe Meteora-lähedase asula, Kalambaka või Kastraki kanti), siis emotsioonid on üsna samasugused, nagu kirjeldas Hendrik Relve Vikerraadio saates Kuula rändajat – ühel hetkel on äkki su ees midagi enneolematut!

Meteora - esimene mulje

Ükskõik, kui palju Meteora pilte on enne vaadatud – tegelikkus on kõikidest piltidest palju võimsam! Ülal ongi esimene pilt, mis Meteora lähedusse jõudes avanes. Aga mis ise arvaksite, kui metsavaheliselt teelt välja jõudes on ühtäkki ees selline mägi?

Meteora - Agios Nikolaos Anapafsas

Vaim on valmis pandud, et sellises kohas tuleb suvisel ajal tegemist teha suure hulga turismibusside ja turistide meeletute hordidega. Tegelik olukord osutus tunduvalt rahulikumaks. Näiteks esimesena ette sattunud kloostris, Agios Nikolaos Anapafsas (Agiou Nikolau Anapafsa), saab mõnda aega lausa päris uhkes üksinduses ringi vaadata.

Selle kloostri puhul peatusid turismibussid all parklas ainult pildistamiseks, tundub et tuurid külastavadki eelkõige suurimaid kloostreid, kuhu bussitäis rahvast paremini ära mahub. Et kloostreid üldse kuus kokku ongi (neist üks nunnaklooster), siis tähendab see pealiskaudse mulje põhjal, et enamik turismibusse piirdub ühe-kahe kloostriga.

Lonely Planeti reisijuht seletab, et mägede tippu jõudsid mungad aja jooksul – aina kõrgemale ronides, et leida koht, kuhu Bütsantsi mõjuvõimu kahanemise perioodil 14. sajandi kandis piirkonna jõujoonte ümberjagamisega kaasnev verevalamine ei ulatuks. Vaadates Meteora mägesid on siiski raske hoomata, kus peale mäetippu veel oleks võimalik kloostreid rajada. Igal juhul tundub, et kui on piisavalt usku, võib mõnest vajadusel saada ka tõeline alpinist.

Arvestades Meteora imelisi loodusvorme, pole vist ime, et seal pidi maailma päästma ka James Bond filmis For Your Eyes Only. Bondi võitlus kurjamitega leidis aset Meteora kõige raskemini ligipääsetavamas ja vist ka kõige rustikaalsemas (ei mingeid uhkeid freskode-seeriaid, mille erakordsusest asjasse mittepühendatud ilmselt niikuinii mitte muhvigi ei taipa), ehk Püha Kolmainu kloostris (kohtab ka nimede all Agias Triados, Agia Triada ja Holy Trinity).

Vaatamata tagasihoidlikule sisule on Püha Kolmainu klooster üks Meteora lahedamaid. Esiteks on see looduslikult eristuv isegi sealses taustsüsteemis. Teiseks jäi mul hetkeks suu lahti, kui ühe lukustatud ukse tagant ilmus ootamatult välja mustas rüüs munk, noogutas viisakalt “Good afternoon!” ja kadus mõõdetud kõnnakul järgmise ukse taha.
Asjad juhtuvad.
“Good afternoon!“

For your eyes only

Kuuldavasti on Meteora mungad päris kõrgelt haritud. Igal tundus ka sel konkreetsel juhul kohe, et Meteoras ollakse võimelised diskuteerima vägagi kõrgel akadeemilisel tasemel. Ja millegipärast jäi mulje, et mitte ainult mõnel religioossel teemal.

Tänased külastajad ei pea Bondi-tasemel mägironimisoskusi valdama, sest kloostrisse saab mäe külge ja sisemust mööda viivat teed mööda. Kuigi tee pole väga pikk, kulub veepudel kindlasti ära.

Enamik kloostreid on lõuna ajal (12.30-st või 13.00-st) paar tundi suletud. Suletud on kloostrid ka ühel kindlal päeval nädalas. Õnneks eri kloostrid eri päevadel.

Neile, kes mingil moel juhtumisi Korfule sattunud: Igoumenitsast (see sadamalinn, kui Korfult mandrile sõita) on Meteorasse tiba üle 200 km ja seda peamiselt mööda suurepärast kiirteed. Ja kiirtee, uskuge, algab lausa Igoumenitsa sadamast pihta.

Oma vanast, kümne aasta tagusest drahmide-aegsest Kreeka Lonely Planetist saan teada, et Metsovo peaks olema üks äge koht, kus kohalikud kannavad rahvariideid ja puha. Nagu midagi Kreeka Kihnu kanti või nii.

Kohapeal selgub, et looduslikult kaunis asukoht 1200 meetri kõrgusel kahe mäeaheliku vahel ongi vist ainuke LP-s kirjeldatud asi, mis võiks tõele vastata. Rahvariides kohalikest pole enam haisugi, enamik söögikohti on sama “autentsed” kui Tallinna vanalinnas ja suurem osa hindu tekitab kerget nõutust. Peaks pime olema, et mitte aru saada, keda kliendina nähakse. Siiski, vähemasti ühes kõrvaltänava (ja kõrvaltänavad on seal ju kõik tänavad peale peatänava) kõrtsus leidis eest ka kohalikke ja ka seda peegeldasid koheselt ka sõbralikumad hinnad.

Aga vaated, need on jah endiselt olemas. Ja on, mida vaadata! Uudse elemendina on vaatevälja siginenud ka äsjavalminud, Metsovost mõne kilomeetri kauguselt mööduva kiirtee sild. Tegelikult pole muidugi väga vahet, kuhupoole pilk visata, ikka tuleb tunnistada, et vau – võimas ja ilus! Pole siis ime, et kohalikud on otsustanud sellise elamused rahaks pöörata.

Kuigi juuni ei tohiks turismi mõttes Kreekas väga vaikne aeg olla, oli selgelt näha, et külalisi oli linnakeses siiski kaugelt vähem, kui kohalikud oleks lootnud. Kõikides ülevaadatud majutuskohtades oli vabu tube. Jäi isegi mulje, et enamik neist on päris või üsna tühjad. Keskmine hinnatase on 55-75 eurot 4 inimese kohta (ehk sõltuvalt kohast 1-2 tuba).

Ka suveniirimüüjatel aitasid aega surnuks lüüa mitte turistid, vaid kohalikud vanamehed. Kohaliku elu mõnusat rütmi aitas meelde tuletada see, et poes pakuti ilma häbenemata müügiks kokapudelisse villitud omatehtud alkoholi.

Tagantjärgi hinnates võiks öelda, et vaatamata kogu sellele magusale kitšile, millest Metsovo puhul ei saa üle ega ümber, tasub see täiel määral külastamist. Midagi mõnusat seal on. Muide, mööda kiirteed jõuavad Korfult tulijad Igoumenitsast Metsovosse umbes ühe tunniga.

Natuke lisalugemist Metsovo kohta:
epcon.gr/metsovo

Zagoria mõiste on esimese soojaga natuke raskesti tabatav. Tegemist umbes 45-st külast (täpne arv kipub eri allikates varieeruma) koosnevast piirkonnast Zagori regioonis Kreeka loodeosa mägedes, mida tuntakse ühtlasi ka Zagorohoria nime all (kes vene keelt mõistab, saab tähendusest lihtsalt aru). Ioanninast jääb Zagoria nii poolesaja kilomeetri kaugusele.

Zagorias avanevad vaated on müstilised. Sellele aitab parasjagu kaasa ootamatuse-efekt. Mingi aeg autoga mäkke ronides on aknaklaasi taga mäed nagu mäed ikka, aga ühtäkki lülitatakse sisse selline pilt, et peab auto kinni pidama.

Tuleb tunnistada, et sellise kandi olemasolust Kreekas polnud seni aimugi. Nii mõnegi suviselt autoga ringitiirutava turisti jaoks oli kant teada, kuid sellegipoolest nägi sealkandis kokku vähem turiste kui mõnes Korfu suuremas restoranis. Ja seda vaatamata asjaolule, et seal asub Vikose kuru (Vikos Gorge), mis peaks olema nii Kreeka kui terve Euroopa suurim kanjon.

Näib, et kohalikud ei oska turismi suhtes lõpliku seisukohta võtta. Ühest küljest on turismi infrastruktuur täiesti olemas, teisalt näeb liikumas ainult üksikuid inimesi. Näiteks Zagoria üks tähtsamaid, Papingo (ka Papigo) külake oli sisuliselt inimtühi.

Igal juhul ei tasuks Zagoriat külastades teha seda viga, et jätta selle jaoks liiga vähe aega. Kui on käsutada täispäev, jõuab piirkonna külad läbi sõita, pikema ringivaatamise jaoks aega kindlasti ei jätku. Matkamisest rääkimata. Kindlasti tasub minna vaatama ka kuulsat kivisilda, mis jäi ajapuudusel kahjuks nägemata.

Korfult (õigemini siis Igoumenitsast) idapoole sõites kipub Epirose suurim linn nimega Ioannina paratamatult tee peale jääma. Eriti veel seetõttu, et Igoumenitsa ja Ioannina vaheline kiirtee on sisuliselt valmis. Kes Euroopa kiirteedel sõitnud, teab, et kiirtee on esiteks kallis ja teiseks näeb suhteliselt vähe kohalikku elu. Sellel marsruudil võib kiirteed siiski soovitada, sest esiteks on see veel tasuta (2009 seisuga) ja teiseks, häid vaateid jagub ka kiirteelt. Väiksematel teedel olevat külaelu muidugi pole, aga kui just see huvitab, siis tuleks paralleeltee asemel minna juba täiesti kõrvalistele teedele, mis viivad tihti eikuhugi.

Sissesõit Ioanninasse ei ole just paljulubav, aga linna keskosas ringi jalutades avaneb linn juba hoopis meeldivama nurga alt. Rääkimata Pamvotise järve äärsest vanalinnast, mis on hästi korda tehtud, kuid suudetud siiski säilitada kohalikule elule. Vanalinnadele tüüpilist kõrtsielu sealt ei leia.

Hotelli vastuvõtus oli parasjagu noormees, keda rahvatants oli viinud Võrru mingisse rahvatantsulaagrisse. Päris lahe oli kuulata kedagi Kreekas äärmise innukusega rääkimas rahvatantsust ja Eestist üldse.

Ioanninast ida poole liikudes on võimalus valida, kas sõita Pamvotise järve alt (s.t. lõuna poolt) või ülevalt põhja poolt. Tänu mägedest linnale ja järvele avanevatele vaadetele on ülemine marsruut kahtlemata ilusam.

Ioannina juurde jäävad ka Perama koopad, mis asuvad samanimelises külas ainult 4 km linnast eemal. Avastati need üsna hiljuti, II maailmasõja ajal kohalike elanike poolt sõja eest varju otsidess.

Kuigi tegemist on Kreeka suuruselt teise koobastikuga, ei pruugi sealt saada päris samaväärset elamust sarnaselt paljude teiste koobastega. Juttu teinud seblased väitsid, et võrreldes kuskil Thessaloniki kandis asuvate koobastega olevat Perama koopad neile olnud paras pettumus. Ka Itaalias Bari kandis külastatud Castellana koopad tundusid Peramaga võrreldes kuidagi muljetavaldavamad.

Ioannina kesklinnas keeb selline mõnus tänavaelu. Mitmed tänavad on ainult jalakäijatele. Päeval paistab paremini silma kaubandus, hämaras võib aina paremini märgata ka baare ja söögikohti.

Nagu selle kandi väiksemates linnades tavaks, on meestel päevad läbi midagi arutada.

Viinamarjad Ioannina vanalinnas.

Ega midagi targemat ei oskagi soovitada, kui sealt lihtsalt ära minna – praamiga suurele maale. Kui kasutada rendiautot, siis tuleb leida autorendifirma, mis sellist võimalust pakub.

Autorendil eeldatakse vaikimisi, et sa püsid Korfu saarel. Kui levinud mandrile mineku võimalus on, ei oska öelda, sest juba esimene rendifirma seda võimalust ka lahkelt pakkus (ja loomulikult ei paku seda Toptoursi soovitatud rendifirma). Vastav lisakindlustus maksab 5 eurot päev, lisaks tuleb öelda eeldatava marsruut, et teada saada, kaugele Korfust kavatsed minna. Selle kohta autorendifirmast paber.

Praamipilet liinil Korfu – Igoumenitsa maksab sõiduautole 38 eurot, täiskasvanule 8 ja lapsele (kes on laps, on piisavalt veniv mõiste) 4 eurot. Korfu – Igoumenitsa – Korfu praami väljumise ajad leiab siit. Reis võtab sõltuvalt praamist aega 1,5 – 2 tundi. Eelpool viidatud veebilehe andmetel peaks mõned praamid ka kiiremini liikuma. Piletikassad nii Korfu kui Igoumenitsa sadamas on äärmiselt operatiivsed ja umbes kümne sekundiga on piletid käes.

Võimalikud sihtkohad, kuhu Korfult (õigemini Igoumenitsast) saab päris kiiresti (kui peaaegu valmis kiirteed kasutada):
Ioannina
Zagoria
Metsovo
UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv Meteora.

Kui Eestis enamikku aastat hõlmav vilets suusailm ei taha ka juuni keskpaigas kuidagi millegi suvetaolisega asenduda, liigub mõte paratamatult võimalusele laenata suve kuskilt, kus see ka reaalselt olemas võiks olla. Kui ajavahemik mõtte tekkimise ning planeeritud teostamise vahele jääb aega alla nädala ja reisijate hulka kuuluvad ka lapsed, ilmub valikuvariantidesse ka võimalus osta paketireis.

Isu süüa tavernas horiatikit ja moussakat, rüübates peale külma retsinat, piiras valikuvõimalusi veelgi. Aga tehtud-mõeldud: hirm valmisreiside ees sai ületatud ja TopToursi korraldatav reis Korfule oligi ostetud. Peamiseks argumendiks jäi ikkagi hind – reisipakett koos majutusega (alla 6000 kr/in) tuli odavam kui lennukipilet samasse kanti. Tagantjärele võib öelda, et majutusega läks üsna täppi – hotell Corfu Secret polnud halb valik. Alternatiivvariandid kujutasid endast peamiselt suuri mittepersonaalseid turismikombinaate.

Aga Korfust endast.

Kõigepalt – võrreldes teiste Kreeka saartega on Korfu harjumatult roheline. Vihma sajab lihtsalt rohkem, kui teistel saartel. Nõndapalju loodusest. Muus osas on saar pea täielikult allutatud turismile ja selle tulemust on paraku üsna masendav kogeda. Pidevalt maanduvad-lahkuvad lennukid toovad hoolega turiste, kogu saar toimibki peamiselt ühe eesmärgi nimel. Seega pole mitte erilist vahet, kus selle saare peal olla. Kohalik elu on ühtviisi ära hävitatud igal pool. Mõningaid kõrvalteid kasutades võib siiski ajutiselt ka turismivaba õhku hingata.

Enne sõitu sai imestatud, et miks Korfu kohta vanas Lonely Planetis pakutav info on kuidagi napivõitu. Kohapeal selgus, et eks see saar selline olegi. Enamik vaadatavast on üsna tagasihoidlik, kuid turismi huvides on see vähenegi üles puhutud suureks vaatamisväärsuseks. Ajuti (nagu Kassiopi) jääb tunne, nagu viibiks mingis kentsakas Disneylandis. Või kuidas seda nimetadagi, kui võlts on avaldumas oma sajal erineval moel. Ei saa salata, et see võib mõneks hetkeks ka täiesti nauditav olla, aga tunne olla toormaterjaliks turismitööstusele pole vist siiski päris see, mida Kreekast otsida.

Korfu kõige suurema turistidekontsentratsiooniga koht on Korfu linn (Kerkyra), eriti siis, kui mõni kruiisilaev seal peatub. Kuuldavasti Korfu linn paljudele siiski väga meeldib, pidavat olema nii nummid ja lahedad tänavad. Müügilolev nänn on turismipiirkondade klassika, midagi ostmisväärset sealt otsida pole suuremat mõtet. Natuke turismist kõrvale astudes muutub pilt siiski vähe huvitavamaks.