Rohtang La – Manali
Enne Rohtang La-d muutus tee selliseks viletsapoolseks. Pidevalt voolas lume sulamisest inspireeritud ojasid küll mööda teed, küll üle tee. Vaatetele oli aga jätkuvalt keeruline midagi ette heita.
Tee ääres käis pidev teeremondiks mõeldud kivide toksimine. Üsna tihti paistis tegu olema tervete perekondadega, kes ööbisid kuskil läheduses madalates telkides. Koos perega olid kaasas ka lapsed, mõni neist veel üsna tilluke.
Rohtang La (3980 m) iseloomustamiseks oleks vist kõige õigem kasutada sõna tsirkus. No mida kõike seal polnud, et lõbustada Manalist tulnud hanimuunereid ja muidu jahedama õhu otsijaid. Üks kõige kiftimaid lõbustusi oli seismine mäesuuskadel. Justnimelt seismine suuskadel ilma oluliselt liigutamata (aga ohtralt pildistades) mõne liustiku lumel (soovitavalt tee ääres, et poleks kaugele minna), sest allasõit oleks olnud üheotsapilet. Samas tuleks ju aru saada inimestest, kelle jaoks lume nägemine on elamus omaette ja kes on sellel eesmärgil reisinud arvatavasti tuhandeid kilomeetreid. Eks ta sama tee välja, nagu meie läheme pagan-teab-kuhu sooja otsima.
Rohtang La-lt avanesid Manali suunal suurepärased vaated. Kuigi oru põhi oli üsna selgelt näha, võttis sinna jõudmine aega ligi kolm tundi.
Nagu Himachali puhul tavaks, oli ka Kullu org jälle natuke erinev kõigist seninähtuist. Allapoole liikudes tuli rohelus jälle tagasi. Mingil hetkel pääsesid puud võimule. See oli ka märgiks, et hakkame Manalisse jõudma.
