Ki Gompa (4116 m)
Kazast saab Ki Gompasse ja Kibberi kõige mugavamalt džiibiga. Džiibid vedelevad suurema osa päevast Kaza bussijaama kõrval tee ääres. Poolepäevane džiibirent Ki ja Kibberi külastamisega läks maksma 700 ruupiat. Et hind tundus täiesti mõistlik, ei hakanud isegi kauplema.
Retke esimene osa möödub turvaliselt mööda jõekallast. Kuni…
Kuni iga järgnev kurv sunnib küsima, kas see ikka toimub siin ja praegu. Mööda käänulist teed ülespoole keerutades tahaks juhilt pidevalt peatumist nõuda, aga mõistus saab veel aru, et sisenetud on tsooni, kus kõike ei jõua iialgi ära vaadata. Tagantjärele mõeldes saab Himaalajas näha palju, palju võimsamaid vaateid, aga hetke maagia antud ajahetkel lihtsalt toimis.
Mingil hetkel ilmus silmapiirile Ki Gompa. Keda põhjalikumalt huvitab, siis otsingusse tasub kirjutada ka Kye Monastery. Tegemist on suurima ja vanima budistliku kloostriga Lahaulis ja Spitis. Tabo on umbes sama vana, aga praegu pigem arhitektuuri- ja kunstimälestis.
Kloostri ajalugu ulatub tagasi kuhugi 1000 AD kanti, mille jooksul on seda korduvalt rünnatud. Sealt ka kloostri natuke eklektiline arhitektuur ja kindlusetaoline ilme.
Gompa sissepääsus otsib üks kohalik ärimees/munk mõningat vaimset sidet Tallinna matrjoška-müüjatega, aga edutult. Turistidele mõeldud träni müük pakub talle umbes sama suurt huvi, kui selle ostmine mulle. Naeratame üksteisele mõistvalt ja tundub, et oleme sõlmimata tehingust mõlemad midagi võitnud. Siis hakkas trepist alla voorima mungahakatisi ja tavapärases riietuses tegelasi.
Kloostrisse sisenedes ei osanud peale palveratastest möödumise suurt midagi tarka teha, aga nõutust lasti kesta ehk minuti jagu. Siis kutsus üks munk mind külalistele mõeldud ühiskööki teed jooma.
Ühisköök oli pildistamiseks pime (tundus kentsakas hakata välguga askeldama keset sajandtevanuseid palke ja iidseid traditsioone), aga elamuse sai sealt pildistamatagi.
Istusin, jõin teed ja lihtsalt vaatasin kõrvalt, mis toimub. Keegi tuli, keegi läks, keegi ulatas midagi, keegi küsis midagi – midagi kogu aeg tehti, samas puudus ruumist igasugune sagimine. Asju sai teha ka teistmoodi, süvenenult, ilma kiirustamata ja tundus, et igal tegevusel oli ka oma sügavam mõte. Niisama lihtsalt tee juures paarkümmend minutit lihtsalt istuda tundus vägagi mõtestatud olema, sest kõik istusid ja midagi aru saamata meeldis mullegi seal samamoodi istuda. Midagi kogu aeg nagu toimus – ja ei toimunud ka. Enamik köögisviibinuid muuseas polnud mungad.
Vaatamata igapäevaselt viljelevatele iidsetele rituaalidele ei saa siiski öelda, et munkadele kaasaeg väga vastumeelt oleks. Mobiililt kella vaadates panin tähele, et Ki Gompas on üle hulga aja jälle mobiililevi tekkinud. Polnud seda ei Kibberis ega 12 km eemal Kazas.
Köögist kloostrit vaatama minnes ilmus seesama munk, kes kutsus teed jooma, jälle välja, et gompat tutvustada. Ki Gompa on uhke, et seda on külastanud ka Dalai Laama. Sellekohane plaat seinal hakkab loomulikult kõigile silma.
Budistlikes templites on pildistamine tavapäraselt keelatud, aga ega seda kogemust pildi peale vist püüda saagi. Seni filmidest nähtud müstika reaalne toimine pani omajagu mõtlema.
Palverattad kloostri sissepääsu juures. Palverattaid keerutatakse päripäeva.
Kui budistlikud kloostrid suuremat huvi pakuvad, siis 24 km Kazast teisele poole jääb veel Dhankar Gompa.
