Slaidiprogramm Zimbabwest, Botswanast ja Lõuna-Aafrika Vabariigist. Suuremas formaadis pilte näeb pildile klikkides või Picasawebi albumist.

Et Picasa veebialbumite slaidiesitlusrežiim ja WordPress.com üksteisega suuremat läbi ei saa, sai kasutatud Vodpodi pakutud võimalust tirida brauseri järjehoidjaribale WordPressi postitusnupp. Tundub, et selline kahesekundilahendus täitsa töötab. Ainult pildiallkirju pole.

Aafrika rahvusparkides tekib paratamatult tunne, et sealsete asukate kogu elu keerleb söömise ümber. Ehk lõpmatu hulk küsimusi, kust leida söögipoolist ja kuidas samal ajal mitte söödud saada.

Krokodillid võivad elada ilma söömata mitmeid kuid, isegi kuni aasta. Botswanas rääkis kohalik giid kolmest aastast ilma söömata, aga see jutt käib ilmselt samasse kategooriasse kuhu “75 kilomeetrit sõidame 15 minutiga”.

Aga krokodillidelgi leidub vaenlasi. Varaanid nimelt oskavad krokodillimunadest lugu pidada ja konsumeerivad neid suurima naudinguga.

Kus on palju loomi, on liikvel ka palju raisakotkaid. Alloleval pildil on raisakotkaste konsiilium ümber surnud (võiks vist isegi öelda, et väga surnud) kaelkirjaku kogunenud arutama erinevaid strateegiaid, kuidas Botswana raisakotkad jõuaksid Aafrika viie paremini toidetud raisakotkaste hulka.

Peale kotkaste on Chobes linde loomulikult palju rohkem näha. Enamike nimed ei jää niikuinii meelde ja tegelikult oleks mingi linnuatlas hädasti ära kulunud. Vähemasti Lõuna-Aafrikas leidus sealsete parkide kohta selliseid raamatuid päris mitmeid (ja häid), ehk on samasuguseid saadaval ka Botswana NP-de kohta.

Elevandi elu näib olema üks lõputu söömine. Et elevant omastab toitu üsna halvasti (ainult 40 % toidust), kulub päevas söömisele kuni 18 tundi. See tähendab, et täiskasvanud isane elevant tarbib 200 kg toitu ehk 6-8 protsenti oma kehakaalust. Seega pole imestada, et savannis näeb rohkesti seda, mida elevantide tagumisest otsast välja tuleb.

Selline näeb välja Chobe rahvuspark kuivaperioodi teisel poolel. Kuivanud puud võivad olla vägagi dekoratiivsed maastikukujunduse elemendid.

Albumist Southern Africa 2008

Isased elevandid elavad omaette ja emased koos poegadega omaette. Järgnevatel piltidel on emad lastega.

Peale janu kustutamist järgneb kohustuslik tolmuvann ja mudapüherdus.

Chobe rahvuspark on kirjade järgi üks suurima loomade kontsentratsiooniga kohti terves Aafrikas. Selles pole põhjust kahelda. Kogemus Chobes on umbes sama, mis vaadata tundide ja tundide viisi Animal Planetit live’is, ainult võimaluseta seda välja lülitata või kanalit vahetada. Kohalikud nimetavad seda loomade paradiisiks.

Chobe on tuntud eelkõige elevantide arvukuse poolest. Koha peal öeldi neid Chobes olema 40.000, aga wikipedia andmetel on neid suisa 60.000. Igal juhul nenditakse, et elevante on juba liiga palju.

Albumist Southern Africa 2008

Tänu Victoria joa lähedusele moodustab Chobe sealsete külastuskeskustega (Victoria Falls Zimbabwes ja Livingstone Sambias) omamoodi turismiklastri. Pargi külastatuim osa ongi piiriäärse Kasane lähedal.

Chobe on üsna elitaarne paik. Sealne majutus on selgelt suunatud keskmisest rikkamale luksust armastavale turistile. Tõepoolest – selleks, et vaadelda elevante või möödaujuvaid jõehobusid, pole tihti vaja basseinist välja minnagi. Suur osa luksusmajutust on sealsamas Chobe jõe ääres.

Chobe rahvusparki saab nautida nii autoga kui jõe peal erineva suurusega paatidest. Reis jõe peal on ettearvamatu, sest mitte kunagi ei tea ette, kes paadi kõrval oma pea veest välja pistab. Kord jõehobud, kord krokodillid.

Paadiga pääseb loomadele väga lähedale. Elevandid võivad sust mööduda vaid mõne meetri kauguselt.

Zimbabwes Victoria Fallsis on võimalik igast reisibüroost osta 1-päevane reis Botswanasse Chobe rahvusparki. Võimalik on loomulikult ka mitmepäevane tripp, aga 1-päevane reis on popp muuseas ka seetõttu, et üheks päevaks Zimbabwest välja minnes ei ole ühekordse viisa omanikel vaja osta uut Zimbabwe viisat.

Reisi ostes tasub hindu küsida mitmest büroost. Sama reisi müüakse nii 180, 170 kui 150 USD eest. Iga viimane kui reisibüroo ütleb sulle, et selleks reisiks ei ole vaja Botswana viisat.

Hommikul kella seitsme paiku korjatakse reisiseltskond Victoria Fallsi majutuskohtadest peale. Bussis on viis inimest. Kaks ameeriklast, kaks Kongost ja mina. Botswana piirini on VicFallsist natuke üle 70 km.

Botswana piiril selgub, et endise idabloki kodanik (ehk Eestist Poola-Tšehhini) saab üle piiri siiski ainult viisaga. Ja viisa maksab 500 pulat. Ja maksta saab ainult pulades. Ja mingit valuutavahetust piiril pole. Kunagi oli, aga röövimiste tõttu pandi kinni.

Nagu kolmandas maailmas ikka, on taolistele probleemidele alati lahendus. Organiseeriti ka seekord vajalikud pulad. Botswana viisa maksis 100 dollarit. Selle raha eest löödi passi kõigest armetu tempel. Reisi hinnaks kujunes seega 150+100=250 dollarit.