Indias kipub üldiselt olema see jama, et suuremates linnades ei taha öömaja soodsad hinnad hind kuidagi kokku sobituda natukenegi nõudlikuma reisija soovidega. Suhteliselt väikesed arengud kvaliteedis mõjuvad rahakotile palju laastavamalt, kui vaim oleks valmis kandma.

Näib, et nüüd on Indias hakanud levima ka selline odavhotellide kontseptsioon, kus võib ootamatult korralikku taset leida väga soodsa hinna eest. Tata grupile kuuluv Gingerhotels soovib esindada täiesti uut taset India majutusturul. Soodushotell küll, aga puhtus on majas ja pakutakse lisateenuseid, mida odavate hotellide puhul pole mõtet lootagi – wifi, šeif ja toitlustus.

Näiteks New Delhis leiab Gingerhoteli raudteejaama lähedalt. Ehk need meie seast, kes on pidanud kunagi ööbima sealsamas lähedal Pahar Ganj odavmajutustes, võivad nüüd umbes 1000 ruupia eest (mis on tõepoolest natuke kallim, kui Pahar Ganj 400-800 ruupiased ööbimiskohad) valida üsna teise kvaliteediklassi. Vähemalt pildi peal näib asi päris ilus. Suisa iseteenindav check-in ja puha.

Kirjutamise hetkel on üle India avatud 20 ingverhotelli, muuhulgas ka Goas. Gingerhotelsi veebileht lubab uute hotellide saabumist.

Samal teemal: India viisa ja Delhi öömaja.

Midagi pole teha, aga Delhi mingi gurmee-koht küll ei ole. Näiteks Goas või Mumbais saab enamasti igas suvalises kohas oluliselt paremini süüa kui Delhis keskmiselt. Tõeliselt hea oli toit Delhis ehk ainult Connaught Place’i lähedal asuvast restornis Kwality (6-7, Regal Building). Sealne Murgh Bartha (kana) oli tõesti hea. Samas võib Delhis natuke peenemaid söögikohti külastades sattuda kokku päris huvitavate inimestega.

Nagu näiteks Hiina restoran Zen (B-25, Connaught Place), kus tuli paratamatult kuulata kõrvallauas einetavate CIA agentide arutelusid nende tegevusest Indias. Kõige muu kõrval pidin ma kuulma, et CIA-l on Indias 350 agenti. Kas see ka tõele vastab, pole aimugi, nagu ka see, mida ma selle infoga peale peaks hakkama. Igatahes ei meenutanud kõrvallaua jutuajamine küll millegagi filmidest nähtud superagente.

Zeni põhiroad maksid 245 ruupiat (+ tax 12%). Nimelt lisanduvad restoranides toitudele ja alkoholile (s.h. õllele) maksud, mis on vastavalt 12 ja 20 protsenti.

Ja siis muidugi sealsamas Zeni lähedal B-blokis asuv restoran Volga (19 B, Connaught Place). Igal juhul tundus see kohe nagu millegi vana tuttava inkranatsioon. Volgas oli vaieldamatult olemas see miski, mis tuleb nii nostalgiliselt tuttavana neile, kellel on mäletada nõuka-aegseid restokogemusi. Täitsa hämmastav, aga puhtalt hästitabatud nõuka-stiilis Volga-nime pärast tõttu hakkasin alateadlikult otsima šveitserit, kellelt viie rubla eest probleemivaba sissepääs omandada.

Lisaks nõuka-stiilis sisekujundusele iseloomustas Volgat veel üks Indiale ebatavaline, aga vene restoranidele iseloomulik nüanss. Eranditult kõigis laudades tarbiti alkoholi, enamasti õlut.

Kuigi vägagi hästi nõuka-ajastu stiili tabav, ei ole restoranil Volga Venemaa ja vene köögiga tegelikult kõige vähematki seost. Volga nime kannab restoran juba aastast 1947, kui restorani omanikule oli keegi sõber soovitanud juba tegutseval restoranil nime uuendada. Nagu öeldud, vene kööki pole sealt mõtet otsida. Tavaline india köök. Ehk selle vahega, et sealse chicken tikka masala ületamine peaks igale India köögi huvilisele jõukohane olema.

Huvitavaid inimesi jagus aga Volgassegi. Seekord sain pikema ülevaate kirjastamissaladustest. Nagu selgus, pidi värvilise turismibrožüüri või pinnapealse kunstiraamatu väljaandmine olema sisuliselt trükikulu.

Teises kõrvallauas lasi seltsimees kõvasti peeru. Korduvalt. Häälekalt. Ise kogu protseduuri ilmselgelt nautides. Volga-Volga.

Delhi sisaldab endas väga erinevaid kihte ja seda kuidagi kiirelt kokku võtta on pea võimatu. Järgnev ongi segu subjektiivsetest fragmentidest.

Üldiselt on Delhi highlight’idega nii, et mida “tähtsamaks” mingi vaatamisväärsus ametlikus turismiinfos loetakse, seda igavam ta kipub olema. Loomulikult on igavus alati väga suhteline mõiste ja nii ka Delhi puhul. Seetõttu pole mingit põhjust alljärgnevat arvamust viimase tõe pähe võtta.

Üks Delhi tähtsamaid vaatamisväärsusi on Punane fort (Lal Qil’ah ehk Lal Qila). Parima mulje jätab fort Jama Masjidi lõunapoolse minareti tipust. Sealt ju ei näe, et ajalugu on üsna keskpärasel moel muudetud turistidele mõeldud kaubandustänavaks, mida juhuslikult täiendab komplekt mogulite kõrghetki märkivaid ehitisi.

Sissepääs Red Forti maksab 100 ruupiat, teoreetiliselt tuleb ka pildistamisloa eest 200 ruupiat välja käia, aga selle olemasolu ei kontrollinud keegi.

Jama Masjid on India suurim mošee, mis asub Delhi vanalinna servas ja mitte kaugel Punasest fordist. Sissepääs on vaba, minareti tippu ronimine maksab 20 ruupiat. Jalanõud saab 10-20 ruupia eest värava juurde (sinnasamma, kus pileteid müüakse) jätta. Mošeesse mahub korraga palvetama 25000 moslemit.

Varasema mogulite arhitektuuri teine suurepärane näide on Humayuni mausoleum (Humayun’s Tomb), mis kuulub ka UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Humayuni mausoleumi arhitektuuriline lahendus võeti hiljem üle Taj Mahalis. Mogulitest saab pikemalt lugeda Wikipedias.

Kui Humayuni mausoleum nähtud, tasuks sisse põigata ka selle naabruses asuvasse Nizam-ud-din’i pühamusse. Võrreldes hoolitsetud Humayuniga avaneb seal ikka täiesti teine maailm. Aia ääres plastikaattelgid, pühamu ümber jooksevad ja karjuvad paljad ja räpased lapsed. Karta pole vaja, kõik on sõbralikud.

Connaugh Place’ist lääne poole jääb Lakshminarayan tempel (ka Birla Mandir). Üks huvitavamaid Delhi templeid.

Birla Mandiri vastas oli üks tore maotaltsutaja, kes hindas oma paarikümnesekundilist etteastet algatuseks paarisaja ruupia vääriliseks. Aga ega ta 20 ruupia peale ka pahandanud.

Delhisse sattudes tasuks kindlasti ära käia ka Qutb Minar kompleksis. Kompleksis asuvatest ehitistest on kõige kuulsam Qutub Minar, maailma kõrgeim (72,5 m) tellistest ehitatud minarett.

Aga tegelikult sai kompleksi külastatud eelkõige maailma ühe kõige erilisema metallurgilise kurioosumi pärast. Selleks on kompleksis asuv raudsammas ehk Iron Pillar (vaata lisaks ka world-mysteries.com). 1600 aasta jooksul ei ole rauast sammas hakanud roostetama (tänu kõrgele fosforisisaldusele). Senini on lahendamata mõistatus, kuidas saavutati tolleaegse tehnoloogiaga samba sulatamiseks vajalik temperatuur.

Kui viiekorruseline Qutubi minarett on võimas ja paistab kaugele, siis mõnele mehele sellest ei piisanud. Kui ehitada, siis ikka nii, et on ehitatud. Alai minarett pidi tulema kaks korda kõrgem kui Qutubi minarett. Seoses ehituse algataja Ala-ud-din Khilji surmaga jäi ehitus soiku, aga isegi 24,5 meetri kõrgune esimene korrus on piisavalt võimas vaatepilt. Täitsa huvitav mõelda, kui see oleks ka lõpuni ehitatud.

Khari Baoli tänaval (sisuliselt Chandni Chawki jätk), Fatehpuri Masjidi lähedal asub vürtsiturg, kust saavad ennast maitseainetega varustada india toidu austajad. Valik ei ole küll nii suur, kui lõuna pool, aga väikese otsimise peale peaks kõik vajalikku kätte saama.

Enamike vürtside kilohind jääb vahemikku 60-600 ruupiat. Näiteks musta terapipra 1 kg maksis 180-200 Rs (ehk alla 60 krooni).
Mööda turgu käies võib kuulda pidevat aevastamist. Ei, inimesed pole nohused. Varem või hiljem annavad värskete vürtside lõhnad igaühe (v.a. müüjad) ninas tunda.

Delhi vanalinna kuulsamaid ostutänavaid on Chandni Chawk. Mitte et sealt midagi osta saaks, aga seal lihtsalt müüakse kõikvõimalikke asju. Chandni Chawkilt hargnevad kummalegi poole kitsad tänavad, mis meenutavad natuke Damaskuse ja Aleppo souqe, aga on tunduvalt räpasemad.

Mööda Chandni Chawki jalutades pakutakse sulle pidevalt midagi osta. Kui oleksin ära ostnud kõik mulle müügiks pakutud aluspüksid, oleks mõne väiksema Eesti linna kõik mehed eluks ajaks aluspesuga varustatud.

Ainuke koht (jätaks lääneliku Connaught Place’i siinkohal kõrvale), kus Delhis midagi osta oleks, on kaks CP kanti jäävat riiklikku kaubamaja ehk State Emporiums. Fikseeritud hinnad, suur valik ja üsna korralik kvaliteet. Kuskil välisukse juures on muidugi alati keegi, kes teatab, et “täna on see pood suletud, lähme ma näitan poodi, mis on lahti”. Üks kaubamaja asub Janpathil (Central Cottage Industries Emporium), teine Baba Kharak Singh Margil (State Emporiums).

Delhis ringi liikumiseks on kõige mugavam kasutada metrood. Metroos sõitmiseks saab osta ühekordseid tokeneid (üks reis maksab sõltuvalt pikkusest tavaliselt 8-14 ruupiat), 1 ja 3 päeva pileteid või siis pikema perioodi kaarte. Juulis 2007 maksis metroo päevapilet 70 ruupiat.

Lühemate otsade jaoks on velo- (500 m kuni paar km) või motorikšad. Rikšameeste pidevale soovile sind kuhugi poodi viia tuleb öelda resoluutne EI. Ka “tasuta” sõitu pakkuvad tüübid võib kohe pikalt saata.

Delhiga tutvumiseks tasuks arvestada vähemalt kaks päeva. Natuke pikemalt saab Delhist lugeda wikitravelist.

Manalist sõidab buss Delhisse 14 tundi. Bussid väljuvad õhtuti, et hommikuks Delhisse jõuda. Erinevalt Himaalajast pole sellel sõidul aknast suurt midagi nautida, välja arvatud paar esimest sõidutundi, kui võis osa saada vene kunstniku Nikolai Roerichi maale meenutavaid vaadetest. Tõepoolest, Naggari kandis (kus Roerich elas), on mäed õhtuses valguses üllatavalt sarnased Roerichi maalidelt nähtule.

Kullu orus pidid väidetavasti kasvama India parimad õunad. Vahepeatuses oli neid ka koos pirnide, ploomide ja aprikoosidega võimalik osta. Tõepoolest – väga head olid.

Viimased paar tundi enne Delhisse saabumist sai bussis kuulda Iisraeli rahvamuusikat live’is. Arusaadav, poole bussireisijatest moodustasid noored tüübid juudiriigist. Sellest esimesed kümme minutit oli täitsa huvitav.

Erinevalt infost, mida jagab LP, oli bussi lõpp-peatus kuskil prügimäe-äärses linnaosas, kust kesklinna parasjagu maad. Pagan küll, kuidas ei viitsi hommikuti taksistidega kakelda ja siis veel vaadata, kuidas nad sinu pärast kaklevad.

Tagasi Delhis tabab sind paratamatult tavaline rutiin – pidevalt on silmapiiril keegi, kes üritab sind kuhugi vedada, kes muidu nahka üle kõrvade tõmmata. Tõsi, enamasti vähendab seljakotita ringliikumine tüütuste huvi kordades.

Esimene emotsioon sellist kohanime kuuldes võib olla ehk kergelt üllatav, aga taolise nime taust on iseenesest üsna lihtne. Vashisht on oma nime saanud oma asutaja, Vashisht Muni nimelise guru järgi. Vashisht Muni tempel koos Rama templiga ongi Vashishti kaks peamist “ametlikku” vaatamisväärsust Kolmandaks on kuumaveeallikad. Vashisht Muni templis on ka basseinid (eraldi naistele ja meestele), kus võib kuumas väävlirikkas vees kümmelda.

Templid templiteks, aga palju lahedam on Vashishti elu iseenesest. Midagi meenutab siin Kalpat. Palju on iseloomuliku vana arhitektuuriga maju, mis on disainitud kooseluks koos lehmadega. Lehmi kohtab Vashishtis igal pool, ka rõdudel, nagu alloleval pildil. Loomulikult on igal pool ka lehmakooke, nii et pimedas tasub Vashishti kitsastel tänavatel liikudes mõnevõrra ettevaatlik olla.

Ka nimeta guesthouse, kus ööbima sattusin (küsisin tänaval, juhatati), võiks vabalt kanda nime “Kaks suurt ja üks väike lehm”. Guesthouse ise oli uus, puhas ja rõduga, kust avanesid suurepärased vaated Beas jõele ja ümbruskonna mägedele. Kergeks miinuseks olid ainult kärbsed, mis on lehmapidamise paratamatu lisaväärtus.

Vashisht Muni templis olid parajasti käimas pulmad, mis eriti ei üllatanud, sest kalender näitas parasjagu kuupäevaks 07.07.07. Ma ei tea, kas see asjaolu hindudele korda läheb, aga arvata võib, et läheb küll.

Pulmakombed tundusid üllatavalt arusaadavad. Kõigepealt põletati sümboolselt ära senine elu, siis hakati noorpaari saatma uude ellu. Kohvrist ja spordikottidest jagati kingitusi sugulastele. Tseremooniat saatsid kohalikud muusikud.

Vashisht tõmbab ligi karvaseid ja sulelisi. Sadud (India pühamehed) tulevad templitesse ja neid kohtab päris palju ka tänavail. All pildil on sadud, kes sattusid pildile Vashisht Muni templis pulma ajal.

Ja siis on hipid, kes tulevad Vashishti selle mõnusa atmosfääri pärast. Ausalt öelda on enamikke “hipisid” suht keeruline tõsiselt võtta. Algul tinistavad jube mõtliku näoga kitarri ja peale seda tellivad loomulikult English breakfasti. Goas tundus hipindus kuidagi “adekvaatsem” olema.

Kolmandaks on Iisraelist saabunud juudi noored mehed, sellised kahekümnendates aastates.

Näide, palju kulub Vashishtis söögi peale:

Hommikusöök
Mixed vegetable paratha 20 Rs
Onion-tomato salad 15 Rs
Ginger lemon honey tea 10 Rs
==========
45 Rs (12,5 krooni)

Lõunasöök
Kaju Curry (india pähklitega) 50 Rs
Riis 15 Rs
Mineraalvesi 15 Rs
============
80 Rs (22 krooni)

Kindel on see, et neist paljudest, kes mingil põhjusel Manalit üles kiidavad (neid arvamusi leiab netist oi-oi, kui palju), läheb minu arvamus päris selgelt lahku. Mägedest saabudes tundub Manali täiesti mõttetu linnana, eriti, kui võrrelda kasvõi mõne kilomeetri kaugusel asuva Vashishtiga. Ei saa siiski välistada, et otse Delhist tulles suudab Manali isegi päris hea mulje jätta.

Põhiline liikumissoon Manalis on The Mall. Selle äärest leiab suure hulga poode, turu, lähiliinide bussijaama (kaugliinid on Malli mööda allapoole minnes umbes 500 m eemal), bussipiletite müügikoha, karja lapskerjuseid, politsei, velorikšade ootekoha, mõned söögikohad ja kindlasti veel midagi.

Siiski-siiski. Manali üllatab vägagi filosoofilise politseipostiga. Allpool nähtav silt pääseb mõjule isegi peale seda, kui sinu silma on paitanud lugematud filosoofiast ja tarkuseteradest pakatavad sildid ja plakatid.

Enne Rohtang La-d muutus tee selliseks viletsapoolseks. Pidevalt voolas lume sulamisest inspireeritud ojasid küll mööda teed, küll üle tee. Vaatetele oli aga jätkuvalt keeruline midagi ette heita.

Tee ääres käis pidev teeremondiks mõeldud kivide toksimine. Üsna tihti paistis tegu olema tervete perekondadega, kes ööbisid kuskil läheduses madalates telkides. Koos perega olid kaasas ka lapsed, mõni neist veel üsna tilluke.

Rohtang La (3980 m) iseloomustamiseks oleks vist kõige õigem kasutada sõna tsirkus. No mida kõike seal polnud, et lõbustada Manalist tulnud hanimuunereid ja muidu jahedama õhu otsijaid. Üks kõige kiftimaid lõbustusi oli seismine mäesuuskadel. Justnimelt seismine suuskadel ilma oluliselt liigutamata (aga ohtralt pildistades) mõne liustiku lumel (soovitavalt tee ääres, et poleks kaugele minna), sest allasõit oleks olnud üheotsapilet. Samas tuleks ju aru saada inimestest, kelle jaoks lume nägemine on elamus omaette ja kes on sellel eesmärgil reisinud arvatavasti tuhandeid kilomeetreid. Eks ta sama tee välja, nagu meie läheme pagan-teab-kuhu sooja otsima.

Rohtang La-lt avanesid Manali suunal suurepärased vaated. Kuigi oru põhi oli üsna selgelt näha, võttis sinna jõudmine aega ligi kolm tundi.

Nagu Himachali puhul tavaks, oli ka Kullu org jälle natuke erinev kõigist seninähtuist. Allapoole liikudes tuli rohelus jälle tagasi. Mingil hetkel pääsesid puud võimule. See oli ka märgiks, et hakkame Manalisse jõudma.

Peale Kunzum La-d hakkas bussi aknast paistev pilt vaikselt muutuma. Mäeküljed hakkasid tasapisi rohekamaks muutuma ja esimest korda oli tee ääres näha lund. Ilmselgelt oli see vihje, et siia piirkonda jõuab rohkem niiskust.

Korraks peatus buss ühe dhaba kõrval, mis kuulub arvatavasti maailma kõrgeimate ja ühtlasi ka kõige väiksemate hulka. See dhaba peaks asuma kuskil 4000 meetri kõrgusel.

Tegelikult on kogu selle bussisõidu kohta raske midagi rääkida, sest avanevad vaated ja uued olukorrad haarasid täielikult endasse.

Ühel hetkel tegi buss peatuse järjekordse teeäärse dhaba kõrval. Tavapäraselt läksid mehed kõigepealt bussist paarkümmend meetrit eemale tee äärde ennast kergendama, naised võtsid ette natuke pikema retke. Ja siis sööma.

Üle silla aeti parajasti üsna suurt kitsekarja. Mingi veoautojuht signaalis kogu aja. Kitsedel oli veoautost üsna ükskõik. Ilmselt teadis seda ka veoautojuht, aga noh, 10 minutit järjepanu signaalitada aitas kindlasti igavust peletada.

Mida lähemale Rohtang La-le, seda rohkem ilmnes märke niisukust. Paaris kohas läbis tee liustiku, tee ääres kukkusid kaljudest alla kümned kosed.

Kui tasasel maal on Indias liiklusõnnetusi suhteliselt palju näha, siis Himaalajas oli ainuke nähtud accident enne Rohtang La-d. Päris hästi ei saanudki aru, mis jõud selle veoautoümber olid paisanud.

Enne Rohtang La-d hakkas tee mäkke ronima. Ja see kestis päris pikka aega. Kõrguste vahed on üsna suured. Pole aimugi, kui suured kõrguste vahed tegelikult olid, aga vähemalt tunne oli küll selline, et sinu ja oru põhja vahel on vahet rohkem kui kilomeeter.

Esimene buss Kazast Manalisse väljub hommikul kell 4:30, kui on veel päris pime. Teine (ja ühtlasi viimane) väljub kas 7:00 või 7:30. Reis peaks aega võtma umbes 11 tundi, aga loomulikult on see pigem teatavaks orientiiriks. Tänu hõredamale liiklusele on varasem buss kindlasti kiirem. Vähemalt teoreetiliselt, sest täpseid olusid on sealkandis võimatu ette ennustada. Nagu hiljem kuulsin, jäi buss 2 päeva hiljem sama trassi läbides lumevangi.

Himachal Pradeshile omaselt väljus buss ülimalt täpselt pool viis. Umbes pool tundi möödus sõit täielikus pimeduses, siis hakkas valgenema, mis ei tähendanud kaugeltki seda, et oleks valge olnud. Vaatamata puudulikule nähtavusele ja kahtlasevõitu teeoludele ei erinenud bussi kiirus oluliselt valges kasutatavast. Mitte et seda liiga palju oleks olnud, aga sellistel fataalsetel mägiteedel tundus isegi kiirus 30-40 km/h keset pilkast pimedust mäng millegiga, millega Lääne sadade reeglitega turvaühiskonnast tulnutel mängimisharjumus puudub. Aga Indias aitab alati, kui sa potentsiaalsele ohule lihtsalt ei mõtle.

Karges päikesetõusus avanevad vaated viisid pimeduse kiirelt meelest. Varsti algas ronimine ülespoole. Kõige muu kõrval on sõit Kazast nii Kunzum La (la = kuru) poole kui sealt edasi jälle allapoole elav õpetus sellest, kust saavad toitu India suured jõed. Liustike sulaveest voolab hulk ojakesi siin, kosekesed seal.

Kunzum La-l teeb buss lühikese, umbes 5-minutilise peatuse. Peatus on mõeldud selleks, et reisijad saaksid kurule ehitatud pühamus jumalate soosingut paluda.

Templis jorutasid mungad laulda. Raske öelda, kas nad teevad seda iga päev või oli selle põhjus juhuslikult samale päevale sattunud neljateistkümnenda dalai laama Tenzin Gyatso sünnipäev. Igal juhul pole sealsetel jumalatel midagi Adidase kaubamärgi vastu.

Palvelippude taustal avanevad vaated teevad Kunzum La-st kahtlemata reisi ühe kõrgpunkti. Kogu sellest eripärasest maailmast on sisse ahmitud vaevalt murdosa, kui juba kostab konduktori vile, et reisijad tagasi bussi kutsuda.

Kunzum La oligi kõrgeim punkt, kus Himachal Pradeshi reisi vältel viibitud sai. Kaardid ananvad Kunzum La kõrguseks 4551 meetrit, aga mitmed veebilehed (näiteks Lahauli ja Spiti ametlik turismiinfo) annavad selle kõrguseks 4590 meetrit. See pole siiski kõrgeim punkt, mida Indias bussiga saab ületada. Manalist Lehi viib maailma kõrguselt teine maantee, mis ületab Taglangi kuru (Taglang La), millel kõrguseks 5328 meetrit.

Teed on Kunzum La kandis kitsad ja järsud, aga siiski päris hästi sõidetavad. Ilmselt ka tänu sellele, et Kaza pool Kunzum La-d on kliima kuivem. Piirdeehitajad sinnakanti veel jõudnud pole.

Himachal Pradeshis oli kasutusel kaks kaarti. Üks (ülemine) ostetud Shimlast raamatupoest, teist pakuti Reckong Peos Inner Line Permiti vormistamisel. Mujal seda müügil ei kohanudki.

Spiti, Sutlej ja Sangla

Arusaadavalt on kaardid natuke suuremad, siin paistavad ainult Hiina piiri lähedusse jäävad osad.

Himachal Pradeshi idaosa (koos läbitud marsruudiga)