Guatemala – paugutajate maa

Kui peaks paari sõnasse kokku võtma Guatemalale kõige iseloomulikuma asja, siis jõuluperioodil oleks Guatemala tunnuslause valik väga lihtne: “Guatemala – paugutajate maa!”. Paugutajad tähendavad siinkohal nii pauku tegevaid seadeldisi kui neid opereerivaid inimesi. Ja pole vist vaja lisada, et paugutamine on reeglina inimkonna meesisendite südameasi.

Paugutamine Chichicastenango Iglesia de Santo Tomás treppidel

Paugutamine käib kõikjal, aga seejuures pidevalt. Chichicastenangos käis see ööpäev läbi, sõna otseses mõttes – ka hommikupoolses öös leidus alati keegi, kelle kohusetundlikkusest paugud sinu majutuskoha ukse taga sündimata ei jäänud. Eelnev jutt ei käi sellest, et keegi tõmbab meilgi tuntud paberpaugutajast väikse kärtsu välja. Loomulikult esineb ka seda – ja mitte vähe! – aga see on rohkem väikeste poste lemmiktegevus. Mehed kärtsutavad suurte torudega, kust saab hoopis vingema puraka kätte.

Allpool on näitlik lühikokkuvõte sellest, mis viisil ööpäev paukumisega sisustatakse. Punased nooled viitavad meesisendile ja torule, kust purakas paukuma pannakse. Esimesel pildil on süüde antud ja paugu autor astub eemale.

Järgmisel pildil on purakas käinud ja vaikselt hakkab toss levima. Autor imetleb oma kätetööd.

Toss paisub aina suuremaks, aga pole veel saavutanud oma kõrgpunkti.

Vahest on terve tänav täidetud nii tiheda tossuga, et mitte midagi pole näha.

Paugutamisejärgne toss

Võib arvata, et paugutamise põhjus on religioosse taustaga, kuid täpsemaid seletusi sellele fenomenile pole õnnestunud lugeda. Paugutamise põhiraskus langeb jõulude aega ja uueks aastaks oli suurem paugutamine vaibunud. Paugutamine pole Chichicastenango pidustusega seotud iseärasus, vaid jõuluperioodi paratamatu saatja kõikjal Guatemalas. Ei saa öelda, et see mõningase tarbimise järel kergelt ajudele ei hakkaks.

Chichicastenango turg

Chichicastenango turg on terve Kesk-Ameerika värvikamaid. Leiab see aset igal neljapäeval ja pühapäeval. Väidetavalt juba sadu, kui mitte tuhandeid aastaid järgemööda. Kuna Chichicastenango turg on Guatemala turismiameti õhutusel kogunud parasjagu kuulsust kaugemalgi, näeb turupäevadel üsna palju seda imet kaema sõitnud gringosid – peamiselt päevatripiga Antiguast. Aga pole vähe ka neid, kes otsustavad Chichicastenangos pikema peatumise kasuks.

Müügil on kõikvõimalikke asju. Sealt leiab käsitööd, vaipu, riideid, salle, keraamikat, ehteid, puutööd, aga ka korve, nahka, lõnga – kokkuvõttes vist kõike. Globaliseerumise märgina näeb loomulikult ka odavat hiina sodi. Vaatamata kaubaküllusele ei oska Chichi turult siiski midagi osta. Kohalikud mustrid on küll silmale ilusad vaadata, aga näivad sobivat pigem oma loomulikku keskkonda kui kaasaostmiseks. Paljusid asju on kusagil maailma nurgas juba ennegi nähtud.

Keskväljaku ühes servas asuvas hoones on koha sisse võtnud köögivilja turg. Et hoone on kahekordne, on teiselt korruselt hea vaadata, kuidas all käib pideva kauplemine ja niisama sagin. Nagu turgudel ikka.

Vihmase ilmaga turul ringi kakerdamine muidugi väga lõbus tegevus pole. Arvestades, et Chichicastenango asub mägedes, pole ilm ka just teab mis soe. Kohalikke ei näi vihm suuremat häirivat. Vihmavarju asemel on vihma kaitseks endale pigem tekk ümber tõmmatud ja paljud ei näi vihma märkavatki. Kaubale on siiski kile katteks peale tõmmatud. Ja nii mõneski kohas tuleb teed otsida keset lompe ja muda.

Miljonid saiakesed Chichicastenango turul

Mõni asi jäi ka arusaamatuks. Näiteks ei suutnud kuidagi välja nuputada, kes võiks ära tarbida kõik need saiakesed, mis ootasid ostjaid lettidel sadade ja sadade meetrite kaupa. Neid osteti küll pidevalt, aga kogus tundus ka sellele massile siiski üüratult suur olema. Ülemisel pildil on vaid üks väike lõiguke saialettidest.

Turu parim osa oli ettearvatult mitte turul müüdav kaup, vaid seal liikuvate inimeste jälgimine. Ja loomulikult mitte endasuguste gringode, vaid ikka kõikjalt mägedest kokkusõitnud maiade kirev seltskond.

Chichicastenango tänaval

Paar hoiatusõna ka: tihedas massis töötavad taskuvargad. Isegi varastamiseks valmis olles ja ümbrust pidevalt jälgides suutsid poisid rahvamassi sees tagataskust natuke vahetusraha pihta panna. Aga ka see on turgude loomulik osa.

Chichicastenango – vastik vihm ja lahedad pidustused

Mikrobussiga saab Antiguast Chichicastenangosse 5 dollari eest. Ilmselt järjekordne turistitariif, aga vahet pole. Chichi teeristis, paarkümmend kilomeetrit sihtkohast eemal, visatakse sind äkki mikrobussist viisakalt maha ja edasi jätkub sõit juba järgmise mikrobussiga, kuhu mahuvad kõik, kes vähegi tee ääres ootamas. Ja muidugi mahuvad, kõikvõimalikes asendites, sest vahepeal on hakanud vihma sadama ja kes tahaks inimesi vihma kätte külmetama jätta.

Chichicastenangos mikrobussist välja astudes on hetkega selge, et esimese asjana tuleb kõigepealt kile endale ümber tõmmata. Kui vihmale peaks diagnoosi panema, siis oleks see “väga ebameeldiva struktuuriga vihm”. Palju nagu ei sajakski, aga pagana kiirelt teeb jube märjaks. Esimesel hetkel ei saa päris hästi aru kah, kus parasjagu oled. Pärast mõningast suhtlemist ja Chichicastenangost midagi jagama hakates muutub asi aga omapärasemaks.

Chichicastenango pidustused

Ühel hetkel ümber tänavanurga pöörates avastad ootamatult, et ees seisab rahvamass ja edasiliikumiseks pole muud varianti, kui hakata sellest kuidagi läbi murdma. Ega silmile vajunud kilekapuutsi alt väga toimuvat ei näe kah.

Vaim pole toimuvaks päris valmis. Keset vihmasadu on prioriteediks plaanitud ju hoopis majutuskoha leidmine ja seljakotist vabanemine.

Aga rahvamurrust läbi murdes hakkas ümberringi toimuv aina rohkem meenutama mingit Bondi filmi, kus Bond Brasiilias mööda karnevalimöllu seikles. Väga sarnane emotsioon tekkis, kui üritasid seljakottidega läbi murda tervet tänavat täitvast tantsijate, muusikute ja pealtvaatajate massist. Parasjagu käis nimelt konkistadooride tants, mida kombineeriti mõningate jookide manustamisega.

Chichicastenango fiesta

Detsembris (14-21. detsembrini) toimuvad Guatemala ühes kuulsamas turulinnas Chichicastenangos päris märkimisväärsed pidustused. Festivali kulminatsioon on viimasel päeval, kuid paras möll käib vist igal päeval ja ööl. Vähemasti 20. detsember ei erinenud 21-sest just märkimisväärselt. Kes sel ajal Guatemalas liikumas või reisiplaane tegemas, võiks kindlasti kaaluda Chichicastenango külastamist.

Ega võhik täpselt ära ei jaga, mis toimub, selleks oleks natuke rohkem vaja kui reisijuhis kirjas. Aga laias laastus kombineeruvad Ladina-Ameerika iidsed maskivoolimise tavad Hispaania päritolu tantsudega.

Kuidas maske tehakse, võib vaadata sellelt youtube’i videolt.

Natuke lahmivalt üldistades meenutab festivaliaegne Chchicastenango põrgu eeskoda. Aga sellest pikemalt mõnes järgmises postituses.

Volcán de Pacaya ehk meetri kaugusel voolavast laavast

Antiguas saab tuure Volcán de Pacayale osta igast reisibüroost. Hinnad natuke kõiguvad, aga pakutav on vist kõigil enam-vähem sama. 60 Q või 7 USD eest korjatakse sind suvalisest Antigua majutuskohast üles ja transporditakse mikrobussis vulkaani juurde ja tagasi. Tuuri hind sisaldab ka sissepääsu vulkaani kaitsealale. Reisid väljuvad 6:00 ja 14:00 ning kestavad 6-7 tundi. Hommikul peaks taevas selgem ja nähtavus parem olema. Aga see on alati vedamise asi.

Vaade Pacaya vulkaanilt – esiplaanil Volcán de Agua.

Tuleb vist ära öelda, et tõus Pacaya vulkaanile ei ole päris hästi võrreldav jalutuskäiguga promenaadil. Tegemist on ikkagi üsna füüsilise tegevusega. Liiga kõrge algtempo (nagu meil juhtus) võib raske tõusu veelgi raskemaks muuta. Kehvemas vormis inimesed saavad muidugi eraldi tasu eest suurema osa marsruudist hobuse seljas läbida.

Kuna hommikune temperatuur on üsna jahe ja vulkaani juures tuul päris kõva, siis midagi tuulekindlat kulub vähemasti alagatuseks marjaks ära. Varsti annab füüsiline pingutus muidugi tunda ja üksteise järel hakatakse riideid maha võtma. Lisaks peaks arvestama vähemalt 1 l vett inimese kohta, kuigi poolel teel on võimalik varusid täiendada.

Volcán de Pacaya - poolel teel

Tõus vulkaanile (mis ei ole siiski päris kraatrini) kestab umbes 1,5 tundi. Poole maa peal on tunne, et see on kestnud juba igaviku. Edasi läheb tõus aina rängemaks ja jalgealune aina ebakindlamaks. Erineva suurusega laavatükid ja tume liiv segamini teeb niigi suure tõusunurga veelgi raskemaks. Vahest hakkavad puhkusemomendid tekkima juba 20 meetrise ronimise järel.

Tõus Pacaya vulkaanile

Nii mõnelgi kulub tõusu lõpp rütmis paarkümmend meetrit ronimist – seismine/hingeldamine – paarkümmend meetri ronimist. Lõpuks hakkab sihtpunkt vaikselt paistma. Temperatuur muutub tuntavalt palavamaks. Kohe varsti on ka põhjus selge. Tardunud laava vahelt paistab punaseid kohti – laava. Natuke – kohati ilma eksimisvõimaluseta, kui ei taha kõrvetatud saada – hüplemist kuumadel kividel ehk tardunud laaval ja näedki midagi väga erilist.

Kõndides meetri kõrgusel hõõguvast laavast

Pidevalt maapõuest välja voolav punane lint on tõepoolest imeline vaatepilt. Ega ei osanud oodatagi, et võiks kunagi seista voolavast laavast ainult meetri kaugusel – see kompenseeris küllaga kogu eelneva pingutuse. Arvestades, et laava temperatuur on kusagil 1000 kraadi kandis, saab nii lähedal olla ainult tänu sellele, et vulkaanil puhus selja tagant küllaltki tugev ja võrdlemisi jahe tuul. Vahest tuul mõneks hetkeks vaibub ja siis on tõesti tunne juba nagu saunas.

Ega laava lähedal väga kaua olla ei saa – ka paksema tallaga maktkasaabastega hakkab hiljemalt 5 minuti jooksul talla alt päris soe. Tennistega tütarlapsed keksisid juba kümne sekundi pärast jahedamasse paika tagasi.

Vahukommide küpsetamine laava kohal

Mingi imelik fenomen on vahukommide küpsetamine laavast õhkuvas kuumuses. See on jõudnud suisa reisijuhti ja seetõttu seda järjekindlalt ka üritatakse. Milleks see hea on, jääb arusaamatuks. Pildil olev katsetus lõppes mõne sekundiga, sest sellist kuumust on väga raske pikemalt välja kannatada.

Muuseas – laskumine ei pruugi olla just palju kergem, kui tõus.

Antigua II

Antiguas ringi jalutades kohtub paratamatult maia naistega, kes müüvad käsitööd või puuvilju. Kel soovi midagi osta, ei pea tegelikult ringi kõndima, vaid võib vabalt pargis istuda – varem või hiljem voolab kogu pakutav kaup su juurest läbi. Natuke suurema valiku jaoks on mõtet siiski vaadata poodidesse (üks suurimaid asub Santa Catalina kaare lähedal), turule või San Fransisco kiriku juurde käsitööturule.

Suurem osa maiadest – reeglina naised – kes tänaval kaupa pakuvad, on Antiguasse sõitnud kaugemalt – eesmärgiga linna läbiva turistidevoo pealt natuke raha teenida. Kõige rohkem võib müügitööd kohata loomulikult Parque Centrali ümbruses, aga neid jätkub tegelikult kõikjale. Suurema tähelepanu all on loomulikult turismigrupid, teistega liigselt vaeva ei nähta. Aga maiade müügitöö on väga harva pealetükkiv.

Kuna maiade seelikud annavad aimu, kust nad pärit on, siis näitab seelikute kirevus, et Antiguasse sõidetakse vägagi erinevatest kohtadest.

Lisaks suurele turule müüakse kõikvõimalikku käsitööd ka San Fransisco kiriku juures. Sealt võib leida ka “ahjusooja” kaupa, mida kohapeal valmistatakse.

Lapsed peavad varakult omapäi hakkama saama. Umbes viieaastane laps loetakse piisavalt suureks, et võiks linnapeal väiksema õega kahekesi ringi jalutada. Samas, ega Antigua midagi liiga suurt ja keerulist pole kah.

Maia lapsed Antiguas

Natuke ettevaatlik tuleb olla lastega, kes teevad müügitööd kahekesi – ostad midagi ühelt, nõuab teine, et aus oleks ka temalt midagi osta. Teiselt ju ostsid! Väga loogiline.

Osta meie käsitööd!

Paljud maia naised liiguvad ringi koos lastega. Suuremad lapsed pakuvad seltsi ja aitavad agaralt müügitööle kaasa, väiksemad – on lihtsalt kaasas.

Antigua - maia naine lapsega

Suur müügitöö võib olla päris väsitav. Väike puhkehetk kulub alati ära. Ja lobisemisteemadest ei näi puudust tulevat.

Maia naised Antiguas puhkehetkel

Antigua I

Kui hakata Guatemala kohta netist infot otsima, siis algatuseks näib kogu Guatemala koosnevat põhiliselt ühest vaatamisväärsusest – Antigua linnast. Mõnes mõttes on see üsna arusaadav, sest ilmselt käivad Antiguast läbi kõik, kes vähegi Guatemalasse satuvad. Lähedus Guatemala Cityle (natuke üle 40 km mööda kiirteed), linnatäis koloniaalarhitektuuri, hulk keeltekoole, hea turismi infrastruktuur, vaated ümbritsevatele vulkaanidele, kuulus Semana Santa – raske on leida põhjust, miks Antigua ei peaks olema nii populaarne.

Antigua, täpsemalt la Antigua Guatemala tähendab tõlkes “Vana Guatemala” ja oli Guatemala kolmas pealinn. Kui see aastal 1543 Hispaania konkistadooride poolt asutati, kandis ta nime Santiago de los Caballeros. Tegemist polnud vaid kohaliku tähtsusega linnaga – sealt valitseti rohkem kui 200. aasta vältel enamikku tänapäeva Kesk-Ameerikast pluss Mehhiko lõunaosariiki Chiapast. Peale korduvaid maavärinaid 18. sajandil otsustati pealinn üle viia tänasesse Guatemala Citysse. Purustatud Antigua ehk Santiago de los Caballeros kästi võimude poolt maha jätta, aga mitte kõik ei lahkunud. Sealt siis nimi la Antigua Guatemala.

Iseenesest pole Antigua suur linn. Mõne tunniga tekib linnast ettekujutus ja päeva-paariga jõuab suurema osa keskosast läbi käia. Pole kindel, kas vuntsitud turismisuunitlus päris kõigil vaimustust tekitab. Iseseisvamad hinged võivad mõne aja pärast hakata tundma turismitööstustega kaasnevat õhupuudust.

Õhtuhämaruses avaneb linn hoopis teisest küljest kui päeval. Kui päeval on linna keskosa üsna väljasurnud (v.a. turg), siis hämardudes läheb lahti sebimine. Rahvas läheb liikvele, suveniiripoed ja söögikohad näivad mahedas valguses hoopis kutsuvamad kui päeval. Kontrastina päevale tekivad paar kvartalit keskväljakust eemal turu juures tõsised ummikud.

Antigua ööbimiskohtade valik on esmapilgul suur ja laia, aga lähemalt vaadates ei vea enamik kohti reisijuhis toodud kirjeldust välja (niisked või pimedad) või on mõistusevastaselt üle hinnatud. Koht, mida julgelt soovitaks, on Green Mountain, endise nimega Alcasar del Toboso. Kahekorruseline valge apartment suletud siseaias koos köögi ja rõduga maksis 300Q. Antigua kohta hinna ja kvaliteedi suhe väga hästi paigas. Näiteks reisijuhis soovitatud keskklassi Los Pasos tähendas niisket pisikest ja pimedat toapugerikku 50 USD eest.

Guatemala City

“Guatemala City crazy! Guatemala fine, but Guatemala City dangerous!” alustab lennujaama vastu tulnud guesthouse’i omanik, kui oleme vaevalt lennuväljalt välja pööranud. Üsna varsti pöörame kõrgete aedade ja okastraadiga ümbritsetud kinnisesse kvartalisse, mille sissepääsu üle otsustab valvuri range silm. Guatemalas ei oleks osanud Lõuna-Aafrika Vabariigi klassikalisi turvameetmeid oodatagi. Ju siis on põhjust.

Sarnaselt mitmete teiste Kesk-Ameerika pealinnadega pole Guatemala City hoolimata prominentsest kohast reisijuhi alguses just unelmate sihtkoht. Enamik inimesi, kes Guatemala Citys lennukilt maha astub, eelistabki lennujaamast otsejoones Antiguasse kihutada. Hilisõhtuse maandumise puhul soovitatakse siiski öö pealinnas veeta. Lennujaama lähedal leiab piisavalt öömaju, millest enamik ka reisijuhtides esindatud. Reeglina sisaldab majutus lennujaama piirkonnas (Zona 13) transporti lennuväljalt ja lennuväljale.

Nii Lonely Planet kui Rough Guide on täis erinevaid majutussoovitusi. Üks, mida veel kummaski polnud, oli Mariana’s Petit Hotel, kus majutus ühele koos hommikusöögiga maksis 25USD ja kahele 35USD, millele lisandub maks 22%. Broneerimine kodulehelt toimib korralikult, huvilistega suhtleb maja ainuke inglise keelt valdav inimene ehk siis peremees ise.

Kokku on majas (sest see ongi selle pere kodu) 4-5 tuba. Liigset luksust pole, aga mõnus kodune oli küll. Kahesest toast, kuhu sattusime, avanes hommikul just selline vaade nagu ülevalt pildilt näha.

Guatemala City puhul tuleb arvestada, et erinevalt muust Guatemalast lõppeb õhtul kell 6 seal sisuliselt igasugune tegevus. Poed ja internetipunktid suletakse, tänavatel liiguvad vaid üksikud kojukiirustajad. Elu käib edasi ainult Zona Vivas, piirkonnas, kus leiab palju häid restorane ja paremad hotellid. Kes otsib seal piirkonnas majutust, siis 80 USD/double Best Western Stofella (hommikusöögiga) Zona Vivas (Zona 9) on täitsa korralik valik.

Taksosõit lennujaamast Antiguasse maksab kahele inimesele 20-30 dollarit, sõltuvalt kauplemisoskustest. Teisisõnu – esimest pakkumist ei pea tingimata aktsepteerima.

Kohalik transport Guatemalas

Reisimine chicken-bus‘idega on asi, milleta üks Guatemala-reis ei ole päris täielik. Kohalik transport on üldjuhul hästi toimiv, odav ning võimaldab niivõrd-kuivõrd näha kohalikku elu. Tõsi, enamasti tuleb arvestada ühte või teist või kolmandat sorti ebamugavustega, mis tulenevad üldjuhul sellest, et tee äärest võetakse peale maksimaalne võimalik arv soovijaid. No ja neid tõepoolest jätkub.

Lisaks mõnusale küünarnukitundele ning ülerahvastatusest ja loendamatutest kurvidest soodustatud tunde kestvatele ebatavalistele asenditele tuleb arvestada, et kontseptsioonid lahtistest aknendest põhjustatud tuuletõmbusest või sissesajavast vihmast ei ole Guatemalas väga laialt tuntud. Mägedes varahommikuses külmas ei pruugi see olla just kõige ihaldusväärsem olukord. Mõnevõrra lohutav on asjaolu, et sa oled selgelt ainus, keda külm tuul avatud akendest häirib. No ja milleks siis tuulekindel jakk sai kaasa võetud?

Guatemala teed on võrreldes Costa Rica või Nicaragua teedega sealses mõistes tõesti korralikud. Üksikuid erandeid muidugi esineb, aga isegi kruusateed on võrreldes eelpool mainitud riikidega tõeline lust ja lillepidu.

Guatemala transpordisüsteem on kindlalt Kesk-Ameerika riikide parimaid. Guatemala eri osades domineerivad siiski mõnevõrra erinevad transpordiliigid – Guatemala City ümbruses ja maa lääneosas chicken-bus‘id, keskel ja põhjas marsruuttaksod ja erinevad bussid, idaosas Hiinas toodetud väiksemat sorti bussid (umbes kunagise PAZ-bussi suurused) ja marsad.

Natuke olukorraga kohanedes hakkavad kohalikud bussid tõesti meeldima. Aga arvatavasti hakkab samavõrd süvenema vihkamine Guatemala teede nuhtluse vastu, milleks on lamavad politseinikud ja mille paigutamise loogikast arusaamiseks peab olema kas kohalik või vähemasti nobelist.

Busside tehniline seisukord on kõikuv ja tehnoülevaatuse mõiste näib olevat kummist. Siledad rehvid on vaat’ et kohustuslik ja mittetöötavad või puuduvad näidikud ei sega küll kedagi.

Kõik vajalik on olemas

Tühjenev kumm ei tekita mingeid erilisi reaktsioone. Paari minutiga on ratas vahetatud ja sõit võib jätkuda.

Mikrobussi rehvivahetus

Et kütus on odav (gallon bensiini maksab 26Q ehk liiter on alla 10 krooni), on ka pileti hind üsna soodne, tavaliselt nii 15-20 krooni. Üle 50 krooni naljalt maksta ei tule, aga selle eest saab ka juba vähemasti 4 tundi sõitu. Sellest pikematel marsruutidel on ümberistumisteta busse harva ja ainult peamistel magistraalidel. Enamik chicken-bus‘e ja marsasid viib sind edasi kuni 50 km ja tavaliselt tuleb kasutada mitmeid ümberistumisi. Peaasi on bussijuhti või rahakorjajat teavitada sihtpunktist ja võimalikud ümberistumised korraldatakse juba nende poolt. Seejuures võib operatiivsus olla hämmastav. Kogu ümberistumine koos pagasi ümberpaigutamisega ühelt bussikatuselt teisele võib aega võtta vähem kui 10 sekundit. Ilmselt ei kõla see eriti usutavalt, aga tõepoolest toimib. Seda küll neil marsruutidel, mida teenindab rohkelt busse. Ühesõnaga – istudes kuskil bussi, ei ole kunagi teada, missuguses bussis sa tegelikult kohale jõuad.

Bussijaamade mõiste on Guatemalas väga varieeruv. Tavaliselt on igas linnas olemas mingi piirkond, kust erinevad transpordivahendid väljuvad. Need märgitud ka reisijuhtide kaartidele, aga nii pooltel juhtudel pole selle infoga mitte midagi peale hakata. Info on üsna õige linna suurema bussijaama kohta, aga lisaks sellele väljuvad nii bussid kui marsad kõige erinevamatest kohtadest, mida kaartidel kas pole või on piisavalt valesti. Seetõttu tasub kaardile alati eelistada first-hand infot kohalikelt (küsida tuleb loomulikult hispaania keeles!). Busside ja marsade peale saab alati ka tänavalt, tasub lihtsalt tähele panna, mis sihtpunkti mööduvad bussid ja marsad kõigile vähegi reisija moodi inimestele välja hõikavad. Kui süsteem selgemaks saab, siis üldiselt leiavad bussid sinu, mitte vastupidi. Tegelikult täitsa mõistlik lahendus.

Mõningatel juhtudel (nagu Quetzaltenango) võib “bussijaam” olla teatav natuke laiem tänavalõik, kus on kümneid ja kümneid busse koos, mis vaikselt liiguvad pideva sihtpunkti väljahõikumise saatel. Esimesel hetkel näib see täieliku hullumajana, aga esimene ettejuhtuv bussijuht või reisisaatja (erinevalt Eestist Guatemalas reisisaatja kontseptsioon ka tõesti toimib!) juhatab sind õige bussi juurde. Guatemalaga ära harjudes tundub täiesti loomulikuna ka see asjaolu, et busside väljalasketorust tulev moodustab suurema osa kõrvalasuva turu õhust.

Quetzaltenango bussijaam

Guatemalas tuleb arvestada, et enamik kohalikke busse liigub õhtul kuni seitsmeni, lühemate paljukasutatud marsruutide puhul ka kauem. Ja riiklike pühade ajal (näiteks 25. detsember ja 1. jaanuar) võib üllatuda, et päev varem nii hullumeelsena tundunud bussijaam on bussidest (ja kõigest muust) tõepoolest täiesti tühi.

Ja veel üks fakt – Cobanist Peteni reisides (ehk siis Florese ja Tikali suunas), pole lubatud ühest piirkonnast teise viia puuvilju. Kotid kobatakse läbi. Elusat kana ei tasu samuti kotti pista. Saab trahvi ja kana konfiskeeritakse.

Guatemala – lühiinfo

Guatemala - Lago de Atitlán

Guatemala võrreldes teiste Kesk-Ameerika riikidega

Isiklikus edetabelis on Guatemala Kesk-Ameerika sihtpunkt number üks. Seda järgmistel põhjustel:

- üle poole Guatemala rahvastikust on maiad, mis muudab Guatemala võrreldes teiste piirkonna riikidega täiesti erinevaks.

Maiad Nebaj tänaval bussi ootamas

- koloniaallinnad: Nicaragua Leon ja Granada pole kindlasti halvemad, aga Antigual on tänu maavärina-rikkale ajaloole oma lugu rääkida.

Antigua - Santa Catalina Arch

- maiade Maximoni-kultus ning maiade uskumuste ja katoliikluse segunemisest tekkinud veider kompott.

Maximoni suitsule tuld

- loodus. Guatemala kesk- ja eriti lääneosa mägismaad kipuvad paratamatult olema huvitavamad kui mõnevõrra madalamad piirkonnad teistes Kesk-Ameerikas riikides.

Atitlani järvega võrreldavat mujalt naljalt ei leia. Nicaraguas ja El Salvadoris on samuti mõningaid järvi vulkaanidega koos, aga maiade kohalolek annab selge plussi Atitlanile. Krokodillisõbradele on aga Costa-Rica kindlasti huvitavam.

- vulkaanid. Tõsi, neid leidub kõikjal Kesk-Ameerikas, aga nii lähedale voolavale laavale kui Volcan de Pacaya puhul mujal ilmselt ei saa.

- võimas valik sellest, mis on alles kunagisest maiade tsivilisatsiooni hiilgepäevist.

Tikal - Temple V

- maiade turupäevad ja festivalid.

- Livingstone ja garifuna kultuur.

- suhteliselt hea turismi infrastruktuur, korralikud teed ja soodsa hinnaga majutus.

- sõbralikud inimesed (kuigi jäädes ses osas natuke alla El Salvadorile).

- suhteliselt vähe gringodest püsielanikke ja Costa Rica Playa del Coco sarnaste gringode rõveasustuste puudumine.

Ajavahe Eestiga
8 tundi (GMT -6)

Valuuta
Quetzal, 1 GTQ ehk Q = 1,3 EEK
Guatemala City lennuväljal, Antiguas ja reisibüroodes saab üldjuhul hakkama ka USA dollariga, aga mujal toimetatakse quetzalides.
ATM-id on laialt levinud, Visa Electroni aktsepteeris enamik pangaautomaate. Tasub tähele panna, et riigipühadel võivad pankade kõrval olla kinni ka ATM-id.

Hinnatase
Eri kohtades küllalt erinev. Selgelt kallim on suuremates linnades, eriti Guatemala Citys. Väiksemates kohtades on hinnad mitmeid kordi odavamad. Mõnedki asjad on üsna võrreldavad Eestiga – näiteks väljas söömine ja joomine. Tõsi, sama rahasumma eest saab Guatemalas kindlasti suurema portsu.

Mõningatel juhtudel kehtivad gringodele (ja gringadele) kõrgemad hinnad, kui kohalikele. Peamiselt on see märgatav ühistranspordis ja turgudel. Näiteks Atitlanil maksab lanchasõit suht ametlikult välismaalastele 15-20% rohkem. Ka chicken-busis ja marsades võidakse küsida 5 quetzali rohkem kui kohalikelt.
Ka turul küsitakse puuviljade eest gringodelt pea alati rohkem kui kohalikelt. Seetõttu on supermarketis (selle olemasolul) hinnad tunduvalt soodsamad kui turul.

Majutus on odav. Näiteks keskmise hinnataseme majutuskohad (oma vannitoaga, kus enamasti on ka soe vesi ja vahel ka telekas) maksavad 200 ja 275 Q vahel (ehk kuni 350 krooni). Budget majutuse saab alla 100Q eest.

Õlu on enamasti suhteliselt kallis. 0,35 l pudeli levinuim hind, mida laua taga istudes tuleb maksta, on 15Q ehk ümmarguselt 20 krooni. Liitrine (reeglina Gallo) on alati ökonoomsem, aga mitte just liiga tihti saadaval.

Maiade käsitöö võib kauplemisoskuste olemasolul osutuda väga odavaks. Võibolla on hea teada, et maiad lähevad perekondade kaupa mägedest turismilinnadesse (nagu Panajachel ja Antigua) nii kolmeks neljaks päevaks, et leida ostjaid oma käsitööle. Ettevaatust lastega, kes käivad paarikaupa – ostad ühelt, pead ka teiselt midagi ostma!

Kasutatud reisijuht
The Rough Guide to Guatemala, 4th edition, March 2009.
Kasutajate hinnangul väidetavalt parem kui Lonely Planeti Guatemala. Mis on täitsa võimalik. 5-palli skaalal annaks hindeks tubli 4+. Igal juhul korralik reisjuht ja kõikvõimalikud soovitused tundusid minu maitsele tunduvalt adekvaatsemad kui Lonely Planetis. Samas struktuur ja info leitavus jääb LP-le selgelt alla.

Täiesti maksuvaba piirkond Elevandiluurannikul

BBC avaldas huvitava loo Côte d’Ivoire’i põhjaosast, mida kontrollib endiste mässajate seltskond. Nagu selgub, pole keskvõimul tervel 60-l protsendil riigi territoorimist suurt midagi kaasa rääkida. See ei tähenda siiski Aafrikas nii tavalist kodusõda, vaid suhteliselt rahulikku kooseksisteerimist. Saab isegi öelda, et valitsuse kontrollitav lõunaosa ei ürita mässumeelset piirkonda iga hinna eest vallutada, vaid on õppinud selle olemasolust isegi kasu lõikama, kuna põhjas on kõik odavam.

Alates 2002. aastast pole Côte d’Ivoire’i põhjaosas olnud ei riiklike ega tollimakse, raha ei küsita isegi vee ja elektri eest. Äritegemine ei vaja registreerimist ega litsentse, ka juhiluba pole vaja. Elanikud on seitsme aasta jooksul selle kõigega piisavalt harjunud ning taasühinemine ühtse võimu alla ei pruugi olla põhjapoolsete meelest taotlemisväärt perspektiiv.

Palju toimub vabatahtlikkuse ja ühisalgatuse korras. Post teataval määral toimib, on olemas televisioon ja algeline politsei. Eks aeg näitab, kaua see nii kestab, aga potentsiaalse reisisihina on Côte d’Ivoire igatahes pildil.

Kuidas saab Stanstedist Gatwicki lennujaama?

Tegemist korduma kippuva küsimusega nende jaoks, kes kasutavad Londonisse jõudmiseks easyJet’i, aga lendavad edasi Gatwickist.

I. Kiirem ja kallim variant:
National Express. Aega läheb 3 tundi ja maksab hetkel £29.30. Tasuta saab kaasa võtta kaks keskmise suurusega pagasit reisija kohta, maksimumkaaluga 20 kg/ühik + üks ühik käsipagasit.

II. Aeglasem, aga odavam variant:
1. easyBus Stansted Airport – Victoria Station. Pileti hinnad alates kahest naelast. Konkreetne reis maksis kahele inimesele 8.48 GBP. Aega kulus 2h. Stanstedi lennujaamas on välisukse kõrval easyBus’i müügikoht, sealt tasub küsida väljumiskohta (korrus alla ja peatus 14 oli vist).
Pilet on kellajaline, aga kehtib ka teistel sama päeva väljumistel (kuigi hoiatusega, et istekohta ei garanteerita).
Lubatud pagas: Üks standardsuurusega käsipagas ja üks ühik pagasit maksimumkaaluga 23 kg.

2. Southern Railway Victoria Station – Gatwick Airport. Pileti ostmiseks vajalik kasutajaks registreerimine ja krediitkaardi olemasolu. Pileti saab Victoria Station-is, sisestades Southerni automaati ostmisel kasutatud krediitkaardi. Maksis £5.95 inimese kohta. Sõidab sisuliselt sama kaua kui Gatwick Express ehk pool tundi (mõni rong ka 15 minti kauem).

Kokku võtab variant easyBus + rong aega minimaalselt (kui kõik klapib) neli tundi.

III Alternatiive:
1. Stanstedist saab Londonisse Liverpool Streetile Stansted Expressiga. Aega võtab see orienteeruvalt 45 minutit ja maksab £18.00.
2. Victoriast saab Gatwicki loomulikult ka Gatwick Expressiga, mis maksab £16.90 ja sõidab pool tundi.

Guatemala 7 minutiga

Ja ongi jälle kätte on jõudnud see hetk, kus reisitee viib tagasi Kesk-Ameerikasse. Põhiline sihtpunkt seekord Guatemala (alustades Guatemala City – Antigua – Lago de Atitlán – …), aga eks aeg näitab, kuhu veel satub. Loodetavasti jätkub kolme nädala jooksul aega ka Hondurase ja Copáni jaoks.

Aga seniks päris hea 7-minutine videoülevaade Guatemalast:

Otselink videole, sealtsamast Google videost leiab Guatemala kohta ka suure koguse muud videomaterjali.

Lennukipileti hindadest Guatemalasse võib lisaks vaadata: Odavalt Kesk-Ameerikasse.