Zimbabwe bussiaknast
Pole vist vaja öelda, et olin mikrobussis ainuke valge inimene. Eks see kohalikele natuke harjumatu tundus, aga arvestades zimbabwelaste loomust, ei lasknud keegi ennast vähimalgi määral häirida. Igal juhul tasus bussisõit kuhjaga ära. Elu Zimbabwe maapiirkondades on nägemist väärt.
Maal käib elu üsna traditsioonilisel moel. Ümmargused hütid kobaras, naised purustavad midagi suurtes uhmrites. Keegi ajab karja või astuvad loomad niisama omapead.
Vähestes peatustes võid osta väheseid asju. Peamiselt puuvilju ja magusaid jooke kilekotis.
Mingil hetkel läks mikrobussist maha perekond. Aknast vaadates oli näha, et koos nendega hunnik kotte, millest üks sisaldas ka kanasid. Ja need kanad liigutasid kotis. Järelikult eluvaim sees. Igal juhul hästikasvatatud kanad, sest nelja koosveedetud tunni vältel ei ilmnenud mingitki märki, et kõrvalistme all oleks kotitäis kanu.
Kokkuvõttes võttis 450 kilomeetri läbimine aega ligi 7 tundi. Aga huvitav oli.
